Inimese ja (lemmik)loomade suhete uurimisele pühendunud psühholoogilt Harold Herzogilt pärineb kaks huvitavat mõtet, mis üpriski täpselt võtavad kokku inimese ja loomade suhted aegade algusest peale. Tema sõnul seisneb inimese ja loomade peamine erinevus inimese armastuses lemmikloomade vastu — loomadel puuduvad lemmikloomad. Samuti on ta tundnud huvi, et miks on nii, et ühtesid loomi me sööme, teisi nunnutame (või koguni jumaldame), aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada?
Usutavasti on meil kõigil olemas kas isiklik või vahendatud kokkupuude loomade, lindude, kalade või kahepaiksetega, kes kuuluvad meile, meie lastele, meie sõpradele, sõprade lastele, majanaabritele või juhututtavatele. Need on lemmikloomad, keda peetakse kaaslasena, psühholoogilise…
1. mai kirjanduslikul kolmapäeval „Olbrivöö” tähistati Kirjanike Liidu saalis Kai-Mai Olbri 70. sünnipäeva ja esitleti juubilari luulekogu „Täiskuu põhjatu kaev” („Canopus”). Muusikat tegi Gourmet Duo — Tõnis Tüür ja Yvetta Raid-Uustalu.
1. mail esietendus Tartu Kirjanduse Maja vinoteegis „Reserva” Tartu Keiserliku Salateatri esituses Henn-Kaarel Hellati „Robinsoni päästja” (lavastaja Talvo Pabut; osades Jaan Willem Sibul, Piret Bristol, Kalle Müller, Talvo Pabut ja Jaan Reintam). Järgnenud kirjandussalongis kõneles autor näidendi saamisloost ja luges oma luulet.
2. mail esitles kirjastus „Petrone Print” Tallinnas Vanalinna Kirjandusklubis Eia Uusi raamatut „Minu Prantsusmaa”.
3. mail esinesid Tartu Kirjanduse Majas kavaga „Eesti luulet itaalia keeles” Maarja Kangro, Doris Kareva ja…
Holger Kaints: „Kõrvalepõige”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 365 lk.
Iga kirjandusteos, mis ihkab kõnetada olemasolevat maailma, vajab teatavat kompositsioonilist nihestatust. Midagi, mis laseks fiktsioonil mõjuda tegelikkuse (kõver)peegeldusena selle mitteharjumuspärasest küljest. On õigupoolest kummaline, et kui asjadest räägitakse nõnda, nagu need on, puudub neil igasugune esteetiline, moraliseeriv ja üldistav jõud. Selleks, et pahaaimamatut lugejat narratiivi virtuaalsesse maailma kaasa tõmmata, tema väärtushinnanguid ja maailmavaadet kõigutada, tuleb asjadest rääkida nii, nagu need paistavad. Ainult väljamõeldis kui tegelikkuse kammitsatest vaba ja iseseisev fiktsionaalne maailm saab luua tähendusi, mis võiksid olemasolevat mõjukalt kõnetada. Niisiis on ilukirjandus selleks, et osutada tõele, sunnitud luiskama. Või vähemalt ületama umbusku. Nõnda peab…
Armas haamer sigalast.
Ta sättis meeldetuletuse kella üheksaks hommikul, alarm „Marimba”. Seejärel keeras auto ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Selle sitahäda viib ta ise traumapunkti.
Lehed laperdasid vahtra otsas, septembri lõpus veel üsna rohelised. Ta tuli autost välja, viskas koti üle õla ja vaatas nende laperdamist. Jaburad lehed. Või mis neist ikka tahta. Rohi vahtis samuti ikka veel kirkalt vastu. Järelemõtlematu rohi, ja kõige selle keskel peaaegu et osatav klump kollaste võõrasemadega. Must kass, eneseküllane, müütiline, tüütu elukas. Kuidas see Švartsi „Tavalises imes” oligi: berjoza — tupitsa, dub — osjol. Retška — idiotka. Oblaka — kretinõ. Liblikal oli tilluke aju,…
Täitsa võimalik…
Jõesilla käsipuul
luuleraamatut loeb tuul
voolule ette.
