Pisike roosa punu lippab mööda mu keha, roosa notsuke – minu tütar. Hammustab, näpistab ninast, siis jookseb minema, arvab, et hakkan taga ajama, maksan kätte.

Ta kaalub üle kümne kilo. Käed on tugevad, sõrmed kui tangid, küüned teravad.

Juuksed pole veel pikad, aga juba kõrva taga lokkis, kullakarva narmakesed, ja kui tõmbad käega, siis seisavad naljakalt, metsikuna püsti.

Selline okassiga laseb korteris neljakäpakil ringi, poeb igasse nurka, kohe-kohe ajab end püsti ja hakkab käima. Ronib kusagilt kapi tagant välja, kaetud tolmu ja ämblikuvõrguga nagu uudishimulik kass.

Vahib täiskasvanuid: kas karistate?

Kui saab aru, et karikas läks mööda, ei karistata, et täiskasvanud isegi nagu naeravad, läheb uurima teisi nurki, ehmatama ämblikke ja emmet.

Mäletan, kuidas ükskord sügisel tuli minu juurde Manja – tollal veel mitte minu abikaasa. Me kohtusime harva, tavaliselt puhkepäeviti, kui mõlemal oli suur tahtmine. Ta kirjutas mulle lihtsalt paar tundi varem, et tuleb, ja tuligi.

Ta saabus mõtlikuna, raskete paistes laugudega, ehk oli öine telefonikõne teavitanud kellegi – vanaema või vanaisa – surmast.

Ta tegi teoks selle, milleks oli tulnud, midagi seletamata.

Hiljem, kui silitasin tema märgi oimukohti, ütles ta, vahtides ujedalt lakke, käsi pea all, et päevad on hiljaks jäänud, et ta oli juba eile testi ostnud ja kardab sellele pissida.

Keeranud pea kõrvale, puhkes ta tasa, süüdlaslikult nutma.

Ajasin end voodis istukile ja lasin silmad üle oma armetu elupaiga, mis meenutas rõhutatult valgete seintega haiglapalatit. Olin siin elanud viimased viis aastat tasast arulagedat elu, kus minu arvates pidi õnnestuma luua päris palju šedöövreid ja kus mina polnud kirjutanud midagi ligilähedastki.

Võtsin öökapist peaaegu terve sigaretipaki, mis oli tallele pandud inspiratsiooni saamiseks. Panin suitsu põlema, kuigi polnud ammu suitsetanud. (Võib-olla ma ei suitsetanudki, lihtsalt mulle tundus, kui vaatasin end kõrvalt, et kiskusin korteris edasi-tagasi sammudes suitsu – kah mul Rooma filosoof!)

„Manja,” ütlesin ma, „sünnita!”

Ja ta sünnitaski. Juuli lõpus. Siniste silmadega, vaikiva, tähtsa olekuga tüdruku.

Manja sünnitas kergelt, kolme tunniga, aga enne seda oli tal hirm naha vahel. Ma nägin, kuidas ta jalad, mis ei ulatunud põrandani, tõmblesid, kui ta istus sünnitusosakonna kušetil – niimoodi tõmblevad suviti külmavõetud teismeliste jalad, kui nad on korraks veest välja hüpanud ja end käterätiga katnud.

Ta oksendas paar korda. Roomasin vetsupaberiga mööda põrandat, silmad kinni pigistatud. Kell neli hommikul ei saanud keegi mind aidata: haigla koridor oli vaikne, ämmaemand kolistas ukse taga ükskõikselt riistadega.

Ma tahtsin magada, lugesin miskipärast kokku kahhelkivid seinal, tähed perekonna tähtsust kiitval plakatil, ja mul oli kahju, et ma polnud jõudnud elus kuigi palju korda saata päris oma, poissmehe asju.

Tütar kasvas kiiresti.

Kaks aastat möödusid märkamatult.

„Vii ta kuskile, kas või sinna oma… suvilasse. Ma tahan puhata. Ma ei suuda enam,” ütles Manja ükskord anuvalt.

Muidugi viisin, Manja magab nii vähe, talle on iga üksinduses veedetud päev kingitus.

Manja saatis meid jaama, premeeris meid väsinud, kuid õrna naeratusega, lehvitades hüvastijätuks käega, mis oli kerge kui tiib.

Rong vilistas, kriiksatas, akna taga hakkas perroon konveierina venima. Manja astus meile natuke aega järele. Siis ta kadus, lehvitanud veel kord tiivaga, sosistanud peenikese suuga midagi pühalikku.

 

*

„Tu-tu-tuu,” tonksab ta nimetissõrmega aknasse, arvab vist, et aken on vesi ja käe saab vette pista.

Kohendan tema varrukaid, käärin need üles, ta haarab mul ninast, millel on niigi kaks prisket kriimu. Kui ma kõnnin tänaval, astuvad inimesed kahte lehte, arvavad, et olen jota, hakkan kohe raha pommima.

„Mul läheb nina veel vaja.”

„Tu-tu-tuu.”

„Aga kui ma hammustan sind praegu ninast? Mul on tugevad hambad.”

„Tu-tu-tuu…”

Hommikune rong on suvel muinasjutt.

Tühi. Puhas.

Konduktor magab oma vatsa kohal. Seal, akna taga on palav, aga siin on päästev konditsioneer, võib elada.

Ta sirutub mu peopesa poole, näperdab igat mu karust sõrme, ilmselt ennustab mulle.

„Mida sa ennustad?” küsin ma.

„El-la-lo.”

„Kas ma elan kaua?”

Ta vaikib, vahib keskendunult minu pöialt, ilmselt avastas midagi oma tarkade silmadega.

„Kui ma olin väike, ennustas mulle tõeline mustlasnaine käe järgi…”

Soe kevad, Vitebski vaksali kollane väljak, äkki vilksatasid silme eest läbi krimpsus pakikandjad, kasukahõlmad eest lahti – mulle meenus ema.

Me astusime vaksali trepist alla, vastu Leningradi kevadele.

„Ma panen õige prillid ette!” ütles ema ja laskis mind hetkeks lahti, mida üritas vältida: ma liikusin kiiresti, väledasti nagu noor kevadtuul.

Ma nägin mustlasi!

Nad istusid trepiastmetel, tõmmud näod päikesevalgusse pööratud: tüdrukud, poisid, naised, kes istusid meeste kombel, jalad harkis, häbenemata linnarahvast.

Ja kõik nad hõikusid enda ette, teistele otsa vaatamata, arusaamatult: „Dezin, bedzen, midzen…”

Niimoodi nad rääkisid: dzin-dzin.

Minule, siledale Tallinna poisile tundus selline suhtlemine naljakas, lõbus, süütu ja kummaline.

Mustlasi ei märganud keegi: mornid leningradlased olid teel oma Leningradi asjatoimetustele ja ma mäletan, et see tekitas minus nördimust.

Mustlased meeldisid mulle esimesest pilgust. Nende hõigetes oli midagi iidset. Niimoodi rääkisid inimesed vist miljon aastat tagasi, kui maa peal jooksid ringi dinosaurused. (Mind huvitasid tollal väga dinosaurused, mul oli seljakotis nende kohta üks raamat, mille vanaema oli ostnud Krupalt,^[1] raamatumüügilt. Kavatsesin tulevikus saada arheoloogiks ja leida kolmekorruselise maja suuruse diplodookuse.)

Daamimürakas, lai kui lodi, tõusis trepiastmelt, lai taguots kiikus raskelt, ja haaranud kolme sõrmega vaarikakarva seelikust, ujus mulle majesteetlikult lähemale.

„Kui priske poiss! Mis su nimi on?”

