Rühmituste põlvkonnaga luulesse tulnuist saab esile tõsta kolme nime, kelle mõju on kirjanduse üsna suletud ringist välja ulatunud ning kes on toonud noori lugejaid luule juurde, mõnele ka ise kirjutamiseks tuld andnud. Need on fs, kelle 00-ndate raamatud avasid ukse „uussiirale” suunale (ja mitte ainult tollele, tema tekstides on ka kujundite tulevärki), Kristiina Ehin, kelle maailmavaatelised, elulaadi ja -viisi loovad tekstid tabasid ja võlusid uut põlvkonda, tõid palju noori lugema ja kirjutama, ja muidugi Contra – Contra, kes tuli nagu rokenrollbänd, kellest sai fenomen, luuletaja, keda teadsid-tundsid kuidagi ka nood, kes luuleraamatut muidu kättegi võtta ei tihanud…
Lisaks sellele, et Contra sai tänavu viiskümmend, mis on täiesti uskumatu ajalisruumiline mõõde – ei oska seda hoomata ega hallata, kuidas see igipõline lapsemeelne ja siiras vaim võib olla pool sajandit siin juba ringi möllanud –, on tal ka teistmoodi tähtpäev. Saates „Inimese mõõde” (2016, Youtube’ist leitav), ütleb Contra, et peab oma luuleteekonna alguseks üht kommunismiehitamise luhtumisest kõnelevat veiderdavat värsistust, mis on kirjutet 17. novembril 1989. Nii et tänavu mardustekuul võisime tähistada Contra 35 aastat kestnud loomingulist palangut!
*
Ma istun siin Contra raamatute hunnikute vahel, ja sugugi mitte kõik pole mu lauale maandunud, puudu on näiteks lastele mõeldud looming, mõnigi läti tõlge… Mõnd ta varasemat kogu on väga raske leida isegi raamatukogudest. Saaksin nood kätte ehk ema juures kappe ja riiuleid puistates – jah, ka mina kasvasin Contrat lugedes, ja kuigi iga värsirida eraldi mind alati ei vapustanud, oli selles nii palju punki ja vabadust, et need väiksed vihud, mida ta enamasti ise otse rännupaunast müütas, puudutasid mind, kiskusid kaasa… Temas oli esimesest kohtumisest saadik olemas vaba rändlauliku vaim, annus üleannetust ja jultumust, mis ei olnud samas kunagi pahatahtlik. Selles oli ja on puhas, lapselik vaim: ta kehastas luulelaval peaaegu et püha tolakese rolli! Mis on ehk vahel takistanud seda, et temast tõsisemalt kirjutataks-mõeldaks.
Contra on esmalt fenomen, lavakuju, alles siis ka luuletaja. Kuigi näiteks Joonas Veelmaa julgeb küll nimetada teda oma otseste eeskujude hulgas. Kui luulet – toda luulelist ja luulelikku, ilmäratuntavat – on nii palju, siis mõjub värske tuuleiilina, kui keegi kahmab kuskilt mujalt allikast, raputab eneselt tõsidusekoorma.
Contra ise mainib mitmes intervjuus, et esmalt luges ta Hando Runneli ja Tõnu Trubetsky tekste, nood kaks olid ta lemmikud. Seda on küll tunda, aga loomulik ja kohati loomalik keeleanne ja metsik sisemine vabadus viivad ta tallama teisi radu. Mõjutaja-toetajana mainib ta veel ka toimetaja Rudolf Rimmelit, aga see pole Contra ja temast veidi vanemate luuletajate seas vist ootamatu või tavatu, Rimmelil vastuolulise kujuna oli kindlasti oma roll. Väravavalvuri roll, aga vahel ka toetaja-taganttorkija roll uue generatsiooni tõusul…
*
Lotmanid kirjutavad oma laiemas riimiuurimuses: „Riimidega eksperimenteerib Contra, pannes kokku kõlama mitte üksnes värsside viimased sõnad, vaid ka sõnapaarid:
jõe peal nägin kolme sõpra
keerasid nad sõlme kopra
kasutades niidijuppe
küll ma tean neid juudi nippe
Kiastiliste tüvekorduste abil annab siin mänguline kõlainstrumentatsioon autometapoeetiliselt edasi luuletuse sisu, milleks ongi sõlme- ja keerduminek.”[1]
Contra keeleanne on justkui pidurdamatu ülekeev võlukatel. S.t kõik, mis säält alati mulksatab, ei ole geniaalne, aga kui on geniaalne, siis on selles sära ja sädet, ja tema loomismeetodi ja maailmale vaatamise juures on väga oluline ka kõik too muu kirjutus, too olemasoluviis kirjutava inimesena – ilma selle palangu ja ülekeemiseta ei sünniks ka parimat ja põnevaimat.
