Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt. Üks neist peatus viisakalt, et mind üle tee lasta ja sain kohe aru, et see oli meie mõlema poolt viga, mina poleks pidanud nii julgelt ülekäiguraja äärde astuma ning tema nii lahkelt peatuma. Ma ei lähenenud teepervele küll ülemäära ootamatult, aga kui lastiks on tonnide viisi Eestimaa puitu, mõjub igasugune peatumine rängalt nagu äkkpidurdus ja üks halvasti kinnitatud palk libises vastu teist, teine vastu kolmandat. Kolmas palk oli üks viimastest, mis veokile ja seega ka praamile üldse mahtus. Too oli seetõttu terve meresõidu veetnud parimal merevaatega kohal ning Läänemere lainetest inspireerituna mõelnud vabadusest ja vastutusest, samuti sellest, kas need kaks on ikka omavahel seotud või on see lihtsalt kirjanditeema, millega on piinatud põlvkondade kaupa koolilapsi.

Ehk lühidalt: ta lasi end vabaks, libises järelhaagiselt maha ja liugles otse läbi veoauto taga oodanud Renault Clio esiklaasi, tappes roolis istunud 45-aastase Sirle ja tema taga istunud 12-aastase Enriko. Juhi kõrval istunud 50-aastase Mairoga ei juhtunud mitte midagi. Ta sai natuke saepuruseks ja veriseks, elukestvast traumast rääkimata, aga kui Eesti mehe keskmine oodatav eluiga on 73,6 aastat, tasuks olla täpsem ja rääkida hoopis 23,6-aastasest traumast, mis 700-aastase orjaöö kõrval on vaevu nohu. Nii palju siis suurest vabadusejanust, mis merd näinud palki innustas. Kuid siiski, osake temast läks kohtuekspertiisi keskusesse ning teised tükid koos Sirle ja Enrikoga krematooriumi põletusahju. Kui vaatame asja palgikeskselt, võib leida, et tegu oli puhastustule või põrguringiga, karistusega mässumeelsuse eest. Aga kui peame Sirlet ja Enrikot headeks kristlasteks, mida nad ka olid, vähemalt kui Mairo arvamust küsida, sattus osake palgist koos nendega taevasse – lõpp, millest kaunimat on raske soovida, lunastus, andestus ja absurdselt täiuslik ring.

Paus. Stopp. Kerime tagasi. Sellist täiuslikkust tegelikkuses ei eksisteeri, selliseid imesid ei juhtu.

Päriselu oli märksa igavam: astusin ülekäigurajale, veok peatus, mina ületasin teed, rekamees surus parema jala varbad põrandasse ja võttis paigalt. Ta oli osav ja vilunud. Eestimaal oli viimastel aastatel liiga palju metsa tehtud, et ta ei oskaks koormaid kinnitada ja neid ühest kohast teise transportida, ilma et neist kellelegi kahju sünniks, mu perversne fantaasia rääkis midagi vaid mu enda kohta. Sirle, Enriko ja Mairo sõitsid veel kuni Taeblani männipalkide järel Tallinna poole, enne kui Sirle julges ka oma parema jala varbad põrandasse suruda ning veokist 95-ga mööduda. Mairo vangutas pead, jälle kartis naine sõita, ei võtnud riske, uimerdas ja kahtles endas, pannes neid nõnda suuremasse ohtu kui mõni mees, kes oleks kohe Rohukülas praamilt maha sõites julgenud kiirusepiirangutest hoolimata suurest lastiga sõidukist mööda sõeluda. Äkki oli ta oma õe pärast selline argpüks? Mairol endal muidugi lube ei olnud, aga vähem kui aasta pärast sõitis ta taksoga Nõmmele portaalist mahajataha.com leitud armukese juurde, millele järgnenud dramaatiline lahutus ja kohtukemplus hooldusõiguse üle tekitasid Enrikole eluaegse trauma. Arvestades esiteks seda, et Enriko oli selleks ajaks kõigest 13, ja teiseks seda, et meeste keskmine eluiga jätkas nende parimatest pingutustest hoolimata pidevat tõusu, kestis tema eluaegne trauma märksa enam kui 23,6 aastat.

