3. Ühe keha probleem

Mida on ühist William Shakespeare’il, Napoleonil ja James Gandolfinil? Tõenäoliselt üsna mitu asja, võib-olla neile ei meeldinud pühapäeva pärastlõunad, naabri kass või näiteks maksude maksmine – kuigi ma ei ole eriti kindel, kas Napoleonil sai sellega mingeid olulisi probleeme tekkida. Nad kõik surid viiekümne ühe aastaselt.

Me kõik, Ralf, Reelika ja mina oleme viiekümne ühe aastased. Kõikide märkide järgi peaksime olema naisteajakirjade ja natuke teaduslikumate määratluste järgi jõudnud nooremast keskeast vähemalt keskmisse keskikka või midagi muud säärast. Ma ootan juba tükk aega, millal see teadmine kohale jõuab ja mis sellega kaasneb, aga ma ei näe mitte midagi. Loomulikult on meil mingi ühine mõtteline surnuaed, kuhu on liikunud osa meie ühiseid tuttavaid, kuid ma näen meie kõigi puhul täpselt samu mustreid, mida nelikümmend aastat tagasi, ja mitte keegi meist ei suuda millegagi üllatada, mina kõige vähem.

Ralf ei olnud kooli ajal see tüüp, kelle kohta kõik oleks hiljem meenutanud, et ta oli „klassi liider”, „tõmbas iga peo kohe käima” või midagi muud sama lamedat. Ta oli natuke teistmoodi mõtlemisega ja mõnedes asjades väga andekas. Algul saadeti meid koos mitmesugustele olümpiaadidele ja tulemused olid alati ühesugused: Ralf oli meist parim, siis Reelika, siis mina. Kui ma üheksandas klassis korraga avastasin, et Ralf ja Reelika ka ilma minuta kohtuvad, siis ma ei rääkinud sellest teistele, kuigi nad isegi ei palunud, et ma ei räägiks. Natuke hiljem tuli see niikuinii välja ja pärast lühikest poolkohustuslikku mõnitamisperioodi ei pannud enam keegi seda tähele ja nüüd, hulk aastaid hiljem, samade kommentaaride autorid pigem rääkisid kõigis oma keskklassi autodes ja laenukorterites ja põllu peale ehitatud grillnurga ja retriiveritega karpides teatava uhkusega, kuidas niivõrd kuulus paarike kasvas kokku sisuliselt nende silme all ja mida kõike nad sellest ei võiks rääkida. Kui keegi julges selle peale mainida, et mõnede pealkirjade järgi oli tegu ka Eesti ühe vihatuima mehega, siis võisid nad noogutada ja rääkida sinna juurde mõne lookese, kuidas Ralf oli juba kooli ajal väga ennast täis, võttis sööklast viimase leivaviilu, ei soovinud oma vihikut anda mahakirjutamiseks või midagi muud sügavalt traagilist, aga peale mõningase põlglikkuse jäid ka pisut aukartlikuks.

Kuni keskkoolini käisime kolmekesi ka malet mängimas. Ka sellega läks kõik samamoodi: kui meie Reelikaga suutsime punnitada ennast kuidagi teise järguni, siis Ralf tegi aastaga ära esimese järgu ning kahe ja poole aastaga meistrikandidaadi normi, kümnenda klassi õpilasena täitis juba meistrinormi ning temast hakati rääkima kui Eesti male tulevikulootusest ja mõni härdameelsem vanamees pruukis juba väljendit „Uus Keres”.

Nagu Ralfil kombeks sai, sukeldus ta igasse teemasse korraks väga sügavale, oli selles kadestamisväärselt hea ning siis äkitselt kaotas selle vastu näiliselt igasuguse huvi. Kooli lõpus teatas Ralf ühel hetkel nagu muuseas, et ta ei viitsi käia enam ei olümpiaadidel ega maletrennis. Õpetajad ja treener käisid teda enam-vähem pisarsilmil palumas ja ähvardamas, helistasid ka tema vanematele, aga kui Ralf oli otsustanud, siis ta oli otsustanud. Paluti ka meie abi, aga kui Ralf ei käinud, siis ei viitsinud ka meie enam käia, ja nii ta jäi. Ralfi uueks vaimustuseks said arvutid. Nagu paljud üleminekuaja lapsed, läksime ka meie majandust õppima, mille Ralf varsti vahetas informaatika vastu, sest tal oli üks arusaamatu eelis.

