„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…” „Eiiii!” karjusime mina ja mu õde. „Loe päriselt.” „Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…” „Eiiii! Issi!”

EI OLE LOHUTUST. Kui kurvastajast saabki kullerkupp oma osa, nägijast nähtavani on samm, mida keegi ei sammu. Mis nägijas janutab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.

Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin…