Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja sain kohe aru, et see oli meie mõlema poolt viga, mina poleks pidanud nii julgelt ülekäiguraja äärde astuma ning tema nii lahkelt peatuma. Ma ei lähenenud teepervele küll ülemäära ootamatult, aga kui lastiks on tonnide viisi Eestimaa puitu, mõjub igasugune peatumine rängalt nagu äkkpidurdus ja üks halvasti kinnitatud palk libises vastu teist, teine vastu kolmandat. Kolmas palk oli üks viimastest, mis veokile ja seega ka praamile üldse mahtus. Too oli…
Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen sel nädalal üksikisa. „Mida see tähendab, et oled üksikisa?” küsis kirjasõber. „Seda, et kaasa kolab tööreisil mööda Lääne-Euroopat,” kuigi ta ei tahtnud kunagi kirjutada kaasast. Tundus natuke nagu reetmine – kirjutada kuskile teise linna oma kodusest elust. Mainida mingeid asju, anda välja. Rääkida lähedastest, see tundus…
Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu ega osanud seda järsku kuhugi panna. Mees pani käed kõhu peale ja küsis tasasel häälel:
– Kas ma saan teid kuidagi veel aidata?
– Ega vist.
Mees surus haigutust alla ja pühkis oma püksipõlvedelt mingeid nähtamatuid ebemeid. Võib-olla tuhka. Või tolmu. Ta ülikond polnudki nii laitmatu, nagu esialgu tundus, näis kuidagi kulunud. Või oli see lühikese talvepäeva tuhm valgus, mis puhta musta halliks määris.
Mantlitaskust leidsin roosa kilekotinutsaka, Kaubamaja osturalli kirjad peal. Raputasin koti kõva krabinaga käkrast lahti ja libistasin paberkotis urni roosasse kilekotti.…
Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus Vene rakett keset Raekoja platsi ja kõik on vastu taevast lennanud. Sõna otseses, aga veel rohkem kujundlikus mõttes. Kogu see väikekodanlik rahulolu rahvusvahelises kultuurilaines hällimisest. Kõik. Eesotsas raekoja endaga, mille seinal nii hellalt säilitatakse Eesti NSV aegset muinsuskaitse tahvlit.
Ormusson astus mõned sammud, peatus mäe rinnakul ja vajus pingile. Ja püüdis läbi oksarägu aimata oma kodulinna piirjooni. Linna, mis oli näinud tema rahva tõuse ja langusi, ülima vaimustuse ja täielise põrmu varisemise hetki. Oli näinud teda, ahastamas elu ja kunsti suures…
kuidas kirjutada luuletust
kuidas saavutada head vormi ja õnnetunnet
kuidas ennast ära tappa
kuidas ennast kiiresti ja valutult ära tappa
kuidas vabaneda kõhurasvast jäädavalt
kuidas mitte vihata oma meest
kuidas saada heaks
kuidas pakki saata
kuidas kedagi viisakalt perse saata
kuidas saada päästjaks
kuidas saada päästetuks
kuidas joonistada kassi
Nii palju küsimusi… Nii palju nii olulisi küsimusi!
Pisike roosa punu lippab mööda mu keha, roosa notsuke – minu tütar. Hammustab, näpistab ninast, siis jookseb minema, arvab, et hakkan taga ajama, maksan kätte.
Ta kaalub üle kümne kilo. Käed on tugevad, sõrmed kui tangid, küüned teravad.
Juuksed pole veel pikad, aga juba kõrva taga lokkis, kullakarva narmakesed, ja kui tõmbad käega, siis seisavad naljakalt, metsikuna püsti.
Selline okassiga laseb korteris neljakäpakil ringi, poeb igasse nurka, kohe-kohe ajab end püsti ja hakkab käima.
Mu ees liival vedeleb peaaegu tööstuslikes kogustes ajupuitu, kõrgemal luidetepealsel kasvavad piklike roheliste lehtede ning suurte roosade õitega vahajad lilled ning õhk lõhnab soola ja niiskuse järele. Rand on peaaegu inimtühi. Eemal jalutavad ainult paar inimest koertega. Ma vaatan, kuidas lained üksteise järel kaldale rulluvad ning püüan tunda vabaduse tunnet. Mingit sellist tunnet, mille pärast ma siia üldse tulla tahtsin.