Ralfi vanaonu Johannes elas Toronto lähedal ja kuigi keegi ei olnud teda oma silmaga kordagi näinud, olevat tema suguvõsas kõik teadnud jutte kauge sugulase muinasjutulisest rikkusest. Asjaolu, et tal oli oma maja, ei jätnud sugugi nii sügavat muljet, sest maja võis sul olla ka kolhoosi kapsamaa kõrval, aga onu sõitis ringi Cadillaciga ja käis igal talvel Floridas puhkamas, kus tal oli veel teine elamine! Ainus tõend selle kohta oli jõuluks saadetud foto, kus onu oli oma Cadillaci ees kahtlaselt suvise riietusega ja pildi peale olid trükitud läikivad kuuseoksad jõuluehetega. Sugulased nuputasid tükk aega, kuidas on võimalik poest sellist jõulukaarti osta, skeptilisemad arvasid, et see ei ole tema oma auto, aga igatahes hoiti seda fotot elutoas sektsioonkapis aukohal, nii et iga viimne kui külaline pidi seda nägema ja soovitavalt ka küsima, et mida see endast kujutab.

Igatahes oli Ralf vanaonule kirjutanud ja nagu väliseestlastest sugulased ja kuskilt leitud kodusoomlased vahel saatsid toidu- ja riideabipakikesi, laekus ühel hetkel Kanadast suurem metallist kast, mida tuli käia tollist ära toomas. Vanaonu saatis Ralfile oma mõni aasta vana arvuti Mac II. Suures maailmas võis muidugi selle asemel olla müügile tulnud juba mõni palju edevam vidin, aga meil polnud paljud oma silmaga näinud isegi Bulgaaria ja India odavatest juppidest kokku klopsitud 64-kilobaidist Jukut, mis oli Maciga võrreldes täielik sitanikerdis, sest Ameerika pillil oli mälu tervelt üks megabait.

Tõenäoliselt just see oli hetk Ralfi elus, kui ta oli täiesti ühemõtteliselt oma populaarsuse seniidis, sest peagi oli uudis kõigil tuttavatel teada ning põhimõtteliselt oleks võinud tema koduukse taga elava järjekorra sisse seada, et saaks korraga Wolfensteinis noaga natse taga ajada või Prince of Persias suurvisiir Jaffarit surnuks peksta. Mõne nädalaga olid mõlemad mängud end Ralfi jaoks ammendanud ning kuigi mõeldi välja mingeid skeeme uute mängude leidmiseks, pani Ralf mängusaali kinni ning tema populaarsus kukkus kivina. Ta võttis terve arvuti lahti ja vaatas, mis seal sees on. Kui Ralfi vanemad avastasid algosadeks lammutatud välismaa imevidina, olid nad infarkti äärel, kuid Ralf pani natukese aja pärast arvuti uuesti kokku ja koguni nii, et see hakkas taas tööle. Seejärel teatas Ralf, et nüüd on viimane aeg arvuti maha müüa, sest varsti ei ole see enam mitte midagi väärt.

Esimest kursust lõpetamata laenas Ralf raha ning sõitis sellega Kanadasse onu juurde, kes teadis sellest ette ainult ühe kirja ja küllakutse võrra. Suvel sõitis järele Reelika ja ma ei kuulnud neist mitte midagi peaaegu aasta. Paljud imestasid, aga ma juba teadsin, et sellele järsule pöördele järgneb varem või hiljem järgmine. Käisin ülikoolis edasi, vaatasin, kuidas kursuselt üks ja teine jäljetult kuskile tööle ära kadus, ja ootasin.

Ralf ei tulnud enam kunagi ülikooli tagasi, ta lihtsalt ilmus ühel päeval mulle ukse taha. Ta ei küsinud midagi minu kohta ega avaldanud näiteks kaastunnet vahepeal surnud isa pärast. Meie vestlus oli võrdlemisi lühike.

„Mis sa siis teinud oled vahepeal…?” üritasin alustada vanamoeliselt.

„Me võime seda jama pärast ka rääkida. Kõigepealt üks asi: nüüd tuleb kohe firma teha. Kas sa oled käsi?” ei hakanud Ralf keerutama.

„Mis firma?”

„Mis firma? Mis mõttes, mis vahet seal on? Pärast räägin. Kas sa põhimõtteliselt oled käsi?”

„No… olen. Aga mul ei ole sellist raha.”

„Raha on. Kui puudu jääb, siis otsime juurde. Ütle, mis on meie peamine probleem?”

„Kui raha on… No siis äriplaan? Toode? Mida me peaks müüma või tegema?”

„Sa mõtled liiga väikselt! Sellest ei piisa, et sa, ma ei tea, näed, et vanker on ripakil, sa pead neli käiku ette mõtlema!”

„Hea küll, ma saan aru, et sa juba tahad ise öelda – mis siis peamine probleem on?”

„Meie probleem on aeg! Võtame näiteks need, kellel juba on pappi. Näiteks… kust Raudmägi raha sai?”