Ehk oleks ma pidanud ikkagi ootamatumalt teele astuma. Praegune reaalsuse versioon ei pakkunud midagi rõõmustavat ka soolasest merelõhnast joovastunud männipalgile, mis jätkas oma teekonda küttepelletiks saamise poole. Kord pelletistunud, veeti ta Taani, kus tal oli rõõm kütta näiteks Kopenhaageni Nørrebro linnaosa punasest tellisest maju, muu hulgas tuba, kus tunnustatud autor Pelle kirjutas parasjagu raamatut postkolonialistlikust maailmapildist. Raamatust sai nõnda suur hitt, nagu ühel sellisel teosel autori kõige optimistlikumates unistustes võimalik on. Muidugi ei olnud keegi peale kindla valdkonna haritlaste skeene Pellest ega tema raamatust kuulnud, aga kuna raamat tõlgiti mitmesse keelde (kasutades trükkimiseks mitmete teiste riikide palke, taas Eestit kõrvale jättes, meie puid aeti tavaliselt ahju või kasutati perse pühkimiseks), ei olnud nende haritlaste nimed pelgalt Lars või Ole, vaid ka Ignacio, David ja Larissa. Meeldiv sündmuste areng, mis võimaldas Pellel mitu aastat järjest raamatut promodes reisida ühelt kirjandusürituselt teisele ning kirjutada kõigest sellest innustatuna järgmine raamat teda tabanud ilmutusest, et inimesed on kõikjal küll ühesugused, kuid ka natukene omamoodi.

Pääsesime kõik tänu ettevaatlikule minule ja professionaalist veokijuhile vähemalt lähitulevikku silmas pidades ilma ühegi traumata, Enriko ja ta pere sõitsid koju, männipalk asus teele pelletistumise ja Pelle poole ning mina sain sammuda edasi bussijaamani, et Tallinna sõita. Sirle oleks muidugi võinud mu lihtsalt peale võtta, sest suund oli meil ju sama. Kuna Enriko oli nende ainus laps, oli tagaistmel alati vaba vähemalt üks koht, mis ootas minusuguseid teisejärgulisi ühiskonnaliikmeid, kes sõltusid ühistranspordist ja lootsid iga kord, et ehk ei istu keegi nende kõrvale. Ja kui seda imet juhtus liiga palju kordi järjest, tekkis vastupidi mure, et ega liini varsti kinni ei panda, kuna liiga suur osa püsisõitjatest on kas ära surnud, Soome kolinud või endale isikliku auto ostnud. Aga Sirle ei osutanud selliseid teeneid ja mina ei esitanud selliseid palveid.

Bussi ootav seltskond koosnes tavalistest reisijatest. Mõned turistid, näoilmed tuhmid ja tüdinud madalhooaja kuurortlinna ümbritsevast hallusest. Neile oli lubatud puhkust, vaikust ja rahu ning nad olid seda saanud liigagi palju, leides, et nüüd on nad üleliia puhanud, vaiksed ja rahulikud. Vanaemad saatmas oma lapselapsi tagasi linna, keskkooli- ja kutsekooliõpilased ning tudengid, mõned pensionärid, kes hiljemalt Ristil maha lähevad. Kõige vähem ongi bussis minuvanuseid inimesi, täies elujõus, aga samas juba sellises vanuses, et neile võiks kuuluda midagi, mis on päriselt nende oma. Ridaelamuboks linnaserval, lumivalge liisinguga ostetud linnamaastur, suur tõukoer, kellele teha Instagrami leht nimega lassiethelabradorfromnorth, laps või lausa mitu. Ei, mulle ei kuulunud midagi eelnevast nimekirjast, mistõttu olin taas bussis, nagu vähemalt tuhat korda varem.

