Märt Väljataga avas seekordse mõttevahetuse nüüdiskirjanduse üle kaunis pessimistlikus toonis: õiglaste üldistuste tegemine üha kasvava tekstihulga kohta näib olevat võimalik ainult robotitele.[1] Ent kui mingit tinglikku tuuma silmas pidades üritada neid üldistusi siiski teha, tuleb välja, et kirjandusel puuduvad kõrgemad ambitsioonid ja selge arengusuund kindla traditsiooni raames. Äärmisel juhul on kirjandus muutunud ühekordselt kasutatavaks tarbekaubaks, mille puhul võib eristada hooajalisi moode; sellegi juures puudub kindlus, et seda kaupa enam kellelegi tarvis on.
Mind seesugune leigus paradoksaalsel kombel rõõmustas, kuna andis uue hingamise veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest. Nagu vist selle küsimusega tegelejaid ikka, vaevab ka mind aeg-ajalt kahtlus, kas naiskirjandusest rääkimisel…
Oli 1985. aasta kevad. Ma ei mäleta, kas Gorbatšov oli juba võimul või mitte, aga ma mäletan järjekorda, mis lookles Pärnu maantee raamatupoe uksest kaugele välja. Müüdi Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet”. Müüdi nelikümmend aastat pärast sõda. See raamat oli sel hetkel nagu ilmutus. Kõik lugesid „Seitsmendat rahukevadet”, sellest räägiti aastaid. Mul on sealtsamast Pärnu maantee raamatupoest ostetud „Rahukevade” eksemplar, kuhu Viivi Luik kirjutas 11. detsembril 1985 oma autogrammi. Mihkel Mutt ütles, et Viivi Luige romaan tekitab heas mõttes professionaalset kadedust – igast lausest pritsib välja andekust.
Viis aastat hiljem – 1990 – ilmus eesti keeles Mati Sirkeli meisterlikus tõlkes Günter Grassi „Plekktrumm”, see…
Minu puhul on väga kahtlane, kas loeb just kirjanik. Kuidagi on läinud nii, et kunagistest lugemisrõõmust sündinud raamatututvustustest on saanud tõsimeeli tehtav kriitikutöö. Muidugi on selliseid kirjanikke üksjagu, kes oma kolleegide kirjatöid ka arvustada võtavad, aga see ei ole kerge leib. Lugemiskogemust muudab selline taust tugevasti. Kui peaaegu kõik, mis lauale satub, on otsapidi tööga seotud, kui peaaegu polegi võimalust minna riiuli juurde ja haarata sealt pimesi ükskõik mis teos ja seda rahumeeli lugema hakata, ilma et peaks kogu aeg peas arvamust kujundama, kriitiliselt eritlema, kuidas on tehtud, milleks on tehtud, kuhu asetub kirjandusloos ja autori enda loomingus, siis kahaneb…
Warning: Attempt to read property “post_content” on null in /data01/virt130333/domeenid/www.kultuuriveeb.ee/esitlus/htdocs/wp-content/themes/kultuurileht/functions.php on line 1825
Kirjanikest ja nende lugemusest, lugemise või lugemata jätmise kunstist võib kirjutada mitut pidi ja mitmes võtmes. Valisin enesekeskse ja retrospektiivse variandi – iseendast ja oma sulitempudest on ju ikka tore pajatada. Eriti siis, kui kõik ongi olnud just nii kole ja pole tarvidust liialdada või luuletada.
Lapsepõlv raamatuist metsas
Vanematekodus Tartus kulges raamaturiiul nagu lint pea kõikides tubades ja vaheesikus, isa töötoas ja poiste urkas ulatus see maast laeni, oli korralikult seina külge ankurdatud. Eks mul oligi paha komme ahvina mööda seda ringi ronida, selle asemel et tool või pukkredel appi võtta.
„Loomingu Raamatukogu” aastakäigud, kust nõukogude vennasrahvaste kohustuslik kaasavara oli välja roogitud, täitsid…
Warning: Attempt to read property “post_content” on null in /data01/virt130333/domeenid/www.kultuuriveeb.ee/esitlus/htdocs/wp-content/themes/kultuurileht/functions.php on line 1825
Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestindusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes.