Ma teatasin valjuhäälselt, selgelt, varjamatu uhkusega, nagu mind oli õpetatud: „Ilja!”

Tundus, et daami jahmatas säärane ausus, olgugi lapselik.

Ta naeratas.

Aga mina armusin kohemaid tema kuldsesse suusse, tihedatesse vuntsikestesse, mis laiutasid huulte all kui ripsmed, nagu pooleks raiutud miniatuurne kuuseke, priskesse hernetera moodi soolatüükasse, punastesse huuleröövikutesse. „Anna mulle käsi, Iljušakene! Ma räägin sulle midagi huvitavat…”

Sirutasin käe, tegin peopesa lahti ja mu nahavärv tekitas minus õudust – mustlased ei võta mind endaga kaasa: nemad on sellised pruunid, päike armastab neid vist väga, aga mina olen valge kui piim, mind päike ei armasta.

„…õnnelikuks sa ei saa, ma ei näe sul õnne…” pomises mustlaseit, aga mina vahtisin samal ajal pähe seotud rätikuhjatist: punane, roheline, lilla; pirakat, CD-suurust päikeseamuletti lamedal rinnal; pungitavaid veenitorukesi kuivetunud karvastel kätel, milles voolas sinine veri.

„Sul sünnib tütar!” rõõmustas mustlaseit, nagu oleks leidnud mu peopesalt midagi ammu kaotsi läinut.

Ma vahtisin teda õudusega: mis tütar?

Veel ütles ta, et tuleb õnnestumisi, kohtumisi, lahkuminekuid… – standardne lahutuskomplekt.

Siis rebis ema mu lahti – ja mulle jäid igaveseks meelde mind tollal rabanud ema kaame nägu, tema valged huuled ja sõnad, mis lendasid mustade varestena tema suust, sõnad, mida ma polnud temalt iial kuulnud…

Ma naeratasin: see oli kolmkümmend aastat tagasi.

„Tu-tu-tuu,” sikutab tütar minu pöialt.

Kas ta ennustas mulle õnne?

 

*

Meil pole oma suvilat, õigemini – minul pole.

Kogu Tallinna lähikond, kuhu saab sõita ja kust pääseb tagasi rongiga, ongi minu suvila.

Ma olen valiv – mulle ei meeldi suured, rahvarohked jaamad.

Mulle meeldivad rohtukasvanud teivasjaamad, kus saab peatuda üks vagun, ja ajaga kollaseks tõmbunud sõiduplaan perroonil ning plaatide vahelt piiluva puju või teelehe kortsuline pihk.

Mulle meeldib, et astud rongist välja ja kohe on hambuline mets ning selle taga lahked luhad või soo.

Inimesi kohtad sellistes paikades harva. Sääsed.

Aga mind sääsed miskipärast ei armasta. Suve jooksul tapan ehk kümmekond sääske. Seisan näiteks, ootan perroonil rongi – ümberringi vihuvad kõik tantsu, löövad tagasi pinisevaid rünnakuid, aga mina seisan kõrval ja naeratan lollakalt.

Mul on üks lemmikkoht Tallinnast idas. Pool tundi elektrirongiga ja linnalik murelikkus, mida arvutatakse betooni ruutmeetrites, kaob koos lahkuva rongivilega. Jääd üksi perroonisaarekesele, tajudes, kuidas sinus ärkab Robinson.

Mõtled: kas mitte saata kõik kuradile, sinnasamusessegi, põrgupõhja, ja visata telefon rongi alla?

Perroon on seal lühike, nii et reisijad lastakse välja esimesest, juhtvagunist. Teised uksed ei avane.

Ma näen juba selles pisiasjas meeldivat võõrandumist maailmast.

