Hedvig lebas mitmendat päeva tõvevoodis. „Diphtherie,” oli järeldanud saksa arst Salemi haigemajast ja kirjutanud valget pulbrit, mida tuli kolm korda päevas tõbisele sisse joota, ent haige keeldus sellest ja nõudis lonksukest petrooleumi, sest nii olla arstitud seda haigust kusagil põhjamaal, kust ta pärit oli ja kust saabusid tema nimele kirjad templiga „Hapsal”.
Elfride tundis süümepiinu, sest polnud Hedvigiga tookord õue kaasa läinud, kui too viigimarjaplekiliste linade peal lebamas leiti. Ta käis haigele juua viimas, vahetas tolle hõõguval otsaesisel märga lappi ja vaatas, kuidas lamaja silmad laugude all värelesid. Ka palvetamine ei teinud südant kergemaks ja kõrvus kõlasid ühtelugu Hedvigi sõnad päevilt,…
Kuidas saavad ühe väikese inimese peas nii koledad mõtted tekkida, imestas Vivian mööda Trastevere tänavaid lonkides. Varakevadine Rooma oli teisipäeva pärastlõunal inimtühi. Eredast päikesest hoolimata mõjus linn kalgina, tänavaplaatidest õhkuv külmapuhang ja tuule jäised okkad torkisid läbi mantlivarruka käsivarteni. Hetk tagasi oli ta läinud üle jõe. Silla keskel, parempoolsel jalakäijate rajal, seisis räbalaisse mässitud naine, kes viskas enda ümber sagivatele kajakatele saiatükke. Kümned linnud laveerimas õhukihtides, üles-alla liikuv valge noodistik. Vivian peatus ning jälgis seda episoodi mõned minutid ohutust kaugusest. Kajakasümfoonia toon oli ärev ja kriiskav, mõjus hirmutavalt. Kas heidutasid teda kajakate verejanulised sööstud või võimalus, et kummaline naine teda…
Juba kaugelt paistab, et baar on mõeldud natuke noorematele inimestele. Sellest hoolimata otsustavad mees ja naine teha peatuse just seal: see on nende majutuskorterile kõige lähem ja õigupoolest ka selle kandi ainuke koht, kus soojal varasuvisel õhtul väljas istuda ja paar viimast jooki võtta. Mõlemad püüavad korterisse minekuga viivitada, ehkki kumbki ei ütle seda otse välja. Mees küsis: „Tahad, lähme?” ja naine kehitas õlgu, vastas: „Võib küll,” ja siin nad nüüd on.
Nad istuvad terrassi servale, sest mujal vabu kohti ei ole. See on üks neid boheemlikke retrokohti, mida on viimasel ajal siginenud igasse linna. Inimesed istuvad väljas pinkidel, terrassiserval või…
Keeruline maastik küll, aga kui külluslik! Mustikaid hooajal nii, et metsaalune mustab, varajased kukeseened, talvine paks lumi, mis sulgeb orgudes teed, ühe ööga võib see paikkond muutuda ligipääsmatuks. See viimane polegi tingimata puudus. Tõusud ja langused, langus, jälle tõus, siin ei näe kunagi liiga kaugele ette, ei tea, mis ootab kurvi taga, künka varjus, mäekesed, metsased künkad kerkivad ja laskuvad, tee keerutab kõigepealt korralikult, ajab pea segi. Pöörane! Mõni võib siin suuna kaotada, ent kui ollakse juba vaimus kohal, iseendast ees, on teisiti. Kant on rikas ka järvede ja jõgede poolest, eriti osas, kus veidi tasasemat maastikku elavdavad kitsaste ja…
Mina ei käinud siis veel koolis. Siis, kui linnud kogusid tuuled tiibadesse ja tõusid sügise hakul lendu. Kallutasin pea kuklasse ja lugesin üle hanede kõhualused ning hommikul ärkasin naabrikuke lauluga, et minna vaatama, kas hallad on maas. Olidki. Kirme kattis muru ja koerte porised jäljed. Kirme oli laotanud ennast peenardele, kus suvel olid kasvanud tulbid ja priimulad. Vanaema oli rääkinud küll, et luikede minekuga tuleb ka lumi, aga meie tiigil olid luiged endiselt ja mina lund ei oodanud. Ootasin kooli minemist. Ootasin, et kui kasvan veidike pikemaks, nii et ulatun üle aia naabrite poole vaatama, ilma et peaks kikivarvule tõusma,…