Rääkisin ühega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud italianisti Ülar Ploomiga sellest Euroopa kirjandust muutnud pöörasest triloogiast, Dantest ja luulest.
VALNER VALME: Leppisime kokku, et räägime täna Dantest, kelle asjatundja sa oled. Tegelikult läks jutt luulele juba enne intervjuu alustamist. Nii et mõnes mõttes me ei teegi siin tööd, vaid lihtsalt loomulikult räägime Dantest. Mis teeb luule sügavaks? Kas läbimõeldud…
Warning: Attempt to read property “post_content” on null in /data01/virt130333/domeenid/www.kultuuriveeb.ee/esitlus/htdocs/wp-content/themes/kultuurileht/functions.php on line 1825
Krista Kaer on inimene, kes palju teeb ja palju jõuab, kuid teda on üsna keeruline tundma õppida. Ta avaneb aegamisi, välgatustega läbi aastate. Seda põnevam on jälgida tema tegemisi.
Sain Kristaga tuttavaks 2009. aastal Tartus, kui festivali Prima Vista raames toimus seminar kirjastamise ja autoriõiguse teemal. Mäletan, et kõnelesid Vene krimikirjanik Aleksandra Marinina ja tema kirjanduslik agent, samuti mitmed meie asjatundjad. Kiiresti selgus, et Eesti olukord erineb suurtest maadest: meil on palju kergem saada kuulsaks kirjanikuks. Kirjuta hästi ja sind märgatakse! Kristal oli hea meel, et meil on ühiseid mõtteid, ja ta väljendas seda pärast kuluaarides. Just nii see oli: suure…
Nagu paljud, olen ma suur lehitseja ja ettevaatlik lugeja. Teen raamatutega tihti seda, mida toiduga peaaegu mitte kunagi: songin siit-sealt ja jätan järele. Meeldivamad loen läbi ka, sest kirjutaval inimesel on ju vajadus lugeda nagu koeral vajadus nuuskida, ja raamatut kui vaimusaaduste formaati pole põhjust põlata. Mida hakkab koer peale kogu selle väljanuusitud infoga, ei oska inimene alati öelda. Mida hakkab kirjanik peale loetuga? Kasutab ära, kui saab. Lahutab meelt, tuunib ennast, uurides välja, mis mõtted ilmas ringlevad või on ringelnud. Mina olen viimasel ajal oma meelt lahutanud näiteks nende raamatutega. Mõned olen kingiks saanud, mõne ise kinkinud, ja nagu…
See on kommentaar Carolina Pihelga raamatule „Valgus kivi sees” (2019) või raamatu lugemise üleskirjutus. Teksti on hakatud kirjutama alates raamatu teisest lugemisest.
Tuules
Kui selge see järsku on, kui raamatu kätte võtan ja selle avan: see ongi kivi, mille sees on valgus. Ümbris kui hall betoon, mille sees soe oranž paber. Kaas sugereerib külma ja sooja mängu, lihtsat primitiivset ümbrist, mille peale ilmub kiri, mis äratab värvilised pildid. Hakkan raamatut lugema. Tean nii autorit kui ka keeletoimetajat. Ei tunne, et see praegu kuidagi oluline oleks. Algab esimene luuletus. „Midagi lehvib tuules. Midagi lendab peost ja kaob.” Seejärel papliseemned, suvi. Huvitav, et selgelt…
Kirjanik loeb? Kirjanik peaks kirjutama, päevad on loetud, kõik tuleb ära kasutada. Aga kui autor esitab millegi erilise ja originaalsena loomingut, mille keegi teine on ammu kirja pannud, on kuidagi piinlik. 2018. aasta Headel Ridadel küsiti Michel Faberilt, milliseid raamatuid ta ise hindab. Faber vastas, et ta ei loe palju, ehk kolm-neli raamatut aastas. Ja täpsustas: ärge saage minust valesti aru, oli aeg, kui ma lugesin kolm-neli raamatut nädalas. Ainult see aeg on ümber saanud. Oluline tähelepanek, kirjanik peaks absorbeerima erinevaid hääli ja stiile ja ühel päeval, kui omaenda käekiri paigas, võib need kõik kõrvale jätta. Siis võib raamatuid ette…
DORIS KAREVA: Mõni tee kirjandusse viib üle kivide ja kändude, läbi karmide eneseületamiste ja kibedate õppetundide. Ühe häll kiigub heinamaal, teise esimesed mälupildid sünnivad raamaturiiulite vahel või klaveri all. Sinu puhul kangastub unistuste lapsepõlv keset vanemate luulet ja lugusid. Millal ja kuidas hakkas sind aga eriti huvitama kujutav kunst, ennekõike raamatugraafika, mida EKA-sse, tol ajal ERKI-sse õppima läksidki? Kes olid kunstnikud, kes sind tol ajal enim köitsid? Mis või kes inspireerib sind praegu?