Perrooni juurest saab alguse vaevunähtav, hatune rada – see pole päriselt kinni kasvanud: keegi käib siin siiski vahel peale minu –, mis põgeneb järvesilma äärde. Järvele pääsebki ligi ainult ühelt poolt, jaamast. Teisi teid selleni ei vii – järveke asub keset sood. Ma pole kolme aasta jooksul, kui olen siin käinud, ühtki inimest kohanud. Kannan kõik verejanuliste sääskede ja pealetükkivate parmude arvele. Ja inimesed ei saa meie ajal mugavuseta hakkama. Kui tuleb paar kilomeetrit jalgsi astuda – raske. Kindlasti peavad lähedal olema parklad, lõkkeplatsid, pingid, varikatused, kauplus.

Minu kohas pole seda kõike.

Ümmargune kausjas järveke lebab soos imeliselt nagu soojas villases varrukas ega aja kevaditi kunagi üle kallaste. Vee äärde ei pääse mugavalt. Tümad, purjakil kaldad tekitavad hirmu – mis nende all peidus on?

See-eest kaitsevad nad järvesilma kindlalt linnaturistide ja tundub, et ka metsloomade eest: ma pole kogu selle aja jooksul avastanud ühtki loomajälge, kui palju ma ka poleks uurinud samblahattu vee ääres.

Leidsin selle koha nädal enne tütre sündi.

Mõtlesin peas välja ideaalse suvila perele, joonistasin seda mõtteis, kui sõitsin elektrirongides, aga ikka ei õnnestunud mul seda vaimusilmas paigutada sinna, kus ma olin juba käinud ja kus mulle meeldis käia.

Kuni Manja oli viimasel raseduskuul voodil lebades palavusse suremas, kondasin mina jaamalähedastes külades, mis olid tulvil laste kilkeid ja koerte laiska haukumist, ja kujutasin ette, milline saab olema meie tütar, kumma vanema moodi ta on.

Ükskord nägin ma elektrirongi aknast umbekasvanud teivasjaama, millele polnud varem miskipärast tähelepanu pööranud, istudes tavaliselt vastaspoole akna all, ja väljusin, andes oma saatuse jalge all rudisevate teelehtede võimusse.

Nii hakkasingi armastama teivasjaamu, aga küladega jätsin hüvasti igaveseks.

 

*

„Kas sa pole tüdinud sõrmega klaasi tonksamisest? Vaata – terve aken on ära mökerdatud!”

Vaatan valgeid sõrmejälgi klaasil, mida poolitavad saatuse meridiaanid: need tunduvad kõrgustike kujutistena geoloogilistel kaartidel või pakasemustritena hommikusel aknal – ei tahaks neid kustutada!

„Tup-tu…”

Roosa sõrm, mis sarnaneb pisikese leivapätsiga, lendab vastu klaasi; see pöördub klaasiga kokkupõrkel tagurpidi nagu vihmauss.

Pisarad…

Kui tüdrukul midagi valutab või tal on hirm, ei nuta ta kunagi kõvasti, kartes ema ehmatada: Manja on ta koolitanud mitte karjuma, mitte pisaraid valama, vaid kannatama koduni ja käituma nii, et keegi ei näeks.

Vaene Manja.

Ta on viimasel ajal vaikseks jäänud, on kõigega nõus, aga varem vatras vahetpidamata nagu laps, rääkis lookesi sõbrannade elust, paljulapselistest emadest, poodide allahindlustest, ja mina veel mõtlesin: mul on kaks tütart.

„Pe-pe,”^[2] tonksab tütar krimpsus kilekotti, mille Manja mulle pihku pistis, kui meid saatma tuli.

Võtan kotist plüüssiili – vanaema kingituse.

Ta pistab ulguma, koondades suukese naljakaks ovaaliks:

„Vu-vu-vu!”

See „vu-vu-vu” tähendab koera, kutsikat või suuri linde: pasknääri, varest.

Kõik algas naljakalt.

