Tõlkija ülestähendusi
Huvi Eesti vastu tekkis mul pärast 1975. aasta novembris toimunud esimest Eesti-külastust. Olin noor üliõpilane, kelle ilmavaade kaldus tolle aja vaimus vasakule, mind huvitasid ühiskonna asjad, sotsialism ja muidugi Nõukogude Liit kui selle kehastus. Käisin üliõpilaste turismigrupiga mitu korda Nõukogude Liidus ja need olid põnevad reisid — ühiskondlikud ja kultuurilised erinevused olid silmaga näha.
Minu esimene reis Tallinna ja Tartusse toimus Helsingi ülikooli usuteaduse üliõpilaste rühmaga. Meid võtsid vastu Eesti tuntud kultuuritegelased, professor Paul Ariste Tartus ja peapiiskop Alfred Tooming Toompeal. Esimesel päeval oli meil Sakala keskuse pidusaalis sõprusõhtu rahvakunstiansambliga „Leigarid”. Paar päeva hiljem käisin ansambli juhil Kristjan Toropil kodus…
I
Pea kohal paks kivisöesuits, edevad roosakad pilved,
valguse isandlik ränd, otsatus veduri ees.
Päikesekiirg, hirmuäratav viletsus, armetud külad
mööduvad üksluises reas, tuhandeaastased, vait.
Aeg: tuhat üheksasada kolm; varitseb terrorist tige,
pomm või revolver käes, nii aukandjaid hävitab ta.
Jaapani sõja ja mässu eel Venemaa viimane kevad,
kauguste taga kuid kõdu, valskuse vana inerts.
Kasesalk hiirekõrvus, suur Sangaste park ootab lisa,
hämardub laotuse võlv, nii versta järel kaob verst.
Kaasas poeg, minia, metsnik, Berg on teel Uurali taha
sihkima, uurima puid, mis jätta, mis võtta sealt.
Maastikest akna all tähelepanekuid elevil rändur
pojale käigu pealt teeb, mööduvail metsadel pilk.
Raiesmik nukker ja hüljatud; ehmunud kodutuid linde.
Variseb mänd,…
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Betti Alver
Mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet pole seni veel kätte antud, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha hulk kasvab nädalatega ja on sadades tuhandetes. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kahtlen, kas sellised pikemaks perioodiks mõeldud põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes iga viie-kuue aasta tagant…
Paul Raud: „Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”.
„Tänapäev”, 2019. 211 lk.
Mitte igaühele pole meie ajal antud võimekust kirjutada võrdlemisi noores eas täiesti loetav romaan. Tõsi, põhimõtteline loetavus ei tähenda veel, et tegemist oleks kirjandusliku kõrgpilotaažiga, ent kui elada ajal, mil „ei olnud piinlik lugeda” on ühe kirjandusteose puhul täiesti adekvaatne ja pigem isegi vaikse noogutusega hääkskiitev hinnang, ei maksa selle tõiga pärast ka ülemäära kurvastada.
Üht-teist peaks siiski välja tooma. „Kellata torni” ilmumine on saanud tähelepanu nii „Postimehe” kultuuritoimetuselt kui ka Eesti Rahvusringhäälingult, kus autor astus üles ja kõneles oma romaanist kultuurisaates „OP” (31. X 2019). Oma osa selles on kindlasti tõsiasjal,…
Armastada
ei taha oma kurbust ja valu
riputada kellegi teise õlgadele
see on mu enda mantel
ja ükskõik kuhu ma ka läheks
seal varnas ootab see ikkagi
kuna on nii must
siis hoiab inimesed eemal
ja samavõrd lihtsalt
toimivad kleidid mis liibuvad
õnnena mu külge rõhutades saledust
mille paratamatus ka paratamatult kadestamisväärne
kuhu kohta siin argises inimlikkuses
siis kaalub end rahu
meelele, keelele või kellelegi
väljuda neist reaktsioonidest
on alasti keha
katta kleit
mis maetud all mantli
läbi musta pole kellelgi soovi
anastada tõe riidetut ilu
sest liiga vähesed teavad võtta
end lahti ja armastada
neid tükke
*
kui saaks elada ideaalset elu
siis see oleks kiirustamata
rohkem kui on vaja et jõuda
tuisu käest tuppa
või õigel ajal rongile
saaks laotada oma keha
närviretseptoritega, mis lumivalge
naha alt keskmisest on…
Hasso Krull oletab „Loomingus” (2019, nr 12, lk 1766), et sõna aade tuli eesti keelde Gustav Suitsu kaudu, kes kasutas seda 1905. aastal avaldatud luuletuses. Sõna on siiski vanem, seda on kasutanud Ado Grenzstein ja Jaan Tõnisson juba XIX sajandil.
