Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen sel nädalal üksikisa. „Mida see tähendab, et oled üksikisa?” küsis kirjasõber. „Seda, et kaasa kolab tööreisil mööda Lääne-Euroopat,” kuigi ta ei tahtnud kunagi kirjutada kaasast. Tundus natuke nagu reetmine – kirjutada kuskile teise linna oma kodusest elust. Mainida mingeid asju, anda välja. Rääkida lähedastest, see tundus nagu tagaselja rääkimine.

Paul oli üksinda kodus. Küttis ahju. Talvel on see mõnus ja on ka tüütu, üle päeva või iga päev kütta. Puid tuleb tuua, ja see on tegelikult natuke nagu spordi eest. Õues oli paks talv, oli nagu südatalv, kuigi isegi jõulud polnud veel käes. Sel aastal oli lumi tulnud varakult, kõigepealt oli see langenud tema kirjasõbra linna, too saatis pilte lumme uppunud kivikujust ja üleni valgetest tänavatest, ja järgmisel päeval langes see maha ka siin, lumi oktoobri alguses oli täielik üllatus, ja veel nii paks. Keegi ütles, et see on kliimakriis – see paksult langev Hollywoodi lumi, mis nägi välja selline, et kui mõtled, milline võiks olla lumi, siis nii see ongi, paksud suured räitsakad, vaikus, kaugemale ette ei näe, äärmused on alati kahtlased, äärmused on alati kriis. Terve Euroopa oli lumekorra all, veebis levisid pildid, kuidas Bulgaarias ei saa autod liikuma, inimesed on kinni mattunud, lumi oli seal vesine ja raske ning seda polnud võimalik sahaga lahti lükata. Aga siin oli see valge, kohev, paks, see kattis määrdunud teed ja argised autod, rahus puud ja sopa ja räpa, ja praegu oli teda veel juurde tulnud, aknast oli ilus avar vaade, ja lumi muutis elu natuke valgemaks. Kõik oli natuke ilusam ja parem, kui lumi oli maas – kuigi ainult natuke. See eeljõulu pimeduse aeg oli metsik, see ängistas, rõhus, tekitas vastikuid tundeid, valguse puudumine on nagu paks vatitekk, umbne ja rõhub, iga liigutus on raskem.

Talle oli ta kirjasõber täitsa meeldima hakanud. Ta ei teadnud isegi, miks ta selliste sõgedustega tegeleb. Miks ta kirjutab mingile naisele selliseid kirju. Aga see paelus, see naine seal kusagil teises linnas oli köitev – ta vaatas tema pilte ja videoid netist –, tema huuled ja juuksed ja hääl. See, kuidas igas tema liigutuses oli tunda mingit värskust. Tema elusus paremas suunurgas – ta oli piltidelt tähele pannud, et naise parem suunurk on natuke kõrgemal kui vasak, see andis mingi erilise muige. Need olid kõige lainelisema kujuga huuled, mida ta kunagi tahtnud oli – või see keha, sa vaatad seda ja lihtsalt tahad. Ilma igasuguste filtrite ja ratsionaalsuseta, see lihtsalt tõmbab enda poole. Naisel olid pikad juuksed, ta kandis neid kohevas krunnis kukla kohal, ja siis jälle lahtiselt seljal ja õlgadel. Temas oli mingi kättesaamatus ja samas kohalolu. Ja see, kuidas ta vastas kirjadele – see, kuidas ta kirjeldas meest, kuidas ta ütles, mida oli aimanud tookord lavalt Pauli silmates, kuidas ta oli salaja vaadanud, kui kumbki veel ei teadnud, et teine vaatab. Paul oli algusest peale saanud aru, et see inimene on täiesti väljaspool haardeulatust, ja ometi olid nad juba kuude viisi kirjutanud. Naine kirjutas nendest joontest, mis on mehel silmade ääres, ja lainetest otsaees, kuidas ta oli lasknud silmadel voolata üle Pauli põsesarnade, juuste, mööda nahka tema kaelal, käsivartel. Keegi ei kirjutanud selliseid asju. Keegi ei hoidnud igatsust ja tegelikkust nii heas tasakaalus. Ja ta ei nõudnud Paulilt mitte midagi.

Kui nad suhtlema olid hakanud, oli suvi alles roheline, tuul oli alles vaikne, lehed alles puude küljes, ja kirjasõber kui selline tundus äkki kuidagi nii paeluv. Siis oli suvi hakanud kulgema sügisesse, õunad saanud valmis ja kukkunud maha ja lehed langenud ja katnud küngaste küljed kollase vaibaga ja öökülmad tulnud ja hommikuti näpistanud juba sõrmi ja härmatis tulnud, ja tulnud lumi, aegamisi mõlemasse linna, ja katnud tänavad kinni. Ja kirjavahetus muutunud üha lähedasemaks, üha kehalisemaks. Olid tulnud kirjad, kus olid komplimendid, ja kirjad, kus avanesid tunded, ja kirjad, kuhu tulid kehad ja puudutused ja hommikuunistused ja ööune stseenid.

