Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha vunki juurde saanud: irooniamaigulistest, vaimukassoojadest ja pea alati oskuslikult puänteeritud tekstidest tundub olevat kogusse jõudnud küll vaid tihedalt sõelutud paremik, kuid seda lihvituma mulje raamat jätab.Kuigi üksikute tekstide puhul (näiteks „Elu halvim soeng”, lk 6; „Reisipalavik”, lk 7) on aeg ja ruum äratuntavamalt määratletud, ei meenuta kogu tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ei näi kuuluvat ühtegi konkreetsesse temaatilisse või vormilisse raami või liini. Vabadus tundubki olevat üks kogu tähtsamaid märksõnu: kogu ei noruta ega dotseeri maailmaparanduse teemadel, vaid võtab hoopis pikema jututa vabaduse too teistsugune maailm raamatu lehekülgedel luua. Muidugi aimub fantaasiaküllastest tekstidest eneseirooniat ja arusaama, et tegu on utoopiaga, ent see eneseteadlikkus teeb BK luuleilma veelgi nauditavamaks — ka teadmine võimatusest võib olla vabastav. Vabadus iseloomustab ka BK tekstide mänglevat vormi: ei vabavärsis ega riimis olda kinni, kartmata siiski kasutada võimalust viimasega möödaminnes katsetada. Eks sarnasus ole ikka vaataja silmades, ent kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema „Tolm ja tuli”, mis 80 aastat enne siin luubi all oleva raamatu ilmumist mõjus toonases kirjanduspildis samuti mõnevõrra erandliku ja „elukaugena”, olles küll toonilt võitlevam ja vormilt selgepiirilisem. Alverigi kogus ja loomingus on esiplaanil enamasti eneseteadlikud ja ümbritsevast reaalsusest mõnevõrra eemal- — ja ehk ka üle-? — olevad luuletused, mis tõstavad kõrgele vaimu ja vabaduse, ilu ja inimlikkuse, lisades just luuletee alguses patta törtsu kummituslikku dekadentsitõmmist ja kamaluga irooniat. Ka praegu on meie ärevas ajas värskendav lugeda teost, mis räägib oma isepäisel viisil ja kellelegi pähe lajatamata ajatutest väärtustest. BK kogus joonistub välja kaks peamist liini, mida laseb aimata juba peal­kiri „Ma naeran magades”. Ühest küljest passivad kogu meeleolu märkima unistav olek, heas mõttes kergus, muretus ja lihtsuseotsing. Kogu süngemat tah­ku iseloomustab unenäolisus, millest aimub üleloomulikkuse, teispoolsuse ja viirastuslikkuse hõngu. Esimest laadi tekste tahaks esiotsa ristida autori sõnu laenates „lihtsateks lauludeks”: „naiivseid lootusi loon ilma häbita / ning mu lõvisüda avar, armiline / sala asunud on lihtsaid laule õppima” („Läbi lillede”, lk 36). Ometi on tõele au andes tegu pigem vapruse lauludega, sest teame ju, kui „raske on kergeks saada” — tõepoolest, pole lihtne leida kuulamiseks „lugusid, / millega ei seostu veel ükski mälestus / ja korraga muiata” ning „mitte üle mõelda” („Uitmõte” lk 17; vt ka „Naeratades öhe”, lk 10—11). Heledalt naervate luuletuste seas on ehk keskseim lausa programmilisena mõjuv „Terve hommik” (lk 14—15): „Päev laulis, / aeg sillerdas / ja ega me tõesti kuulnudki, / kuis millalgi pärastlõuna paiku / naabrimehe ragiseva raadio / realistlik uudisteankur / uussiira murelikkusega teatas, / et veel üks sõda on ära jäänud, / sest juba jälle polnud kedagi lahinguväljale ilmunud / ja et üldse ei tea, mis niimoodi edasi saab, / sest need neetud humanitaarid, / neid lihtsalt ei saa usaldada. / Nad lasevad kõik ärid põhja / ja magavad alati sisse.” Tekst võiks