Luule kulg
Silla käsipuul käsikiri
eks kellelgi unus see sinna
nyyd tuul seda jõe poole tirib
et võiks allavoolu see minna
kõik need laotusest langenud mõtted
saanud paberil varesejalgeks
pole läbind veel trykitöö võtteid
pole päikses veel pleekinud valgeks
tuul nyyd sillal lehitseb luulet
kinni laksab siis kiirköitja kaaned
kyllap mõtteid tõid taevased tuuled
kyllap paber ja kaaned on laanest
tõuseb käsikiri siis lendu
tuul veel luuletusi loeb ette
pannes hetkele erilist rõhku
puistab paberid laiali vette
kandub vetevoos lahustuv luule
kuhu mujale — ikka vaid merre
osa voolu jääb — osa jääb tuulde
osa alles jääb meelde ja verre.
*
Mida võiks tähendada vastsyndinud lapse kisa?
Kas lihtsalt:
„Emm-aaa! Olen paljas ja näljas!”
või
„Emm-aaa! Ruttu-ruttu mind…
President Toomas Hendrik Ilves Kõne ajakirja „Looming” 90. juubelil 25. aprillil 2013
Doris Kareva, Jürgen Rooste Katkendeid poeemist „Elutants”
Jaan Kaplinski Soome-mõtetest
Kai-Mai Olbri Pilt / Hinges uinujale jt. luuletusi
Tarmo Teder Vend
Veronika Kivisilla *Seisan pimedas ja vihmas
Eeva Park *Täna nägin ma Eestimaad / *Terve see päev jt. luuletusi
Livia Viitol N. mõisa vaas
Toomas Raudam Kodus / Elekter jt. luuletusi
Martin Oja Talv
Sirje Kiin Juurdumine ja avardumine. Ivar Ivaski võõrkeelse luule minapildid
Uku Masingu kirjad Vidrik Ivaskile
Meelis Oidsalu Kultuurimõnu voogudes. Eesti algupärane näitekirjandus aastal 2012
Karl Martin Sinijärv „Loomingule” — esimehiselt ja liitlaslikult
Jan Kaus Nõusolek oma eluga
Mihkel Kunnus Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust
Peeter…
Rein Raud: „Rekonstruktsioon”.
Mustvalge Kirjastus, 2012. 264 lk.
Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamise vääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja suhtuma oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega. Päevalehtedesse pole juba aastaid mõtet kriitilist kriitikat kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teoste kohta, näiteks Fagira D. Morti kirjutis „Püüdes mõista kadunud tütart” („Eesti Päevaleht” 21. I 2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne.
„Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt,…
1.—12. aprillini tähistas Tartu Linnaraamatukogu mitmete üritustega oma sajandat sünnipäeva.
1. aprillil jagasid Tartu Linnaraamatukogus lugemissoovitusi linnapea Urmas Kruuse ja muusik InBoil.
2. aprillil avati sealsamas raamatunäitused „Kirjanikud soovitavad” ja „Saja-aastased raamatud meie raamatukogus”.
3. aprillil kohtus Tartu Linnaraamatukogu Karlova-Ropka ja Tammelinna harukogus lugejatega lastekirjanik Ilmar Tomusk.
3. aprillil kohtus Tartu Linnaraamatukogus lastega Saksa lastekirjanik Paul Maar, kes luges katkendeid oma raamatust „Nädal täis laupäevi” ja joonistas oma raamatute tegelasi. Paul Maari tutvustas ja tõlkis Kristel Kaljund. Kirjanik külastas Eestit festivali Prima Vista ja Goethe Instituudi kutsel.
4. aprillil laulsid ja lugesid Tartu Linnaraamatukogus luulet Lauri Sommer, Mathura ja Jan Rahman.
6. aprillil toimus Haridusministeeriumi saalis…
Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”.
2012. 180 lk.
1
Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „…selgeks hakkab saama ka värske energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blaseerumist ka Sauteri fännkonnas.” (V. Vaher, Lasteaia ja lõbumaja vahel: Eesti proosa 2008. „Looming” 2009, nr. 3.) Võib-olla — tagantjäreletarkusega öeldes — oligi „Beibi bluu” teatud murdepunktiks Sauteri loominguteel. Tõsi, Vaher eksis tahtmatult oma hinnangus seetõttu, et „Beibi bluu” kirjutamise ja ilmumise vahele jäi päris mitu aastat. Ometi kujunes nii, et kõik see, millega Sauterit oli harjutud seostama — rõhutatud…
Maailmas avaldatavate raamatute hulk on tohutu ja ei ilmuta kõigist ennustustest hoolimata kahanemise märke. Nii ei tohikski tegelikult olla üllatav, et on võimalik avastada kirjanikku, kes osutub lähemal uurimisel üpriski tuntud ja hinnatud ning isegi USA-s oma põlvkonna kõige silmapaistvamaks andeks nimetatud autoriks.