Siin, lihtsalt vahelepõikena: Contras on peidus põnev vastuolu – ta kõneleb esmalt võro kiilen, aga kirjutab peaasjalikult kirjakeeles; ta tunneb kirjutamise mõttes selles ruumis end vabamalt, ja vastupidi. Selline kummaline kahepaiksus, millest on nüüd koos lätikeelsuse ja lätimeelsusega saanud kolmepaiksus, kolmkeelne elu- ja mõtteviis…
*
Varased luuletused, millest sai valikkogu või greatest hits 2001. aastal raamatus „Suusamütsi tutt” (ikka kirjastus Mina Ise, mille märgi alt on ilmunud paljud Contra raamatud – varasematel aastatel ja vahel ka hiljem humoristliku vihjega isekirjastamisele, kultuurkapitali toeta), ja ka väga paljud Contra tekstid tänaseni, kuuluvad kindlasti n-ö uuema rahvaluule mõjuvälja. Need on nauditava kulgemisega vemmalvärsid, palju toekat-tummist huumorit, pila, maailma ja enese mitte liiga tõsiselt võtmist: roppust, rohmakust, raiumist. Aga mitte ainult.
Juubelikogumiku „Ma viskan teie pihta munadega märki” (2024) koostaja Veiko Märka ütleb saatesõnas koguni: „Sibul on kullakarvaline, seest siiruviiruline. Sibul ajab nutma. Contra on sibula vastand. Tema ajab naerma. Miks ajab, tundub osaliselt isegi arusaamatu. Contra on erakordselt vägivallakeskne luuletaja. Verd ja laipu lendab tema tekstides tunduvalt sagedamini kui keskmises Hollywoodi märulifilmis, üsna tihti kiputakse ka tema enda elu kallale ning nekrofiiliagi on esindatud. Sellele vastukaaluks on tal aga ka palju naisteteemalisi luuletusi, mis enamasti keskenduvad seksile või vastupidi, seksist ilmajäämisele.” (Lk 8.)
Tõsi, Märka märgib ära ka, et naiste- ja vägivallateemalised (ja eraldi ka sõnamängulistest tekstidest koosnevad) kogumikud Contral puuduvad, kuna need ei mahuks kaante vahele. Küll aga on olemas eraldi „roppe” värsse sisaldav „Mundris vitamiin” (2020; Contra ja Märka on aastate eest koos lausa meediasse sattunud skandaaliga, kuidas neid ühest koolist õpetajate õrnade kõrvade säästmiseks poole esinemise päält välja tõsteti), jõululuuletustest koosnev „Kuuseebu” (2006), sporditeemalist luulet koondav „Contrarünnak” (2004), kalendriraamat „Aastahing” (2009), võrokiilset materjali sisaldav „Olkõ vakka” (2019), Eestimaal tuuritav kohajuhuluulet haarav „Kohalik elu” (2023)… Neid on veel! Ühesõnaga, lisaks trallivale vabakäiguvallatusele on Contra sageli sidunud oma tekstid temaatiliselt ühe katuse alla, mis ongi vast tema kompositsiooniline tehnika, vastandina punkmeeleolule, mis on omane ta vabalt kokku pakitud värsivalimikele. Lisaks neli-viis lauluraamatut, kus kõik tekstid nõjatuvad mingis mõttes tuntud lauludele.
