Frankfurdi lennujaamas
Frankfurdis on keeristorm.
Lennuvintsutused
rulluvad meist üle
ja lend Istanbuli lükkub edasi.
Konutame oma värava ees
ja hoiame kokku.
Lapsed nutavad.
Poisiklutt nosib hiigelsuurt šokolaadijänest,
kõrvad ja pool rindkeret on juba pintslisse pandud.
Isad kasvatavad poegi.
Emad vaatavad pealt
tikk-kontsadel, siidirätikud peas,
mantlihõlmad hoolega kinni nööbitud.
Frankfurdi moejoonega noor türklanna,
siidirätiku otsad kukla taha sõlme seotud,
saadab kodumaale tagasi oma ema —
roosas džempris valju näoga Anatoolia naist —
minuealist, väärikat,
aga siin Lääne lennujaama labürindis äkki
abituks muutunud pereema.
Ka mina tahaksin siit juba välja pääseda.
Kas sa igatsed tagasi oma kodukülla,
oma maja siseõue mooruspuu alla
maha laotatud laudlina äärde
latakat leivapalukest murdma ja rohelist peale hammustama?
Kas sa ootad koju tagasi oma tütart?
tahaksin küsida.
Ema ja tütar hoiavad teineteisel kõvasti käest kinni.
Ma…
Werneris nägi Semper jälle Allet mõnusalt aega veetmas. Kilk peas, seletas luuletaja laudkonnakaaslastele valju häälega, nagu tal niisugustel puhkudel kombeks:
„Kui asjad oleks natuke teistmoodi läinud, oleks mina võinud Poola pan olla. Mu naisele oleks kaasavaraks antud viis tuhat tiinu ilusat palgimetsa. Oleks jätkunud isa eaks ja poja põlveks! Siis ei nuruks ma siin sõpradelt laenu, et vekslit kinni maksta!”
Luuletaja suurustamine „Loomingu” toimetajat ei üllatanud, ta oli seda varemgi kuulnud. Ta küsis:
„Kas luuletused on valmis?”
Laudkond vakatas.
„Mis luuletused?” pomises Alle.
„Lubasid meie ajakirjale kaastööd!”
„Ei ole saanud veel kirja panna. Aga nad on mul siin!”
Poeet koputas nimetissõrmega dramaatiliselt vastu laia laupa.
„Millal ära tood?”
Alle põrnitses…
Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.
Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see kunstiliik on otsa saamas või kuulubki juba minevikku („lõpuks saavad kõik luuletused otsa / jooksevad sisust tühjaks / nagu liiv peost / ja polegi enam midagi öelda”, lk. 42), et sõnad ei maksa enam midagi ning luuletajad on samuti kadunud või välja surnud (lk. 57, „siis kui luuletajad veel elasid”).
Avatekstis, mis määrab raamatu tooni ja…
Meie kultuuriteadvust on nüüdseks üsna pikalt rikastatud terminiga enesekoloniseerimine. Neokolonialismist ei ole palju juttu olnud, sest me olime pärast Teist maailmasõda okupeeritud (annekteeritud), mitte koloniseeritud riik. Meie seisukohast algas omamoodi „neokoloniseerimine” pigem pärast taasiseseisvumist, kui olime Lääne suurriikide meelevallas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ning valmis tegema kõike, et ainult säilitada oma iseseisvust ning saada/jääda vabaks riigiks. Mõistagi kätkeb eelnev lause endas sügavat paradoksi, millest paljud eestlased on küllap hakanud aru saama alles XXI sajandil. Esimeses õhinas „toodi maale” nii palju meie jaoks värskeid ja teistsuguseid mõtteid kui vähegi võimalik. Paljud neist võeti ilma igasuguse kriitilise mõtlemiseta omaks ning neid…
kas need on siis kunstnikud,
kas need on siis kirjanikud:
käsi õieli vabariigi tänavanurkadel
kasimata keele ja koleda kuuega
kerkivad koopaist ja urgastest
rahvas toidab neid oma ihust
nagu siil puugiparve oma seljal:
üllatavad nad siis millegi uuega,
puudutavad meie vaimu ja olemist
siin eestlastena?
poeedi ülesanne peaks olema hinge ülendada
valgust puistata
inimest tost kõntsast ja koledusest välja koukida
aga ei:
haigekassakaart ja kirjanikupalk on tema paleus
kuradi kultuurne paeluss
vabariigi soolikais
ja selle eest on ta valmis meile pakkuma
pohmellihommikute kirjeldusi
riimimata uduuide ja nilbet nihilismi
Lätis pandi Kulka kinni: ka kohalik
Looming ja Sirp pandi kinni
ja on neil sellest kuidagi halvem?
minu poolest võiks ka kunstnikud ja kirjanikud
kinni panna!
tõsi, kaitseväega on neil seal kehvasti
seepärast meiegi sõjaplaan
ja kaitsetaktika on ikka…
Maarja Kangro: „Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.
Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud, ei saa tema novelle pidada loomise painest pajatavaks metakirjanduseks. Samuti ei ole õigustatud üksinduse taandamine koduigatsuseks, olgugi et sageli viibivad novellide tegelased võõrsil. Kindlasti ei joonista Kangro meile külmetava kunstniku portreed, üksildased tegelased toimetavad „normaalse inimese” kombel, väisavad restorane, üürivad autosid ja hotellitube. Mõlemad Kangro novellikogud on oma põhikoelt lood elulisest inimlikust üksindusest, soovitud läheduse…
I
Kellahelin, mis pidanuks Vaike üles äratama, kuulutas vaid uneta öö lõppu. Valgus hiilis tuppa sama vargsi nagu argipäev naise mõtetesse. Ta tundis kergendust, et oli ometi kord aeg tõusta, duši alla minna, hambaid pesta, rõivastuda, kohvi juua. Iga liigutus mahendas mingil moel sisemuses tuikavat piina. Öised painajad taandusid, aga ta oli endiselt nende piiramisrõngas. Hommik üksnes tuimastas hinge närivat valu. Ja nii jõudiski Vaike raamatukogusse enamasti nagu narkoosi all, poolhalvatuna ja uimasena.
Tööpäev rahustas, aga ka kurnas.
Kolleegide ja raamatulaenutajatega suhtles Vaike üha hajameelsemalt, kuigi talle oli jagatud sadu soovitusi, kuidas abikaasa kaotusest üle saada. Aga kuidas ikkagi saada üle sellest, et…
1. veebruaril avati Eesti Rahvusraamatukogus näitus 2012. aasta 25 kaunimast raamatust ja 5 kaunimast Eesti lasteraamatust.
1. veebruaril esines Tallinna Keskraamatukogus Kätlin Kaldmaa, kes tutvustas põhikooli õpilastele tõlkija tööd.
4. veebruaril korraldati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni sünniaastapäeva tähistamiseks seminar — murdeluule hommik. Adsoni loomingust rääkis ja muusikat tegi Lauri Sommer. Ürituse korraldas Õnne Kepp. (Teade ürituse toimumisest 4. jaanuaril eelmises numbris oli eksitav. Toimetus palub vabandust.)
5. veebruaril oli Tartu Kirjanduse Majas prantsuse õhtu, kus esinesid tõlkijad Helle-Iris Michelson, kes tutvustas oma raamatut „Prantsuse pasjanss”, ja Merike Riives, kes kõneles peatselt ilmuvast provansi luule antoloogiast.
6. veebruaril arutas Eesti Kirjanike Liidu…
Andrus Kivirähk: „Lood”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.
Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles raamatus nagu Kivirähk ikka. Teise kandi pealt seda, et see raamat tervenisti on lihtsalt üks postmodernism. Ja kolmandast kandist seda, et kriitik on liiga palju kirjandust lugenud ja ära tülpinud. Aga kui autor paneb kordumise mõtte oma raamatu algusesse, siis tekib suur kahtlus, et tegelikult suunatakse lugejat mujale. Siis tuleb kaasa minna.
Kuidas Kivirähk kirjutab? Kuidas…
Heino Kiik surnud. Pärast lühikest ja rasket haigust. Eluaeg terve mees olnud! Aga 22. veebruari hommikul kell 9 tuli siiski lahkumine. Maha jättis ta oma hea Helmi Puuri, oma lapsed, lapselapsed, mõned vanad sõbrad veel, ei vist ühtegi vastalist enam, palju austavaid lugejaid muidugi.