Ükskord pillas Manja korterit koristades riiulilt juhuslikult raamatu – selle kaanepildil istub kõrge kaelusega kootud kampsunis nõukogude kirjanik ja silitab spanjelit. Tema kõrval seisab kuulekalt vintpüss ja kogu kaant katab justkui õhuke läbipaistev sina – eks katsu koera paugupealt nähagi!

Manja küünitas põrandalt raamatut võtma, aga seda polnud enam seal – tütar oli sellega voodi alla roninud ja Manja kuulis sealt ainult lõputut „vu-vu-vu-d”.

Hiljem palus tütar sageli seda raamatut näha. Pani sõrme kaanele, spanjeli pea kõrvale, ajas pea hundilikult kuklasse ja hakkas ulguma.

„Vu-vu-vu!”

„Mis see siis olgu,” küsin ma, „kas siil on nüüd nagu koer?”

„Pe-pe.”

„E-e-e, ei, see pole issi kingitus. See on vanaema kingitus.”

„Ba-ba.”

„Täpipealt. Varsti näed teda. Baba tuleb sinu juurde nädalavahetusel. Emme ütles.”

„Ba-ba…” Ta surub siili enda vastu, sasib, näperdab tema selga, nühib ninaga siili koonu.

Küll sul ikka veab, mõtlen ma, minul pole enam ammu vanaema. Tema foto on ühe raamatu vahel. Kui tuleks meelde, millise raamatu vahele ma selle peitsin; mul on nad keldris virnas, pole praegu kuhugi panna.

Tollel talvisel mustvalgel fotol on Viiburi. Punane väljak. 1993. aasta. Vanaema vaatab objektiivi tähtsalt, rangelt, väärikalt, nagu tahaks fotograafile öelda: „Sa ainult proovi fotot ära rikkuda, ma rebin sul hinge seest ja saadan su hukatusse.” Hoides ühes käes kilekotti, ilmselt lihalõikudega – oli ju nälja-aasta –, embab ta teise käega rahulolevat mind, kes ma seisan kusagil all, tema jalgade juures, ruudulistes moodsates pükstes, punases spordijopes, mille isa tõi Saksamaalt; mul on käes kollane Volvo vedukauto, mis on kümmekond minutit tagasi ostetud Laste Maailmast (sellest ka minu rahulolu).

Vanaema paljundas seda fotot nõukogulikus ettenägelikkuses ja jagas kõigile sugulastele mälestuseks, et see mingil juhul kaduma ei läheks. Ühe sai minu ema ja see pilt oli kaua aega meie perekonnaalbumis esimene, kuni ma selle endale võtsin – emal polnud enam perekonnaalbumiteks mahti.

Ma mäletan selgesti, mis sai pärast pildistamist. Seda vähest, allesjäänut, miskipärast mälu vaiba alla peidetut, et sealt palju aastaid hiljem välja roomata, lüüa särama sõnades, kujutluspiltides, lõhnades…

„Mulle tundub miskipärast,” ütles vanaema, kui me väljakult lahkusime, käärides üles minu spordijope varrukast turritava kootud sviitri käiseid, „et sul sünnib kindlasti tütar, esimene on kindla peale tütar!”

Me kõndisime Viiburi purustatud, justkui sõjajärgsel peatänaval ja tema muudkui rääkis minu tulevasest tütrest, aga mina ei saanud aru – mõeldes kingitusest, surudes tugevasti rinnale külma pakki kollase veoautoga –, mille üle vanaema niimoodi rõõmustab.

„Kui ta sünnib, näita teda minule esimesena. Luba!”

„Luban,” vastasin ma pikemalt tema palve üle juurdlemata, vahtides siltide andetut värvikirevust kaupluste pesemata akende kohal.

Keerasime Alvar Aalto raamatukogu poole, ostsime uniselt müüjalt pabertopsis kakaod – ajasin pool endale jope peale, vanaema oli hirmus pahane – ja astusime siis edasi: möödusime tumesinistest põõsastest punaste, mürgiste marjahelmestega, mis olid kevadeni tardumusse vajunud, läksime rudiseval punasel rajal mingeid vanaema asju ajama ja elu oli just-just algamas.