*
Seda rahvalaululikkust vaatles oma artiklites Taive Särg juba 1990-ndate lõpus ja 00-ndate alguses. Tõsi: Contra kuulus uuenenud Tartu NAK-i tuumikusse, mis haaras lisaks temale Olavi Ruitlast, Aapo Ilvest, Jan Rahmani, Veiko Märkat ja veidi hiljem ehk ka Jaan Pehki ja Wimbergi – just toda uuema rahvalaulu või kõrtsilaulu vaimu, XIX sajandi mürglimeeleolusid ja pummelungiprõmme. Tõtt-öelda oli selles tõesti miskit värsket-vabastavat, kuigi eriti toona, 1990-ndate lõpul olin ma veendumuse juures, et see on esmalt ja ehk ka ainult lavaluule, kõrva- ja silmaluule, mitte paberilt lugemiseks. Nüüd siin, üle veerand sajandi hiljem, olen ma tänulik, et saan noid vihke lugeda just säärases vabaduses, vallatuses ja tooruses, nagu nad toona ilmusid.
Contra muide ei lasknudki end naljalt toimetada, kuigi tollal mõnigi kord kurtsin, turtsusin, et ikka peaks. Praegu olen õnnelik, et nood varased asjad meil just nõnda olemas on (isegi kui mõni neist raamatutest on mul kuskil ema juures raamatulademes kaduma või mõne paha sõbra käes jäädavalt laenuks läinud).
Kui noid tekste vaadata, siis Contra on vaba igasugusest poliitkorrektsusest, tungib huumoriga tumedale maale, korraldab pööraseid rollimänge (sest ilmselgelt on tekstides sageli kõnelejaiks ikkagi Eesti elu tõelised tegelased, kellele Contra lihtsalt oma värsikeele laenab). Näiteks musta huumoriga mängiv ja potentsiaalselt väga valus tekst, mille contralik puänt muudab algset vaatepunkti: „ma ei olnud päris kaine / mõtlesin et minu naine / libu on ja õudsalt tahaks / teha tema keha rahaks // ise hakkaks sutenööriks / sissetulekud kõik nööriks / oma tasku naine aga / tegutsegu õhinaga // tegin kõvasti reklaami / härrased kes vajab daami / esimese tellimise / lõpuks esitasin ise”. („Ei ole mina su raadio”, 1998, lk 14.)
Taive Särg: „Contra ise nimetab oma loodud lauluversioone kaveriteks. Lauluraamatu „Üüratu üürlane” tiitellehe pöördele on kirjutatud: „Raamat [—] sisaldab kavereid tuntud lauludest ja muidu niisama laule kah!” [—]
Välismaa lauludele tehtud uued eestikeelsed tekstid (eesti kaverid) on enamasti naljakamad ja teravamad kui originaalid, nii on ka Contra ja Rüütle puhul. Contra on teinud kõige enam tekste Nirvana, Rüütle Pixiese lugudele. Contra tõi selle põhjuseks, et Nirvana vaimulaad on talle lähedane. Ta on teinud kaverid kõigile Nirvana LP „Nevermind” lugudele, nt „On vast siil”, „Oravajaht”, „Kivi võim”, „Ma ei tea ju” jt kogus „Üüratu üürlane” (1996). Teksti originaalilähedus sõltub ka sellest, kui palju sellest on aru saadud. Contra mainib, et lähtub sageli ainult ingliskeelsete sõnade kõlast. Suurepärane näide sellest on Suzanne Vega lihtsast tüüdütamisest tehtud „Tüütu kärbes” või biitlite kuulus „Lucy in the Sky with Diamonds”, mis Contral kõlab: „Bussijaamas on Valgre Raimond”.”[2]
Vahur Kersnast saab tollal justkui Contra metsiku ande avastaja, prohvet, promootor. Ta toob Urvaste postiljoni ning tema uljad-lajatavad värsid teleekraanile. 1990-ndate teise poole übermaterialistlikus Eestis pole luulet ega luuletajaid seni suuresti vaja olnud. Contrast saab aga fenomen, saab korraga poeet ja püha ullike – ka mina mäletan seda saadet, seda hetke! See oli põnev, ootamatu. Mu vanaema ütles küll kuidagi nii, et see pole ju luuletaja, see on külahull! Aga just sellist hullust ja julgust, teadlikkust ja mängu oli sel hetkel vaja. Contra huikab oma esimeses teleesinemises ajaloolised read (milles on olemas see soe, lustiline eneseiroonia, mille järgi teda tunneme): „luuletusi lugesin vaid / kodus oma kassile / saabund aeg mind esitleda / laiemale massile…”