„Erastas, ise oli direktor enne.”

„Õige. Kust Laosson pappi sai?”

„Ärikas. Hangeldas mingi nõukaaegse raha kokku ja siis sai loa välismaa autosid ametlikult maale tuua. Pärast peaministri nõunik, kogus tutvusi.”

„Rebane?”

„Eee… Vene metall, mingid kagebešnikutest tuttavad?”

„Mardiste?”

„Ma ei tea. Kas tema kohta räägiti, et mingit retside raha peseb?”

„Vahet pole, kas tal on retside raha või ema raha. Mõte on see, et kõik vanad asjad on ära jagatud. Meie ei ole võitjate põlvkond, meie jõudsime laua juurde liiga hilja, kui loomadele sabasid jagati – me peame kohe midagi ise tegema. Me peame endale eraldi laua tegema.”

„Okei… Mida me siis teeme?”

„Kõike. Aga kõigepealt võtame arvutid, kõik, mis on seotud arvutitega.”

„No võtame siis arvutid,” nõustusin ma hooletult. Muidugi. Sama hull nagu alati.

Kui te olete näinud spordifilme või lugusid mingite ettevõtete sünnist, siis ühel hetkel saabub seal montaažijupp, kus väga kiirelt võetakse naiivselt üles pumbatud taustmuusikaga kokku mingi arenguetapp, kus tehakse jube palju verist trenni või vähemalt koosolekuid ja tootekatsetusi, kuni saabub läbimurre. See siin oli nüüd täpselt samasugune hetk – Ralf oli onu Johannese tutvuste kaudu võrdlemisi lihtsate töödega ajanud kokku väikese algkapitali ja onult juurde laenanud. Kuna onu vedas teda kaasa mõnedele väliseesti vanameeste õhtutele, oli ta seal tutvunud inimesega, kes tegeles personaalarvutite parandamisega. Pärast seda, kui olime hakanud maale tooma kasutatud arvuteid ning seejärel juba uusi, ajas Reelika välja mitu suurt hanget. Mõned aastad hiljem müüs Ralf juba arvutipoodide keti maha ja investeeris veebireklaamidesse, sealt edasi kõnekeskustesse, siis juba sujuvalt laenude andmise ja sissenõudmise ärisse ning mõnest valdkonnast ei olnud ka minul mingit suuremat aimu, sest ammu olid möödas need ajad, mil me kolmekesi arutasime võimalikke uusi valdkondi, kuigi aruteluks oli seda natuke palju kutsuda. Pigem Ralf lihtsalt tutvustas, mida ta oli otsustanud.

Kuskil kahtlaste Aserbaidžaani naftaväljade puurimise õiguse tehingu ja Rumeenia kioskiäri vahepeal sündis Ave. Reelika üritas alguses tööasjadega sammu pidada, aga siis taandus. Ma arvasin algul, et Reelika lihtsalt ei jaksa lapse kõrvalt enam kõike läbi teha, aga see oli siiski midagi muud. Peagi ei olnud Reelikat enam üldse näha ja kui ma mõned aastad hiljem palusin Ralfil Reelikat tervitada, mainis ta nagu muuseas, et Reelika elab Soomes. Ma jäin talle korraks otsa vaatama, aga me ei rääkinud sellest kunagi pikemalt.

Ralf käitus, nagu ta oli alati käitunud. Kui ta oli endale mingi uue valdkonna leidnud, esitas ta alguses palju küsimusi, sukeldus neisse pisemate detailideni, kui tema positsioon oleks eeldanud, ja kui ta oli aru saanud, et see äri ikkagi ei toimi või siis hakkas selgelt sisse tooma, siis kaotas ta selle vastu huvi ja müüs kallimalt edasi või andis haldamise firmas kellelegi teisele üle.

Mitte keegi ei teadnud väga selgelt, palju Ralfil tolleks päevaks raha oli. Ajalehtedes ja aastaülevaadetes oli välja pakutud, et AV Holdingu ärid võisid anda rohkem kui ühe protsendi kogu Eesti sisemajanduse kogutoodangust, mingi arvutuse järgi kolm. Ma ei oska vähimalgi määral arvata, kui palju see tõele vastas, sest Ralf ei rääkinud sellest kunagi ja mina ei küsinud. Küll aga helistati mulle umbes samasuguse küsimusega iga kuu. Tegelikult oli neid kõnesid jäänud natuke vähemaks kui kümme-viisteist aastat tagasi, kui ka esimesed taksojuhid Ralfi nime ära õppisid – sest enam-vähem kõik ajakirjanikud teadsid, et Ralf Vessenberg ei anna kunagi intervjuusid ja erinevalt paljudest võltstagasihoidlikest tegelastest oli see tema puhul ka päriselt tõsi. Ralf andis vahel lühikese kommentaari mõne uue suure tehingu puhul, kuid ta ei rääkinud mingist kuramuse isiklikust ärifilosoofiast ega poseerinud seltskonnaajakirjas kamina ees koos naise, lapse ja kammitud koeraga ega osalenud taskuhäälingutes.