Ma ei pidanud sõna.

 

*

Kareldes, roomates tütre pontsakatel põlvedel, muutus siilipoiss kutsikaks ja ma mõtlesin: kui imeline ikka, et loomad võivad kerge vaevaga vahetada rolle, et toita lapse kujutlusvõimet.

„Ba-ba…” muigutab ta huuli ja vaatab mind äraootavalt.

„Ahjaa, läks meelest,” taipan ma, „sa tahad vist juua!”

Võtsin kotist veepudeli, ei jõudnud korkigi lahti keerata – ta haaras selle mul käest, tegi kõike ise. Jõudsin ainult piisad lõualt pühkida ja mänguasja kõrvale lükata, et see märjaks ei saaks.

Manja tegi mulle etteheiteid, et olen kehv isa, kaon pidevalt kuhugi ära, kolan mööda metsi, ei tegele üldse tütrega.

Tuleb tunnistada, et tundsin end alguses, kui laps oli sündinud, üleliigsena. Määranud minu tütre dokumentides isaks, teinud pärast väljakirjutamist paar ühisfotot sünnitusmaja ees, ei lasknud ta mind voodil lebava pambu ligi, kust piilus roosa näoke ja vilavad silmad uurisid huviga lage.

Ta pelgas minu kohmakust, puisust: „Ära last puutu! Astu vaiksemalt! Sa müdistad korteris nagu elevant.”

Ma tohtisin vaadata eemalt, astusin üksnes haruharva magamistuppa, kui Manja läks vetsu või jäi kogemata magama, väsides lõputust toitmisest raskete, piimast pungil rindadega.

Hiilisin kikivarvul voodi juurde, hoides hinge kinni, nagu sukelduks, sirutasin kaela pikaks, nagu lamaks tütar kusagil riiulil, kuhu peab küünitama, ning vahtisin teda ukselävelt otsekui midagi imetabast, võõrast, mitteomast.

Ükskõik kui osav piiluja ma ka polnuks, aimas ta ikkagi kuidagimoodi minu ilmumist: ümmargune näoke keeras kohmakalt minu poole, surus lõuaaluse lõõtsaks ja meie pilgud kohtusid, tajudes omavahel tugevat sidet.

Ta oli tulnud teisest maailmast. See oli tema pilgust selge – ajuti võimatult nukker, ajuti justkui enda ümber mingit pisiasja ära tundev: kandiline klaas, mis mängles kaleidoskoobina aknalaual, või riiakas kärbes, kes peksles tuimardina vastu lambivarju –, see oli inimese pilk, kes on elanud tuhandeid elusid, enne kui saabus siia, umbsesse, venivasse, suvisesse Tallinna korterisse.

Mulle meeldis teda jälgida virgumise hetkedel. Ta avas silmad aeglaselt ja rahulikult, nagu mõistes: kiirustada pole kuhugi, terve elu on ees. Märganud laest rippuvaid täiskasvanute nägusid, keeras ta järsult akna poole, eelistades vaadata taevast, mida ta ainsana nägigi.

Ja ta pilgutas aeglaselt-aeglaselt silmi, sõrmitsedes oma pisitillukesi mõtteid, ja haigutas tasakesi ja võis niimoodi tundide kaupa lamada ja vaadata, märkamata kellegi kohalolekut.

Ta muutus kiiresti. Algul oli ta Manja moodi. Siis meenutas Manja vanaema, õnnetu näoga, ärapiinatud eidekest, kes polnud kunagi rahul saatusega, ilmaga, piimahindadega. See sarnasus hirmutas mind, aga mitte kauaks.

Kord kutsus Manja ärgates mind, kes ma magasin teises toas, nende juurde magamistuppa. „Tundub, et ta on jälle teist nägu läinud!” sosistas ta. „Tõsi küll, ma ei saa aru, kelle moodi ta nüüd on.” Astunud voodi juurde, heitnud tütrele pilgu, tundsin ära isa.