Paulil oli olnud mitmeid kohtumisi, ja mõnigi neist oli lõppenud kuidagi raskelt. Oli olnud lahtilõikamise valu, kus just sai alata, ja juba tuli jätta hüvasti. Oli olnud laupkokkupõrkevalu, kus kiirus oli tõmmanud seest õõnsaks, hoog üha kasvanud, nad olid teineteisele üha lähemale ja lähemale kihutanud, ja kui plahvatuses kõik tükkideks lendas, jäi ta üksinda sügavaid haavu ravima, klaasi­kilde naha seest noppima. Oli olnud kadumisi, kus teine pool järsku lõpetas suhtlemise ja mees ei teadnud siiani, miks. Ta ei tahtnudki teada. Kuid järele mõeldes, viimaks oli ta enamasti ikka ise hakanud eemale hajuma. Vist oli olnud liiga mitu korda, kus kõik tundus tore, aga siis hakkas naisest välja tulema mingi klammerduvus, mingi ahastus, mingi vajadus. Korduv küsimus „miks?”. Miks sa pole kohal, siin, miks me ei kohtu rohkem, miks sa ei vasta kiiremini? Miks sa ei räägi endast? Tunnetest? Miks? Miks sa ei ütle, mida sa tahad? See muutus nii vastikuks, „miks” tundus nagu kruvi, mida väänatakse pähe, keeratakse ja keeratakse kolju sisse. Nagu ta oleks väike poiss ja peaks aru andma, nagu tal võetaks kratist kinni, veetaks mööda kooli ringi. „Miks sa pole koduseid töid ära teinud!?” Selle peale ta lihtsalt ei tahtnud enam, hiilis eemale. Miks sa ei helista? „Ma olen abielus, sa saad ju sellest aru,” vastas Paul.

„Abielus! Kas abielus inimene räägib selliseid sõnu!”

Sõnadega peab ettevaatlik olema, sellest oli Paul aru saanud. Ja kui keegi siis lajatas midagi sellist, hakkas Paul oma sõnu tagasi tõmbama. Aga see just käivi­taski vajadused, ähvardused kõik ära rääkida. Sellised kohtumised olid nagu viitsütikuga pommid, Paul ei teadnud üldse, mida sellistega teha. Ja oligi rääkinud – oli edastanud skriinšotte, kirjeldanud detaile, kus, millal ja kuidas. Need olid kõige vastikumad lood. Ta oli ju usaldanud toda inimest algusest peale, neil oli lähedus ja soojus – ja siis järsku, mingi pööre, mingi muutus, haldjas moondub harpüiaks, ei ole enam hea ega armas, vaid kättemaksuhimuline ja õel. Selles mõttes oli Paul muutunud ettevaatlikuks. Või vähemalt mõtles, et peab olema ettevaatlik. Aga alati, kui tema lähedale sattus selline naine, ta justkui kaotas end. Ta usaldas kuidagi piiritult, ta ei kahelnud, või õigemini, sellisel hetkel kahtlus isegi ei meenunud. Selles mõttes ta ikkagi alati usaldas, selles mõttes oli ta algusest peale avatud ja usaldav nagu väike laps. Ja mida on halba flirdis?

Akna tagant sahises midagi mööda, Paul vaatas üles, katuselt libises laternakumasse veel üks paks lumevaal.

See kirjasõber ei paistnud löövat millegi ees risti ette. Ei nõudnud, ei klammerdunud, ei läinud üle piiri, mängis, nagu see oleks kõige kergem asi, mida teha. Armastus peabki olema kerge nagu udusulg, heljuv, lihtne. Naisel oli mees ja laps ja kodu ja ta tundus kuidagi väga rahul selle kõigega, mis ta ümber oli. See tekitas usaldust, selline naine teab, mida teeb, ta ei kaota ennast nii kergesti. Kuigi ta pigem ei mõelnud tulevikule. Talle meeldisid need igatsused, ihad, see tõi temast välja kõik õrnused ja parimad tunded. Ta tahtis olla parem inimene. Ja mis veel, Paul oli hakanud tegema uuesti muusikat – ta polnud kakskümmend aastat kirjutanud ühtegi pala, ja nüüd voolas neid temast pahinaga välja, justkui oleks ta jälle kahekümnendates eluaastates tudeng. Ta oli olnud nagu suvine ojanire, kuivanud ja igav, ja nüüd oli ta pahisev jõgi, mühisev, kohisev, elav. Mägedest oli vett peale sulanud, oli toonud uut elu, nagu kevad oleks ärganud, kõik linnud laulsid juba hommikust peale, lilled õitsesid ja lõhnasid nagu segased, jõgi mühas, vahutas, tema jõud oli purustav, keset kõiki neid pakse lumevaalusid, mis vaikselt maad katsid. Ta ei olnud tundnud end nii elusana juba hulk aega.

Neil ei olnudki praegu veel olnud muud kui kirjad ja nad polnud tegelikult enam üldse kohtunud rohkem kui tol suvisel kontserdil. Rahvast oli olnud palju, ja suminat, selline suvine õllemeeleolu natuke, aga mitte ainult, oli ka rahulikumat kodanlust, laval erinevad esinejad. Tegelikult alguses, kui naine lavale tuli, Paul ei märganudki seda väga. Alguses oli ükskõik, häälest oli ükskõik, see muusika polnud päris tema maitse. Ta vahtis ringi, mingid noored tüübid lava ees paelusid palju rohkem, Paul imestas, et nad tantsivad üldse, see muusika tundus kuidagi suvaline. Siis hakkas jälgima, naine laval hakkas paeluma, ta liigutused olid natuke nurgelised, ja siis sujuvad, kuidas saavad olla liigutused samal ajal nii vastandlikud? Ta jälgis seda tükk aega, neid liigutusi, naine vaatas ka – ühel hetkel pani Paul tähele, et naine vaatas teda ka. Mis oli kindlasti kujutlus, sest tegelikult ei ole võimalik öelda, kas lava pealt esineja sind päriselt vaatab või vaatab kõrval olevat inimest või hoopis iseenda sisse. Aga hiljem, kui kirjad olid läinud juba selliseks, selgus, et oli vaadanud tõesti teda. Sest ta oli Pauli teadnud juba varem, kuidagi oli silma jäänud. Selliseid asju ei juhtu.

