Eva Koff: „Kirgas uni”.

Härra Tee & proua Kohvi, 2021. 264 lk.

 

Kahe senise romaani järgi otsustades on Eva Koff metoodiline kirjanik, kes katsetab läbi eri viise selle žanri viljelemi­seks. Mõlemad teosed on mahukad, kuidagi ei saa neid süüdistada selles, nagu oleks muljetest ja mõtteuidudest kokku traageldatud napivõitu „jutustus” või „lühi­romaan”. „Sinine mägi” (2017) kipub lülituma sofioksaselikku tradit­siooni, mis tegeleb mälu, ajaloo ja eriti just naisaja­looga, ladudes üksteise otsa aja­liselt segi paisatud, aistiliselt tihe­daid fragmente eri aastakümnetest. Frag­men­­teeritus taot­leb värskust või võõritust. Samas on see praegu populaarne kirjutus­tehnika, mida kasutatakse ka näi­teks paljudes põne­vus­romaanides, nii et lugeja on tõenäoliselt asjaga harjunud ja paneb pildi käigu pealt hõlpsasti kokku. Viimase aja kodumaisest kirjan­dusest on sarnast tehnikat kasutanud veel näiteks Kai Aareleid romaanis „Lin­nade põleta­mine” (2016).

„Kirgas uni” on kirjutatud teiste võte­­­­tega. Ühe knihvina võtab romaan sõlm­punktiks sündmuse, mis juurdub rõhutatult tänapäevasesse argitegelikkusse, kee­­rab selle ebatavaliseks või lausa üle­loo­mulikuks ning punub oma liinid selle ümber. Kirjanduslikust lähiümb­rusest tuleb pähe P. I. Filimonovi „Thalassa! Tha­lassa!” (2013), aga ka tugevamini ulmesse kalduvad teosed, miks mitte Vahur Afa­nasjevi „Õitsengu äärel” (2020). Hüperrealistlikku aspekti kriipsutavad eriti alla elemendid, mis kuuluvad meie igapäevasesse meedia­ruumi: „Kirkas unes” näiteks Pariisi Jumalaema kiriku põlemine 16. aprillil 2019, mille reaalajas kajastusi lugejad küllap mäletavad; või see, kui tegelane märkab Noblessneri kvartalis kõndi­des Shishi sisekujunduspoodi, mille glamuursete asutajate elust võib aeg-ajalt lugeda seltskonnaajakirjanduse veer­gu­­delt. (Tõsi, praegu, kui argikogemust vormib juba mitmendat aastat tugevasti COVID-19 pandeemia, võib ka Jumalaema kiriku põleng mõjuda hoopis mälestusena mingist eelmisest reaalsusest; aga usutavasti need ajad siiski ühtlustuvad.)

„Kirka une” tegevustikku siduv ebatavaline-üleloomulik sündmus on see, et ühe ettevõtte seitse töötajat hanguvad: langevad kummalisse unekoomasse, mida teadlased kuidagi seletada ei suuda. Ka igal muul moel on raamatu teemaks uni, kõigepealt muidugi kirgas uni (ingl lucid dreaming) ise, mis tähendab unenägemist teadvusel olles, une ja ärkvelolu piire ähmastavat seisundit. Midagi seesugust kogevad kõik neli põhitegelast: mõni neist näeb asju ja kohtab inimesi, mida ei saa „päriselt” olemas olla; mõni käib öösiti rändamas justkui unenäos, aga eeldatav unereaalsus on järje­pidev ja süstemaatiline. Uni tükib tegevustikku sisse veelgi. Hele on uneuuringute kes­kuses töö­tav teadlane, Guido lavastaja, kes piirab olulise esietenduse eel trupi und, pidades seda heaks kuns­tilise teravuse saavutamise viisiks. Tegevus toimub juunikuus, pööripäeva aegu, ja valged ööd ise võimendavad ebareaalsuse tunnet.

Niisugune ühe motiivi ümber punutud romaan võib kergesti hakata mõjuma üle kasvanud novellina. Kõik on pandud rippuma üheainsa konksu külge, ja eriti kui tegu on salapärase või üleloomuliku motiiviga, siis veelgi kitsamalt selle saladuse lahenduse külge. Samas on selge, et mida enam pürib tekst eemale kitsast žanriulmest, seda vähem rõhku saab panna mingile konkreetsele tehnilisele lahendusele (nt lugejale paljastatakse, et kummalise seisundi põhjustasid tulnukad või salapärane aine joogivees). Sedasorti romaanid tegelevadki tihti teadlikult žanrikirjanduse piiride hajutamisega ning minu meelest on just tehnilise lahenduse olemasolu või puudumine tihti lakmuspaberiks selle kohta, kummale poole seier lõpuks näitama jääb.

Kui autor konkreetset lahendust ei paku, siis sündmusega pigem lepitakse, kusjuures lepivad nii teosemaailma tege­lased kui ka lugeja: see lõimitakse võimalikult valutult mälestuste hulka ja aktsepteeritakse millenagi, mis toimus, kuigi jäi täienisti seletamatuks. Teose seisukohalt võib aga halvemal juhul minna nii, et hoolega üles kruvitud pingemullist jookseb lõpuks visinal õhk välja. Selle kompenseerimiseks laseb autor särada heal stiilil, püüab esmaklassilise kirjutustehnika, tihedate kirjelduste ja läbinägelike tähelepanekute kaudu lugejat veenda, et küsimuse all on tegelikult miski muu, ikkagi just nimelt maailm ja inimene kui selline, ja salapärane motiiv on ainult ettekääne sellest teatud nurga alt rääkida. Paremal juhul hakkab tekst kummastama argireaalsust, paneb uskuma, et siinsamas Shishi poe ees võivadki sündida igasugused seletamatud asjad.

Eva Koffi lugu ammendavat tehni­list lahendust kätte ei anna, hoidudes nii ulmest kaugemale. Müstilist motiivi tihendab ja täiendab autor traditsioonilise romaanivormiga, õieti isegi Suurtest Teemadest rääkiva Suure Romaani skeemiga, mis tekitab kontrasti ajakirjandusliku hüperrealismiga. Eri liinid ristuvad keskse sündmuse poole suundudes. Peamised tegelased kehastavad vastandlikke printsiipe: uneuurija Hele kanda on teadus, endisel kontoritöötajal ja tule­vasel kivipoepidajal Anastassial eso­teerika, tema pisikesel pojal Jaanil (mo­noteistlik) religioon, fanaatikust teatri­lavastajal Guidol kunst. Asutused kannavad tähenduslikke võõrkeelseid nimesid: uneuuringute keskus Hypnos, täpsustamata tegevusalaga firma Aletheia, tubateater Felicité. Teksti on põimitud viiteid kultuuris kinnistunud tekstidele ja tegelastele, siin veiklevad ajaloolised seigad, maailmakirjanduse teo­sed ja folkloorsed motiivid. Neid on ausalt öelda nii palju, et kindlasti jooksis suur hulk mul mööda külgi maha. Küllap on olemas tuntud legend inimsüdamega lin­nust? Läbi teose ilmuvad välja heleda­silmsed pühamehed-lunastajad. Peab olema oluline, et hangunud magajaid on just nimelt seitse. Haritud sõbra abiga õnnestus tuvastada viide 8. klassi rahvaluule töökavasse kuuluvale muinasjutule kuldninaga mehest. Ja nõnda edasi.

Ometi jäi romaan minu meelest kokku­võttes lahjaks. Kõigi nende allusioonide tähendus ja mõttekus ei selgunud – esimene rõõm kuldninaga mehe allteksti lahti­muukimisest oli muidugi suur, aga mis edasi?^[1] Uni on igipõliselt ahvatlev teema, mis võimaldab mängu tuua nii palju fantaasiat ja sümboleid, kui hing vähegi ihaldab, ilma et peaks tegelema selle põhjendamisega, see tee võib aga osu­­tuda libedaks. Kõik kavalad küsimuse­asetused une ja reaalsuse vahekorra kohta paistsid romaanis uneuuringute labori ja unne suikuvate kontoritöötajate kaudu ikkagi nagu liiga kergelt kätte tulevat. Samamoodi tundusid konstrueerituna iroonilised vastuolud: uneuurijal on unega pidevalt raskusi, seevastu lavastaja, kes peab une piiramist heaks meetodiks kunstilist tundlikkust teravdada, magab enne esietendust omaenese rangesse režiimi sisse.