Isa oli lahkunud palju aastaid tagasi, kui mina olin veel roheline teismeline.

„Mis sa arvad, kelle moodi ta nüüd on?” küsis tütre muutumistest lummatud Manja: ta ei olnud minu isa näinud. Vastasin, et ei saa aru, aga endamisi olin muidugi jahmunud sedavõrd andekast sarnasusest, mis oli läbi teinud pika, rohkem kui kahekümneaastase teekonna ja polnud minetanud kõige olulisemat, mis oli mulle isa välimusest meelde jäänud: nukker pilk, harv siiras naeratus, külm mõtlikkus…

Ja seda ühe ööga!

Nii ta jäigi isa moodi, aga mina piinlesin mõnikord, nähes temas kalduvust üksildusele, soovimatust mängida hoovis teiste lastega ja omaette hoidmist. Isa hindaski kõige rohkem üksildust ja surigi vist sellepärast, et ei suutnud elada inimeste keskel.

 

*

Võtan telefoni välja – Manjalt on sõnum: „Kuidas tal on?”

„Hästi,” vastan valjusti ja saadan öeldu Manjale.

Manjalt tuleb hetke pärast vastuseks: „Palun jaluta temaga võimalikult kaua. Kotis on vett, näksimist.”

Jätame söögipalad matka ajaks. Laotan sviitri mättale, ehitan improviseeritud trooni, panen tütre sinna istuma.

Söögu ja vaadaku, kuidas vesivaksikud kõditavad vett, kuidas musta seljaga ahvenad tulistavad sügavikus, ajades taga hõbedasi maime, kuidas vesirooside bordoopunased südamed jõnksatavad kord paremale, kord vasakule, soovides vabaneda oma ankrutest ja kanduda kaugele, järve vastasserva, nagu oleks seal teine maailm.

„Tu…”

„Anna siil siia! Panen ta kotti. Peame varsti minema…”

Korjan kompsud kokku, kontrollin, kas midagi pole maha jäänud, ja me astume trepist üles väljapääsu poole. Siin on veel atraktsioon – ukse avamise nupp, mida on vaja tingimata urgitseda, lüüa, kraapida.

„Oota,” ütlen ma, „kohe jääb rong seisma, siis vajutad.”

Ta solvub ja sõnab:

„Isi-isi-isi…”

Oo, ma tean seda „isi-isit”, tean liigagi hästi. See on tema arsenalis uus sõna, aga on nii kõvasti külge jäänud, et seda ei ületa miski, ja see ei lase mul normaalselt elada, kägistab mind öösiti, poeb voodisse.

„Isi” tekkis hiljuti, ehk paar kuud tagasi, kuid sai selgeks ja klappis tütre suhu märksa kiiremini kui püha „pe-pe”, mida olin oodanud pärast tütre aastaseks saamist nagu mingit tõotatud kirja kaugelt rikkalt sugulaselt.

Meie viimasel jalutuskäigul kõlas see ebatavaliselt kergelt ja selgelt juhuslikult pillatud häälikute vahel ning ma aimasin kohe selle saamislugu, täpsemalt aimasin, kellele see oli mõeldud.

Ükskord palus Manja mul üles tulla, ise tütre võtta. Ta oli tugevasti meigitud, mida polnud juhtunud minuga koos elades kunagi. Rääkisin talle alati, et see ei sobi talle.

Ta tuli välja natuke vanemana, natuke nukrana, natuke segaduses. Ta ei lubanud mul korterisse astuda. Langetanud pilgu, pühkis ta jalaga midagi nähtamatut, ütles, et palju aega on mööda läinud, ta on veel noor ja läheb vist mehele. Raha on tollel palju ja ta ei tunne kirjanduse vastu huvi.