PIRET RAUD: EKA-s ma raamatugraafikat tegelikult ei õppinudki, valisin hoopis vabagraafika suuna. Kindel soov minna just nimelt graafikat õppima oli mul juba kaheteistkümnendast eluaastast alates, varasem kunstnikuks saamise…
1917. aastal avaldas A. H. Tammsaare kolm ilukirjanduslikku teost: jutustus „Varjundid”[1] kõneleb kopsuhaigete pansionaadis aset leidnud traagilisest armuloost; novellis „Kärbes” on kesksel kohal armupinge tütarlapseliku Tiksi ja vanemaealise kirjaniku Meriheina vahel ning novell „Meeletu mälestused” on traagiline jutustus mehest, kes revolutsiooni tõttu kaotas oma kodu ja lähedased.
Selsamal aastal asus Tammsaare kirjutama veel ühte teost. See oli näidend „Juudit”. Aastaid laagerdunud idee sai kirjutamiseks otsustava tõuke ajal, mil Euroopas käis sõda ning Eestit vapustasid Vene impeeriumi revolutsioonid. Tammsaare elas sõja-aastatel Koitjärvel oma venna juures ning ravis tervisehädasid. Kirjaniku tollased ühiskonnakriitilised vaatlused kajastuvad kogumikus „Sõjamõtted” (1919), osa neist mõtetest jõudis ka näidendisse. Ümberringi…
Neid kirjanikke, kes vähe loevad, on vähe, eeldan ma. Kirjanik loeb väga palju ja see ta hulluks ajabki. Kirjandus on julm töö. Toob vähe sisse, inimsuhted on sasipuntras, Jeesus, milleks see kõik. Kui kirjanik saab vanemaks ja on rohkem kirjutanud, siis loeb ta ise vähe, aga hakkab ise rohkem lugema. Siis võib vähem lugeda. Jah, olid kaks keerulist lauset.
Mul on tunne, et ma loen liiga vähe. Eelmisel aastal lugesin kolm köidet Tšehhovit. Sain targemaks, aga ikka ei oska näidendeid kirjutada. Novellide alguse tegemise sain küll selgemaks. Ju ikka näidendi värgi ka. Veel lugesin kõike, mida Hendrik Lindepuu tõlgib, sest see…
4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja üleüldse mitmekülgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on küll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa. Karlaga on see värk ka, et mõnusa ja rahuliku jutuvoo käigus löövad pidevalt särama eredad elektripirnid.
Aastal 1989 debüütkoguga „Kolmring” („Kassett ’88” koos Ringo Ringvee, Märt Väljataga ja Tõnu Trubetskyga) avalikkuse ette jõudnud luuletaja on sealtpeale ilmutanud mituteist luulekogu nii üksi kui ka mitme peale, näiteks pannud kokku kaks „Kaardipakki” koos Elo…
Andres Rõhu igatsuse aken
Oli jahe, aga ilus maikuu ilm, kui tuli teade, et kunstnik Andres Rõhu leiti surnuna oma Veeriku stuudiost Tartus. Akna taga pungitasid juba värsked vahtralehed, kastanitel hakkasid tekkima pisikesed küünlad, siin-seal sädistasid okstel Tartu vähesed laululinnud. Kui kevad on nii noor ja ilus, siis peab keegi ära minema, see on vist olemise tingimus.
