-
Ajakiri elukogenud inimesele
Tere hommikust, kas ma palun „Postimehega” räägin, tellimuste osakonnaga? Jaa, a mis teil on? Sooviksin panna lehte kaastundeavalduse lahkunud sõbrale ja mind huvitaks, millal te saaksite selle avaldada. Lahkunu ärasaatmine on ülehomme, kas te homsesse lehte saaksite palun panna? Nuu, meil on sin mjitu veimalust. Meil on „Postimees Lõuna-Eesti”, on ajakiri elukogenud inimesele, „60+”… a mis te üldse tahate? No, lahkunu ei olnud veel 60-aastane… A mjiks te üldse mjulle gelistate? Meil on lahkunute rubriik olemas, gelistage sjinna. No sinna ma juba proovisin, seal ei võeta toru, ehk on liiga vara, kell on alles 10 hommikul. Teate, kas…
-
Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”.
„Hea lugu”, 2020. 107 lk.
Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”.
„Tuum”, 2020. 98 lk.
„Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg küll, ent asjata ei öelda — ei päeva reata. Pikk kirjutamata olek on teinud mind õelaks ja sentimentaalseks. Üht külge olen kuuldavasti katsunud välja elada kriitikas, teise pakun nende kaante vahel. M. B.”
Olin 17, kui Su esimene raamat ilmus, ja kahekümne ringis, kui seda lugesin. 1987 ilmunud „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” on siiani üks mu lemmikraamatuid. Iseäranis…
-
*
kraanad
DDR-i kraanad
SSSR-i kraanad
kraanad onu Stjopa selja taga
linn ehitab
päike tõuseb
tulevik on helge
DDR oli pettus
SSSR oli pettus
räme roostetav pettus
vanameeste võim
aga kraanad
on jäänud
uhked
sihvakad
taeva taustal
metalli ilu
mere kohal
vektorid kosmose suunas
läbi valge
hommikuudu
monumendid rahule
igapäevasele hingerahule
öise magala kohal
kusagil puuakse narkodiilereid
kraanade kylge
kui kahju
et mina ei tea
kuidas myya
*
taevas loksuvad värvid
sulavad yksteise sisse
ilusad kemikaalid
hape ja myrk
imbuvad aeglaselt verre
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
tööpäev
väsimus
ööpäev
igatsus
tylpimus
valu
armastus
pettumus
sõprus
syytunne
elu
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
seni plätserdab taevas
imalaid kurbuse värve
nagu ei oleks minuteid
nagu ei oleks tunde
nagu oleks vaid happe
helendav aeglane voog
*
see foto on loojangust
mahedad värvid
kellel on silmad
neile meeldib
internetis pannakse
meeldimise märke
punane värv
valgub yle taeva
tilgub põrandale
loojang
kellel on hing
see läheb
*
te plaksutate valel kohal
olge ometi viisakad
kas me leppisime nii kokku
vererennid ei…
-
Ühest motiivist Kalju Lepiku luules
Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud:
Surmal on lapse silmad,
kui ma vaatan surma sisse.
Kas ma vaatan kadumisse?
Luuletus on kantud isiklikust tragöödiast (Kalju Lepiku väike poeg Ott hukkus liiklusõnnetuses 1958. aastal) ja võib-olla on ridadesse peidetud valu see, mis värsi nii eredalt meelde söövitab. Võib-olla aga hoopis kujundi ootamatus: surma kujutatakse sagedamini ikka luukere või vanaeidena, vahel looma, ingli või…
-
Kannatustest loobumise püha teekond
teadliku ja tahtmatu loobumise vahel
budismi ja alkoholismi vahel
võib olla veel väiksem samm
kui hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel
väidavad mõned uurijad
millistest ülikoolidest nad oma paberid said
ma ei tea
Kõige rohkem valu
(ühe suht õigesti elanu pihtimus)
kõige rohkem valu teevad need inimesed
kes teavad kuidas kõik peab olema — kuidas
elu peab käima — eriti kui nad võimule saavad
sinu üle siis või ühiskonna üle — siis nad näitavad
kuidas on õige elada — ja nii palju valu ei ole vist
võimalik saada — kui just nimelt õigesti elades
Hää ja kurja tundmise puu
ma mõtlesin noorena alati
et halva inimese hää kunst on
parem kui väga hää inimese
halb kunst — see…
-
„Palun tulge ja rääkige meile poliitika ja kirjanduse suhtest, keegi ei ole seda veel teinud, see on põnev, et kas kirjandus mõjutab poliitikuid, ja kas selle kohta on näiteid.” Nii kutsuti mind Tartusse, üliõpilaste rahvusvaheliste suhete ringi loengut pidama.