28. detsembril 2019 kirjutasin sellest vaikseks jäänud keelelisti ee.keel@lists.ut.ee ja Aare Pilv oskas vastata, et sõna aade esineb juba Ado Grenzsteini 1884. aastal avaldatud „Eesti sõnaraamatus”, mis on leitav ka võrgust. Grenzstein seletab aadet järgmiselt: „aade, aate, aadet (Idee), Soomekeeli aate (ütle aade), „mõtteid ajatelema”, (Soomekeeli ajattelija = mõtleja); mõte, iseäranis uus, kõrge, sünnitav, juhatav mõte, „paleus”; mõte, mis mingisugust tööd…
28. novembril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja Aasta Rosina auhind kõige omanäolisemale lasteraamatule. Tunnustuse pälvis Ilmar Tomuski kirjutatud ja Priit Pärna piltidega „Kõrvalised isikud” („Tammerraamat”).
2. detsembril esitles Doris Kareva Viru Keskuse „Rahva Raamatus” oma luulekogu „Suik ja sillerdus” („Verb”) ning raamatut „Terendused. Kirjutisi aastaist 2005—2019” (EKSA). Autoriga vestles Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.
3. detsembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas Roberto Calasso raamatut „Kirjastaja jälg”. Vestlesid tõlkija Heli Saar, kirjastaja Lydia Raadik, Siim Lill ja Mart Jagomägi.
4. detsembril esitles Maarja Kangro kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu saalis oma tõlkeluule kogumikku „Varietee” (kirjastus „Nähtamatu Ahv”), mis koondab 56 autori loomingut tõlgituna kaheksast…
TOOMAS HAUG: Sul on ühe mehe kohta, kes juhtumisi 75 täis saab, parajalt soliidne avaldamisnimekiri: kolm mahukat artiklikogu eesti, aga ka vene kirjanduse teemadel, lopsakas kirjanikumonograafia Ardi Liivesest ja tema ajast, sinu kiindumusi peegeldavad raamatud vene kinost ja eesti jalgpallist, millele äsja lisandus kaheköiteline „Hiiumaa kirjanduse lugu”, uurimuste kogu, mida hakatakse kahtlemata sinu peateoseks pidama. Aga ma ei tahaks praegu juttu teha neist raamatuist, mis on ilmunud ajavahemikus 2002—2019 ja veel üsna elavalt meie silma ees, vaid alustaksin hoopis hämarajast. Hakkasin mõtlema, millal sinu olemasolu esimest korda minuni jõudis. Meenub rongisõit. Sõidan koos oma diplomitöö juhendaja Mart Mägraga Tartust Tallinna.…
„Ta hakkab ärkama.”
„Hakkab või?”
„Minu meelest küll.”
„Hei, Mii-La-Laa, kuuled sa meid?”
„Ta ei kuule.”
„Tal on ikka veel palavik.”
„See on kestnud tal juba terve päikeseringi!”
„Ime ka, kui ei oleks. Ta sõi ju selle keelatud puu otsast terve õuna ära!”
„Sai ju öeldud, et ei tohi.”
„Millal eelmine kord keegi sealt sõi?”
„Ma ei tea. Oma tuhat päikeseringi tagasi vist.”
„Kes see oli?”
„Kes seda enam mäletab.”
„Vaene Mii. Miks ta küll kunagi kedagi ei kuula.”
„Ta on alati olnud põikpäine.”
„Vaata, vaata, ta liigutas lauge!”
„Ärkab!”
„Oh, lõpuks ometi.”
„Kuidas sa end tunned, Mii?”
Poiss, keda hüüti Mii-La-Laaks, avas silmad. Ere päikesevalgus pimestas teda, nõnda et ta pidi tükk aega käsi näo ees hoidma. Kui…
Gustav Suits ja Euroopa Liit
1
Mis on Euroopa? Igaüks, kes Euroopa piirjooni maakaardilt leida püüab, teab hästi, et see ei ole manner. Tõsi küll, Euroopal on pikki käänulisi rannajooni, meresid, poolsaari ja saari, aga kui liikuda ida poole, muutub üha arusaamatumaks, kus Euroopa õieti lõpeb ja algab midagi muud. Sama lugu on Aasiaga: see ulatub kindlasti Uuralini ja kindlasti Musta mereni, aga edasi? Mida tähendab Aasia geograafiliselt? Võime seda määratleda vaid eituse kaudu: Aasia moodustab suurema osa Euraasia mandrist, kõik selle, mis ei ole Euroopa. Aga Euroopat ennast me geograafiliselt määratleda ei saa: teda saab defineerida ainult kultuuriliselt.