Mida on ühist William Shakespeare’il, Napoleonil ja James Gandolfinil? Tõenäoliselt üsna mitu asja, võib-olla neile ei meeldinud pühapäeva pärastlõunad, naabri kass või näiteks maksude maksmine – kuigi ma ei ole eriti kindel, kas Napoleonil sai sellega mingeid olulisi probleeme tekkida. Nad kõik surid viiekümne ühe aastaselt.
Me kõik, Ralf, Reelika ja mina oleme viiekümne ühe aastased. Kõikide märkide järgi peaksime olema naisteajakirjade ja natuke teaduslikumate määratluste järgi jõudnud nooremast keskeast vähemalt keskmisse keskikka või midagi muud säärast. Ma ootan juba tükk aega, millal see teadmine kohale jõuab ja mis sellega kaasneb, aga ma ei näe mitte midagi. Loomulikult on meil mingi…
Jälle olin teel, jälle bussis, treppidel, liftis. Polnud S-i ammu näinud. Seesama väike toake, armsake, hubane, kellestki jäänud mööbel, vaade aknast kaugele üle tuledes linna, kusagil all sagivad elanikud planeedil, perenaised tulevad töölt, loomulikult poekotid ja vinguvad lapsed käe otsas, mehed rehvivahetusest, noh näiteks, see on neil ju tõsine päevakava, hämarates nurgatagustes kriminaalid, siin-seal keldripoed, ikka veel hingitsemas, pandimajad, kahtlased rõdualused. Sinu leebe naeratus ja sassis kulmud, näh, ära põe nende kulmude pärast, need on lahedad. Ei allu valemitele. Osake sellest valemist mu käe ümber, mäletad.
Olen ikka imestanud teiste inimeste elulugude üle. Mõnel on see lühike, mõnel pikk, mõnel täis sündmusi, mõnel ühetaoline, aga alati elulugu. Alguse ja lõpuga ja kõigega, mis selle vahele jääb. Mul on vahel tunne, et minul ei olegi elulugu. On vaid elusündmused, mis on järgnenud üksteisele, ilma kindla suuna või tähenduseta. Just nagu mingi sigrimigri, peaaegu kaos. Kuigi tagasi vaadates aiman ses kaoses nägevat ka mingit korduvat mustrit. Oleks nagu tee, aga kust ja kuhu, ei saa päriselt aru.
Esimesel pilgul paistab, et minu elu lugu sellisena, nagu see on, on suuresti tingitud kooselust JK-ga. Kui ma ei oleks abiellunud temaga,…
Järjest sagedamini tulid meile elektronkirjad, mis olid adresseeritud emale. Ma helistasin talle – ta ei vastanud, helistas Lena – ema ajas mingit soga: talle ei meeldinud, et Lena oli astunud kirjavahetusse tema maja halduriga. Me tahtsime teada saada võlgnevuse summat, haldur suunas meid edasi raamatupidaja poole, too ei vastanud. Ema rääkis katkeva häälega, et naabrid sepitsevad tema vastu vandenõu ja ei meeldi talle see Zelenskõi.
Lena ei pidanud vastu ning läks koos Põnniga ema maja juurde „uurima, mis seis on”, nagu ta ütles. Mängisid lasteväljakul ja said tuttavaks Emma-nimelise naabrinnaga.
Mõnikord oleme teineteise jaoks käsipuud, millest haarata. Just siis muutuvad inimesed kõige kaunimaks, kui suudavad olla oma kallimatele toeks. Kel on tarvis, küsib nii palju kui vaja, ja kes saab, annab seda, mida tal on. Hetkeks näitame üksteisele oma abitust ja haprust, aga seda ilma häbi või alanduseta, vaid loomulikult ja lihtsalt, just nii, nagu meid on loodud.