See muidugi ei tähenda, et poleks üritatud. Terve kari keskealisi ülekaalulisi majandusajakirjanikke ja ähvardava või meelitava häälega reportereid oli proovinud erinevaid nippe, et Ralfile külje alla pugeda ja saada suur mahlakas intervjuu või ehk isegi kasvatada temast isiklik infotilgutaja. Aastate jooksul olin näinud väga erinevaid lähenemisi. Loomulikult oli neid, kes uskusid, et tilkuv vesi murrab ühel hetkel läbi kivi, ja mulle tundus, et neil oli telefoni pandud mingi meeldetuletus, et sel kuul tuleb jälle uurida, kas läheb õnneks. Leidus naiivitare, kes arvasid, et kuskile võiks jõuda ähvardusega, et muidu ilmub lugu, mis võib AV Holdingut näidata ebasobivas valguses. Minu isiklik lemmik oli üks reporter, kes sai teada, et Ralf oli hakanud käima tennist mängimas, ja sättis ennast samaks ajaks kõrvalplatsile ja üritas siis hiljem juhuslikult samal ajal riietusruumi poole sättida. Kõik oli asjata. Ralf vältis aastaid mobiili ostmist ja hiljem ei võtnud vastu ühtegi kõnet võõralt numbrilt. Heal juhul suunati need sekretärile, halvemal juhul mulle.

Üsna pea hakkasid erinevate erakondade esindajad nõudma visiite Ralfi juurde. Ta kohtus nendega harva ja andis umbes sama palju raha kõigile, kes midagi otsustada said. See oli ainus, millega oli võimalik säilitada natukenegi näilist sõltumatust, nii et load said korda aetud ja ei vihastanud parajasti opositsioonis istujaid liiga palju endast välja. Ta ei käinud kutsetest hoolimata kunagi vabariigi aastapäeva vastuvõtul ning meediat ärritas, et Ralfi kohta oli nii vähe infot – loomulikult oli aeg-ajalt juhtumeid vihaste endiste töötajatega, konkurentide ja koondatute porinat, välismaale viidud tootmisega kaasnevat ootuspärast hädaldamist – aga ei olnud midagi suurt ja magusat.

Ühes artiklis nimetati mind armulikult Ralfi usaldusmeheks ja koguni „paremaks käeks”, mis oli sisuliselt täielik jama. Kui Ralf võttis mind tööle, ei olnud mul esimesed kaks aastat mingit töölepingut, ta maksis mulle sulas, aga ausalt. Seejärel, kui peamiselt Reelika nõudmisel tekkis midagi korralaadset, vormistati mind tööle „projektijuhiks”. Ja nüüd oma kolmkümmend aastat hiljem olin ma tööraamatu järgi endiselt projektijuht, kes tegi seda, mida Ralf parajasti arvas, et ma võiksin teha. Kuna erinevaid harusid tekkis aastatega üha rohkem, siis arutas ta neid ükshaaval mitme juristiga ja sageli ma ei viibinud seal üldse juures, sest Ralf andis mulle iga aastaga üha veidramaid ülesandeid. Mind oli määratud tema esindajaks mitmesse nõukogusse, kus enamasti midagi väga olulist ei sündinud, ent kui Ralfil tuli parajasti pähe mingi uus hull mõte, lasi ta mul koguda selle kohta esmase info ja endale ette kanda. Näiteks kunagi aastaid tagasi oli Ralf tulnud välja ülesandega käia läbi kõik Eesti krematooriumid, mida õnneks tollal ei olnud veel väga palju. Iseenesest oli see geniaalselt lihtne ja loogiline, sest kui palju olete teie kuulnud uudiseid krematooriumi dramaatilisest pankrotist? Looduslikust jääst kuubikute tootjad läksid pärast külmkappide leiutamist pankrotti, aga surnud tuleb igal ajal kuskile panna. Ralf ei ole mees, kes tahaks midagi natuke – kui tema kuskile valdkonda läks, siis tahtis ta enda kätte saada nii palju, kui vähegi võimalik. Minu jaoks tähendas see aga seda, et pidin käima läbi kõik krematooriumid, noogutama iga kraani, põleti ja tõstuki juures, korduvalt ootama talituse lõppu, kus mõni kohaletulnu laskuva kirstu esimese järsupoolse nõksaku peale veel hüsteerilisemalt uluma kukkus või kohati isegi tundus kirstule järele sööstvat. Kui te arvate, et krematooriumiärimehed on mingid leebed tallekesed, siis te eksite sügavalt, sest nagu peagi selgus, nad ei olnud ärisse läinud missioonitundest, vaid oskasid samuti üks pluss üks kokku liita ja läbirääkimised nendega olid märksa verisemad kui endiste vene mafioosodega või nelja-aastase lapsega, kes ei taha riidesse panna, mis minu tähelepanekute järgi on umbes sama kindlate seisukohtadega grupid.