Kui Euroopa pole manner,…
Toomas Kall: „Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid. 69 paroodiat”.
EKSA, 2019. 103 lk.
Eesti kirjandusloos on olnud kaks paroodilise elevuse perioodi, 1920. aastate algus ja 1970-ndad. Muudest ajajärkudest võib leida küll üht-teist silmapaistvat, nagu Eduard Vilde „Uuel teel” (1908), Hermelini „Porikuu sonaat” (1960) või Onu Thali „Paroodi-koodi-oodiad” (1969). Aga just „Siuru” ajal ning veel enam 1970-ndatel ei jäänud paroodiad üksikjuhtudena hajali, vaid koondusid justkui omaette ökosüsteemiks. Nad ei seostunud ainult oma algtekstidega, vaid astusid omavahelisse dialoogi ja võimendasid üksteist. Kui 1920-ndatel parodeeriti peamiselt siurulasi, siis 1970-ndatel muutus kirjanduslik paroodia totaalseks, puudutades kõiki põlvkondi ja suundumusi.
„Siuru”-aegsetest paroodiatest annab ülevaate Evi Laido…
Ennustus
Taevas oli sini-sinine ja õhk läbipaistev. Kogu Kreeka, niipaljukest kui seda oli, paistis Ateena väravatelt kätte.
Spartalased ei tahtnud oma poolsaart Kreekaks tunnistada. Mõtlesin minna neid manitsema ja liitumise kasust kõnelema.
Jõudsin juba Termopüülideni, aga siis tulid pärslased. Leonidas oma kolmesaja mehega pidas nende tohutu väe kinni. Mina kiirustasin ateenlasi hoiatama, et nad väge koguksid.
Õnneks jäi see minevikku, nüüdseks oli möödas.
Kõndisin vaba mehena linnas, parem oli, et mind keegi ei tundnud.
Läksin kõigepealt agoraale, ostsin tüki praetud kala, sõin selle ära ja kohtasin seal Platonit, kes oli vaimustatud Sokratesest. Tutvustasin talle vana tarka kiilaspead. Selgus, et ta oli juba tuttav ning pidas…
1966. aasta juulis istusime mitmekümnekesi, kõik TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonda püüdlejad, peahoone 139. auditooriumis, minu kõrval klassivennad esimesest klassist Jaan Unt ja Tiit Sinissaar.
Tahvli ees seisis ülikooli õppejõud ja meie kooli kirjandusõpetaja Eduard Vääri, teatas sisseastumiskirjandite hindeid. Meie kool — A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. Keskkool — asus siinsamas nurga taga, austusest ei ütle ma, et vaid kiviga visata.
Jaan — viis!
See viis Jaani paugupealt üliõpilaseks. Ta oli võitnud üle-eestilise emakeele olümpiaadi ning selle kategooria nooruritele piisas sisseastumiskirjandi kõrgeimast hindest.
Tiit — samuti kõrge hinne, tema pidi aga pingutama veel kolmel eksamil, et studioosuse seisusesse pääseda.
Aga mina? Mina, kelle kirjandeist…
Rahvusülikooli 100. aastapäevaks
I
sind jätkub meile jäägitult
me sinust rikkaks raskume
su küllust aastasajadki
ei kahanda ei kopita
me sinust tuge tunneme
me sinust kindlust kanname
su alatise kaitse all
terve mõistuse turvatud
ükskõik mis ilmas otsime
jääd lähtepunktiks tartusse
kõikide radade algusse
II
tunneme su pilku
tehes oma tegu
jättes tegemata
mõndki mõttetut
sina näed ja kuuled
mõõdad kaalud lõikad
tuleviku tarkust
oleviku olmest
terasid ja sõklaid
tuulutades aina
uusi ahteid maha
meie tulime tööle
III
seaduseks saagu su sõna
mõistuse vabariigis
veel pole see kogu linngi
saati siis terve eesti
ärgu ent vaibugu kõne
seaduseks sündida nõudev
hüüdjal häälelgi kõrbes
leidus ju kuulja keegi
kes temast rääkida teadis
kõla siis kurtide kiuste
küllap siis kikitub kõrvu
küllap siis käärduvad käised
küllap siis süttivad silmad
nägema riiki kus tarkus
lehvitab kolmvärvilippu
IV
madalad tee oma uksed
sisse saaks et kummardades
väljujate tarbeks raja
uhked…
26. oktoobrist 4. novembrini toimunud Toronto rahvusvahelisel kirjanike festivalil osalesid Eestist Kai Aareleid ja Rein Raud.