Võib-olla ei olegi vaja kohtuda, mõtles Paul, võib-olla ongi kujutlused paremad kui tegelik keha. See oli loss, mis rippus õhus. Aga see loss oli tõesti ilus, filigraanne, rohkete detailidega. Sellesse võis uskuda, ja kui uskuda, sai seda puudutada, tubades liikuda, saalides toimusid kirevad peod ja akendest avanesid avarad vaated. Ja siis muidugi – need kivimüürid kogu selle kupatuse ümber, külmad, paksud, keegi ei saanud sisse, ja vahepeal tundus, et ei saa ka välja, suur uks kiilub järjest tugevamalt kinni, sulab seina sisse ja lahti seda enam ei painuta.

Aga ta ei tahtnudki välja. Viimasel ajal ta ei tahtnudki muud, kui olla selles lossis, neid tube oli tohutult, mida avastada, kogu aeg tuli juurde, neisse võis uppuda, sellesse rikkusesse, ja need peod olid ekstaatilised. Piire ei olnud, kusagil ei olnud piire – või muidugi, vahepeal lihtsalt unus –, piirid olid nende müüride ääres, selle suure raske puitvärava ääres, kust oli natuke veel näha õhku, sinist taevast, veel oleks saanud välja. Nad olid kuude viisi kirjutanud teine­teisele, iga päev, kümneid ja kümneid kirju ja sõnumeid. Mõned lühikesed, paar sõna, mõned pikad, mõned mõtlikud, mõned kirjeldavad. Mõned rääkisid argipäevast, mõned tunnetest, tema lemmikud olid need, mis rääkisid kehast, puudutustest, unelustest. Need sõnumid olid muutunud väga lähedaseks, ta ei teadnud, kas on üldse olnud kellegagi nii lähedane varem. Oma abikaasaga? See oli teine lugu. Muidugi oli ta abikaasaga lähedane. Nad jagasid kodu, nad kasvatasid lapsi, nad olid peaaegu kaks dekaadi olnud teineteise kõrval, olid iga päev. Elu temata oleks olnud üks teine elu. Kaasa ja kodu olid tema jaoks kõige olulisemad. Just seepärast tuligi peita seda kirjavahetust, ja seda suuremat rõõmu pakkusid talle ees ootavad viis päeva, mis ta sai olla õhtuti täiesti kahekesi oma kirjasõbraga ega pidanud midagi varjama, arvuti kaant õigel hetkel sulgema, sõnumeid vastu tahtmist kustutama.

See oligi hullumeelne õhtu, see esimene õhtu tema viiest üksikisa päevast. Ühes aknas tšättisid, teises saatsid kirju: iga mõne minuti tagant tuli kiri, siis jälle sõnum, nad naersid ise ka selle üle, kui palju nad võivad suhelda, naersid enda lapsikuse üle. E-kirjas jooksis kehaline rida, ma mõtlen su huultele, silmadele, libistan sõrmedega üle käsivarre, kõhu, tunnen nahka, ja pinge muudkui kasvas, ja sõnumi aknas arutasid samal ajal, mida panna pealkirjaks ühele üritusele, mida naine korraldas, mida see üritus endast täpsemalt kujutab, ja mees mõtles kaasa, pakkus pealkirja variante. Mõtles kaasa ja samal ajal kirjutas, et tõstan su juuksed kaelalt üles, libistan huuli mööda selgroogu alla. Kell oli üheksa, oli kümme, pool üksteist, oli veidi pärast keskööd, kui nad soovisid head ööd.

Paul sulges arvuti kaane, pinge ei andnud järele. Lapsed olid magama ­läinud, korter oli vaikne, aknast paistsid lumised tänavalaternaalused, inimesi ei liiku­nud enam. Pärast sellist vestlust, sellist kontakti tuli alati nii hea uni. Naine, vastu­pidi, oli kirjutanud, et mees mõjub talle nagu kohv – kui selliseid sõnumeid vahetada vastu ööd, siis ta ei saa tundide viisi uinuda. See andis Paulile veel eraldi magusa mõtte, kuidas naine abikaasa kõrval püsib üleval, ühises voodis, mees on juba uinunud, aga naine laseb peas läbi veel neid lauseid, fantaasiaid, mõelda vaid, selline naine püsib öösel üleval ja mõtleb mulle. See mõte üksinda ajas juba pinge veel tukslevamaks.

Aga teisel õhtu juhtus midagi. See oli kuidagi väga ehmatav. See oli mingi katkestus, mis sõitis reaalsusesse sisse, grammofoninõel, mis libises ootamatult plaadilt maha. Ta oleks tahtnud seda olematuks mõelda, aga seda ei saanud mõelda olematuks. See nagu tõmbas kõik maha, mis nad olid siiani jaganud ja ehitanud ja kirjutanud. See oli šokk, Paul tundis, et see ongi šokk. Ja pettumine. Mida tund edasi, seda hullemad pettumise lained temast üle sõitsid. Ta muutus jälle selleks nälginud ojanireks, kes ta oli olnud, või vähemalt oht oli selline, muutuda tagasi nireks.