Kirjanik, kellest juttu tuleb, on Arthur Phillips ning enne kõnealust raamatut „Arthuri tragöödia” oli ta kirjutanud neli vägagi hinnatud teost: „Praha” (Prague, 2002), „Egüptoloog” (The Egyptologist, 2004), „Angelica” (2007) ja „See laul oled sina” (The Song Is You, 2009).
„Arthuri tragöödia” (The Tragedy of Arthur) ilmus 2011. aastal ning see võeti vastu üldise vaimustusega. Ja pole ka ime, sest…
Jan Kaus: „Koju”.
„Tuum”, 2012. 208 lk.
„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva novelliga, on vaidluse koht — idee rahu(olema)-tusest, armastuse kaotamisest, otsimisest ja leidmisest, vanadest lõppudest ja uutest algustest on kõigis kolmes pealkirjastamata, vaid Rooma numbriga tähistatud loos sama. Ka osa tegelasi kattub — ühe loo peategelased esinevad teises kahes kõrval- või taustakarakteritena. Ning sama on kõigis lugudes ka aeg, mida märgib — iseenesest üsna kunstlikult, tähenduse ja kandepinnata kujundina — ülelinnaline elektrikatkestus, mida kogevad kõigi kolme loo tegelased. Jah, ja muidugi…
Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk.
1
Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende sõnadega seostus midagi ehedat, isegi ajamärgilist, mis tõstis Kasemaa ühtlaselt voolavas noorluule jões nähtavamalt pinnale. Seal ta läheb allavoolu, üha lagunedes ja mediteerides, aga siiski huvitav: kes ta on?
Kasemaa proosaraamat „Leskede kadunud maailm” annab sellele küsimusele esmapilgul ootamatu vastuse: Andrus Kasemaa on vanavarakoguja! Hääbuvas külas Peipsi lähedal Kodavere kandis, Juhan Liivi mail, kus ta on veetnud oma lapse- ja vist ka noorpõlve (palju muudsugust põlve 1984. aastal sündinud Kasemaal pole…
Möödunud aastal jõudis Eesti Teatri Agentuuri andmetel esimest korda publiku ette ligi sada kodumaist teatriteksti, mida jagus nii lavastamiseks kui ka esimesteks lugemisteks. Mitte kõik kõnealused tekstid ei valminud 2012. aastal, mistõttu paljud neist jäävad seekordse ülevaate fookusest välja. Ka ei käsitleta siin (autori kogenematuse tõttu) lasteteatrile kirjutatud algupärandeid, ka mitte dramatiseeringuid ja tekste, mis on olnud pelgalt toeks tantsulistele või muudele tegevusliku koega lavastustele ja mis seetõttu paberil omaette teost ei kujuta. Et teatritekstidest ülevaatlikku ja ammendavat nimekirja pole, siis põhineb artikkel Eesti Teatri Agentuuris leiduvatel näidenditel. Artikli eesmärk ei ole dokumenteerida kõike 2012. aastal ilmunut, küll aga iseloomustada,…
Täna suri mu vend. Valveõde helistas hommikul haiglast ja teatas, et mu vend oli öösel kella poole nelja paiku siit ilmast lahkunud. Häälest kostis kindlameelset, õpitult kaasatundvat tooni, ja tundus, et ka varem korduvalt räägitud sõnu. Korraga ma tundsin ennast tema ees süüdlasena, et ta peab minu pärast pingutama, ennast kokku võtma, et seda halba teadet edastada. Kukkusin seletama ja lohutama, et ärge tundke ennast sellepärast nüüd halvasti, et te seda mulle ütlema peate. Aga sain oma vadal sabast kinni, kuulasin asiseid juhtnööre ja kostsin, et jah, tulen juba täna neid asju ajama.
Teade mõjus oma erakordsusega muidugi jahmatavalt, kuigi see…
AEDNIK:
Õrn on iga taim algul, uudishimulik, tunglev
valguse poole. Vaevalt eristab silm
ravimtaime umbrohust. Ja võib ka olla,
et see, mis umbrohuks peetud,
kannab veel tundmatut väge.