Veel hiljuti kõnelesid Heino Kiik ja Madis Kõiv omavahel telefonitsi. Kõiv ütles: kui millalgi külla tuled ja mind kodus ei ole, tuled mu hauale. Ei tule — ütles Kiik — mina olen ju vanem. Ja justkui jonni pärast pidaski sõna: ei tule, tulge teie. Jah, me tuleme! Ei saa öelda, et tuleme rõõmuga…
Heino Kiik oli sünnilt Avinurme…
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on mõistetamatu kõigile väljaspoolsetele. Isa ja lapse omavahelised suhted on seevastu kultuuris alati midagi teisejärgulisemat. Midagi sellist, mis on pigem teadliku otsuse ja tahtliku valiku kui vältimatu füüsilise ühenduse küsimus. Vahest ka midagi sellist, mis on pigem intellektuaalne kui emotsionaalne?
Raske öelda. Igatahes on Mathura oma seitsmenda luulekogu pühendanud tütrele. Nõnda võib „Kumalasepäeva” lugeda kui isa ja…
Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes tuleb teada, mida ja kuidas otsida, sest tänapäeva luule ilmub Saksamaal tihti väiksemates, nn. sõltumatutes ehk suurtesse meediakorporatsioonidesse mittekuuluvates kirjastustes. Ka raamatud ise on teinekord tillukese formaadiga ja võivad olla ka tagasihoidliku kujundusega ning loomulikult ei pääse nad poeriiulitel esile värviliste kaantega bestsellerite kõrval, vaid neid tuleb otsida mõnelt kaugemalt riiulilt. Natuke nagu meilgi.
Need väiksemad kirjastused on oma hääle kuuldavaletoomiseks asutanud ka ühise kirjandusauhinna. 20 kirjastuse loodud Hotlist on väga…
Lahkunud on ungari kirjanduse esindaja Eestis, perfektne tõlkija ja hoolas toimetaja, kelle elutöö kokkuvõte ei mahu tavapärase nekroloogi ridadesse.
Edvin Hiedel lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina 1954. aastal ja töötas Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana aastail 1954—1963, siis kümme aastat „„Loomingu” Raamatukogu” toimetuses (1963—1973) ja seejärel 1976—1991 kirjastuses „Eesti Raamat” tõlkekirjanduse toimetajana. Toimetamis- ja tõlkimistöö jätkus ka pensionipõlves kuni viimase eluaastani. Ehkki toimetajana tegeles Edvin Hiedel nii eesti kui ka kogu maailma kirjandusega, oli tema eelistuseks noorusest saadik ungari kirjandus. Ungariga õnnestus tal lähemat tutvust teha juba 1956. aastast peale.
„„Loomingu” Raamatukogu” vihikutena ilmusid Edvin Hiedeli järgmised tõlked: Ernő…
Emeriitprofessor Sergei Issakovi terve elu oli seotud Eestiga (ta sündis Narvas esimese vabariigi ajal) ja kogu ametialane tegevus Tartu ülikooliga. 1949.aastal alustas ta õpinguid Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-filoloogia teaduskonna vene keele ja kirjanduse osakonnas, pärast selle lõpetamist cum laude 1954 asus tööle vene kirjanduse õppetooli, algul laborandina. Professor sai temast 1976 ning õppetooli juhataja oli ta 1980—1992. 1992—1997 oli Sergei Issakov taasavatud slaavi filoloogia õppetooli professor ning jätkas loengute pidamist (Baltikumi, Taga-Kaukaasia, idaslaavi ja lääneslaavi kirjanduste ajalugu, erikursused vene kultuurist Eestis, eesti-vene kirjandussidemed) ka pärast emeriteerumist. Aastatel 1983—1986 töötas ta külalisprofessorina Helsingi Ülikoolis; esines loengutega mitmetes Soome, Itaalia, Venemaa, Läti,…
Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.
„Fabian”, 2012. 462 lk.
Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks kauem kui 10—15 aastat ja loomulikult ei istu kirjanik ka edaspidi, käed rüpes, ikka on tal midagi valmimas ja midagi pooleli, aga nii suurt ühiskondlikku resonantsi kui varem tema hilisemad teosed enam ei tekita. „Parim enne” on möödas ja uued „ässad” peale kasvanud. Mood muutub nii rõivaäris kui kirjanduses.
Kui pidada Muti enda tipp-ajaks neid kauneid…
4. jaanuaril korraldati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni sünniaastapäeva tähistamiseks seminar — murdeluule hommik. Adsoni loomingust rääkis ja muusikat tegi Lauri Sommer. Ürituse korraldas Õnne Kepp.