Tundsin Andrest alates üheksakümnendate aastate keskpaigast, tema Tallinna-perioodilt. Tegime koos Toomas Kalve fotoraamatut „Kaalud” (1997), kuhu mina kirjutasin tekstid. Toomasel tuli mõte, et raamatu võiks kujundada Andres, kes polnud küll kunagi varem raamatuid teinud. Mina polnud varem piltide kõrvale kirjutanud, ja Toomasel polnud ühtki kataloogi.…
Friedebert Tuglas suri varakevadel, sellest on möödas viiskümmend aastat. Ma ei mäleta 1971. aasta kevadet – või kui mäletangi midagi, siis ei oska seda ajas paika panna, olin veel liiga väike. Tuglasega ma ei kohtunud, küll aga meeldis mulle hiljem ette kujutada, et selline kohtumine oleks saanud toimuda. Nüüd võib selle peale muiata. Mis mul ikka Tuglasele öelda oleks olnud või temal mulle, oleksin vaid hiljem võinud kirjaniku jumaliku puudutusega kelkida, juhul muidugi, kui ta oleks mu pead silitanud. Võib muiata, kuid sellest hoolimata on iseloomulik, et Tuglas näis – ja ehk näib nüüdki – esindavat kirjanduslikku järjepidevust viisil, millest tasub osa saada.…
Hiljaaegu anti kordustrükina välja Mihhail Zoštšenko „Maga kiiremini” ning Ilfi ja Petrovi „Õilis isik”. Esimest olin ma muidugi varem lugenud, teist millegipärast mitte, ehkki tõenäoliselt oli seegi mul vanematekodus olemas, nagu kõik „Loomingu Raamatukogu” aastakäigud. Aga kus sa siis kapist kõike üles leiad!
Nüüd loomulikult lugesin. Raamat on õhuke, ainult 80 lehekülge ja mul oli kogu aeg selline tunne nagu Vene ajal martsipanikujukest süües – kohutavalt maitseb, aga lihtsalt ei raatsi kiiresti süüa, sest mine tea, millal jälle saab! Nii ma siis näksisingi oma tillukest martsipanist oravat või jänest kild killu haaval ja jätkus mitmeks nädalaks.
Ilfi ja Petroviga see nipp läbi ei…
Läinud aasta algupärast dramaturgiat, nagu kogu muudki elu, mõjutas kevadisel teatrikuul alanud koroonaaeg, mis sulges teatrid kuni suveni. Pandeemia põhjustatud mängupausi lõppedes selgus varasuvel, et kõige paremini olid olukorraga kohanenud enda loodud materjali esitavad väike- ja projektiteatrid ning etenduskunstnikud. Kiiret kohanemist näitas Baltoscandali festival, kus reisipiirangute tõttu osalesid ainult eesti etenduskunsti lavastused. See kallutas 2020. aasta teatripildi kindlasti etenduskunsti kasuks ning täispikkade draamade kõrval tõusid varasemast rohkem nähtavale muude tekstiloomeprintsiipide alusel sündinud dramaturgilised materjalid. Täpsem statistika ilmub aasta teises pooles, siin on fikseeritud esialgne mulje. Koroonaajastu sügavamad mõtestamised teatrivormis on alles ees, ehkki esimene düstoopialugu jõudis lavale juba möödunud aastal…
Intervjuu Maarja Pärtnaga sündis kohtumise ja kirjutamise teel. Saime kokku veebruari lõpus, arutasime paljudel teemadel ning hiljem kirjutas Maarja endale olulisemad omakorda lahti. Rääkisime vabakutselise elust, keskkonnast, kirjutamisest ja mitmest muust asjast.