Võib-olla oli minu kasutamine talle harjumus, võib-olla oli see mingi nostalgiline viis hoida sidet minevikuga, kuigi ta ei olnud kunagi see tüüp, kes oleks hakanud heietama lugusid, kuidas meie kehalise kasvatuse õpetaja direktorit pani või midagi samaväärset.

Ja nüüd oli mul korraga kaelas kolm imelikku ülesannet, mis kõik tekitasid tunde, mille kohta ma ei olnud veel kindel, kas see on lihtsalt ebamugavus või hoopis hirm. Neist esimene oli seotud Ralfi uue äriprojektiga, mille avalikuks saades oli kaks võimalust – kas sitt lendab ventilaatorisse või siis AV Holding kujuneb ka rahvusvaheliselt mõistusevastaselt jõukaks ning ühtlasi hakkavad kõik seda vihkama ja sitt lendab niikuinii ventilaatorisse.

Teiseks näitasid kõik märgid, et minust oli saanud lapsehoidja. Kui Reelika tõepoolest ametlikult lahutab ja otsustab lõpuks ometi välja elada oma ülekohtuselt kaua edasi lükatud keskea kriisid, avastab kõigi teiste moel oma sisemise ATH või hakkab Hiiumaal või Balil imenunnut käsitöökohvikut pidama, siis tähendab see seda, et viiekümne ühe aastaselt olen ma poolkogemata adopteerinud endale täisealise tütre, kelle s-täht on vajunud soome moodi kergelt pehmeks. Ralf ei viska teda oma katuse alt välja ja ta ei hakka teda semutsedes viima mingitele ebakohase vanuserühma kontsertidele ja järjekordsele põhjendamatult ülereklaamitud impressionistide näitusele. Aga kõik märgid näitasid, et seda tüüpi ülesandeid hakkab varsti mulle küll tekkima.

Jätsin Ave Ralfi majaabilise kätesse, kes oli vaikne vanem proua ja käis üle päeva üleliia suure maja taimede eest hoolitsemas ja koristamas. Ave tahtis veel midagi küsida Panama kanali pikendust meenutavate ehitustööde kohta ja seletasin talle midagi nii lolli, et see kõlas peaaegu usutavalt – kuidas põllule ehitatud maju oli nii palju saanud, et ümbruse veevärk ei kannatanud seda enam välja ja nüüd tuli krundilt läbi juhtida suur maa-alune reoveekanal. Jätsin ta uue elupaigaga tutvuma ja enne autosse istumist vaatasin hetke toimuvat ehitust hapu pilguga ja vandusin omaette. See oligi minu kolmas suur probleem, millele ühtegi normaalset lahendust ei paistnud.

Telefoniekraanil hakkas jälle vilkuma mingi tundmatu number. Viimaseid uudiste pealkirju arvestades oli üsna tõenäoline, et tegu on mingi teistest aeglasema reaktsiooniga reporteri või hädas toimetajaga, ning kavatsesin selle juba kinni lükata, kui märkasin numbri ees võõrast riigikoodi 385. Kõhklesin hetke, kuid võtsin kõne vastu.

„Halloo,” kostis torust aktsendiga mehehääl. „Kas teie olete see, kes soovib osta elevanti?”

 

8. Kuidas valida salendav trikoo

Rakvere prefekt Ladva vaatas läbi talle saabunud posti. Lehtedes ei olnud midagi erilist, peamiselt juba tavaliseks saanud sõjauudised Hispaaniast ja Hiinast ning mured Tšehhoslovakkia pärast. Korraks haaras tema tähelepanu üksnes kuuendal leheküljel kummaline uudis selle kohta, kuidas Pärnu jõkke olevat lastud 9000 president Konstantin Pätsi nimelist lõhemaimu, kes kasvasid Konstantin Pätsi nimelises nõus, kus oli väidetavalt palju madalam suremus kui kõigis teistes anumates.