Targasti, tasa ja targu talita aias,
tunneta vaistlikult, millal mis taim vajab tuge,
kas kaitset päikese eest või rohkem valgust,
kui palju vett, mis turgutaks kasvavaid juuri.
Muud mis mul teha — muudkui mulda ja kasta,
kärbi ja käruta, kaeva, istuta, kitku…
Otsatu tundub see töö.
Aga kui ümberringi kord puhkevad pungad ja õied,
sumiseb mesilasi,
istun ma puhkama — ning hinges tänumeel
hõiskama lööb.
ELU:
Jah, ilma inimene ei muuda;
taevast kord kallab, kord kõrvetab,
ikaldus ikka võib tabada,
rabada välk.
Küll näen: mida iganes teed,
teed südamest, tähelepanu,
hoole ja armastusega.
Soome kultuuriüldsus teatab professor Kai Laitineni (1924—2013) surmast. Kai Laitinen töötas aastakümneid Helsingi ülikooli kodumaise kirjanduse professorina. 1958—1965 oli Kai Laitinen kirjandusajakirja „Parnasso” peatoimetaja. Oma kirjutistega tasandas ta teed soome modernismile. Kai Laitineni keskseimaks uurimisaineks oli Soome—Eesti kirjanik Aino Kallas. Ta on kirjutanud Aino Kallase kaheosalise eluloo. Temalt on ilmunud ka mahukas ja tänini usaldatav „Soome kirjanduse ajalugu” (1981, e. k. 1994).
Kai Laitineni tunti kui innukat Soome silla ehitajat. Ta oli Soomes tegutseva Tuglase Seltsi asutajaliige.
27. veebruari õhtul uinus oma kodus Riias igaveseks läti luuletaja Imants Ziedonis (3. V 1933—27. II 2013). Inimesed tulid, et panna tema akende alla küünlaid ja lilli. Hüvastijätule Toomkirikus tuli vist tuhandeid. Koorid ja solistid laulsid laule peamiselt Ziedonise rõnadele, võlvide all kõlas Ziedonise enda salvestatud hääl. Luuletaja sängitati mulda oma sünnikohas, Ragaciemsi kalurikülas Jūrmala ja Tukumsi vahel.
Ka luulelembese läti rahva seas pole olnud kuigi palju nii armastatud poeete, kes oleksid samas ka nii isikupärased ja mitte alati kergesti mõistetavad. Ziedonise sõnumis on alati olnud uut ja värsket, ootamatuid vaatenurki ammutuntud asjadele.
Imants Ziedonise esimeseks raamatuks oli luulekogu „Maa ja unelmate…
Tänavu 10. jaanuaril ilmus prantsuse keeles Andrus Kivirähki romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” (L’homme qui savait la langue des serpents) Jean-Pierre Minaudier’ tõlkes. Ajalooharidusega õppejõud Jean-Pierre Minaudier, kes on varem tõlkinud Tammsaaret, Tuglast ja eesti ajalookirjandust ning kirjutanud ka ise põhjaliku Eesti ajaloo käsitluse (Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne, 2007), oli Kivirähki romaani nii-öelda oma lõbuks juba sahtlisse tõlkinud, kuna see oli talle lugedes sedavõrd meeldinud. Õnneks leidus tõlkele lõpuks ka kirjastaja, väike, peamiselt tõlkekirjandust avaldav kirjastus „Attila”, kes on lubanud „Ussisõnade” tõlget levitada nii Prantsusmaal kui teisteski frankofoonsetes riikides.
Aastas ilmub Prantsusmaal keskmiselt veidi üle 3000 tõlkeromaani…
17.—24. veebruarini osales Jüri Talvet Nicaraguas Granada IX rahvusvahelisel luulefesstivalil.
1. märtsil esitleti Vargamäe muuseumis A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osa audioraamatut, mille on sisse lugenud Meelis Kompus.
2. märtsil anti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas üle 2012. aasta Tuglase novelliauhinnad, mille pälvisid Kai Aareleid novelliga „Tango” („Looming” 2012, nr. 4) ja Rein Raud novelliga „Ja tuleb kord” („Looming” 2012, nr. 12). Žüriisse kuulusid Mihkel Kaevats, Holger Kaints, Kätlin Kaldmaa (esimees), Marika Mikli ja Merlin Piirve.
4. märtsil esitles Olev Remsu Tallinnas restoranis „Troika” oma raamatut „Püha Baikal” („Go Reisiraamat”).