Allan ilmus välja ja kadus alati ootamatult nagu võlur Gandalf. Ma ei mäletanud, millal ma teda viimati nägin, aga ma ka ei muretsenud meie sõpruse pärast, teadsin, et küll me kunagi jälle trehvame, jätkame täpselt samast kohast, kus kõik pooleli jäi, või siis…
Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Väga hästi oskasid. Nad suutsid igast paigast teha kodu. Ehtisid kohad laudlinade ja linikutega. Sidusid paelad dekoratsiooniks. Tõmbasid nöörid üle hoovi ja riputasid pluusid ja sokid näpitsatega üles. Nad oskasid leida südame ja panna selle tuksuma.
Mõned neist tahtsid olla päästjad, nagu inglid või jumalaema, et veenda poisse naasma koju, naasma argise juurde, sest oli vaja isa või venda või hoopis armsamat. Või koera, kes tuleks oma puretud sabaga pulmast tagasi. Nad tahtsid veenda poisse unustama relvad ja tagaajamised ja rõõmu verepiiskadest. Nad hoidsid käed avali ja silmad selged.
Nagu maavärin, mõtlen ma. Ja kivistun sinnasamasse voodisse – tuba on võõras. Täiesti võõras. Seinal on vaip. Punane, mustritega. Ka teisel seinal on vaip. Ja põrandal.
Ma tõusen ettevaatlikult voodist, liigun tasakesi rõduukse poole ja mida lähemale ma jõuan, seda selgemaks lähevad helid. Nüüd hakkan ma neid eristama. Autosignaal, kummide vilin, võõrkeelne jutt, keegi karjub ja keegi vist nutab.
Ukse tagant lööb mulle vastu kuum kuiv leitsak. Ma vean end ettevaatlikult rõdule ja vaatan. Roosad majad, suurtest kividest, otse ees suurejooneline park. Näen politseinikku, kes vehib sauaga. Kõrbevärvi mäge, tipp lumine. Mägi on hiiglaslik, oma suuruses korraga kaugel ja lähedal. Vaatan mäge,…
Hallituselõhn hõljub paekivist müüridega kitsas keldris, nagu oleks ta osa sellest vähesest inventarist, mis restorani alla keldrisse jäetud on. Siin-seal on nurkadesse ladustatud tööstusliku köögi inventari: roostevabad valamud, restid, gaasiballoonid, tühja taara kastid. Pooleldi pimedusse kaduva käigu sissepääsu ees seisavad üksteise peale laotuna kaks suurt ahjuga pliiti, jämedad mustad toitekaablid kokku keritud ja teibiga korpuse külge kinnitatud. Ühes seinas veiniriiul, tolmunud pindadel mõni sama tolmunud üksik unustatud pudel. Üksteise sisse laotud suured fajansist lillepotid, pealmise sees vanad kontserdiafišid rullis. Nurgas, kus põleb maas jäme punane küünal, istub tumedasse tekki mähitud indiaanlane ning vaatab üle pliitide otse pimedasse käiku. Ta silmad…
Ma olin nagu natuke teelahkmel. Ja mõlemal pool oli tume maa. Ei teadnud isegi, mida vana-aastaõhtul teha.
Aga läksin maale vanaisa-vanaema juurde. Et olen nendega, neil ka seltsim.
„Me lähme nüüd magama ära.”
„Head ööd! Ja head aasta lõppu!” torkasin veel naerdes. Olime telekat vaadanud. Südaööni oli veel maa ja ilm.
„Kui kuhugi lähed, pane uks ilusti lukku.”
„Jaa, ikka.” Kuhu ma ikka lähen.
Elan juba kaua aega Tartus. Ja näen ikka unes lapsepõlve Elvat, oma tegelikku kohta. Tavaline asi. Aga ikka ja jälle näen ka unes üht kindlat suuremat maa-ala Elva ja Tartu vahel. Unenäomaastikku on muidugi keeruline kartograafiliselt piiritleda, aga minu meelest piiravad seda laias laastus Tartu-Valga maantee läänes, Tartu-Otepää maantee idas…
Laura seisis laevatekil, vaatas alla rekadele, mis sisse sõitsid, ja nuputas, milliste firmade nimesid ta tunneb. Ta lasi tuulel oma laubalt ära puhuda tumepruuni juuksesalgu ja tõmbas pähe villase mütsi. Septembri lõpus olid hommikud juba külmad. Päike oli tõusmas, taevas oli hall, aga sellel kellaajal mitte enam päris pime. Laura võis tänavalampide valgustatud kõrgel kaldal eristada ka Ilmarise kvartali kortermaja, kus Kristjan tema lahkudes oli mõnusalt magama jäänud.