„Issand halasta meile selliste eest…” pomises Ladva ja viskas lehe otse prügikorvi. Järgmiseks võttis ta ette kirjavahetuse, kus oli kümmekond kirja. Paar olid tavapärased ametkondlikud läkitused ülemuste tulevaste ringkäikude ja varustuse kohta, viimaseks jättis ta alati eraisikute pöördumised, sest seal leidus igasuguseid veidrusi alates tülitsevatest naabritest kuni kaebekirjadeni, kus süüdistati kedagi kaevu mürgitamises või kommunistiks olemises – või mõlemas. Prefekt hakkas lugema üht musta tindiga ruudulisele paberilehele kirjutatud kirja ning tema silmad läksid üha suuremaks, kuni ta viskas selle lauale, pomises midagi ja valis lõpuks Tallinna telefoninumbri.

Kolm tundi hiljem oli uudis jõudnud prefektuurist ajalehe Esmaspäev toimetusse. Keegi naine oli Virumaal kirjutanud politseiülemale, et ta on väga paks ja tahab teada, kas Eesti Vabariigis on mõni seadus, mis keelab tal ennast raha eest näidata? Niipea kui politseireporter oli naeru pugistades selle teate toimetuses ette lugenud, tõstis pea reporter Tammik.

„Ega see naine juhuslikult Kadrinas ei ela?”

„Kust sa teadsid?” oli politseireporter üllatunud.

Juba järgmisel päeval asusid Tammik ja Reinfeldt umbes kaheksa aastat pärast eelmist käiku uuesti teele Kadrina poole. Nad mõlemad lootsid, et sellest saab vigade parandus, sest kaks aastat tagasi oli juhtunud üks kõige hullemaid asju, mis ühe lehemehe elus juhtuda võib: neil oli magus lugu juba näppude vahel olnud, aga siis tegi selle ära keegi teine. Kui nemad olid lasknud ennast kohalike jutust ära heidutada ja lõpuks naismetsaliste loost loobunud, olid samast asjast haisu ninna saanud konkurendid Vabast Maast. Ametlikult oli Esmaspäev Vaba Maa osa ja mõlemad asusid koos trükikojaga vanalinnas Pikal tänaval, kuid Vaba Maa oli nii-öelda tõsisem ajaleht ja Esmaspäev puhas kõmuleht. Vähe sellest, et Vaba Maa ajakirjanikud naised üles leidsid, nad said nendega ka jutule ja lehes ilmus nende elamisest isegi foto. Vanemat prouat oli artiklis nimetatud ligi saja-aastaseks ja too ähvardas veel kaugemale metsa ära põgeneda, kui keegi peaks tulema neid vägisi vaestemajja viima. Sellise sensatsiooni peale lendas kohale terve hulk muidki ajakirjanikke, kes naisi üksteise võidu küsitlesid ja pildistasid. Nüüd oli ehk vähemalt mingi võimalus see kaotus hüvitada ja uus suurepärane lugu üles võtta, mida kõik veel kadestavad! Pealegi oli Esmaspäev omal kummalisel kombel osutunud võidumeheks, sest valitsus oli endale pinnuks silmas olnud Vaba Maa lasknud kevadel üldse kinni panna. Ametlikult oli ettekäändeks saanud üks karikatuuriseeria, kus olid näha muu hulgas Hitler, Göring ja sõjaminister von Blomberg, kuid kõik mõistsid, et lihtsalt taheti võimukriitiline ajaleht kinni panna. Et midagi tõsisemat saaks edasi teha, hakkasid Vaba Maa tegijad nüüd kirjutama Rahvalehes, mis oli varem olnud natuke sarnane Esmaspäevaga, mis oli endiselt üks kõige loetumaid ajalehti.

Kadrina oli võrreldes eelmise korraga muutunud. Vana kõrts ning teemaja olid maha tõmmatud ning nende asemele kerkinud väikese alevi kohta üsna uhke katusetorniga rahvamaja. Kui mehed küsisid kohalikelt Aliide elukohta, näidati neile teisel pool raudteed õige maja kätte. Tagasihoidliku elamise juures sagis trobikond lapsi.

„Tere, me tulime Aliide juurde,” võttis Tammik ühel umbes kümneaastasel pikkade patsidega tüdrukul kraest kinni, kui see tahtis temast ühe väiksema põnni järel mööda joosta.

„Ta on sees,” teatas tüdruk ja hõikas kõva häälega tuppa: „Külalised!”

„Kesse tuli?” kostis seest naisehääl, aga välja kedagi ei ilmunud, nii et mehed astusid tuppa. Aliide istus kambris, suurem osa kehast tema jaoks natuke kitsukeses voodis ja üks jalg põrandal, ning vaatas saabujaid pisut üllatunult. Aliidet oli raske kellegagi segi ajada, aga ta tundus jupi suurem kui eelmisel kohtumisel.