Sa arvad, et su elu muutub, aga siis oled sa jälle tagasi sellessamas bussis, kus alati. Jah, vahepeal keegi haiseb, vahepeal läliseb, vahepeal nutab, vanasti ei olnud bussides wifit ja ekraane ning ehk kunagi lähitulevikus ei ole neil enam juhte. Aga buss jääb, vähemalt nõnda kaua, kuni ei ole enam selliseid inimesi, kellele endile midagi päriselt ei kuulugi või kuni me oleme ühiskonnana jõudnud konsensusliku otsuseni, et sellistel inimestel ei olegi vaja liikuda punktist A punkti B. Miski ei takistanud mind sellelt bussilt maha astumast, nii kujundlikult kui ka faktiliselt. Ma oleksin võinud liisida auto, kolida Moldova töömeeste abiga põllule ehitatud uude majja Skandinaavia korporatsioonide kohalike pealadude kõrvale ning asuda etendama head ja ideaalset elu. Aga järeleandmatule osale minust tundus see kohutavalt lame, nagu hale paroodia elust, milleni minusugused inimesed, need, kelle kohta on paar korda kasutatud selliseid sõnu nagu teistsugune, särav ja andekas, ei lasku. Seega olin taas bussis, koos teiste endasuguste teistsuguste, säravate ja andekatega.

Selle aja peale, kui buss hääled sisse lõi ja paigalt liikus, olid puidukoorem ja Enriko perekond ammu kilomeetrite kaugusel, Sirlel oli juba möödasõitki tehtud. Vana mõte tuli tagasi: mis siis, kui puidukoorem ikka ei ole hästi kinnitatud? Selliseid õnnetusi juhtub kogu aeg, või noh, kui mitte kogu aeg, siis vahepeal ikka. Sirle on küll Enrikot ja tulevikku silmas pidades kahetsusväärselt ka Mairo turvaliselt Eestimaa puidust mööda manööverdanud, aga keegi sõidab endiselt veoki taga, alati on keegi, kes ei julge mööda sõita ja jääb veoauto taha 87-ga venima. Täna on selleks Marjuša, ukrainlanna, kes on varsti juba kaks aastat Eestis elanud. Sellest hoolimata ei tunne ta end roolis kuigi kindlalt, Harkivis ei läinud tal autot kunagi vaja, ta sõitis metrooga tööle ja kuhu iganes mujale tal oli vaja minna, praegu kärutab ta autoga eri kodude vahel, mida ta koristamas käib. Vagunis loksumise aega, mis oli justkui maast leitud, kasutas ta Candy Crushi mängimiseks. Nüüd ei olnud ta enam kaks aastat järgmisele level’ile jõudnud, moblamängu tegijad murdsid pead, kuhu küll Marjuša-taolised truud mängijad kadunud on. Vähemalt nemad mõtlesid tema peale. Eestlased tervitasid sõjapõgenikke, aga kutsusid neid võimaluse korral elama sellistesse kohtadesse, kus nad ise enam eriti olla ei tahtnud, nagu kolkaküladesse, kus asuvates lihatööstusettevõtetes oli alati töökäsi puudu. Muidugi vaid seni, kuni Skandinaavia omanikud tegid uue investeeringu ja uue edumeelse tootmisliini avamisest sai kirjutada mitu pressiteadet: innovatsioonist ja rohepöördest, mis võimaldas lahti lasta kümmekond pärismaalast või slaavlast, kes nagunii pidevalt hiljaks jäid, või küll õigel ajal, aga lõhnadega tööle tulid. Kui eesti keelt mitte oskava pagulasena tehases töötada ei tahtnud, tuli leidlikum olla ning endale ise töökoht luua, nagu tegi Marjuša. Ühest kodust teise, päevast päeva ühe elust teise, see oli võimalus luua uuesti nullist oma identiteeti seda teiste elust kokku kogudes.