Naine oli kirjutanud varasel pärastlõunal järjekordselt väga ilusa kirja, kõik algas kaunilt, kuidas sa oled minu jaoks eriline, soe ja armas, kuidas lähed mulle väga korda, ja siis tuli pauk – ta on rääkinud nendevahelisest suhtlusest oma mehele. Kui Paul selleni jõudis, kägardus sisikond kokku nagu vihikuleht, mis visatakse paberikorvi, tõmbus keerdu, maapind jalge all avanes ja ta kukkus kogu täiega sisse. See tunne oli valus, krampi tõmbavalt valus, aga kõige rohkem oli see õudus, silmad pärani õudus – tühiku kohal hõljumine, vabalangemine, ja langemine ja langemine ja ta ei tea, millal ta alla kukub, ta ei tea isegi, mis teda seal all ootab. Mis mõttes sa rääkisid oma mehele? Millest sa rääkisid? Kas sellest, kuidas ma tahaksin su juukseid kuklalt tõsta, kas sellest, kuidas tahaksin silitada? Mõtlesite mulle koos vastuseid välja? Kas sa oled kirju näidanud, kas kõik minu tundepursked olid võõra mehe silme all? Kas te räägite nendest puudutustest, mida ma sulle saadan? On see teie meelest naljakas? Kas te peate mind mingiks legoklotsiks, raamatuks, külmkapimagnetiks, muigate mu sõnade üle? Kes ma sulle üldse olen, mis siin üldse toimub? Kas ma olen lihtsalt mingi ajaviide, mingi asi, mida oma mehega arutada? Olen ma teie suhte osa? Teen ma teie suhte värskeks ja toredaks? Ja siis kukun kõrvale?

Naine ilmselgelt ehmus Pauli reaktsiooni peale, ta tundus nüüd täiesti segaduses, isegi ebakindel. Seda oli omakorda veidi ootamatu näha. Ta ütles, et ei osanud üldse aimata, et see probleem oleks. Nüüd tundus naine Paulile täiesti naiivne, kuidas ta ei osanud arvata, et see oleks probleem? Nagu lihtsalt räägid sellest, mis meie vahel on, ja ei pea seda probleemiks? Ei pea probleemiks, et teised teavad meie suhtlusest? Et sinu mees teab! Ei osanud aimata, et seda tuleks mulle kõige­pealt öelda, et sa räägid? Kas sa päriselt ei osanud sellele mõelda, et kõigepealt mulle öelda? See on elementaarne, kallis inimene, et sellistest asjadest ei räägita, ja kui, siis antakse enne teada! Naine kirjutas: „Lootsin, et äkki oled sina ka rääkinud oma naisele.” Oh issand küll! Millest siin üldse rääkida – me oleme kirjasõbrad, me oleme korra pooljuhuslikult kohtunud, me ei ole teineteist puudutanud isegi, ja ma peaksin oma naisele rääkima? Mida siin rääkida on!? Mis planeedil sa elad? Mida sa endale üldse ette oled kujutanud? Naine oli päris endast väljas vist, ta kirjutas juba mitmendat korda, et tal on väga kahju, et ei oleks üldse osanud arvata. Rääkis aususest ja avatusest ja lootusest päriselt kohtuda. Oh aeg, mis mõttes päriselt kohtuda. Mis pagana jama otsa ma olen sattunud. Kõik oli tundunud nii avatud ja puhas ja nüüd siis selline plahvatus, prauhti vastu seina.

Väga võigas tunne oli kogu ülejäänud päeva, mitu päeva. Kõik need kuud, mis nad olid kirjutanud, oli ta lähtunud sellest, et see on nende kahe vahel. Et see usaldus ja kirev maailm, mis nad olid koos tükkhaaval üles ehitanud, kuulub ainult neile kahele. See oli usaldus, see teadmine, et sõnad jäävad ainult sellesse maailma, keegi teine sinna ei tungi, seda ei kõiguta, ei tõlgenda ega aruta. Nüüd oli tunne, justkui seisaks alasti kesk väljakut, nagu tema eraelu oleks toodud avalikkuse ette, nagu ta oleks sattunud Kroonika kaanele. Nagu tema kodus oleksid trampinud võõrad saapad, jätnud mullaseid jälgi, nagu tema päevikuid oleks maailmale avaldatud. See oli võigas tunne. Ja selle eest ei saanud kuidagi ära ka.

Järgmisel päeval läks ta kontorisse. Kuigi tavaliselt töötas ta kodus, siis sel päeval tundus parem kohale minna. Korraks mõtles, et läheb jalgrattaga, mis siis, et on lumine, aga siis otsustas ikka ümber, käivitas auto, pühkis lumekihi maha ja jõudis läbi närvilise liikluse kontori parklasse. Kontor aitas tegelikku­sesse naasta, üldse teine keskkond tõmbab tuttavatest seintest lahti. Sai endast välja liikuda. Paul tõstis arvuti lauale, tõusis ja läks kööginurka kohvi järele. Mõte kohvist meenu­tas, kuidas kirjasõber oli kirjutanud, et ta ei joo õhtuti kohvi, sest siis ei saa uinuda, see omakorda meenutas, kuidas Paul ise oli kohv, ja see omakorda ajas ihukarvad püsti. Kes veel peab teda kohviks? Mõni karvane mees, kes loeb tema sõnumeid enne uinumist? Võeh.

Kontori kööginurk oli akendeta pime ruum, Paul tõstis kruusi kohvimasina alla, vajutas nuppu, jahvati kõrises, nagu hakkaks õhku tõusma, tume vedelik voolas sinisesse tassi ja tõi ninna mõru aroomi. Sisse astus kolleeg, hakkas sättima mingeid asju külmkappi. Paul polnud selle naisega siiani eriti rääkinud, ta tundus kuiv ja huumorivaene, liiga tõsine. Aga nüüd Paulil justkui oli jututuju.

„Lund on palju,” tundus kõige loomulikum asi sellise talve sees öelda, kuigi akent, millest lund vaadata, polnud. Kuid sõrmed endiselt külmetasid, nii et see oli tema kehas, see lumi ja jäisus, mis õues valitses.

„Jah, isegi lõuna pool on uputus. Lumeuputus,” vastas kolleeg ja krabistas lõuna­sööki külmikusse mahutada.

„Talverehvid oleks võinud panna rattale õigel ajal,” ütles Paul, nagu ta oleks seda kunagi teinud, pannud rattale talverehve. Igal aastal mõtles, et võiks, aga kunagi ei jõudnud selleni. Võib-olla mugavusest, autoga oli kergem, istud sisse, läheb soojaks, ei pea jahmerdama eraldi riietega.

„No nüüd ju räägitakse isegi uudistes, et asi on selles hoovuses,” ütles kolleeg ja Paul muigas. Need teooriad olid juba aastaid ringelnud, igasugused teooriad ringlevad, ta ei viitsinud sellest rääkida, on see Golfi või mõni muu hoovus, järsud muutused, aeglased muutused, keskmine temperatuur. Paul liigutas teema tagasi jalgrataste peale, et tegelikult ongi hea, kui talvel ei sõida, ratas roostetab kogu selles soolalägas mõne aastaga läbi, ja seda ei tahaks. Kolleeg tõstis tassi masinasse, jahvataja põrises, Paul oli juba pool tassi tühjendanud, ja üllatuslikult hakkas jutt nüüd vedu võtma, kolleegi vend tegeles ratastega, selline üllatav ühine teema, Pauli meeleolu oli muidugi niru, aga seda paremad tähelepanekud tal tulid, seda oli ta varemgi märganud, et kui sees kriipis nagu naelaga kipsplaati sügavaid vagusid, siis märkas ta teravalt mingeid vastuolusid maailmas endas, mis tõstsid iroonia eriti intensiivselt esile. Ja see lõi omakorda sellise mõnusa pinge vestlusesse, isegi mingi lõbusa noodi, nõnda et tõsine kolleeg kergitas paar korda suunurki, kuigi ta vist päriselt ei saanud nendest tasanditest aru, mida Paul juttu paisutas, kuid see polnudki oluline, tähtis oli, et ei pidanud jälgima, kuidas nael kipsplaati kriibib. Varsti katsus kolleeg jälle selle hoovuse jutu juurde tagasi pöörduda, kõik tahtsid viimasel ajal selle teema juurde tagasi kanduda, samamoodi nagu millalgi rääkisid kõik koroonast, siis sõjast. Miks nii palju jahuda? Inimesi vist rahustas, kui sai rääkida sellest, mis õhu raskeks tegi. Paul täitis teise tassi, kohv oli mõru, piim oli otsas, see oli hämmastav, kuidas alati oli kontorist piim otsas. Ta läks tagasi oma laua juurde, poole tunni pärast algas koosolek, ja üldse neid tööasju oli kuidagi palju järsku.

Kui Paul õhtul koju tagasi jõudis, tegi ta kõigepealt lastele süüa, pasta carbonara’t, mis oli lihtne, aga meeldis mõlemale, oli päris vähe toite, mis meeldisid mõlemale. Isu oli tal endal ka hea, siis märkas ta, et polnudki vist päeval midagi söönud. Kella kaheksa paiku istus ta oma tavapärasele kohale diivanil, võttis arvuti ja oli tagasi seal, kus eile õhtul pooleli jäi. Ta vaatas tema pilti, jälle mingeid videoid, mida ta oli juba sada korda vaadanud, terve interneti läbi kamminud, sellest harjumusest tulnuks tegelikult loobuda. Nad ei olnud suhelnud terve päeva. Ei olegi midagi rääkida. Oli mis oli. Sellega tuli leppida. Ta oli lootnud siin kõik need viis päeva õhtute veetmist, teineteisesse sulandumist. Ja nüüd siis selline jama. Ta vaatas enne magama minekut ühte filmi, see oli sõjafilm, värskendav vaheldus lõputule tundlemisele.

Järgmisel hommikul luristas kohv tassi sisse igava nire, üksiku ja mahajäetuna tundus isegi kodune kohvimasin, lapsed tulid kööki, kädistasid pudrukausi ümber ja elu valgus temasse korraks tagasi sisse, mingi hool, mida ta oli ikka nendega tundnud, mingi avarus, lähedus ja vabadus, nad olid tegelikult juba suured, kõiki neid lasteaedadesse ja koolidesse sõidutamisi nagu polekski olnud, ja just sel hommikul käis eriti nõeluvalt peast läbi, et varsti, võib-olla juba paari aasta pärast läheb üks ja siis teine kuskile teise linna, ühikasse või lihtsalt kodust välja, ja siis ongi vaikus, püsiv, nad panid taldrikud ära, mantlid selga, võtsid kotid. „Ma võin teid autoga täna viia,” ütles Paul endalegi ootamatult. Nad olid rõõmuga nõus, Paul ajas jope selga, otsis võtmed: „Lähme.” Ta avas ukse – just nagu oleks astunud öösse, taeva äär oli ainult natuke eredamaks läinud, kuigi eemal kumas linn juba autodest. Jahedus tungis jope alla, võttis sõrmed haardesse, tõmbas kopsud õõnsaks. Auto oli paksu lumekorra all, olid olnud ainult mõned üksikud päevad sel talvel, kui autot ei olnud tarvis lumest puhastada. Ummikud olid tal muidugi ennist seda ootamatut pakkumist tehes meelest läinud, hommikused venivad lõksud, istud seal, aeg sinu ümber kiirustab, aga sina seisad, minutid tiksuvad, juba on läinud aega rohkem, kui plaanisid, aga sina seisad, liigud sammukese, seisad. Ta pani lapsed kooli juures maha, asus tagasiteele, liiklus oli vahepeal hõrenenud.