Särg tabab toona ajavaimu keskel asja olemust üsna täpselt, mina kuidagi tolles möllus sees olijana tajun ka teisi laineid, toda tekkivat-tõusvat kambavaimu ning lokkavat boheemlust, aga tema kirjeldab seda teadlase pilguga: „Contra laulmisel avaldab muljet ka tema üldine käitumine, liigutused ja miimika. Kogu esitus asub mitme kultuurivaldkonna piiril, tekib seoseid folkloori, kirjanduse, muusika, näitekunstiga. Seetõttu nimetaksin tema loomingut sünkreetiliseks. Sünkretismi peetakse omakorda just folkloorile omaseks tunnuseks, see on „kultuuri varaseimale arenguastmele omane liigendumatus: tegevuse, maailma mõtestamise ja kunstiloomingu ühtsus”. [—]
Contra ei tunne oma tekste esitades mingit piinlikkust. Vastupidi: kuigi osa tema tekstidest on raamatus ilmunud, ei ole need mõeldud vaikselt lugemiseks, vaid kõva häälega laulmiseks, nagu omal ajal rahvaluule. [—]
Rahvaluule poole peale jääb Contra isik (keegi rahva seast maalt, liigse hariduseta), loomisviis (korduva kuulmismulje põhjal hästituntud viisile ise luuletatud), esitussituatsioon (kus vähegi võimalik) ja esitusviis (nii nagu oskab ja kuulajatele meeldib) ning sünkretism.
Üksikud Contra tekstid on läinud rahva sekka ning muutunud isegi anonüümseks. Ta jutustas, et leidis oma laulu „Jimmy Troll” ansambli Operatsioon Õ kassetilt, kus sõnade autoriks oli märgitud Üks Tartu tüüp. [—]
Oma algallikad on Contra „Üüratu üürlase” viimasel leheküljel üles lugenud, tunnistades, et „vihjeid jms. on saadud järgmistelt loomingulistelt kollektiividelt ja muidugi ka üksikisikutelt”. Loendis on Nirvana ja Kukerpillide kõrval ka selliseid nagu rahvasuu ja vist veel keegi.”[3]
Samas leiame ka tekste, mis võiksid olla punklaulud (näiteks „Tankitund Tallinnas” raamatus „Ei ole mina su raadio”, tõsi, seda võiks esitada pigem Velikije Luki või JMKE, mitte Vennaskond, kuigi ühe oma eeskujuna mainib Contra Trubetskyt), ja ajas edasi liikudes hakkame kohtama üha enam eri vorme, katsetusi, isegi limerikke („nägin jääaugus näkki / ja mõistsin ühtäkki / et tüdrukul küll / vees olla võib külm / ja kinkisin tal läkiläki”, „Okseoksjon”, 2011, lk 45). Sugeneb igasuguseid haikulisi, aforistlikke lühivorme, jah, jutustavat vabavärssigi, Contra muutub omaenese nahas veelgi vabamaks, näiteks „Legoistis” (2019) jutustab ta meile nõnda: „Mis mõttes / ei ole / naftatransiidis / midagi romantilist // kui Ventspilsi / magnaat / Läti rikkaim inimene / samas pikaajaline Ventspilsi linnapea / Aivars Lembergs / püstitas Ventspilsi servale / oma teenitud / (olgugi vist et / mitte ilma korruptsioonita) / rahade eest / mäe / mida kutsutakse / Lembergsi kaabu // ehituseks kasutati / teeremondi ülejääke / mägi 52 m kõrge / ja igal aastal kasvatatakse lisaks // sealt saab talvel alla suusatada / suvel ka mitutmoodi ennast alla veeretada / ja sealt on hüpersuper / üles joosta // tegin seda / kuus korda järjest / ja ei saanud villand // ühel ilusal päeval / ehk selle õhtul / käisin seal / päikseloojangu ajal // päike kadus merre hoopis teisiti / kui rannast vaadates / viimane triip ei olnudki / vastu merd / nagu rannast vaadates” (lk 122–123).