PIRET PÕLDVER: Kui kaua sa oled olnud vabakutseline?
MAARJA PÄRTNA: 2016. aasta algusest. Sellele eelnesid ülikooliõpingud ja töö – mul on bakalaureusekraad inglise keeles ja kirjanduses ning maailmakirjanduse magistrikraad, magistriõpingute ajal töötasin „Müürilehes” kirjandustoimetaja ja hiljem tegevtoimetajana. Samuti olin aasta „Värskes Rõhus” luuletoimetaja. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin hakata vabakutseliseks.
P. P.: Need tunduvad ideaalsete töökohtadena. Miks sa ära tahtsid tulla?
M. P.: Tahtsin endale rohkem aega, et loominguga tegeleda, tõlkida, lugeda. Seda olen…
Inimene muudkui mõtleb. Aina mõtleb ja mõtleb. Kui keegi ütleb, et ühel või teisel hetkel ta ei mõelnud midagi, siis on temaga midagi valesti.
Kõige rohkem mõtlevat inimene surmast. Kas enda või mõne teise inimese elu lõpust. Pole vist inimest, kes poleks kuulnud laulusalmi: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.”
Veidi rohkem kui veerand sajandit tagasi sattusin Kuku klubi hämaruses ühte lauda musta riietatud indiaanipealikku meenutava pikkade juustega mehega, kes ei rääkinud kellegagi sõnakestki. Pealik istus liikumatult, lõug rinnal, ja suitsetas ühe sigareti teise järel.
Ühtäkki tõstis pikkade juustega mees pea, vaatas mulle silma…
Kui kõik 2020. aasta lasteraamatud ühte kohta koondada, saab kenakese seinatäie – ilmus ju mullu lastekirjanduse keskuse andmetel ligi 800 lastele mõeldud teost. Kui tõlkekirjandus ja kordustrükid kõrvale tõsta, saame käesoleva ülevaate aluseks olevad 120 algupärast esmatrükki, millest 25 on luulekogud ja 95 proosateosed. Võrreldes aastaga 2019 jäi teoste üldarv peaaegu samaks. Mis jääb aga nende numbrite taha? Mis toimub meie lastekirjandusmaastikul? Kes ja milliseid teoseid avaldavad? Kas kõigile raamatutele jätkub ka lugejaid või on neidki, mille ilmumine rõõmustab vaid autorit ennast?
Möödunud aastal avaldas lastele teoseid üle saja autori. Lastekirjanduse populaarsust ja jätkuvat prestiižikust näitab, et ses vallas debüteeris kokku 38…
Alustuseks piirid. Ma vaatasin läbi eestikeelse täiskasvanutele mõeldud luule, kasutades nimestiku tegemiseks ESTER-i kataloogi ja pannes märksõnaks „luuletused”, keeleks „eesti” ja aastaarvuks 2020. Ma ei võtnud arvesse lasteluulet, sest selle kirjutamine ja hindamine käib omaette kriteeriumite järgi, neist ilmselt kõneleb lastekirjanduse ülevaade. Samuti jääb vaatluse alt välja räpp ja slämmiluule, sest nende täielik mõju on kogetav ikkagi vaid suulises esituses ning kirjalikul kujul on seda ka üsna juhuslikult (näiteks on manna ja EiKi tekste „Värskes Rõhus”, aga soovitan huvilistel neid pigem kuulata, mõlemad on väärt kraam). Olen mehaaniliselt jätnud kõrvale ka kõikvõimalikud netiportaalid ja ainult netis avaldatud kogumikud – täielikku…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Foto: Mats Õun
Foto: Ave Maria Mõistlik
Foto: Aivo Kallas
Foto: Ave Maria Mõistlik
Foto: Ave Maria Mõistlik
Foto: erakogu
Foto: erakogu
Foto: Dmitri Kotjuh
Foto: Karoliina Kagovere
Jaan Unduski “Suure Siberimaa” tõi Draamateatri lavale Hendrik Toompere.Draamateater
Udo Uibo. Foto: kuvatõmmis EKI keeleklipist.