Kui ta kolmveerand tundi hiljem tagasi jõudis, oli korter veel igavam, ta tõmbas ukse kinni, seisis natuke aega köögis, seisis natuke aega toas raamaturiiuli ees, seisis natuke aega diivani kõrval, akna taga puhus tuul ebemeid, mingi õõnsus oli hakanud keset ihu tuikama, kasvama ja kahanema, tühik, mida seal ei saanud olla. Ta istus, tõstis arvuti põlvedele, postkast oli tühi, tšätt oli tühi – või näis tühi, kuigi juba oli seal mingi töine sebimine pihta hakanud. Kogu see üksikisa mängimine oli tegelikult parajalt närb.

Keskpäeval oli õnneks üks kohtumine, enne ja pärast seda jäi liiga palju tühja liikumist, mõtted keerutasid nagu nööriga ümber kaela, nii et õhku jäi väheks, kesklinna lumistel tänavatel sumpamist, taevast sadas mingit läga, pilved olid paksud ja põhjalikud, päike oli sügiskuude taga, kilomeetriste pilvede ja aurupahvakute taga, kogu kergus oli nende aurupahvakute taga, selleni polnud võimalik pista kätt, polnud võimalik suruda läbi nina, päike ei saanud midagi selle paksu tihke kihi vastu, mis algas kusagilt väga kõrgelt ülevalt ja ulatus peaaegu Pauli pealaeni, linn oli mattunud hägusse, majade pruunid seinad, inimesed oma värvitutes mantlites, tänav oli määrdunud lumekorra all, ja aeg polnud isegi nii kaugel, et oleks jõulud. Miljard pisikest hetke enne, kui tuleb tagasi soe.

Õhtul saatis ta naisele kirja, kirjutas sellest eelmise õhtu filmist, see oli ikkagi olnud inspireeriv, see film. Naine ei vastanud. See oli üksik õhtu, ta pani mängima Lars von Trieri filmi ja klõpsis iga kahe minuti tagant postkasti vaadata. Ikkagi hakkas kahetsus närima, võib-olla oli ta jälle olnud liiga terav, ta teadis seda lolli iseloomujoont enda juures, et ta kippus olema liiga terav ja äkiline, tormakas, ja selle pealt ei ole kunagi midagi head tulnud. Võiks natuke oodata enne, kui „Saada” nuppu vajutada.

Vastus tuli järgmisel pärastlõunal, ja vastus oli pikk. Naine kirjutas, et ta ei suuda lihtsalt rääkida filmist, kui selline teema on jäänud õhku rippuma. Et kui me edasi suhtleme, siis ma jagan seda, mida tunnen, oma lähedastega. Et sa ei ole minu saladus, sa oled minu maailma osa.

Miks ei suuda inimesed hoida kogu seda kremplit endale? Miks on vaja pidevalt rääkida? Miks ei saa lihtsalt olla, lihtsalt tunnetada, tunne ja lase endast läbi. Vahel on parem lihtsalt olla. Kulgeda, elada, heljuda, kergelt.

Naine kirjutas, et ta pole oma mehega kirju ega detaile jaganud. Ilmselt siis pole. Kuigi vastik tunne oli ikkagi. Mida rohkem inimesi teab, seda suurem on tõenäosus, et sellest tuleb mingi jama. Et lõpuks ma ikka satun mingi inimese otsa, kes on sellest teadlik, ja siis jõuab see lugu ei tea kuhu. Siia, koju. Ma ei taha, et minust keegi räägiks. Et keegi mind arutaks, et keegi teaks neid detaile, mida ma olen jaganud ainult temaga. Need on ainult sulle, kirjutas Paul. Need ei ole kellelegi teisele. Naine lubas, et ei jaga neid. Et ei ole neid kunagi jaganud. Ma ei tea, mõtles Paul, kas ma saan teda usaldada, aga vaatame. Vaatame.

Õhtuks oli juba suurem torm seljataga. Mingi näriv tunne jäi ikkagi sisse. Ma ei tea, kuhu maani see naine mind viib, ohkas ta vaiksesse tuppa, enda ette, üksindusse. Nad ikkagi kirjutasid sellest teemast, õhtu läbi, ühtepidi, teistpidi. Tahaks kergust tagasi, tahaks lihtsalt suhelda, nii nagu enne, aga ei saa. Ta kinnitab, et ei osanud üldse seda arvata, et see on probleem, ja see kõlab nagu täielik bullshit, ta oleks pidanud mulle ütlema, et räägib mehele. Paulil oli tunne, nagu nad oleks kogu selle loo ehitanud valede kõikuvale vundamendile. Võib-olla ehitasid nad enda maailmad üles erinevatele vundamentidele. Võib-olla mängis üks kabet ja teine malet?

Selleks päevaks, kui ta enam ei olnud üksikisa, olid kirjad taas armsaks muutunud. Seda poleks uskunud, aga isegi veel armsamaks, isegi veel lähedasemaks. Oli juba teine advent, nad olid kirjutanud üle nelja kuu iga päev. Olid koos tulnud suvest ja jõudnud peaaegu jõuludesse. See naine oli ikkagi paeluv.

Kell oli juba pool kaksteist ja teised juba magasid, Paul kirjutas: „Aga nüüd on aeg minna unele. Head ööd, kallis!”, sulges arvuti, tõusis, vaatas aknalt enda hägust peegeldust ja läbi selle lumist tänavat, inimesi enam ei liikunud, helbeid langes juurde. Ta läks vannituppa, pigistas pastat hambaharjale, peeglist vaatasid vastu jooned silmanurkades, lained otsaees, naine oli kirjutanud, et talle meeldivad need jooned, aastad naeratusi ja rõõme ja päikesekissitusi ja talvesid, mille jäädvustumist Pauli nahale naine ei olnud näinud. Ta pesi hambaid natuke hooli­kamalt kui tavaliselt, talle tundus, nagu ta võiks minna tema kõrvale voodisse, see pani kuidagi rohkem enda eest hoolitsema.