Liina tundis, kuidas vana maamaja rõskus tema noortesse ihuliikmetesse hiilib. Hoone oli ammu kütmata. Ta polnud õigupoolest plaaninudki siia nii kauaks jääda – kõige enam mõneks tunniks, et kiiresti välja sorteerida asjad, mis enam kasutust ei leia, ja pakkida auto tagaossa see vähene, mis temaga linna kaasa pidi reisima. Kuid vanaema paistis olevat maja seestpoolt ära vooderdanud nagu suslik. Igast seinavahest ja põrandapraost turritas mingisuguseid esemeid, mille otstarvetki Liina ei osanud arvata. Rääkimata lõputult krabisevatest naftaliinipaberitest, sõlmes nööridest ja kinni tursunud sahtlitest. Ta sai täitsa aru, miks ema oli otsustanud oma mugavasse Mustamäe korterisse nädalalõppu veetma jääda ning palunud Liinal talule…
Televiisoris loeti ette õhtuseid uudiseid. Umbes kolmsada aastat tagasi elas Rootsi kuningriigi kuldsel ajastul mees nimega Mads Israelsson, kes töötas Falunis vasekaevandajana. Ta oli kihlatud ka ühe kohaliku naisega ja peale 1687. aasta jaanipäeva oli plaanis ära pidada ka nende pulmad. See jaaniöö oli aga eriline veel sellepärast, et siis toimus kaevanduses varing. Kõigi suureks õnneks oli terve kollektiiv jaanidel, nagu ka jõuludel, töö tegemisest vabastatud ja kõik tähistasid valguspühi. Ning kuna teateid surmadest ei tulnud, registreeriti hukkunute arvuks null. Mads Israelsson ei ilmunud aga sellegipoolest järgmine päev kirikusse. Räägiti, et ta oli öö varjus ühe teisega jooksu pannud, kui šaht…
Seda oligi arvata: sinised püksid valge pluusiga – ei sobi; pruun seelik oranži jakiga – ei sobi; mustad püksid musta kampsuniga – ei sobi; madalad saapad, kontsaga saapad, tumedad kingad, heledad kingad – mitte miski ei sobi. Tüüpiline naine. Panin siis rohelise kleidi ja valged tennised, õige mul asja. Tundusin olevat teadlik, ärkvel ja kohalolev ning asutasin minema täiusliku minana, ütleme siis, vastu täiuslikule nädalalõpule. Aga hetke pärast polnud minna enam kuhugi. Meri oli ees. See polnud meri, mis sätendab kutsuvalt, ega ka lõputu peegelsile väli horisondini, vaid ta oli püsti. Nagu sein. Tumehall. Taevani. Tumehall kaarjas sein kõrgus minu…
Ta lõhnab nagu paber. Sa vead sõrmega mööda tema käsivart. Nahk sinu näpuotste all tundub kuiv, anonüümne ja tundetu. Vahel sulle näib, et selle naha all ei olegi midagi, et ta on seest õõnes, nagu silitaksid täispuhutud õhupalli, õhukese kummikihi all paljas õhk. Sulle meeldib vaadata tema tööpabereid. Need lebavad kuhjades tema kirjutuslaual, mõned neist on klambritega kokku löödud, neile on trükitud peenike kiri, millest sa aru ei saa. Sa loed sõnu ja lauseid ja vead neid lõikudeks kokku, aga sa ei jõua kunagi nii pikalt süveneda, et saada aru, millest ta kirjutab, millest talle kirjutatakse. Sa libistad käega üle…
Ootan Kloostri Aidas Stefanit, kes tuleb Kanutiaia näiteringist. Kakskümmend minutit hiljem võtan telefoni pihku. „Jah, kohe tulen,” vastab laps. „Siin on igast plakatid ja mingid verised pildid ja politseinikud. Siin on see suur Vene lipp, ma otsin ust praegu!”