Pelle vanaisale kuulus üks sarnastest tehastest, kuhu Marjuša mingi hinna eest tööle minna ei tahtnud. Kõigepealt oli tegevust alustatud Taanis, sealt edasi laienetud Rootsi ja Soome, 90-ndatel Eestisse ja Lätti. Pelle ei olnud end kunagi oma kodanliku vanaisaga samastanud ja pigem võõristas seda, mille eest vanaisa seisis. Ta vanemad olid mõlemad ülikooli õppejõud, nende kodu oli täis raamatuid, aga mitte Friedmanilt või Keynesilt, vaid ilukirjandust ja kultuuri, ta norra juurtega ema peamiseks uurimisteemaks olid saamid. See, et Pelle ema oli sündinud Norras, tegi ka Pellet ja ta isa natukene huvitavamaks, andis neile juurde mingit eksootikat ja street cred’i. Kui Pelle oleks eestlane, oleks kõige ülemisse ühiskonnaklassi tõusmiseks sellest piisanud, et ta oli rahvusvahelise tootmisettevõtte üks pärijatest, aga Taanis võis leida aristokraate, kes olid otsapidi suguluses Briti kuningaperega, nende kõrval ei olnud Pelle mitte keegi. Kuigi ta suguvõsal oli kaela kandmas kolmas generatsioon kõigi mugavustega ellu sündinud võsukesi, oli nende pere vaevu mainimist väärt, nad pidid oma staatuse välja teenima. Tema isa oli ülikoolis professoriks saades sellele aluse pannud ning Pelle oma ühiskonnakriitiliste teravate raamatutega jätkas selle vao kündmist.

Kui Pelle oli algkoolis, võttis vanaisa, kes tollal ei olnud veel ettevõtte aktiivsest juhtimisest kõrvale astunud, ta Laagris asuvasse logistikaparki kaasa. See oli Pelle esimene ja tänini ka viimane kord, mil ta Eestit külastas. Ta ei käinud Taanis kunagi vanaisaga tema töö juures kaasas, aga Eestis kõrgetasemelise tootmisüksuse avamine oli siiski sündmus ja isa, kes ei pidanud tootmishoonetes ajaviitmist oma nupuka poja jaoks just parimaks lahenduseks, arvas, et Pelle Eestisse kaasa võtmine on tollele huvitav ning annab pojale ainulaadse perspektiivi äsja Nõukogude Liidu raudse eesriide tagant pääsenud väikeriigi elus. Kui isa pärast reisi küsis, mis Pellele kõige enam meelde jäi, ütles väike Pelle, et eestlaste värvilised riided. Kuna nad Laagrist kaugemale ei jõudnud, arvas Pelle, et eestlased käivadki punaste kiivrite ja neoonkollaste tööriietega nagu vanaisa tehase töötajad.

Enam ei mõelnud Pelle sellele käigule üldse, nagu ei mõelnud Pellele ja tema vanaisale ka tehasest üle tee asuvas ridaelamuboksis elavad Sirle ja Mairo. Vaade, millest Sirle pea iga päev mööda sõitma pidi, ei olnud kõige kenam, aga sinnapoole maanteed ei olnud ta perel kunagi asja. Ta kodu oli sisustatud skandinaavialiku minimalismiga, ta oli oma vanavanemate ruudulise vakstuga köögilaua ja lillemustriga tapeedi jätnud seljataha nagu Nørrebros raamatut kirjutav Pelle oma vanaisa suurkorporatsiooni. Enrikol oli oma tuba, õues oli kõigest ühe euro eest Hiinast tellitud batuut, sest raha ei kasva ju puu otsas. Neil oli avatud köök ja klaasitud rõdu, välja ostetud parkimiskoht ja soojustatud keldriboks. Loodus oli lähedal, sellele mõtles Sirle kogu aeg. Tööstus oli lähedal, sellele mõtles Sirle harvem. Linn oli lähedal, kui sul oli auto, ja kättesaamatult kaugel, kui sul seda ei olnud, aga kellel siin oma autot poleks olnud. Linnast mõtles Sirle nii harva kui sai, ta käis seal nõnda vähe kui võimalik ja kirus iga kord, kui lärmakas seal on, kui ohtlik on pealinna liiklus, kui ahistav sealne keskkond. Linnas olid tohutud ummikud, kesklinn oli igal hommikul ja õhtul kui veniv sudune uss, kes roomas läbi elutu läbikäiguhoovi. Sirle ei tahtnud enam kunagi elada pisikeses korteris võõraste inimeste vahele surutuna, ümberringi vaid asfalt ja tujutute nägudega vene pensionärid. Laagris oli ka Mairo päriselt vaba, ta oli iseenda peremees, tal oli maja või, noh, peaaegu maja, lisaks murulapp, abikaasa ja laps. Korra nädalas käis neil koristaja, väga kena ja viisakas ukrainlanna, aga Mairol ei tulnud kohe ta nimi meelde, asjaajamised olid rohkem Sirle rida. Varsti võtab Mairo koera ning siis saab ta kõigile rääkida, et koer muutis ta elu, jah, võib öelda, et koer lausa päästis tema, mitte vastupidi, ta võtab kümme kilo alla ja hakkab jooksmas käima, lihvides oma niigi õhukese vasaku põlve ristsideme olematuks. Aga see oli tore mure, see näitas, et vähemalt on midagi üritatud, ei ole niisama diivanil laiseldud. Kui ta paremasse vormi jõuab, leiab ta peale uue enesekindluse muidugi ka armukese, mis ta kauni elu uperkuuti lennutab. Ehk oleks parem olnud koer ikka võtmata jätta.

Kui Laagris käik oleks Pellele jätnud sügavama mulje, kirjutaks Pelle praegu ehk sellest, et Mairo vaid arvab, et ta on peremees, kui tegelikult on Mairo ja Sirle oma äärelinna eksistentsi tõttu kaotanud traditsioonilised sotsiaalsed sidemed, mis nendevanustel inimestel muidu linnas elades olla võiksid, nad elavad eikellegimaal põllu peal, sõltuvuses autost, märkamata, et kiiruga ehitatud ridaelamu juba laguneb ning IKEA-st ostetud mööbel on täpselt samasugune kui naabritel. Mairo ei ole oma elu peremees, ta on pärisori, kirjutaks Pelle, samal ajal hoolikalt arhiividesse kaevudes, ega mõni tema esiisa kunagi mõisahärra ei olnud. Salamisi lootes, et võinuks ju olla, oleks järjekordne geneetiline süü, mida mõnus maha pesta. Aga Pelle ei ole Laagrile mitukümmend aastat mõelnud ning ei mõtle ka mina. Haapsalu buss kihutab sealt peatumata läbi ja mitte kellelgi pole kahju, tülpinud turistid ei taha seal maha minna, ühtegi vanaema juurest naasvat lapselast ei huvita see alevik, Mairo saab olla rahus ja vaikuses. Kui algkooli ajal klassiga pealinnas mõnes muuseumis või kinos käisime, peatus buss tagasiteel alati Laagri suures toidupoes, selliseid juba Haapsalust ei leidnud. Ostsime viimase taskuraha eest kokku kõike seda, mida vähegi sai, hapusid komme ja krõpsu ja limonaadi, ning õgisime nõnda kiirelt, et Turbasse jõudmise ajaks oli süda paha. Kui Pellel nõnda värvikad mälestused oleksid, ehk kirjutaks ka tema Laagrist, aga Laagri ei jätnud talle mingisugust muljet, ta enam ei mäletagi, et oli kord arvanud, et kõik eestlased kannavad helkurveste. See on vaid anekdoot, mida ta isa mõnel õhtusel salongikoosviibimisel räägib, kui keegi mainib Venemaad või Ida-Euroopat.