Sügisesed kõnniteed olid lehtedest libedad, Tallinnas. Mõtlesin, kui libedad võivad nad olla veel Tartus. Alguses arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi mitte kusagile sellel teemal rääkima, see teema on rabalaugas, millesse mitte et saab uppuda, vaid peab uppuma, see on teema, mis neelab su naha ja karvadega. Alustad, oled mõne minuti vee peal ja juba vajud, sind surub alla vasturääkivate faktide…
-
Katkend romaanist „Õitsengu äärel”
Tol juunipäeval lahkub Serge Bobrik kontorist tavapäratult vara. Ennast jalgrattale hiivavat mehikest saadab pääslavalvuri kummastav pilk — keskpäevakuumuses püsivad mõistlikud kodanikud majades. Bobrik ei vali koju väntamiseks kilomeeter pikemat teed ümber ratsakooli, sest täna ei hooli ta ülekaaluga võitlemisest. Ta tahab magada ja ei midagi muud. Või just muud. Mida tahes, et ärevusest jagu saada.
Maastikurehvide rudisedes kannab jalgratas teda üle Rio Aulencia jõesängi, alla piki küngastevahelist nõgu, mööda golfiklubist ja vanadekodust. Madridi ümbritsevate nisupõldude kuiv paberjas lõhn peidab isegi sulava asfaldi ja kraavipõhjas roiskuvate jäätmete leha. Tühjalt ringteelt vasemale, läbi Dulcinea, Garibaldi, Don Quijote tänava. Tont teab…
-
Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile” (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti memuaristide kilda. Mõnele inimesele on mälestused lausa loomu poolest sobiv žanr. Ma usun, et oleme Otiga mõnekümne aasta jooksul tänaseks juba sadu tunde maha kõnelnud. Silmitsi oleme teineteist kohanud seevastu pigem harva. Ott Raun on minule eeskätt telefonihääl. Enamasti helistab ja räägibki Ott, mina suskan midagi sobivat vahele, ning viisaka inimesena ei jätka Ott seejärel…
-
*
Tühi taevas naksab ulgvel maad.
Mitte midagi maa aru sest ei saa.
Rammus püüelus siis taevast naksab.
Püü on elus, nokib nagu jaksab.
Kuidagi on veidi valesti kõik,
samas tundub mõni hõige üsna õige.
Tee kuus õmblust ja vast vaid üks lõige,
lase veri välja, täpne ole, põik
jäägu põikamata praegu.
On veel aegu
nii põigata kui lõigata.
Ei täna.
Muutub kellaaeg ja kulgemine.
Ära omadega päris uttu mine.
Sinu elu on jo ära kulutatud.
Ta oli ilus, kuigi talumatu.
Ja jälle on õigesti asjad.
Me ei oima, kas nihu, mis oli.
Oli või poli, kuidagi ikkagi
kunagi kusagil Sinuga koos ostsime
õlle ja krõbedad kardulad!
Oh, olid ajad.
Ah, nemad tulevad taas.
Ei täna.
Ei täna,
sest tänan
Taevataati ja tulevikku.
Kui meil ei…
-
Tohutu väljak, täis inimesi. Kõik rääkisid midagi, aga keegi ei kuulanud kedagi.
Tukastus taandus, nägemus hajus ja ma põrnitsesin läbi vihma kihutava bussi higist aknaklaasi. Mu sisimas võimutses jälle see. Mitte õhuline jumalik hingus ega ka merede romantiliselt rusuv Suur Hall, vaid tüütu tinnitus. Teadsin kogemusest, et pikemalt kestes võis niisugune sõnatu pinin üle kasvada kurnavaks undamiseks. Liiga palju sellest kõigest, mida kunagi sai igatsetud ning janunetud nagu selguse ja kindluse kirgast imet, oli aja jooksul asendunud ebamäärast rahutust sisendava „uue normaalsusega”, mis tähendas, et tüsened ja oled kogu aeg väsinud, tujutu, tahtetu ja kuri.
Kõik oli just nagu olemas. Paberid taskus.…
-
„Eesti novell 2020”. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi.
MTÜ Eesti Jutt. 192 lk.