1. novembril esitles Asko Künnap Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Keravälk koputab tulles” („Näo Kirik”). Muusikat tegid Paul Daniel (kitarr) ja Robin Koljak (klaver).
2. novembril alustas Tartu Kirjanduse Maja raamatupood „Utoopia” sarja „Esoteeriline laupäev” uut hooaega loenguga „Lühike esoteerika ajalugu I”.
4. novembril toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, kus arutati jooksvaid küsimusi.
4. novembril avati Kadriorus aadressil L. Koidula 17 kaheks kuuks ajutine Mati Undi muuseum koos vastava näitusega „Kodu kodus”.
4. novembril esines Tartu Kirjanduse Majas vestlussarjas „Subjektiiv” Piret Põldver teemal „Platooniline armastus ja alternatiivid”.
5. novembril…
Hommikust saadik püsis linna kohal lämmatav kuumus. Pärastlõunal hakkas taevasse kogunema tumedaid pilvi. Tal oli vaja pärast tööd bussijaama minna, et ülejärgmiseks päevaks Riia bussile pilet võtta. Rahvusvaheliste liinide kassad olid õnneks seitsmeni lahti. Oli uue aastatuhande algus, puhkuste aeg kestis ja kõik, kes vähegi said, need ka reisisid. Pilet käes, suundus ta linnaliinide peatusse, kuhu oli kogunenud palju rahvast nagu ikka sel kellaajal. Ta nägi, kuidas buss, mille peale ta minna kavatses, ümber nurga pööras ja peatusse sõitis. Paar jooksusammu ning juba oli ta keset inimsumma.
Trügida talle ei meeldinud, ta ootas kannatlikult bussi kõrval, kuni suurem rahvahulk oli peale…
Lugenud selle aasta „Loomingust” nr 6 Kruusa Kaljuga tehtud intervjuud, olen päri tema seisukohtadega, mis käsitlevad eesti keele vokaalharmoonia seadusi. Ka tunnen õ seotust enam e kui o-ga, aga ei soovi selle asendamist uue variandiga, sest Eesti õ on maailmas ainulaadne tähemärk ja määratleb väikest kultuuri suures maailmas. Isegi arvutiklahvidesse peavad suured firmad meie jaoks selle panema. Mind on aga alati häirinud, et meie tähestiku lõpus pärast tuv-d lohiseb saba, tähtede rida, mis vokaalselt kuulub loomulikuna tähestiku sisse. Näitasin tähestiku esimest varianti Asko Künnapile ja jõudsime ühisele seisukohale, et eesti tähestikku ei peaks kuuluma võõrtähed, mida kasutatakse vaid võõrsõnades. Sedaviisi…
Elu on rock’n’roll
elu on südametemurdumise-murdmise hotell
see mürises minusse kui ma olin viiene
me astusime Kalevi spordihalli
mina ja mu isa kes siis ei eland meiega
ta käis meid vahel vaatamas
ema ja mind
ja ta tuli ja ta saadeti muga jalutama
laps peab värsket õhku saama
värske õhk on lapse viin
ja me kõndisime vanas pätipargis
kesklinna kalmistu veerel
ja siis viis ta mu spordihalli
ma polnud kuulnud kunagi midagi
nii valju midagi nii kõva
nii hullumeelselt üle mu taluvuspiiri
see oli Gunnar Graps
trummide taga ulgumas silmad pahupidi pääs
nagu libahundil
ma kartsin seda — seda oli liiga palju
ma armastasin seda
nii on olnud minuga kogu ülejäänd elu
kõik peab olema üle taluvuse läve
kõike peab olema rohkem kui…
Kirjatähtede standardiseeritud komplekt, mida me Eestis tähestikuna kasutame, on hulga juhuste tulem — lonkab, aga toimib, vähemasti ei tööta otseselt vastu eesti keele ja kultuuri kestmisele. Eesti tähestik võinuks olla piltkiri või silpkiri, veel põnevam — mõistekiri. Aga on, igav küll, ladina alfabeedil põhinev harilik igermaanlik häälikkiri, kus tähed on ligikaudses vastavuses kõneldava keele foneemidega.