8. jaanuaril arutas Eesti Kirjanike Liidu juhatus oma koosolekul jooksvaid küsimusi.
8. jaanuaril tutvustas Rein Veidemann Tallinna Keskraamatukogus oma romaani „Tund enne igavikku”.
9. jaanuaril peeti A. H. Tammsaare Muuseumis ja Kadrioru raamatukogus polaarkirjanduse päeva. Kõnelesid Rein Põder, Tiiu Speek, Tiit Palo ja Tiit Randla.
9. jaanuaril avati Eesti Rahvusraamatukogus näitus „Kingi vanale raamatule uus elu!”, mis tutvustab e-raamatutega seonduvat.
10. jaanuaril oli Tartu Linnaraamatukogus külas raamatu „Minu Inglismaa: vana ja hea” autor Ann Alari. Õhtu korraldati…
Poola mainekaim kirjandusauhind Nike anti läinud aastal välja juba kuueteistkümnendat korda. Finaaliseitsmikusse pääsesid üks luulekogu ja üks proosakogu, kaks publitsistikaraamatut, kaks elulooraamatut ja üks esseekogumik. Ning auhind läks viimasele, Marek Bieńczyki (sünd. 1956) „Näoraamatule” (Książka twarzy). Teatud mõttes oli see preemia kirjandusele endale, jutustamise kunstile. Bieńczyki „Näoraamat” on tegelikult metaromaan, jutustus lugemisest ja lugejast, kirjutamisest ja kirjutajast. Marek Bieńczyk ütleb kohe raamatu algul: „Kirjuta, aga ela ka natuke. Kirjuta, aga ära unusta, kui kiiresti möödub elu. Kirjuta, aga ära unusta elada, sest elu ei saa lasta hukka minna. Kes — kirjutavatest ja elavatest — ei ole kuulnud selliseid nõuandeid, neid…
Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.
„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.
Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et kui Jumal ise miski tükiga kirjastusse suvatseks ilmuda, ei pääseks temagi mööda toimetajast.
Meie nõudlikumale lugemisturule tuli aga hoopis kirjastuses „Jumalikud ilmutused” kaante vahele haaratud ja korralikult toimetatud, et mitte öelda pakendatud Aleksander Mülleri sõnaloome. Imeliku lühiproosakogumiku „Jumal, kes oli näinud koeri” esikaane värviliselt fotolt vaatab vastu musta pearäti ja nahktunkedega autor, temast lahutamatud prillid ees…
Eda Ahi: „Maskiball”.
„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.
Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel (näiteks kirjandusrühmituse „Purpurmust org” koosseisus) kui ka ETV „Luuletuse” saates (ERR arhiivist saab vaadata kümmet salvestust; kõik on tekstidena esindatud ka esikkogus). Tema luulet on avaldanud end „eesti kirjanduse kasvulavana” määratlev ajakiri „Värske Rõhk”, samuti ajakiri „Vikerkaar”. „Loomingus” Eda Ahi loomingut veel ilmunud ei ole.
Ligikaudu kaks kolmandikku „Maskiballis” avaldatust on niisiis hoolsamale luulehuvilisele juba varasemast tuttav. Luulekogu ei tekita ometi mingit korduvustunnet, pigem teeb heameelt nagu kauaoodatud vana sõbra küllatulek.…
Kell lähenes neljale, ostujuht märkas seda ja magus tunne vajus ta peale, kõrvetades ta südant või hinge või jumal teab mida. Oleneb sellest, kui luuleliseks minna. Ta silmitses raamitud pilti arvutiekraani kõrval, nihutades seda paremini vaatevälja. Stuudiofoto esmamulje ei andnud ruumi kahtlusteks. Kõik viitas professionaalsusele ning kvaliteedile. Isegi raam foto ümber andis tunnistust heast maitsest, milles kaasaegsed moetrendid segunesid ootamatul moel põhjamaise kokkuhoidlikkusega. Vähemtähtsad polnud ka kolleegide heakskiitvad noogutused, kui nad juhuslikult tema töölauast mööduma pidid või mõne dokumendi või lepingu üle mõtteid vahetades oma pilgu korraks pildile unustasid.
Kuid ühel korral oli ometi juhtunud midagi sellist, mis sundis ostujuhti endale…
*
Milline kergus tiivas
või õlanukis!