Muidugi on Contra mõju lavakujuna teine kui nonde paberkaante vahel, sest ma tunnen igal hetkel noid kuhilaid vaadates-sirvides, et Contra – ta hääl! ta olemine! – on tunginud minu eluruumi (see ei ole halb tunne), aga raske on lugeda tekste lahus ta isiksusest, ta esitusest ja mängust. Helikassett „Contra on õhk” (2000) oli paljudele oluline, selle loo tarbeks siin ainest haarates-kogudes sattusin rääkima Pääru Ojaga, kes meenutas kohe, kuidas nad sõpradega kooli ajal lõputult Contra salvestusi kuulasid, noidsamu hulluseid ja hitte ühes lõugasid, millest mõnd isegi mina oskan kaasa hõikuda…
Muide, kõik Contra laulud ei ulatu alati lauludeks. Mõnikord on ta kaverdamises minimalismi, „Bussijaamas on Valgre Raimond” jt lauluraamatud sisaldavad ka paarirealisi laulumatkeid-nalju, millest mõni töötab paremini, mõni halvemini, laval suudab Contra needki alati tööle panna (näiteks „ei takista vallid ei takista kraav / kui televisiooni tahab pääseda / endasse armunud staar” või „tahaks hinnata / aga mitte eriti kõrgelt”) ja vahel kumab säält läbi mu suurte lemmikute Andres Vanapa ja Suumani Sassi muhedat äraolevat nappi huumorit.
*
Mingi oluline murrang Contra elus on aeg enne läti luulet ja lätlasi ja siis uus periood pääle seda. Tõesti: kakskeelsest Contrast saab ajapikku ja vast kõigi jaoks üsna ootamatult kolmkeelne Contra, kes loob toda silda, mille keelelisi ehitajaid saab ehk kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Kui sedagi.
Las Contra kõnelda ise: „Aga tõeline ilmutus tuli minu ellu ikkagi 2009. aasta suvel, kui noored kirjanikud Andra Teede, Kristina Viin, Mehis Heinsaar, Veiko Märka, Mihkel Kaevats, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Valdo Valper, Jaan Malin, Wimberg, Heiki Vilep ja Valeria Ränik, ning nende hulgas ka natuke varem sündinud Andres Ehin, läksid kahenädalasele matkale Kristjan Jaak Petersoni ja – nagu hiljem selgus – ka läti luuleklassiku Eduards Veidenbaumsi jälgedes. Riiast Tartu. Ma ei tea, mida selle projekti juht Andra Teede taotlusse kirjutas, aga kui seal oli eesmärgina „arendada eesti-läti kirjandussuhteid”, siis see sai minu kaudu küll kuhjaga täidetud. Olgugi et ma ise vaid ühe päeva osa võtsin. Aga see oli ülioluline lõik Võnnust Valmierra, mille käigus külastati ka Veidenbaumsi majamuuseumi Kalāčis. Valmiera teatri eestlasest näitleja Jaanus Johanson (Jānuss Johansons), kes aitas Läti poole peal matkaasju korraldada, andis meile kamba peale ülesande – tõlkida eesti keelde kaks Veidenbaumsi tekstidele tehtud laulu.
Üldsus otsustas, et see on just täpselt mulle sobiv töö. Kui lugesin neid tekste ja kuulasin lindi pealt laule, tundsingi kohe, ilma sisust aru saamatagi, et need on nagu minu luuletused, rütm tundus tuttav. Ja kui veel sisust aimu sain, huvi aina kasvas. Tegin käigu pealt tõlked ja mõned read jäid pikaks ajaks kummitama. Üks tõlgetest on minu arvutis ja minu Veidenbaumsi loomingule pühendatud blogis tänase päevani säilinud:
Kas loodate mu vennad õed
Et meil on mõistus peas
Me arunatukese jõed
On aastaringi jääs.
Eesmärgid on küll silme ees
Laob müürid püsti mõni mees
Kuid tulemus on õhk
Ei ole mõistus hoolikas
Kui mõtleb ta eest soolikas
Sest tühjaks läinud kõht.
Võrdluseks saab pakkuda teksti, mis lõpuks, viis aastat hiljem, minu Veidenbaumsi tõlkeraamatusse läks:
Mul tundub nii, et maailmas
Vaid arulagedus.
Me „elu mõtet” raamimas
On puhas tobedus.
Käib inimene sihita,
Võib tarku asju lahata,
Kuid ikka tuhm ta jälg.
Kõht – jumal kõigevägevam,
Särk oma kõige ligemal
Niipea, kui kiusab nälg.