Esmaspäeva hommikul keetis ta lastele putru, aitas nooremal kotti pakkida, kuigi too oli justkui pidanud panema juba õhtul asjad kokku, hommikul läheb liiga suureks rahmeldamiseks. Kui nad läinud olid, avas Paul arvuti, naine ei olnud kirjutanud. See-eest olid paljud töökaaslased kirjutanud, nägi välja nagu tulekahju, juhtkiri oli jäänud tegemata, tema meelest oli see tehtud, vist polnud õigeks ajaks kätte saadud. Vahel hoia lihtsalt kahe käega peast kinni.

 

*

Talv kulges edasi, lund sadas üha juurde, öösiti undasid akna all traktorid ja suured autod, lükkasid lund kokku ja vedasid seda kusagile linna äärde. Jalakäijate tänavad olid muutunud kitsasteks jalgradadeks, vastutulija möödalaskmiseks tuli astuda põlvini lumehange. Autoteed lädisesid soolaveest ja teises kohas olid rööpad lahtise lume sisse sõidetud, kui rooliga eksisid, kaldusid paksus rööbastikus valesse suunda, sõidukid pritsisid soppa ja läga lumehangedele, mis muutusid üha mustemaks, nagu paks tume kivimüür tänava ääres. Veebruari lõpus lösutas taevas kilomeetrine pilvelaam, mis ei lasknud ühtegi kiirt läbi, hommikuti putru keetes oli pime, päeval tööd tehes oli korraks vist hämar ja juba oligi taas pime, laternad pandi põlema, inimesed sagisid töölt koju, autod ladistasid läbi soolavee, keerutasid lumepudrus, valgusfoorid särasid liiklusmärkidelt vastu ja Pauli postkastis kumas iga hämaruse, iga soolavee ja valgusfoori tule kõrvale kiri teisest linnast nagu kevadine elevus, mille kõrval ei märkagi enam kuhjunud tööhunnikuid, liiga vähest ööund, väsimust, natuke liiga palju üksteist närivaid pisiasju.

Vahel kirjutas naine, et ta tahab kohtuda. Et ta tahab puudutada tõeliselt, mitte ainult kirjades. „Miks mitte kohtuda?” küsis ta. Nagu mingi paks äng valgus Pauli peale, ta ei osanud vastata. Või ei tahtnud. Selleks polnud sõnu. Seal oli terve Pandora laegas. Muidugi oleks ta tahtnud puudutada, sõrmitseda juukseid, silitada nahka, mida peaaegu tundis sõrmede all igal õhtul. Ja siis kirjutas naine jälle: „Ma tahan sinuga kohtuda.” Tema konkreetsus lõikas unelused pooleks, joonistas tegelikkuse piirjooned välja, tõmbas meloodia kinni. Miks ta peab seda uuesti kordama, see pinge lõi tasakaalust välja. See oli häiriv. See tekitas ebakõla. Paul ei osanud, miski temas ikkagi tõrkus. Ta ei tahtnud kogu seda pundart endaga kaasa, kogu seda tausta, olla mingi võõra maailma osa, nagu naine oli kirjutanud, ja samas Paul tahtis, tahtis väga. Kuni nad kirjutasid, oli tasakaal, ta jagas oma päeva, see oli kergendus ja tore ja ta tundis, et tal on mõttekaaslane, tal on, kellest unistada, kellega jagada, alati sõnumi kaugusel. Aga kohtuda? See lööks kõik uppi. Kes siis kohtuksid, Paul, naine, tema mees? Vahepeal tundus, et naine tahtis tõmmata teda enda ellu, enda linna, enda suhtesse, sellega ei tahtnud Paul mingit tegemist teha. „Miks sa ei taha kohtuda?” kõlas nagu rünnak. „Miks?”

„Miks?”

Ja siis oli jälle mäng ja kergus, looming ja loovus, rõõm, puhas rõõm lähedusest. Kas ta oligi kellegagi nii lähedane olnud, millal, kui ammu aega tagasi?

Lund muudkui sadas.

 

*

Paul jõudis töölt koju natuke varem, kedagi polnud veel, tagasi sõites oli mänginud raadio, kust oli tulnud jälle ärevaid uudiseid, see vastik tunne valgus korraks nagu ämblikuvõrk tema peale, pidev küsimus, temperatuuride kiired muutused, kõikumised, sellest räägiti pidevalt, ennustused, küsimused, vaidlused. Oli pärastlõuna, lumi oli trepile paksu katte peale tõmmanud, ta pühkis jalgadega seda ääre pealt alla, enne kui maja ukse avas. Paul astus tuppa, oli üksinda kodus, avas arvuti postkasti elevusega nagu ikka, mõte kirjale kiskus alati sellest ämbliku­võrgust lahti, kuigi nende kuude jooksul oleks võinud ju elevus juba leebuda, talv oli muudkui kestnud ja kestnud, üha jahedamaks muutunud, jutud hoovusest olid juba päris tihedaks muutunud, inimesed ärevil, ei teadnud, kas kevad enam tulebki. Aga Pauli jaoks see justkui ei olnudki nii tõeline, ta elas nagu hoopis mingis muus reaalsuses, maailmas juhtus alati igasuguseid asju, see läks temast otsekui mööda, oli ainult tema väike rõõm igapäevastest tegevustest, rõõm jagada, rõõm lähedusest, sellisest, mida tal ei olnud ammu olnud, ja see ei näidanud mingeid vaibumise märke, see oli isegi suurem, kogu aeg oli suurem elevus lugeda neid sõnu, mis midagi justkui ei öelnudki, muutusid tihedamaks, kirjeldasid päeva seal eemal, kirjeldasid ilma, mille kohta ta ju teadis isegi, kirjeldasid tunnet ja kõnelesid kehast. Kõige paremad on kirjad, mis kirjeldavad tunnet minu vastu, mõtles Paul, mis ütlevad midagi minu kohta: räägivad sellest, mis on praegu, ja tööst ja mõtetest ja siis lisavad „ja sinu kaela lõhn”, iga kord käib magus tuksatus läbi. Paul istus diivanil, oligi kiri, ta avas selle ja seal oli kirjas, et naine nüüd lõpetab.

