Meie eluaegset sõprust Ene Mihkelsoniga kandis ühine veendumus kunsti, eriti kirjanduse erilisest rollist inimese elu, ajaloo ja maailma tunnetamisel. Kui mina püüdsin Enele sotsiaalteadlasena seletada ühiskonnas toimuvat ja inimeste käitumist, olid igasugused trendid ja mudelid tema jaoks vaid pealispind, mille alt ilmutasid end ajalooliste kogemuste, inimeste suhete ja saatuste varjatud süvakihid. Kirjanikuks olemist tajus Mihkelson kui tungi neid mustreid kuitahes hirmutava põhjani uurida ja täpsesse sõnalisse vormi kodeerida. Temaga suheldes tundsid ka lähedased sõbrad end sageli osalisena mingis tunnetuslikus eksperimendis, milles nende sõnad ja käitumine projitseerusid vaid Mihkelsoni jaoks nähtavale ekraanile, ilmutades oma varjatud või endelist tähendust. Toetudes oma absoluutsele detailimälule ning intonatsioonide ja varjundite märkamise võimele, oli Mihkelson alati kindel oma tõlgenduste ja aimuste paikapidavuses nii toimunud kui ka veel toimuda võivate sündmuste kohta. Ning tihti selgus, et ta nägigi õigesti, tajus ühiskonnas või inimeste karakteris midagi olemuslikku, mis oli pikka aega peidus püsinud ega olnud ennast veel ilmutanud. Mõnikord aasisin, et Mihkelsonil oleks andi saada Eesti parimaks krimikirjanikuks, kuna ta näeb nii täpselt läbi hästi varjatud kurjust, salatud nõrkusi või juhuslike õnnetuste loogikat.

Metsavendluse teema juurde tulekut on nähtud Mihkelsonile tema eluloo tõttu vältimatu ainevalikuna. Enele oli metsavendlus mitte niivõrd kangelasliku vastupanu, kuivõrd rahva väärikuse ja inimliku elu võimaluste hävimise teema. Tema arhiivis leidub sadu ja sadu lehekülgi koopiaid oma suguvõsa puudutavatest dokumentidest ja metsavendade toimikutest. Kõige rohkem on metsavendade ja nende abistajate ülekuulamiste protokolle, mille põhjal ta lõi endale väga detailse pildi nii julgeoleku töömeetoditest kui ka selle süsteemi hammasrataste vahel puruks litsutavate inimeste vastupanujõust ja selle murdmise protsessist. Otseseid viiteid sellele painavale lugemismaterjalile leidub nii „Ahasveeruse unes” kui ka „Katkuhauas”. Sidudes neid dokumentaalseid tunnistusi oma lapsepõlvemälust esile tõusvate piltide ja jutukatketega, kujundas Mihkelson oma romaanides tunnetuslikku ja emotsionaalset tausta Nõukogude Liidu vägivallamasina muserdava toime mõistmiseks. Vastu vaieldes kirjandusteoreetikute püüetele suruda tema loomingut omaeluloolisuse kontseptsiooni raamidesse ning polemiseerides arvustajate sooviga otsida tema romaanides korduvate tegelastüüpide prototüüpe autori perekonnaringist, on Mihkelson rõhutanud, et ta ei kirjuta oma perekonnast, vaid eesti rahvast. Ta on ise sellega seoses viidanud Tammsaarele, kes on samuti vastu seisnud oma vanemate samastamisele Vargamäe saaga tegelastega. Mihkelsoni koht eesti kaasaegses kirjanduses kannab tõepoolest välja ka võrdluse Tammsaarega. Mõlemad püüdsid mõtestada eesti rahva saatust, jäädes seejuures skeptilisteks vooruste ja kangelastegude ülistamise suhtes. Kui Tammsaare teoste kaudu said tema kaasaegsed mõtteliselt kaasa elada oma vanemate ja vanavanemate põlvkonna muutumisele oma maa peremeesteks ja õppida mõistma peremeheks saamise, olemise ja sellest loobumise inimlikku ja sotsiaalset keerukust Vargamäe laste jaoks, siis Mihkelsoni aineks on Vargamäe lagastamine võõrvõimu poolt ja sellest vägivallast sündinud psühholoogilised väärdumised ja pained. Metsavendade perest pärit lapse pilgu kaudu kerkib lugeja teadvusse Eesti külas toime pandud okupatsioonivõimu sotsiaalne ja psühholoogiline vägivald, mis traagiliselt muutis inimsaatusi, hävitas põlvkondade elutöö, moonutas suhteid perekonnas ja kogukonnas ning mürgitas maarahva kultuuri kõlbelised lätted.