Karl Maksimovitš oli kuldsete kätega mees. Ja minul oli au olla ta naaber. Meie kaks majapidamist olid ainukesed Tümavere poole viival teekäänul. Minu oma asus kohe pöörde peal – vaata, et autoga sisse ei põruta! –, tema majake aga laugelt tõusva künka otsas, ümberringi vaid kõrrepõld ja tühi väli. Kui tihti olin ma aeglaselt hommikukohvi lürpides köögiakna all seisatanud, et jälgida naabrimehe alati muutlikku, aina kasvavat ja uusi vorme võtvat eluaset. See oli fantastiline projekt! Küll kerkis sinna uusi verandasid ja rõdusid, tornikesi ja katusekambreid! Maja juurde viiv tee võis juba hommepäev saada uue sillutise ning trajektoori. Aknad ilmusid ja kadusid, laienesid…
Tagantjärele võis seda teatris käiku isegi õnnestunuks pidada, mõtles mees hommikuputru keetma asudes.
Ta läigatas kastruli põhja sortsu tavalist toiduõli ja veerand klaasi vett, liigutas kastrulit ringikujuliselt käes, algul vastu-, siis päripäeva, ja pani selle siis kuumale ahjuplaadile. Pudrupõhjaks kooris ta suvikõrvitsa seibi, eemaldas sellest seemned, hakkis allesjäänud kõlbliku osa kuubikuteks ja puistas need parajasti keema hakanud vette.
Ta oli eelmisel päeval koos naisega Tallinnas teatris käinud. Õieti oli selles olnud midagi erakordset, et just tema, küll üksjagu palju lugenud, kuid varem teatrist mitte kuigi huvitunud mees, oli selle käigu algatanud, ostnud kaks piletit esietendusele ja seadnud naise fakti ette.
TÜRI.
On hämar. On kuulda hääli.
TALLINN. HOMMIK.
Poirot istub tugitoolis, hommikumantel seljas, ja joob taimeteed.
HASTINGS (pakib kohvreid): Poirot, kas te tõesti ei soovi tulla nautima imelist Paide tehisjärve?
I know all there is to know about the crying game
I’ve had my share of the crying game
Autoraadiost immitses Boy George’i kaeblik hääl.
Vot see on ikka üks hea lugu, mõtlesin. Imalavõitu? Olgu siis pealegi imal. Mulle meeldibki, kui on imal, magus, selline mõnusalt veniv paks kleepuv siirupikeerd. Mida imalam, seda parem ongi! Maitse asi.
Küsimus oli selles. Õigemini küsimusi oli palju. Aga see üks tuli otsustada kohe.
Sest juba homme ootas Korfu. Või siis ei oodanud. Kindlustuse tegin ära. Igaks juhuks. Et kui midagi minuga siiski juhtub. Infarkt, insult, putukahammustus, tromb, mõni madu salvab, neid on ju kõikjal, või siis lihtne minestus. Mitte et seda minuga kunagi juhtunud oleks. Parem on ennetada. Korfulaktika, tegin endamisi nalja.
Kas käia veel kõik arstid läbi või jätta nii, kuis on? Midagi ju endiselt häiris, andis tunda. Seal ribide all. Maks? Kaksteistsõrmik? Kolmteist? Sarjad? Või kogu see emastik seal allpool? Imelik tunne kogu aeg.
Ostsin jõulude ajal soodusmüügist Kalju Kruusa nimelise kaasaegse poeedi luulekogu – kas see on mingisugune luule?! Ja need y-d!!!
HAIGEKASSAKAARTI ENAM EI OLE
ei tea mida ette vytta
hakka füüsilisest isikust ettevytjaks
aga mis myttes ettevytjaks
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Autor/allikas: ERR
Foto: Kris Moor
Autori illustratsioon Tehnika: akvarell paberil
Foto: Piia Ruber
Autori illustratsioon
Foto: freepik.com
Foto: Kris Moor