„Tere, Aliide! Kas te meid veel mäletate?” küsis Tammik

„Noh…” võttis Aliide laualt mingi leivajupi närimiseks, „vanaks olete jäänud, aga miks ma ei mäleta… Te sealt ajalehest käisite.”

„Teil on hea mälu,” kiitis Tammik. Reinfeldt istus küsimata akna alla seisva laua ääres pingile ja jäi ootama, sest sellises valguses ei olnud mingit pilti küll võimalik teha.

„Mälul pole midagi viga, mutil jalad lihtsalt ei kanna,” võttis Aliide olukorra kokku.

„Mhm,” noogutas Tammik osavõtlikult. „Ühesõnaga, me kuulsime teie olukorrast ja tahaksime sellest kirjutada. Ma loodan, et teil selle vastu midagi ei ole?”

„Mis te täpsemalt kuulnud olete?” päris Aliide.

„Noo… Kas see on tõsi, et te olete küsinud luba, et ennast raha eest rahvale näidata?”

„Ah nii ruttu juba uudised liiguvad,” noogutas Aliide. „Aga mis mul tagasi ajada. Küsisin jah! Ja politseist öeldi, et see mingi seaduse vastu ei ole. Mina ei tee kellelegi kurja, saate aru, mul on lihtsalt tarvis elada!”

„Muidugi saame aru,” oli Tammik kaastunne ise.

„Ega te mingit jama ei kirjuta?” küsis Aliide umbes sellise tooniga, nagu inimesed vahel turul küsivad, et „kas need tomatid on teil head?”.

„Ei kirjuta mingit jama, sellest võib teile hoopis päris suurt tulu tõusta. Esmaspäev on aus ja demokraatlik leht,” kinnitas Tammik, et tema tomatid on suurepärased, hommikul nopitud.

„Seda reklaami võiks küll natuke saada,” kinnitas Aliide omalt poolt. „Kui juba rahva ette minna ja puha.”

„Aga äkki siis alustame sellest,” võttis Tammik kergendatult märkmiku ja pliiatsi välja, „millest teil selline mõte tuli, et võiks ennast rahvale näidata?”

„Elu sunnib,” laiutas Aliide käsi ja hakkas Tammiku pliiatsi sahinal oma elu lahti pakkima. Aliide rääkis sellest, kuidas ta oli noorena olnud väga peenike, siis üha kogunenud kilodest ja sellest, kuidas ta loomavagunis Tartu haiglas käis. Pärast seda, kui Aliide haiglast koju sai, oli tal algul tekkinud lootus, et asjad lähevadki paremaks. Mõne kuu pärast olid kõik haigemajas kaotatud kilod tagasi ning seejärel hakkasid kogunema juba intressid.

„Kui ma süüa ei saa, on mul kõht pidevalt tühi ja süda nagu loksuks pesukausis,” kirjeldas Aliide. Iga kogunenud kiloga sai ta üha vähem liikuda ja selle peale võttis ta veel rohkem juurde. Lisaks hakkasid kaela sadama kõik muud hädad. Uue rahvamaja ehitamisega läks vana maja lammutamisele ja Aliidel ning tema abikaasal polnud enam töökohta. Ära kolida ja kuskil uuesti alustada tundus sellise kaaluga võimatu. Kolm aastat tagasi hakkas Aliide vallavalitsusse palvekirju kirjutama ja leiti raha, et saata ta veel korra veoautoga Tartusse. Toomel sai ta koguni sama palati ning kaal näitas nüüd kakssada viiskümmend kilogrammi. Arst kirjutas haiguslukku halastamatult otsekoheselt „väga suur ja paks naine võrratult arenenud rasvkoega”. Jälle määrati Aliide dieedile ning kolme nädalaga langes tema kaal viisteist kilo. Siis sai raha otsa ning vald teatas, et nendel pole Aliide jaoks rohkem raha ette nähtud, ja veoauto viis Aliide koju tagasi. Kõik külmetused hakkasid talle külge üha kergemini ja kestsid üha kauem. Mõne aasta eest jäi August haigeks ja suri.

Nüüd jäi Aliide üksi kasvatama Maimut ning sai vallalt kuus kõigest üheksa krooni abiraha, millega ei olnud kuidagi võimalik ära elada. Kui Aliide läks vallamajja abi paluma, ei mahtunud ta uksest sisse ja külmetas väljas vihma käes oodates uuesti ning oli mitu kuud haige. Selle peale otsustati vallas, et nii enam jätkata ei saa, ning pakuti Aliidele võimalust valla vaestemajja kosti peale saada.

„Mida teeb neljakümne nelja aastane inimene vanadusnõtrade inimeste keskel? Mina sinna ei läinud!” seletas Aliide pahaselt ajakirjanikule, kes kõik üles kirjutas.