suisa anda humanitaarabile uue tähenduse — kas saaks sõja puhul olla paremat humanitaarabi kui sõja ärajää­mine, sest humanitaarid eelistavad köögis apelsine koorida? BK kristallhel­ge pildike muretust hommikust resoneerib kenasti kerge venega, mis Alveri „Nooruses” elujõele viib: „Päev oli pilvitu. Me pilgar pikk. / Me lau­lud — lapsikud. / Mis oli meile püha? / Ei midagi. / Ma olin õnnelik.” „Terve hommiku” jätku ja täiendusena mõjub „Koosolek klaaskuulis” (lk 20), kus apelsinihumanitaaridest on saanud maailmalõpukõrtsis istuvad vanameistrid (vrd Alveri „Raugad”), kes räägivad „elu allhoovustest, kuhu ükski paat ei uppunud” ja kel vana hea hajameel on lasknud juhtumisi unustada kõik, mis pole hingele parasjagu kerge kanda.Viirastuslik-unenäolised tekstid lisa­vad kogule hoopis teistlaadi vürtsi, sü­gis­­talviselt dekadentlikku. Siinkohal muu­tub hele lõkerdamine ähvardavaks naerukäginaks („Puine lugu”, lk 19), kujundimaailmas hakkavad domineerima näiteks tarantellalik ennastunustavalt sõge tants, end võõra nahaga ehtimine, kondiklõbin ja fortuunamekine kaardimäng (vt näiteks „Pöördumine”, lk 22; „Kodukäija”, lk 24; „Vähemalt pool muinasjuttu”, lk 26—27; „Ajalooline tutvus”, lk 28; „Seletuskiri”, lk 31). Rusuvalt dekadentlikule lummale aitab kaasa sümbolite kuhjamine, näiteks luuletus „Kodukäija” (lk 24): „Paar kirja, kimp jorjeneid, rebitud ärtuäss, / kalavõrk, filmirull, ammu vilditud kass, / suveking, roostes kirves, leidmata mantlikäis, / must kilekott, / ääreni süütunnet täis.”Ometi ei lase autor unenäo-luuletustel ähvardava kummituslikkuse õhukesele jääle lõputult libisema jääda — kui pinge viimseni kruvitud, toob ta lugeja lõpuks stiilselt ja heatahtlikult „maa peale tagasi”. Ja maandumine on meeldivalt pehme, kuigi — parafraseerides taas Alverit — kerge kumin teisest ilmast jääb siiski verre („Tontide nägija”). Ehk on mõjusaimad näited niisuguse ülesehitusega tekstidest „Puine lugu” (lk 18—19) ja „Parem hiljem” (lk 32—34). Viimase vabastav, ühtviisi õõvastav ja lohutav lõppakord on järgmine: „Sellel kuul / astusidki viimast korda läbi, / et mind julgustada / lõpuks ometi / kedagi järgmist / luuni ära armastama.” Niisiis, soe helgus ja palavikuline ähvardavus, lustakus ja süngus käivad BK luules käsikäes. Poolused sulatab ootamatult värskeks tervikuks muhedalt mugistav puänteeriv iroonia, mis ei lase kogul kalduda liigsesse idealismi ega eksida ülemäärase sünguse või dramaatilisuse radadele. Ometi paistab, et autor on olnud oma luuletuste vastu küllalt lahke ja peenetundeline, et mitte last koos pesuveega välja visata: mänglevusest hoolimata jääb kõlama see, mis on „päris”. „Ma naeran magades” on kogu, mis meenutab, mis tunne on olla alverlikult „õnnelik, vaba ja laisk” — see on unistuste ja unenägude raamat, mis laseb muidu kehvamaigulise konnotatsiooniga „elukaugusel” paista vahelduseks ahvatleva ja vabastavana. Meenub, et aastaid tagasi teatas Berit Kaschan lugeja nõudliku küsimuse peale, millal siis kogu tuleb, ootamatu lusti ja isegi kergendusega, et arvuti kõva­ketas oli käsikirjaga ühes ära kärsanud — ju polnud õige aeg käes. Õnneks säilib kulunud teadmine, et käsikirjad ei põle. „Ma naeran magades” lubab kahtlustada, et käsikirjad hoopis küpsevad — ja praevarrast ei vänta härg, vaid vaim.