„Eesti novell 2020” on kolmas kogumik „Eesti novelli” sarjast. See koondab novelle 17 autorilt, neist mõned olid mulle kirjandusmaastikul täiesti tundmatud nimed, mõned aga vanad tuttavad. Kogumikust leiab järgmiste autorite varem perioodikas ilmunud novelle: Maimu Berg, P. I. Filimonov, Toomas Haug, Andrei Ivanov, Urmo Jaanimägi, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Kairi Look, Margit Lõhmus, Kertu Moppel, Paula Nerve, Piret Põldver, Kristjan Sander, Urmas Vadi, Tauno Vahter, Livia Viitol ja Eessaare Aadu. Viitoli ja Filimonovi novellid pälvisid 2020. aastal Friedebert Tuglase nimelise novelliauhinna.
Mis aga õieti on novell…
-
Jelena Skulskaja on passionaarne inimene. Kõike teeb ta suure kire ja pühendumisega alates ilukirjanduslike tekstide kirjutamisest, sõnavõttudest mitmesuguste kultuurinähtuste ja inimeste kohta ning lõpetades enda laitmatu välimusega. Jelena on ta eestlastele, Jelena Grigorjevna ja Lilja venelastele. Vahel tundub, et Skulskajat on mitu: ta on aktiivne kultuurivaatleja lehes, raadios ja teles, pluss enda raamatud ja lavastused, pluss kord kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline festival Dovlatovi päevad Tallinnas.
Olen viimase kümne aasta jooksul jälginud teda mitmesugustes olukordades ja ampluaades. Mällu on sööbinud üks pilt Moskvast 2015. aasta kevadel, kui Jelena Skulskaja esines Russkaja Premia žüriiliikmena. Üritus toimus hotelli „President” avaras ja heledas saalis…
-
Buss sõitis käänulist rada mööda minema, tagasi suurele teele. Minu kaasturistid ei olnud jätnud irisemata selle üle, et kogu seltskond pidi keerama maanteelt maha mingi suvalise Kreeta poolsaare tippu ja siis siksakitama pool tundi vastupidises suunas, enne kui pääsesid jätkama oma neljatunnist sõitu. Aga igaühel oli õigus saada lennujaamast oma hotelli ja polnud minu süü, et see kuradi Sinine Pärl asus isegi Kreeta mõistes jumalatest mahajäetud kohas.
Saatsin lahkuva bussiseltskonna mõttes põrgusse ja uurisin kompleksi, mis pidi mind võõrustama järgmised seitse ööd. Vingerdava tee kõrval, kohe künka peal. Täiesti suvaline koht. Ilmetu fassaad, kohustuslikud lillepõõsad, samasugused klaasuksed nagu igas Euroopa nurgas.…
-
Siinsed read puudutavad kitsa vaatenurga kaudu üldist küsimust sellest, kas maailmakirjandusel on tulevikku.
Paljud arvavad, et ilusal, õilsal, kõrgel, nagu kirjandusklassika, on mingi varjatud pool, mille kattevarjus tehakse midagi kahtlast.
On vaja teatud hingeharidust mõistmaks, et tegelikult tähendab maailmakirjandus lihtsalt loomingut selleks, et tunda elust rõõmu.
Ühel teenekamal ja auväärsemal tänapäeva võrdleva kirjandusteaduse autoriteedil, USA Stanfordi ülikooli emeriitprofessoril Gerald Gillespiel (snd 1933) on aastakümnete vältel ilmunud sügavast elutarkusest ja eruditsioonist kiirgavaid esseekogumikke lääne kirjandusloost läbi aastatuhandete. Gillespie on pühendunud eeskätt renessansist postmodernismini ulatuvale kirjakultuuri ajaloole. Lehitsedes tema raamatute registreid, torkas silma, et kirjanike hulgas, kellele ta viitab, puudub William Faulkneri nimi, ehkki iseõppijast…
-
Mida mõtleb vana kirjanik koroonaepideemia aegu publiku lemmikust
Mälestus
On aasta 1999. Jalutan Suur-Karja tänava alguses kultuuriministeeriumist mööda Draamateatri poole. „Rahva Raamatu” vaateakna juures kohtan teretuttavat noort meest, kelle tean olevat Andrus Kivirähki. Olen äsja lugenud tema romaani „Liblikas”, mis mulle väga meeldis. Tunnen vaja-dust seda talle öelda. Noormehe nägu kirgastub natuke, kui ta viisakalt tänab. Siiamaani tekitab see mälestus minus hea tunde.
Ja see ongi vist põhiline. Teatud hetkest alates on olulised tervikmuljed, üldine kuvand. Nii et sellega võikski lõpetada. Seda enam, et ma jõuan ringiga niikuinii sinnasamasse välja. Aga käime enne siiski natuke ringi.