Lõpetab?

Lõpetab suhtlemise, ta enam ei suuda.

Ei suuda mida?

Ei suuda jätkata.

Miks? Miks sa ei suuda jätkata, oleks tahtnud Paul küsida. Aga Paul vaikis. Siin polnud midagi rääkida. See kõik oligi olnud liiga ilus, et olla tõsi.

Sula. Nüüd siis tuli sula. Lumi tänavatel muutus veeks, avas jõe, mis sai jälle flegmaatiliselt voolata, tuul lõikas põskedesse. Kirja teel oli seda tobe olnud lõpetada, aga neil oligi kõik olnud kirja teel, selles mõttes ei olnud vahet. Ainult kirjad olidki, nüüd oli tühjus, Pauli kõhus, kusagil keskel hakkas endale pesa punuma suur õõnes tühjus, mis valutas, paisus suuremaks, siis kahanes väiksemaks, siis jälle suuremaks, see rammis tema piire, sõi läbi naha, tõusis kurku ja siis langes jälle mööda veresooni ja hingetoru alla kõhtu, tõmbas tagasiteel kopsud vaakumisse. Esimesel õhtul, kui oli saabunud lõpukiri, oli ta just teel töökoha korraldatud peole, mingis mõttes oli see isegi hea, et ta ei pidanud kodus istuma iseendaga, kui jäine tuul tormleb läbi ihu, ta suhtles kolleegidega, kuidas läinud on, ja siis mõnest tööasjast, ja sind ei ole nii ammu näinud, mingid naljad, Paul naeris ka, sõi kringlit, kringel oli liiga kuiv, ta näksis pisikesi tükke, pool jäi alles, tühik keset keret kogu aeg kasvas, siis kahanes, nagu mingi organ oleks tema seest välja võetud, õõnes ja puuduv, nagu jalg, mis on amputeeritud, aga ei lõpeta kunagi valutamist, kuumab ja paistetab üles, aga seda jalga ei ole kunagi olemas olnudki, olid ainult kirjad, nüüd vastu keskööd ja pärast mitut klaasi, võib-olla tervet pudelit veini tantsupõrandal rabeledes lahustus see tühik nagu kuidagi väiksemaks, või äkki see tühik lükkaski teda paremale, vasakule, ettepoole, ülespoole, allapoole, läbi põranda, läbi katuse, saali kohale, saali alla, muusika sisse. Kell sai üks, sai kaks, bänd oli läinud, DJ-lt tuli Sven Grünbergi „Ball”, sai kolm, nüüd tuli tõesti lõpuks minna, ööõhk tõmbas näole külma maski, tänav kiskus keresse vaakumi, keerutas sisikonna kokku, keerutas sisikonna lahti, pigistas silmade kaudu välja kõik need kuudepikkused kirjad ja sõnumid.

Mõni päev hiljem oli taas külmetama hakanud, lund uuesti langema, liiga palju, linn uppus, liiklus seisis, liiklus jooksis kokku, autod olid paksu lumekatte all. Paul püsis kodus, vaatas aknast, lumesadu oli tihe, helbeid voogas paksu kardinana aknast mööda, kukkus paksult alla, temperatuur läks järjest madalamaks, kriipivamaks, lumevesi, mis mõned päevad oli sulanud, oli muutunud ühtlaseks jääks, traumapunktid olid täis libastujaid, põrkujaid, kukkujaid. Sellist talve pole enne olnud, ütles keegi jälle, üteldi pidevalt meedias, uudistes, sellise lumeuputusega ei arvestanud isegi pealinn, eelarve oli juba jaanuariks lõhki, masinaid ei jätkunud, need ei pidanud vastu, mis nüüd veel siis aprilli lõpus, kui sadas ja sulas, külmetas ja tõmbas kihid peale. Mõtted trampisid mööda aju, tühik paisus ja kahanes, korter oli tumm.

 

*

Õhtu oli vaikne, kõik olid oma tubades, Paul istus üksinda elutoa diivanil, õõnes tuikamine sisemuses ei olnud järele andnud, aprill ei olnud lumele leevendust toonud, jäide püsis, aga vähemalt oli nüüd väljas valgem, ja küll see kevad ka ükskord tuleb, alati on tulnud, see hoovuse jutt ei tundunud endiselt reaalne, ta pani käima teleka, vist olidki juba uudised, diktor oli noor ja asjalik, ta rääkis jälle seda, mida kõik niigi teadsid, et kui hoovus kukub kokku, siis üles seda enam ei ehita, siis on kevad külm, suvi külm, sügis külm, aga mida me oleksimegi saanud teha, hoog oli sees, maailm keerles ümber iseenda, harjumused on rasked muutuma.

 

Kirjanik loeb. Piret Põldver