Mis puutub kirjutuslaadi, siis autor ise on esile toonud oma romaani keele suulisust.^[2] Neljale eri põhitegelasele kes­­kenduvatel tekstiosadel on selgesti oma laad ja rütm, mis tõepoolest matkib eri (suulisi) idiolekte. Sellest aimub samuti une teemale kontrasti pakkuva hüperrealismi taotlust. Teadlane mõtleb tea­duslikus paradigmas ja loogilistes jada­des, kuid armastab iseenda poole pöörduda iroonilise deminutiiviga; teatrijuht kasutab nii kõnes kui ka mõttes raiuvaid lendlauseid, pillub viiteid ja nimesid. Ometi läheb lugemine lõpu poole väheke igavaks: erinevad sise­kõneregistrid jäävad lihtsalt tegelasi markeerivaks võtteks või, veel enam, annavad romaanile koguni paroodilise mündi. Pisut teeb autor nimenaljagi, näiteks eriliselt tühmi politsei pressiesindaja nimi on Jaanus Pang. Paksu raamatu poole pealt ei ole sellest kõigest enam küllalt. Nauding registrite jäljendamisest ammendab ennast, sisuline põnevus aga ei hoia, kuna nagu öeldud, kogu romaan on riputatud ühe konksu otsa. Ka lõpe­t­us­tekst, Elias Printsi hangumisjuhtumit uuriv artikkel, tundub esmajoones paroodiline ja seega sisulise kokkuvõtte funktsiooni ei täida. See peab minu arust küll olema Eero Epneri artiklite tõmmis: „Loo täisversioon, mis oli veebis tasuta kõigile lugemiseks, oli kakskümmend kolm, paberversioon koos arvukate pressi- ja arhiivifotodega üksteist lehekülge pikk” (lk 243).

Samas on selles kõiges kohati salga­matult tunda elavat kirjutamisrõõmu. Kui teised osad läksid igavaks, siis põne­vamat kokteili pakub Anastassia mõttevoog, kus orgaaniliselt vahelduvad esoteeriline maailmaseletamine: „kui ta võtab endale aega keskenduda eneses toimuvale, tunneb ta endas naiselikku väge, sellist väge, mida naine, kellel see on, maha suruda ei tohi” (lk 116) ja reibas toortõlkeline ettevõtluskeel: „Põhimõtteliselt pidi juha­tuse esimehe assistent olema sada protsenti kaasas sajal protsendil hetkedest.” (Lk 145.) Tabav tüpaaž on ka masendavalt reibas elatanud patoloog Enn Täht („kuna seda va avausepoissi tõepoolest ei ole, siis ma lahkamisotsust ilma kolleegideta ei teeks”, lk 187), kes võib-olla mõjub hästi sellegipärast, et tema kui kõrvaltegelase karikatuur on mahutatud mõnele leheküljele.

Tekstimassiivis, mille tervik mul käest libises, leidub teisigi toredaid väikesi tas­kuid, kuhu ära kaduda, nii nagu kirjan­dus seda heal juhul võimaldab. Juhtu­misi lugesin raamatut just igivalges juuni­kuus, isegi omajagu unetuna, ja kohe haarasid kaasa kirjeldused sellest, kuidas sirelilõhnaga tembitud pidev valgus ini­mese hulluks ajab. Võluvalt sünkjas oli ka taustalugu lavastaja Guido ema tubateat­rist. Religioosse veen­dumusega lavastab lesestunud provintsidiiva Helju-Ester Raja kahekuise intervalli tagant (sest just nii kaua kestab ka professionaalse Ugala teatri prooviperiood) vaba inter­pre­­tee­ringu mõnest maailma klassikavaramu tükist. Lavastused leiavad aset tema kahe­­toalises väikeasulakorteris, pub­li­­kuks on sõbrad ja tuttavad, ainsaks abiliseks aga pisike poeg, kes nurisemata täidab nii kohanäitaja, suflööri kui ka puhveti­pidaja rolli. Sellise kirjelduse juu­res heias­tuvad kohati kaunis tumedad all­toonid, Eva Koffi romaanis tehakse aga teine valik: Guido lapsepõlv osutub enam inspireerivaks kui väärastavaks, mees leiab pärast ema surma eneseski kutsumuse ja temast saab tunnustatud lavastaja. Guido tegelaskuju paroodilisuse-koomilisuse tõttu on täielik happy end muidugi küsitav, aga kurb lugu see igatahes ka ei ole.

Just selline ajuti esile tükkiv teksti­mõnu lööb seekord niisugustes kõrvalepõigetes paremini välja kui hoolikalt konst­rueeritud romaaniskeletis eneses.

^[1] Vt aga ka Eret Talviste arvustust, kellele niisugune „sõge Deleuze’i ja Guattari risoomisupp” hoopiski väga hea mulje jätab: E. Talviste, Mis juhtub magaja teadvusega? „Sirp” 18. VI 2021.

 

^[2] K. Ling, Eva Koff: Keeletunnetus on nagu maitsemeel. ERR-i kultuuriportaal 8. V 2021.