Kui praegu veel ikka vaieldakse selle üle, kuidas avalduvad nõukogude aja mõjud inimeste käitumises ja mõtteviisis, ning püütakse pingsalt eraldada sikkusid lammastest, tasub lugeda tolle ajajärgu mõttemaailma ja suhete iroonilist kujutamist Mihkelsoni romaanides „Kuju keset väljakut” ja „Nime vaev” ning süveneda veel kord „Ahasveeruse une” ja „Katkuhaua” tegelaste kohanemistesse ja eneseõigustustesse, mille sügavale peidetud jälgi ta aastakümneid hiljem jahmatusega Eesti Vabariigi avalikus elus ja inimeste suhetes avastab. Ühtaegu varjatuimate kahtlusvõbeluste ja reetmismärkide objektiivi püüdmisega oli Mihkelsonile omane piinlik hoidumine siltidest ja hinnangutest. Kirjanik ei ole kohtunik, vaid saatuste kaardistaja ja tegude tähenduste avaja, kelle silmis on reetja ja reedetu samal (ajaloo) raiepakul. Seejuures ei hoia Mihkelson tagasi oma lõikavat irooniat, isegi varjamatut sarkasmi tegelaste suhtes, kes ise oma osavast rollitäitmisest vaimustudes ei näe kõrvalt selle nurjatust või haletsusväärsust. On tähelepanuväärne, et Ene kirjutuslaual oli alati peegel. Tema stiilile iseloomulikes mitmehäälsetes lausetes ja eneseiroonilistes kommentaarides kõlab korraga nii autori hääl kui ka sellele kriitiliselt vastu vaidlev „teine”. Tema tekste lugedes näen ikka silme ees seda lauapeeglit, millesse Ene kirjutades pilke heitis.

Ehkki Ene elas kirglikult kaasa laulva revolutsiooni aja lootustele, ei toonud Eesti riigi taastamisele järgnenud aastad tema elutundesse vabanemise rõõmu. Nii tema 1990-ndate keskpaiga luuletustest ja eriti „Nime vaeva” tekstist kui ka viimase, Balti Assamblee preemiaga auhinnatud luulekogu „Torn” karmidest ridadest kõlab sarkasmi ja meelekibedust. Mihkelsonile oli juba taastatud vabariigi esimeste sammude ajal selge, et poliitikute siiramadki püüded tuua tagasi hävitatud Eestit on vaid enesepete, et seda isamaad, mille eest võitlesid mehed metsas ja surid inimesed Siberis, ei saa enam iialgi olema. Selle tuhaasemele ehitatav uus Eesti ei olnud Ene silmis aga rajatud sellistele eetilistele väärtustele, mis oleksid saanud anda vähemasti hingerahu ja õiglustunnet neile, kellelt nõukogude süsteem oli võtnud kodu, pere, eluloo ja tuleviku.