Pelle oli aastaid olnud taimetoitlane, aga ühel hetkel hakkas ta endale rohkem lubama, mis see kala ikka teeb, kas neil üldse on tundeid, mis see üks kanatiib ikka teeb, kui teised neid juba ämbritäie tellisid. Pelle on keskmise inimese kohta pikk, aga Taani mehe kohta keskmine, ta ei ole väga sportliku kehaehitusega ning kui ta endaga vaeva ei näe, tekib tal õllekõhuke, aga Pelle näeb endaga alati vaeva, Pelle on väga tubli ja ta on saavutanud suurema osa oma eesmärkidest, tal on doktorikraad ja igaks aastaks mitu esinemiskutset üle maailma, ta on avaldanud mitu raamatut postkolonialismist Lõuna-Ameerikas ja neid on tõlgitud eri keeltesse, Pelle saavutab kõik, mida ta vähegi tahab, muu hulgas sellegi, et tal ei oleks õllekõhtu. Pellel pole naist ega meest, aga ega ta seda tahagi. Esinemiste või kirjandusürituste puhuks leiab Pelle ikka kaaslase, ta ei ole üksildane, aga keegi ka ei sega teda iga päev, ja see on täiuslik. Vahel mõtleb Pelle, et ta on sotsiopaat, aga seda mõtet ei saa väga kaua käiata, keegi teine ei ole talle eales nii öelnud ja sellest juba piisab, sotsiopaadile kindlasti ütleks seda keegi teinegi.

Kui keegi räägib Ladina-Ameerikast, kasutades seda mõistet valesti, parandab Pelle kohe: „Kas mõtlesite Lõuna-Ameerikat?”, kui keegi räägib Mehhikost kui Lõuna-Ameerika riigist, korrigeerib Pelle ka teda: „Kas mõtlesite Kesk-Ameerikat?”, aga ta ei noki kellegi hääldusvigade kallal. Kõik ei ole saanud endale lubada nii head haridust ega omandada nii head hääldust kui tema. Pelle on välismaal elanud, aga ta teab, et selle pidevalt mainimine on vestluskaaslastele tüütu.

Pelle ei ela igavat ega kuiva elu, ta ei keela endale peale liha midagi. Ta räägib, et kokaiini peab muidugi vaatama post- ja antikolonialistikus võtmes, aga et ühel tavalisel Euroopa inimesel on väga vähe, mida sellega peale hakata, peamine süü on poliitikal ja uimastitele kuulutatud sõjal. Inimajalugu on uimastite ajalugu, progressi ilma nendeta ei ole. Kui saaks osta fair trade kokaiini, siis ma teeksin seda, ütleb ta, aga senikaua on tal üks asi vähem, mida ostes spetsiaalset märgist otsida, nagunii on raske orienteeruda kõigi nende veinide ja šokolaadide ja pesukapslite maailmas, juua eetilist kohvi, aga samas teha triipu, mida Sirle õde on oma perses riiki smugeldanud. See on muidugi kunstiline liialdus, kui keegi üldse triipu tegi, oli see Pelle isa. Nagu muretus töökoha ja palga pärast, jookseb pisike kogus valget pulbrit juba mitmendat põlve nende pere DNA-s, see on päritud avalik saladus. Pellel ei ole võimalik teha liine, mille Sirle õde on oma perses riiki smugeldanud, sest Sirle õde on juba kahekümnendat aastat Ecuadoris vangistust kandmas, ning nii noorelt Pelle ka peale ei hakanud.