5. märtsil esines Väike-Õismäe raamatukogus Maarja Kangro, kes tutvustas oma venekeelsena Marina…
Mihkel Kunnus: „Minu eugeenika saladus”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 265 lk.
Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse” lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Need on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Kunnus esitab hoolikalt neid tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate kohta: ajaloo ignoreerimine, arengu võimatus, õiguste ja moraali vahekord, universaalsete õiguste olemasolu probleem, kogukonnatunne ja soov tuntut säilitada kui väärtus, tolerantsi elastsus jne., flirtides pisut ka relativismi ja selle piiridega. Kahjuks pole Mihkel Kunnus aga lugenud ei autoreid, kellega ta nõus ei ole (Lenin, Stalin ja isegi Marx, kelle olemasolust ta paistab vähemalt kuulnud olevat),…
Jürgen Rooste: „Higgsi boson”.
„Näo Kirik”, 2012. 72 lk.
Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”.
„Ji”, 2012. 114 lk.
Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt andekad paroodilised poeedid, on seda ka pikka aega kas eitatud või tagaplaanile jäetud. Eesti luuletajate terve sugupõlve loomingut on üritatud vaadelda kui eelistatult kujundivaest, lihtsa, tegevusliku ja tugeva (sotsiaalse) sõnumiga voogu — ja luuletajat rohkem arvamusliidri kui pühamehe rollis. Kuigi kõik tugevamad luuletajad kujutavad minu arvates originaalset erandit sellisest nägemusest, tulenevad niisugusest seletusest teatavad vaateviisid ja tajumehhanismid, mis ei pruugi alati kõige paremini konkreetset tervikut nähtavaks teha. Olgugi et selline…
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.
„Varrak”, 2012. 98 lk.
Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil pole hea elu?” Teise aasta lõpus vastas teine: „On küll.” Seepeale võttis kolmas munk palveraamatu ja kolis üksipäini veelgi kaugemale saarele — võimatu elada, kui on nii palju lobisemist.
Õnnepalu seitsmendast luulekogust tema päevapeegeldusi lugedes mõjub tavalise linnainimese elu nii sahmimise kui ka suhtlemise mõttes barokse liialdusena. Liiga palju on päevi, mis on nii tohutu toimekad,…
„Loomingu” pikast ajaloost on umbes 5,5% kattuv mu enese elulooga. See on suur osalus! Nende „minu-aastate” olust ja ilust olen paarikümne aasta eest pajatanud pealkirja all „Elati ju ennegi” („Looming” 1993, nr. 4). Pealkiri vihjab sellele, et ka kehvadel aegadel võib elukorra parandamiseks leiutada taktikalisi võtteid, kui sul endal on olemas mingisugunegi püsivam strateegia. Niisiis, aastad, mida meenutan, olid 1966—1971, sügav Nõukogude aeg veel, mõne meelest aga juba koguni „kuldsed” ajad.
Oma taktikast uue ja noorema toimetuseliikmena olen takkajärele kirjutanud nõnda:
„„Loomingu” publitsistikapalge hoidmisel-kujundamisel mul suuremaid programmilisi „suuniseid” polnud. Peatoimetaja Anton Vaarandi eeldas endistviisi olukirjelduslike lugude jätkamist tööstuse ja põllumajanduse kohta ja…
„Karneval on täpselt nagu köögiviljasupp: / kartul, kapsas, kaalikas ja porrulaugujupp, // porgand, herned, till ning sibul, maitserohelist, / veidikene soola, pipart, köömneid? — küllap vist!” on kirjutanud Jaanus Vaiksoo luuleraamatus „Supipotikarneval”. Mispeale lastekirjanduse uurija ja kultuurkapitali lastekirjanduse žürii liige Jaanika Palm sedastab: „Mullune lastekirjanduse supp on tema keetjate nägu, peale värvikuse ja lõbususe ka tummine ja toitev.” („Sirp” 8. III 2013.)
Vaiksoo kujundi juurde jäädes võiks siis öelda nii: olen siinse ülevaate tarvis nimetatud suppi mitu head nädalat helpinud, nüüd järgnevad mõned tähelepanekud porgandite värvi ja soolasisalduse kohta.
Kõigepealt — peavoolust, ehk siis kartulitest-kapsastest-kaalikatest. Kuidagi on läinud niiviisi, et eesti lastekirjanduse…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