[—]
Matka lõpetamisele Tartus jõudsin ma muidu ka, Jaanus tõi mulle plaadi, mille peal oli veel kümmekond Veidenbaumsi luuletustele kirjutatud laulu. Otsustasin siis ka need kõik ära tõlkida, tekstid olid internetist leitavad. Tõlkimise esimene abivahend oli 1959. aastal Karl Abeni koostatud ja kuni 2015. aastani ainus läti-eesti sõnaraamat. [—]
See oli põnev retk. Tavaliselt lasin enne sõnaraamatust otsima hakkamist luuletuse Google Translate’ist läbi, aga see tegi sama palju segasemaks kui selgemaks. [—]
Ühe Google Translate’i tõlgitud Veidenbaumsi luuletuse avaldasin lõpuks ka oma originaalluuleraamatus „Urvaplaaster” (2012), internetiteemalise tsükli osana. Luuletus oli niisugune [siinkohal avaldub meile Contra n-ö avangardsem pool, mis ei ole temast kunagi puudunud, vajaduse korral lööb temaski lõkkele miipija, ta ei piira ennast ühegi loomelaadiga, lihtsalt see rahvalauliku kutsumus on ta südamele kõige ligemal – J. R.]:
Pärast au vastavalt asutuste vara
Ilma et ülejäänud inimesed perspektiivis
Nad tagaajamine, nad näevad vaeva, nad näevad vaeva,
Mis abi nad krüpt indekseerida.
Nii lahe haudade kimbud,
Mõlemad tegelased on nimetatud laulud
Mitte minu luksuskaupadele, mitte laule
Mis surnud pimeduses tina.
[—]
Olen ajapikku aru saanud, et hea on luuletusi tõlkida, kui oled samal ajal luuletaja. Tõlkides tuleb ikka aeg-ajalt kiusatus, et tahaks algteksti huvitavamaks muuta. Aga siis võtan selle tekkinud alge ja kirjutan täitsa oma teksti. No umbes nagu omaaegne Restu leivatööstus, kes tegi leibadest, mida ära ei saanud müüa, kalja. Väga maitsvad mõlemad.”[4]
*
Hümni paroodia on praegu, sõjaajal, õrn ja ohtlik teema, just äsja oli veidi häda ühe putinistiga, kes tegi hümnist tõesti rõveda ja mõttetu versiooni ja sai riigilt karistada. Oma suurel kaverdamisteekonnal, vast tuhandete, vähemasti sadade (kuskilt sattusin lugema, et 35. eluaastaks oli Contra kirjutanud ca 5000 luuletust, kui palju neist laulumatkeid, ei oska täpsemalt oletada; ja mis on ta skoor 50-aastasena, pole õrna aimugi; unustasin küsida, kui hiljuti kõnelime, ju ei pidanud seda tähtsaks) laulude krussikeerajana ei suutnud Contra muidugi eemale hoida ka meie hümnist. Aga selles versioonis avaldub väga hästi Contra olemus: see ei ole blasfeemia blasfeemia pärast ega saatigi mõnitamine või alandamine, tema jaoks on see nagu vuliseva ojakese äärest väikse värvilise kivikese korjamine, motiiv ja vilksatus, sõnakõla ja mängumõnu, ei mingit pahatahtlust, vaid leidmislust: „Mu Pidžaama mu õnn ja rõõm / nii njummi oled sa / ma nuusutan su lilli ja / su seltsis tahan tsillida / mul umbelt pääle lähed sa / mu kallis Pidžaama // sa iga päev mind uinutad / ja üles äratad / ma iialgi ei ehmu sest / su soojusest ja pehmusest / oi-oi kui ilus oled sa / mu kallis Pidžaama // mu Pidžaama mu õnn ja rõõm / sind ikka kaitsen ma / kui vaenlasel on kuri nõu / meil selga saata relvajõud / su lipule siin annan au / teen püssiga pau-pau”. („Neiuke tuli õõtsudes”, 2013, lk 44.)