Ja mina kangestun. Käes on 2022. aasta aprill ning hetk veel ja mu laps oleks jalutanud Vene tänava asemel Vene suursaatkonda. Mitte et ta uksest sisenedes automaatselt mõnda Venemaa sõjaväestaapi oleks teleporteerunud, aga oleme ausad – Vene saatkonda ei tahtnud isegi rahuajal sattuda. Vähemalt mitte mina, pärast seda ühte korda, kui seal aastal 2002 poolenisti alaealisena transiitviisat käisin taotlemas ning kaks tundi…
Mamma sündis 1900. aasta jõulude ajal, räägiti, et ta oli mõisa sohilaps (kes ei oleks olnud, on ju, aeg oli selline), sest mõis maksis kinni tema hariduse, ta oli pikk, kõhn, rõivakunstnik, majanduslikult iseseisev, vanatüdruku materjal. Kui Papa suri, siis Mamma ütles, et see oli õnnelik surm, jalapealt, une pealt, täie tervise juures. Papa suri aasta enne minu sündi.
Kirjanike liidu juubel eeldaks pöördumist, mis hiilgaks ja kumiseks. Mis ülistaks loomeliidu saavutusi ja kuulutaks talle õitsengut ja kestmist. Säärased tekstid on petlikud, isegi pidupäeval. Pealegi on viimasel ajal märgata parteikongresside retoorika taassündi, mis on ilmselt seotud kõikvõimalike visioonide, kuvandite ja projektide vohamisega. Projektidesse surutakse õhku ja arenguid, siis on loota, et need ka heaks kiidetakse. Laia pintsliga brežnevismis ongi midagi köitvat, kõigis neis paraadides, paviljonides ja pronksist rahutuvides. Oht on väljamõeldu tõe pähe võtmises, sest tegemist on valega. Ja vale on alati paljusõnaline. Me elame mölakeskses ühiskonnas, kirjutab teatrikriitik, vaikust on võimalik saavutada ainult möla ületades, seda vaikima pannes.…
Milline on üldse mets? Või mitmest puust algab mets?
Üks mets on see, mida näeme pildil või maakaardil: tingmärkide-puukestega tähistatud metsaala või metsa kirjeldus. Teine on see mets, mis on meie sees, mis on meie hinge sisse kasvanud. See koosneb mälupiltidest, tunnetest, kohinast, sahinast ja praksatustest, mida oleme kuulnud, näinud, tajunud otse. Ja see mets on meis igaühes erinev – nii palju, kui on Eestis inimesi, nii palju on ka erinevaid Eesti metsasid.
Ja veel enam: mina olen üksainus, aga metsasid, Eesti metsasid, on minu sees palju! Ei ole ühte Eesti metsa, vaid iga mets, kus olen viibinud ja mida kuulatanud,…
Ma ei tea, kuidas siit üle tee saada, olen lootusetult hiljaks jäänud. Mic on juba kindlasti väga vihane. Kas tõesti pean siit nii palju tagasi kõndima, et üle silla minna.
Aeg läheb täna kuidagi kiiremini. Teisiti ei oska ma seletada, miks tee, mida ma endale keedan, on juba nii mitu korda veel enne joomist tassis ära jahtunud. Tegelikult algas see juba nädal tagasi, aga siis jahtus tee enne joomist ära lihtsalt seetõttu, et toas oli liiga külm.