Paar eelmärkust
Andrus Kivirähk on tekkepõhiselt heterogeenne nähtus, seistes…
-
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm.
„Tuum”, 2020. 318 lk
.
Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi. Mitte ainult sellepärast, et Ivanov on palju käinud ja mitmel pool elanud-olnud, Pariisis, Taanis, Norras, Saksamaal ja mujal, ja kirjutab Euroopa asjadest: Taani pagulaslaagritest Pariisi kirjandusringkondadeni. Euroopa asjadest kirjutab ta ka siis, kui kirjeldab humoorikalt Eesti varakapitalismi (näiteks „Argonaudis”) või lapsepõlveaegset Kalamaja (nagu siinse kogumiku loos „Hakk hangel”).
Aga kuidas ta kirjutab. Sügavalt isikliku, intiimse puutega, piinlikkuseni…
-
Me jäime kahekesi lukku allveelaeva
sel hetkel, sulgus linna ümber kui blokaad.
Me kajut väikene ja pead on ühes laega.
Ei kosta siia kahurite kanonaad.
Me kümned aastad elu, seiklusi ja retki
said nädalateks ühte ruumi suletud
ja teispool seina vaikselt hõljum settis
ning kalad näisid üsna muretud.
Ei teadnud, veel kas pinnal mõni paat on
või kehtib juba maailmakord uus.
Meil infot andis vaid illuminaator,
sest periskoop ei olnud lubatud.
Meil elu tuksus ainult armastusel
ja sellel, mida võimaldas kambüüs.
Käib laevamootor rukkipiiritusel,
kuid see ei ole üldse minu süü.
Ma teadsin ammu, peagi saabub tärmin,
sa pikendust ju võtnud korda viis.
Veel aastateks meil hapnikku on järgi
ja luugi taga passib meremiin,
kuid ühel hommikul on koides puudus,
sest…
-
PEETER HELME: Ei ole just palju kirjanikke, kelle loomingu tähendus eri sihtrühmadele oleks sedavõrd erinev, kui see on juulikuus 50-aastaseks saava Indrek Hargla puhul. Mõne silmis on ta krimikirjanik, teisele ajalooautor, kolmas tunneb teda üldse stsenaristi ja draamakirjanikuna. Kuid ise pead end eelkõige just ulmekirjanikuks ja ulmekirjandust kirjanduse apoteoosiks. Miks?
INDREK HARGLA: Ma ei tea, kas ulme on kirjanduse apoteoos, ma ei tea õieti, mida see sõna tähendab. Ma olen paar korda kirjutanud, et ulmekirjandus on kirjanduse eliitliiga, ja ei ole seda rohkem lahti seletanud, sest mulle tundub, et kui keegi nende sõnade ja ütleja üle järele mõtleb, jõuab see mõte…
-
4.—9. maini toimus Prima Vista ja TarSlämmi veebiprogramm „Täna on siin väga vaikne. Kevad 2019—2020”, et tähistada algselt tänavuseks kavandatud Prima Vista toimumiskuupäevi. Programm hõlmas luulevideoid Hasso Krullilt, tema tekste esitanud-töödelnud TarSlämmi esinejatelt (Kaisa Kuslapuu, Joosep Vesselov jt) ning Prima Vistale kutsuda plaanitud autoritelt (Uwe Laub, Ron Whitehead).
5. mail Tartu Kirjanduse Maja virtuaalsel kirjandusteisipäeval pidas Jonathan Roper loengu „Ballads and Staves: Two Revivals” varasemate traditsioonide taasavastamisest inglise luules.
6. mai virtuaalsel kirjanduslikul kolmapäeval esines Heiki Vilep.
7. mail oli Tartu Kirjanduse Maja veebisarjas „Kodune raamatukogu” võimalik tutvuda Janika Kronbergi raamatukoguga, küsitles Marja Unt.
9. mail toimus Tartu Kirjanduse Maja virtuaalprogrammis kirjandusviktoriin, mille küsimused…
-
III
Tänagi tahan Sulle kirjutada, aga pean esmalt taltsutama tuhinat. Perud põrgulised, tulised tiivulised, tõrksad taltsutamatud — mõtted, püsige ometi paigal! Eks ole nad ju harjunud lendu sööstma kohe, kui ainult rõdule pääsevad, üle latvade ja lainete Sinu poole.
Aeg aga jutustada Sulle hoopis sellest, mida näen siinsamas, pealesunnitud paratamatuses.
Mida näen? Esialgu ei midagi. Vist olen nutnud, ei pane seda õigupoolest enam tähelegi, kas olen või mitte. Meie kriisil kriimud silmad — äigan käega üle silmade, mõtted, koht!