Sirle õde polnud mingi pätt, ta lihtsalt tahtis teenida piisavalt raha, et osta ilma pangaorjusesse langemata korter Kopenhaagenisse või Malmösse või halvimal juhul kas või Tallinna. Ta oli loll ja naiivne ning jäi vahele nagu temasugused ikka, kümne aasta pärast võib ta ehk välja saada, aga kes teda ootab, Sirle küll mitte. Vahel Sirle mõtles, miks õe lugu teda nii vähe mõjutas, kas ta siis ei armastanud oma õde ega olnud temaga enne juhtunut lähedane? Muidugi oli. Aga ta ei saanud seda iseenda eluloo osaks võtta. Mairo oli temalt õe kohta vaid korra küsida julgenud, aga kui Sirle midagi ei öelnud, ei võtnud ka Mairo seda rohkem teemaks, kuigi sisimas ajas ta selle süüks kõik Sirle tüütud harjumused. Vähemalt oli Sirlel traagiline lugu, mis ta veidrusi vabandas, mõtles Mairo. Mida see juhtunust rääkimine ikka teinud oleks? Tavalisel Euroopa inimesel on väga vähe, mida sellega peale hakata, ütles Pelle ikka, ta oli raamatuid avaldanud, teda võis uskuda. Seda Sirle mõistagi ei teadnud, oma raamatusse Pelle seda mõtet kirja ei pannud.

Pelle elab tagasihoidlikumas ja väiksemas kodus, kui ta võimed lubaksid, see on omamoodi solidaarsusakt. Kui Pelle on pikemalt mõnel kirjandusreisil, üürib ta oma korteri välja, ta ei küsi röövellikku hinda, sest tal pole vaja kiirelt rikastuda, ta kodul on imeline asukoht ning maast laeni raamaturiiulid. Kui mõni mu sõber Kopenhaagenis öömaja otsib, soovitan talle alati Pelle korterit, kuigi olen ise seal vaid korra käinud. Omanikku ma ei näinud ja magasin ka halvasti, mõeldes vaid sellest, miks too tundmatu Pelle elab minu unistuste elu ja mina mitte. Ma tegin Pelle korterist seal olles pilte ja salvestasin ka kuulutuse juures olnud fotod oma telefoni. Vahel näen poes tema sisustust meenutavaid diivaneid või riiuleid ning märgin need endale ära. Kui mul kunagi on päris oma kodu, võtan märkmed lahti ja loon endale Pelle elu odava koopia, vähehaaval, ilma võõrkeelde tõlgitud raamatute ja töösturist vanaisata, aga samasuguse lilleriiuliga. Ning kui mu kodus ööbivad külalised, samal ajal kui olen ise reisil, võtku ma neilt siis raha või mitte, jätan neile nagu Pellegi humoorikas toonis kirjutatud juhised lillede kastmiseks („Kui sul on palav, on ka neil palav”).

Aga seni, kuni mul oma kodu pole, on mul vaid kaks kaktust, sest neid on lihtne kolida ja hooldada. Sõidan bussijaamast linnaliinibussiga Tallinna üürikoju ning lähen asju lahti pakkimata magama, unustades ema kaasa antud ühepajatoidu terveks ööks toasooja. Kell viis ärkan äkilise taipamise peale: toit jäi välja, see läheb halvaks. Tõusen üles ja viskan toidu kohe pannile, justkui lootes, et see ebatavaline käitumine mind toidumürgitusest päästab. Mairo on juba üleval ja riisub oma aeda, Enriko läks alles paar tundi tagasi magama, kuna oli nii kaua telos, Sirle näeb unes, et ei leia lennujaamas oma pagasit, Pelle magab endast kümme aastat noorema argentiinlasest tudengi kõrval, Marjuša ärkab varsti, et tööle minna. Enamiku meie pead valutavad natuke, aga ainult natuke, me joome kõik hommikul kohvi, peale Enriko, kes avab energiajoogi, ning me sööme ja situme ja naerame ja nutame, aga kahte esimest liiga tihti ja kahte viimast liiga harva. Kui me oleksime naabrid, siis teretaksime trepikojas, aga me pole. Söön toidu lõpuni ja ronin tagasi magama, kõhus juba natuke keerab, aga ehk on see paranoia. Korraks on ikkagi olemine päris hea, kõht on täis ja hommik veel ees, tekib tunne, et elul on mingi mõte, aga enne kui ma selle mõtte sõnadesse panen, rullub uni minust uuesti üle nagu Dannebrog Tallinnast või harvester Hiiumaast.