Kui ma tütre tagasi viisin, magas Manja juba ja too mees tuli välja.

Ta oli pikk, sportlik, tervisest pakatav, randmel oli konservipurgisuurune kell. Nüüd taipasin, kelle hiidratastega maastur seisab juba mitu kuud otse majaukse ees ja tõkestab läbipääsu, nii et vanurid peavad trepikotta saamiseks end pilust läbi pressima, nühkides seljaga krobelist majaseina.

Andsin oma armsa portselankäekese võõrasse, soonelisse, tugevasse kämblasse. Haaranud uuest isast, unustas tütar mind kohe ja kadus pimestavasse, õnnelikku valguskolmnurka – pigistasin isegi silmad kinni.

 

*

Märkan välisukse kitsukeses aknas oma teivasjaama. Elektrirong tuiskab ükskõikselt mööda, mõtlematagi peatuda. Liibun vastu klaasi, haarates kätega uksest, näen, kuidas teelehtedesse kasvanud põgenev perroonisaba vaatab mind solvunult.

Ja veel mõnda aega lookleb rööbaste kõrval too järve äärde viiv hatune teerada, justkui anudes mind peatselt naasma.

Keeran seinal rippuva monitori poole – tuleb välja, et ekspress! Me istusime vale rongi peale. Peatused on ainult suurtes sõlmjaamades.

Seal ootab linn: inimesed, jalgrattad, kimpsud-kompsud, loba.

Jääbki ära eraklikkus, mida olin tütrele otsinud ja tahtnud talle näidata, oodates Manja juhuslikku luba.

„Sinu isa on lollpea,” ütlen ma, „ta pani su vale rongi peale.”

„Pe-pe…”

Läheme tagasi vanale kohale, mis pärast tamburis tõuklemist ei tundu enam nii õdus.

Sätime end akna juurde, kus veel valendavad mu tütre sõrmejäljed.

Ta haigutab, vajub istme seljatoele, peaaegu nagu täiskasvanu. Tardub, jäädes mõtlikul pilgul aknast välja vaatama.

Ja ma näen jälle isa…

Elektrirong lippab rööbastel nagu pillikeeltel.

Kusagilt põranda alt kostab keeruliste mehhanismide hüpnotiseerivat muusikat.

Ja ma lendan kuhugi oma mälestuste kannul.

Teivasjaamade aeglased tuled pakaselises niiskes aknas – üha ja aina mingi mustvalge film. Jääd sama teki all magama, põlved konksus, vaatad magavat õde enda vastas. All sosistavad pikalt veel noored, veel värsked, veel lootusrikkad vanemad. Sul tuleb uni peale, aga sa hoiad kõigest jõust kinni sellest vaikivast hällist, sest tajud alateadvuses, et selliseid hetki tuleb pikendada millegi tähtsa tarvis hiljem, tulevikus.

Ja pikendadki, kurnates välja kogu oma lapsejõu. Hetke pärast sa juba magad sügavalt, käsi rippumas lambina vanemate õdusate vestluste kohal…

Teen silmad lahti. Tütar vaatab mind huviga, naeratab, põsed punnis. On vakka.

Ilmselt rääkisin ma midagi oma lühikese suigatuse ajal. Kuidas muidu seletada tema naeratust, mis ei ilmu ta näole kuigi sageli, ja veel säärast üleolev-armulikku, nagu oleksin mina tema laps ja tema minu…

Mõnda aega vaatame teineteist, nagu oleksime sattunud teise mõõtmesse.

Mina ei pea muidugi esimesena vastu:

„Ma ei jää enam magama. Hakkame aknast välja vaatama!”

 

Vene keelest ERLE NÕMM

 

^[1] Krupskaja-nimeline raamatukauplus Peterburis, mida kutsuti rahvakeeli Krupaks ja mille ümber müüdi raamatuid. Autori märkus.

^[2] Viide sõnale „issi” vene keeles.