„Nime vaevast” läbi „Ahasveeruse une”, „Katkuhaua” ja „Torni” on Mihkelsoni looming Eesti lähiajaloo enesepettusest vabastamise ning rahvuslikele illusioonidele ausa otsavaatamise vaevarikas teekond. Nendes tekstides on minajutustajaks laps, kes pidi õppima valetama, et ta metsavendadeks läinud vanemad on surnud, ja kellel ka suureks saades pole võimalik oma vanemate kohta tõtt teada saada, sest inimesed, kes mäletavad, on vaikima hirmutatud. Purustatud ja laiali pillatud tõe kildudest paneb autor unenägude, mälukatkete ja arhiividokumentide kaudu kokku oma pildi „tõest”, avastades, et jätkuvalt luuakse võimu soosingul juurde uusi valede kihte. Ema keeldub ka surivoodil lapsele tõde avamast, reeturist tädi ülestunnistus ei too andeksandi ega lepitust, ajaloo valvurid naudivad võimu. Mihkelsoni 2010. aastal ilmunud ja viimaseks jäänud luulekogus „Torn” on autorimina hääl muutunud halastamatult karmiks nii mineviku kui oleviku pooltõdede suhtes. Laidoneri laskmata kuuli killud valutavad vaikima harjutatud rahva südames. Luuletajad sulguvad torni, oodates pikkade nugade ööd. Ene viimased, pärast „Torni” ilmumist kirjutatud luuletused jäid tema kirjutuslaua sahtlisse ootama koguks küpsemist. Samuti jäi valmimata kaua meeles kantud viimane romaan, mis oleks võinud olla „Matsi põhja”, „Nime vaeva”, „Ahasveeruse une” ja „Katkuhaua” saaga lõpetuseks. On võimalik, et see oleks toonud lahenduse läbi eelmiste romaanide aina pingelisemaks muutunud ema ja tütre konfliktile. Arvestades, et metsavendlust on tavaliselt käsitletud kui meeste kangelaslikku võitlust, oleks see võinud olla hoopis teistsugune, metsaeluks sunnitud naise saatusest lähtuv vaade. Võib-olla oleks Mihkelsoni ajaloolise saaga kirjutamata jäänud lõpp jõudnud ka selle lepitava kõiksusetundeni, mis muudab kohati nii hinge ülendavaks tema luule.

Ehkki Ene hoidus otseselt osalemast mis tahes poliitilistes aktsioonides, elas ta pingsalt kaasa nii kodumaisele kui ka maailma poliitikale. Tema teostes leiab see kajastust küllaltki süngete aimdustena, meenutagem kas või „Katkuhaua” avalehekülgedel antud aprillirahutuste endelist pilti. Mihkelsoni ühiskondlikku pessimismi süvendasid nii eesti keele ja kultuuri ellujäämise mure kui ka inimeste nõukogudeaegsete valulike mälestuste küüniline ärakasutamine erakonnapoliitilises kähmluses. Kirjanduse tõrjumine kultuuri äärealadele, raamatule kadu ennustavad tulevikustsenaariumid, kirjanike töö majanduslik alavääristamine tekitasid Mihkelsonis musta masendust. Seda süvendas vägivalla ja kurjuse üldine tõusulaine maailmas. Ehkki Mihkelson ei saanud oma silmaga näha täiemahulist sõjalist kallaletungi Ukrainale, oli ta selle sõja alguse tunnistajaks. Talle oli selge, et seesama lõplikult karistamata jäänud kurjus, mis vajutas kustumatu jälje eesti rahva psüühikasse, ähvardab taas põletada ka meie kodusid, nagu ta neid juba on põletanud Ukrainas. Vaadates tuhandeid koduta jäänud lapsi noruspäi ootamas piiriületamise või toidujagamise järjekordades, mängimas põgenikelaagrite telkiderivi lõpututes vahekäikudes või hulkumas varemete vahel, mõtlen Ene kaheksakümnendat sünniaastapäeva tähistades, kui mitu tulevast Mihkelsoni on nende väikeste sõjapõgenike hulgas. Kunagi hakkavad nad kirjutama meile võõrastes keeltes Ene looga sarnaseid lugusid XXI sajandi ajaloost. Mihkelsoni raamatutes kajastuvad ajaloolised kogemused on tänasel taustal valusalt kaasaegsed ja kõnetavad mitte ainult eestlasi. Oleks aeg luua nendele rohkem rahvusvahelist kõlapinda.