Eesti keele puhul on see vastavus täiesti jälgitav ja kasutatav. Prantsuse juhtumil, näiteks, jääb saladuseks, miks neil alfabeeti üldse tarvis läheb — prantslased ju, nagu teame, kirjutavad üht, aga räägivad teist — seos väljahääldatud sõna ja selle kirjapildi vahel on võrdlemisi amorfne, amööbne.
Aastal 1819 leiutas…
Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”.
EKSA, 2019. 128 lk.
Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus „Kui ma kord su-ren”, lk 39).
„Mees otsib naist” on Andrus Kasemaa loomingus erandlik luulekogu. Autor ei ava oma sisemaailma, nagu ta tavaliselt teeb, vaid ehitab kõik luuletekstid üles ühele võttele. Niisiis kirjanduslik eksperiment, projekt või mäng. Viimane määratlus tun-dub sobivaim. Arvustada on niisuguseid teoseid kahtlemata lihtsam kui isiklikumaid. Saab esitada küsimusi ja otsida neile vastuseid. Need…
David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”.
„Tuum”, 2019. 231 lk.
Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud kuulaja kõik need aastad, kui sari on Eesti Raadios eetris olnud. Nii on mõistetav, miks ma raamatut nägemata olin kohe nõus arvustama David Vseviovi elulugu. Raamatu alapealkiri lisas vaid põnevust.
Ma pole ammu olnud nii üllatunud, otse jahmunud, kui selle teose esimesed 30 lehekülge olid loetud ja raamatu esimesed fotod (Maria Ivanovna öösärk lk 9 ja Maria…
3. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitleti koostöös Un-gari Instituudiga László Krasznahorkai romaani „Saatana tango” tõlget eesti keelde. Vestlesid Paavo Matsin, Kriszta Tóth ja raamatu tõlkija Siiri Kolka, bandooniumil musitseeris Kaspar Uljas.
4. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Kirjanike Liidu saalis László Krasznahorkai romaani „Saatana tango” tõlget eesti keelde. Esitlusel arutlesid raa-matu seoste ja tähenduste üle raamatu tõlkija Siiri Kolka, kirjastaja Mathura ning Ungari kirjanduse tundja Kriszta Tóth. Musitseeris Kaspar Uljas. Õhtu toimus koostöös Ungari Instituudi ja Ungari Suursaatkonnaga.
5. septembril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Margus Kalami raamatut „Minu Aasia. Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Ko-reas…”.
6. septembril tutvustas kirjastus „Ilmamaa”…
Miniatuuritsükkel
Kuu
Z. H. vaimus
Kuu pole muu kui Fortuna tagumik, magus tükk karamelljuustu. Punane nagu viimnepäev. Kui paisuv tagumik on minu poole, on sõnum selge. Kui kahanev tagumik on pööratud minust eemale, ei mõjuta see sõnumi selgust. Ma pole paraku Kapitooliumi hani, mind ei päästeta selleks, et päästa kõiki või vähemalt kedagi teist, olen tavaline tasandiku eesel hundinahas. Kui ma ulun, siis arvatakse, et kusagil on kajakas juhuslikult sabapidi tõrvatünni kinni jäänud.
Betelgeuse
Loodame, et just meie saame tunnistada, kuidas sa lähed märatsedes öösse. Loodame, et agoonia algas umbes siis, kui teutoone langes kui loogu; loodame, et su leegid lahvatasid toona, nagu nad lahvatasid…
Urmo Jaanimägi (snd 1970) tuli eesti kirjandusse järsku ja võib-olla ka ootamatult. Või siis just — oodatult. Sest need, kes on tema kahte proosa-kogu „Televisiooni mõju” (Ji, 2017) ja „Kolimise laastav mõju” (EKSA, 2018, tegelikult ilmus 2019) lugenud, on leidnud sealt isikupära, särtsu, olmeseikade tabavat pildistamist ja absurdi, aga ka psühholoogilist usuta-vust ja empaatiat. Esile võib tõsta ka head keeletaju, mida ei ole rikkunud tõsiasi, et autor elab juba paarkümmend aastat teisel pool ookeani.
2019. aasta „Loomingu” seitsmendas numbris arvustas Urmo Jaanimäe seni viimast raamatut Kaisa Maria Ling pealkirja all „Urmo Jaanimäe mõ-jud”. „Loomingus” debüteeris autor eelmises numbris novelliga „Vorst ning…
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