See vulin, see sõnus kulgemine, see on alaliselt kohal, see paratamatu sõnuks saamine. Läinud aastal ilmunud „Kohaliku elu” värsid ongi seda tüüpi juhuslikud – ma muidugi haaran siin kinni Kullamaast korra (säält surnuaialt leian ma suure jao oma esivanemaid): „tule Kullamaale sa / kulla sisse maadlema / võta kaasa kullake / koos siin kullas hullake / olete kui küllaga / kaetud selle kullaga / võib teil kullast kalata / kuldne elu alata” (lk 28). Ka selliseid luuletusi, lihtsalt lokkavaid-lappavaid sõnu juhtub Contral… Kas need vajavad mingit oma aega ja tunnet või ongi vilksatused maailma sõnade seas ja kaduvikus, kus kooruke on kogu iva… Või on see kinni lugeja pääs?
*
Kõigist läti asjust, mis Contra meile vahendanud, on mulle tähtsaim ja armsaim „Introvertide ball. Läti uue luule antoloogia” (2022). Sest ma ise olen ju läti keeles täielik võhik ja tumedik. Aga see on imeline raamat, kus Contra vahendab meile enda omast täiesti erinevaid luulehääli ja teeb seda põnevalt. Minu ja Contra üks ühine suur lemmik on siin muidugi pälvinud oma koha – oli Kārlis Vērdiņš meile mõlemale üks esimesi läti poeete, kellega kunagi Riias kohtusime. Igatahes tsüklist „Meie” katke 18: „Ma eile olin palutud armsate sõprade juurde, / kuid äkki ringi pöörasin ja läksin majja tagasi. / Ise roosid panin vaasi, maialt nuhutades, ise šampa lahti korkisin, / ise rebisin hõbepaberi ja hakkasin romaani lugema. / Uimastusin roosidest, romaanist ja šampanjast / ja vajusin unne mõeldes: kuis küll teid kõiki armastan!” (Lk 45.)
Millegipärast tuli seda lugedes meelde Contra tolles mainitud „Inimese mõõtme” saates, kus ta Wimbergile jutustas, kuidas ta väiksena kogu aeg ainult luges, kuidas teda oli raske raamatutest kätte saada. Ma peaks ütlema, et mul oli seekord üsna kerge Contrat tema enda raamatutest kätte saada, ta ei võidelnud minuga, pakkus seiklusi ja vigureid, mida ma ei mäletanudki tal olnuvat. Aga üks ülesanne, mille enesele seadsin, jääb vist ikkagi saavutamata. Tahtsin selle loo lõpetuseks nimetada mõned Contra raamatud, mis teistest ülepeakaela esile kerkivad ja esimesse lugemisvarasse kuuluvad, aga… ei oska! Kõik on põnev, kutsuv… Võib-olla „Urvaplaaster” („kasutajal maria / on täna sünnipäev / saada talle sõnum / võib tulla see ka mulla alt”, lk 17), mis on kuidagi pungim ja poliitiliselt ebakorrektsem, aga samas, kas siis teised pole? On, on küll! „Samal ajal lähiajaloos” (2017) tuletas meelde Contra selle poole, mis on alati olemas olnud ja väga tähtis: laulan, mida näen! Ka poliitikas ja ühiskonnaelus. Rollimängud, vaatepunktide vaheldused, Eesti elu tegelaste tabamine.
Ei, Vahur Kersna ei mõelnud Contrat välja, ta lihtsalt oli olemas, ta läks teekonnale võib-olla säält telekastist teistmoodi, kui ta muidu oleks läinud, läks teekonnale, mis viis ta lõpuks Lätti, mis viis ta igasugustele kummalistele luuleradadele, Forrest Gumpi moodi lõpmatult liduma selles üüratus üürikeses ajaloos, mis me kallal praegu nõnda põrgulikult ja pidurdavalt pureb… Aga Contra, seljas sinimustvalge dress, võib-olla väikse lätiliku elemendiga, lippab mõneski mõttes meie kõigi eest edasi, tema sees on elaval keelel oma pesapaik.
[1] M-K. Lotman, R. Lotman, Riim Eesti poeetilises kultuuris. Keel ja Kirjandus 2024, nr 7, lk 611–612.
[2] T. Särg, Kaverid ja folkloor. Contra laulud. Võrgufail.
[3] T. Särg, Kaverid ja folkloor. Contra laulud.
[4] Contra, Minu teekond tõlkimiseni. Tõlkija Hääl VII, 2019, lk 54–57.
Lisa kommentaar