Kõigepealt on kardinad. Lõputuis variatsioonides rohelisi kardinaid, mändide, kuuskede kaskaad. Õõtsuvad, sulguvad, avanevad. Pealesunnitud paratamatus on tegelikult nii ilus, kui paratamatus üldse olla saab. Tihane…
-
Koroonaviirus saabus nagu lepitusingel, kellest pole teada, keda ta tapab, keda ära lepitab meie rikutud planeediga, mis hakkas jultunud inimkonnale oma võimu näitama.
Mu kirjutuslaual oli juba mitu päeva lebanud vaikides patakas valget paberit, täis kümne aasta jooksul sinna kirja pandud sõnu. Vaatasin seda sadat seitsetkümmet lehekülge. Vaatasin pealkirja, mille olin leidnud, see mõjus paberile prindituna ähvardavalt, uurisin umbusklikult kahte sõnasse pigistatud maailmakonflikti, võõrandunult, nagu poleks neil sõnadel minuga enam mingit pistmist, ja mõtlesin tüdinult võpatades, et nii Võim kui Tõde valitsevad maailmas enne ja pärast, neil pole minust ja sellest raamatust sooja ega külma.
Selle paberipaki, veel printerist sooja, olin otsustanud…
-
*
Kindlameelne nagu tuul
nendel heledatel päevadel siin —
kindel kestmises
läbi igaviku
või nagu laine mis
ilma vähima kõhkluseta
kangutab lahti
vanade muulide kive
astun ma õhtuvaikuses —
hing täis valgust mis kestab
vähemalt hommikuni
ning mu silmad —
sinistest kaugustest sinised —
vaatavad aegadest läbi
*
Täna lööb mu süda taevas
hommikust peale
vaimustust täis
nii nagu päike
paistab südapäeval
kaevupõhja heledaks
nii paistab täna valgus
läbi mu õnne ja õnnetuse
läbi lapsepõlve ja eilse päeva
kõik saab nüüd oma seletuse
küsimata küsimused vastuse
elatud elu põhjuse
*
Vaikus on salalik
vaikus ei jäta
hallile taevale jälge
need kes mäletavad veel tähti
või koitu toomemäe kohal
on põgenenud oma üksindusse
maailm muutub —
hall aeg saab lõpuks otsa
ent me ei tea veel
mis siis tuleb
kas taas tähtede
või aja ja
ärevuse aeg
*
Nagu madu vahetab nahka
nagu tuulelipp vahetab…
-
Pealkirjas nimetatud „tungiteater” on eestindatud tähissõna Sigmund Freudi saksakeelsele mõistele urszene (ingl primal scene). Algselt tähistas Freud sellega väikelapse kujutlusi vanemate seksuaalvahekorrast. Neid fantaasiaid pidas Freud kunagi inimsoole geneetiliselt omaseks. Sellest ka nimetus sõnasõnalises tõlkes — ürgstseen. Aja jooksul on tähissõna sisu täiendatud ja sellest on tulnud mitmekesisem kujund. Tänapäeval märgib tungiteater küll endiselt nii rahuldust pakkuvaid kui ka hirmutavaid fantaasiaid seksuaalvahekorra juhtstseenidest, kuid lisaks arvatakse, et need fantaasiad peegeldavad ka mitteseksuaalseid arusaamu ja tõekspidamisi muudest suhete mustritest ning inimeste läbikäimise viisidest. Nende mustrite hulka võib kuuluda suhestumine ümbruskonna ja maailmaga laiemalt. Võime siia lisada ka kujutlusi elu, surma ja…
-
Kes leiab eriti puhta ja vähemalt varblase muna suuruse pärli,
see on kohustatud sellest teatama kohalikule valitsusvõimu
esindajale ja ootama temalt järgnevaid korraldusi.
Balti eraseadus, 1766
Sänna vana mõisa juurest väikest teerada pidi jõe poole tulla, tammetsõõrist paremat kätt oli Pärlipyydjate Maja. Talvel seisis ta tyhi, luud vastu ust toetatud. Tuul tiirutas õuel, sulailmaga irvitasid tihased ta neljal nurgal ja aedniku poeg pidi vaatama, et keegi ei kriibiks naelaga seintele lollusi ega virutaks räästa alt ära kyttepuid. Elu mõisa ymber soikus. Erilist polnud palju muud kui mõni saanisõit ja kuljuste kilistamine, mis Liivakupalu mäest yles jõudes hääbus. Ja siis langes orule jälle loomiseelne hiljameelsus.…