Milline kutse silmade
tuletukis!
Milline malbus kehas,
kus on pühakoda!
Ainult… elu on terav
kui oda.
Tungib läbi silmast,
tiivast ja õlast,
mälu ajatust
karmavõlast.
*
Otsisin tähtedest sõnu. Või
kirjutasin neid sinna?
Lasksin endast kõik lahti,
kes libistas minna
pilveks, kes tuuleks,
kes kimalaseks,
Kes tuli tagasi
kodukaseks,
kes jäi püsima latva,
kes rohtu.
Ükski ei hoomanud
enam eluohtu.
*
Pimeduse piir
venib
kesköö
väljadeni.
Hommikul on öö
koomas.
Valguse tank
ta poole roomab.
Avab ta peale
turmtule.
Surm
tuleb.
*
Suu nagu lageraie,
naeratus unub.
Mööda nägu käib ämblik
ja punub
halli udujat võrku,
et püüda
kinni
kõrkus.
Et püüda kinni
haudvaikus.
Tunda on sõnade
eelmaiku.
*
Midagi rohelist läbib mind.
On see hellus?
Noor tuul ärkab
noortes lehtedes ellu.
Tulbid laulavad soolot.
Nartsissid hõiskavad valgust.
Olen kevade keskel
keset elu algust.
Keset elu tormakat
pealetungi.
Minagi avan veel
üksikuid pungi.
*
Surm, ära viska kinnast,
see jääb minust maha.
Mu hing ei ole kipsis
ega lahas.
Mu hing alles hiilgab
särjesära.
Lepime kokku,
duell…
Prantsusmaa „uus kirjandushooaeg”, la rentrée littéraire, on kahtlemata üks sealse kirjanduselu kesksemaid sündmusi: massilisele raamatute ilmumisele augusti keskpaigast oktoobri keskpaigani — seekord 426 algupärast romaani, neist 69 debüütromaanid — järgneb tähtsamate kirjandusauhindade jagamine oktoobri lõpus—novembri alguses. See, et potentsiaalsed auhinnaraamatud ilmuvad lühikeses ajavahemikus, on kirjastuste teadlik poliitika, just need teosed on žüriidel värskelt silma ees ja sealt nopitakse enamik nominente, sügis on ka see aeg, kui kirjandus saab tavapärasest palju rohkem tähelepanu meedias. Eelmise aasta kevadel kirjandusfestivalil „HeadRead” osalenud prantsuse romaanikirjanik ja mitme kirjandusauhinna žürii liige Paule Constant rääkis, et jaanuarikuus on ka teine, väike rentrée, siis tavatsevad oma teoseid avaldada need…
3. detsembril linastus Tartu Linnaraamatukogus Veera Saare samanimelise romaani põhjal valminud mängufilm „Ukuaru” (1973). Filmile eelnenud vestluses osalesid näitleja Elle Kull, filmi stsenarist Mats Traat ja toimetaja Maris Balbat.
4. detsembril oli Tartu Kirjanduse Majas Rein Tootmaa autoriõhtu „Filtrita „Camel””, kus esitati novelle samanimelisest ilmuvast raamatust (Eesti Keele Sihtasutus). Näitlejatena astusid üles autor, Sigrid Salutee ja Raimu Hanson.
4. detsembril tegi Imbi Paju Pirita raamatukogus ettekande Karl Ristikivi loomingust. Tegemist on loengusarjaga „Keelatud raamat”, mida korraldavad Tallinna Keskraamatukogu ja Eesti PEN.
5. detsembril tegi kirjastus „Varrak” teatri NO99 kohvikus Andrei Ivanovi romaani „Hanumani teekond Lollandile” (tõlkinud Veronika Einberg) esitluse. Autoriga vestles Ilona Martson.
5.…
Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.
Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud tõsimeelses tekstis lähendasid tudengeid raamatuile, ent ajasid traditsioonilise kirjandusteaduse valvekoerad sageli tagajalgadele.
Liivi peiarlus pole muidugi suitsulik, kuid ta ei ihanud ka Suitsu mantlit pärida. Tolle au paine jättis juba paradiisi (või põrgu) väraval kõõluv Liiv Peeter Oleski kui Suitsu postuumse õpilase kanda (lk. 351). Ent oma kaudse eelkäija õpetamismeetodit üldistades oli ta varem sedastanud: „Suits…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