Rahvuspargi vaateplatvormil oli üsna palju inimesi, Anders liikus juba nende seas, püüdis läbi seebikarbi mägede ilu jäädvustada. Kõik tipud ikka kaadrisse ei mahu. Kõhukotte kandvate sportlike pensionäride vabaajapükste ja beežide matkakingade vahel joonistusid tema pruuniks päevitunud sääred narmendavate servadega lühikestes pükstes kirkas päevavalguses teravalt välja, sandaalid olid muidugi paljaste jalgade otsas. Tumedatel jalalabadel olid sandaalirihmadest valged randid, ka reite ülaosa ja tuharad olid lumivalged, aga seda võõrad ei näinud. Tüdruk ise kõndis piirde juurest, platsilt eemale, lammaste ja autode vahelt läbi. Sinna, kus kivide peal helendas päris lumi. Ta kükitas ja puudutas seda sõrmeotstega: külm, sõrme all sulav, õige kerge…
Aivo kallas saapa esikuvaibale tühjaks. Rõõmsa sahinaga voolas kergkillustik jalanõust välja. Vaibale moodustus päeva jooksul Tallinna tänavailt kokku korjatud graniitkillustiku graanuleist suisa väike kuhjake.
„Vähevõitu,” vangutas Aivo pead, kuid pühkis sellest hoolimata kõik kübemed ajalehepaberile kokku.
Linnavalitsus, mupo ja kojamehed olid koonerdama hakanud. Küllap aimasid nendegi ihnsad hinged, esialgu vaid alateadlikult, graniitkillustiku väärtust. Oo graniit, üllas materjal, mis ühendab nii au- kui ka hauasambaid, mis on kujundanud meid ümbritsevaid maastikke ja millest on ehitatud põhjamaalase aju. Aivo liikus, ajaleht värisevate vanainimesekäte vahel, elutoa poole.
Ta oli graniitkillustikku linnatänavailt kogunud juba kümmekond talve. Sellest pidi saama tema suurprojekt, magnum opus, elutöö. Kui uut materjali…
Ma ei teagi, kuidas seda lugu jutustada, sest ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Esiteks muidugi on juhtunu kõik väga värske. Kuna ma kardan halvimat – sealhulgas täielikku rünnakut sellegi teksti vastu siin, rääkimata üldisemast verbaalsest kaosest –, panen mõned mõtted kirja nii kiiresti, kui võimalik. Jagunemisest on kulunud vaevalt nädal. Küsimus on muidugi ka selles, kas jagunemisele eelnev tutvus oli mulle kasulik. Sellelegi oskan vastata ennekõike, et nii ja naa. Eks sellega ongi sedamoodi nagu enamiku tutvustega: ta tuli ja ta läks. Nii tulekul kui ka minekul olid oma head ja vead. Lohutan ennast sellega, et jagunemine toimus minu tahtest sõltumata.
Kõik…
Kivi
Tüdruk oli brünett. Ülejõe Teesi oli poe juures tüdruku emale ja vanaemale öelnud, et tema ei ole kunagi väikestel lastel nii tumedaid juukseid näinud nagu tüdrukul ja tema õdedel. Ema oli selle peale õlgu kehitanud, sest emadele on nende laste välimus harjumuspärane. Kuid vanaema mainis seda ikka vestluskaaslastele, kui ta kortermaja trepikoja kõrval kooruva värviga puupingil või liivakasti serval istus ning tüdruku mustavad patsid sealsamas õues mängides mööda pleekinud sinise dressipluusi selga aina libisesid ja hüppasid.
Poiss oli heledapäine, nii hele, et mõned ütlesid tema kohta isegi albiino. Tema juuksed olid ikka päris valged, nagu kulmudki, mis muutusid kahvatus näos talviti…
Kirjanik Vahur Afanasjevit (24. aug. 1979 – 10. mai 2021) jäävad meenutama tema tänavu kevadel Loomingule kirjutatud ja videosse loetud jutud.
Küpsistega nõustumine
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Allikas Estonian World
Foto: Gabriela Urm
Foto: Kris Moor
Foto: Anneli Salo
Foto: Kris Moor
Foto: Meeli Küttim
Foto: Sillerkiil
Karl-Erik Piirimees