Vaestemajja Aliidet vägisi ei viidud, kuid vallaametnikud otsustasid, et niimoodi last kasvatada ei saa. Maimu oli lapsendatud kunagi teemajas töötanud väga noortelt vanematelt, kellel oli juba veel viis last. Nüüd otsustati Maimu viia tagasi oma algsete vanemate juurde, kes elasid parajasti Kehras.

Aliide tundis, et lühikese ajaga oli kogu tema elu kokku varisenud, järjest kadusid tervis, töö, abikaasa ja Maimu. Ka tüdruk ei tundnud ennast võõraks jäänud sünnipere juures kuidagi koduselt ning nukrutses. Aliide kirjutas kirju ametnikele ja Maimu vanematele, mis lõppes ootamatu kokkuleppega – terve perekond kolis Kehrast Kadrinasse. Nüüd elas peale Aliide ja Maimu majas veel seitse inimest ja hakkama saada ei olnud väga palju kergem, kuid tüdruk oli tagasi ja Aliide lubas talle suurest rõõmust kõike, ei käskinud tal isegi koolis käia.

„Aga tahaks natuke paremini elada. Ma lihtsalt istun siin ja ei saa midagi teha. Saate aru, ma ei ole laisk inimene, ma olen elu aeg rabanud tööd teha, aga mul on raske püstigi tõusta! Kui ma kukun selili, siis ma olen nagu sitikas, vehin käte ja jalgadega, aga ise enam püsti ei saa,” purskas Aliide naerma ja ühtlasi pühkis silmanurgast pisara.

„Aga… kas te teate, palju te praegu kaalute?” uuris ajakirjanik.

„Kes see teab, ega meil sellist kaalu siin küll ei ole. Kui ma olin väike tüdruk, siis käisin isaga Tartus põllumajandusnäitusel, kus rahvale näidati 16-puudast naist. Mu arust see oli ikka jupi väiksem naine.”

„Kas see võib olla siis… näiteks 20 puuda?” pinnis Tammik.

„Miks ta ei või, kõike võib olla,” vastas Aliide. Tammik kirjutas märkmikusse „20”, tõmbas sellele võidurõõmsalt kaks ringi ümber ja korrutas peas läbi – peaaegu kolmsada kolmkümmend kilogrammi! See, kurat, ei ole enam mingi kahe veeru laiune nupuke, see on juba tõeline uudis, millest räägib veel terve riik!

„Kus te ennast näitama kavatsete hakata?” päris Tammik. „Siin või sõidate linna?”

„Ei tea, alguses oleks natuke kapitali vaja. Ega ma ju niimoodi koduriietega ei hakka rahva ette minema. Kleit ja trikoo tuleks lasta õmmelda! Trikoo võiks küll selline pikitriipu olla, natuke salendav. Ja pilti tuleks teha, siis saaks neid kas või tuhat tükki prooviks ära trükkida ja raha eest müüa. Aga juba see piltide tegemine maksab oma sada krooni, mul selliseid summasid ei ole, tuleks mingi rahamees kuskilt leida!”

Tammik kuulas veel natuke naise juttu ja hakkas siis Reinfeldti rõõmuks juttu kokku võtma: „Nii, meie lugejad kindlasti tahaksid ka mõnda pilti selle loo juures näha. Meil on väga hea fotograaf, teeb teist nagu linnadaami.” Kahe mehe abiga saadi Aliide voodilt püsti ja väikese sekeldusega ka uksest välja päevavalguse kätte, kus lapsed igaks juhuks jämedate jalgadega madalat järi valmis hoidsid, sest Aliide ütles, et ega ta kaua seista ei jõua. Nad mõõtsid kahekesi Aliide vööümbermõõduks kaks meetrit ja kuuskümmend kaheksa sentimeetrit. Reinfeldt tegi kümmekond fotot ja siis jäetigi hüvasti.

„Vaadake, et siis mingit jama ei kirjuta,” hurjutas Aliide naljaga pooleks. „Mul on veel jõudu, olen siin tugevamadki mehed pikali pannud.”

Mehed olid Tallinna poole tagasi sõites kõrgendatud meeleolus, sest teadsid juba hästi, mis ainult neil peos oli.

Nimest hoolimata ilmus kuus senti maksev Esmaspäev nüüd juba mitu aastat hoopis laupäeviti. Selle numbri esileheküljel oli üksainus lugu, suure pealkirjaga „Naine, kes kaalub 20 puuda!” ning selle all „Korralikult süüa – muud ta sellest maailmast enam ei hooli! Vormitu, määratu laia kehaga naine,” kuulutas ajaleht. Aliide sai paugupealt kuulsaks üle terve riigi.