- detsembril 2016 suri Bostoni lähedal Readingi hooldekodus üks Ameerika eestlaskonna värvikamaid esindajaid 1960.—1980. aastail, kunsti- ja kirjanduskriitik Paul-Heinri Reets.
Paul Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas, noorpõlve veetis ta kolmes kodus Nõmmel, õppis 1932—1936 Nõmme algkoolis ja 1936—1943 sealses gümnaasiumis. Aastail 1943—1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, kes Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel Nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust pidasid. Järgnes taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi poole, 1945. aasta jaanuarist märtsini võitles ta Eesti diviisi koosseisus Punaarmee vastu Oderi jõe ääres. Viimaks tuli läbi käia ka Tšehhi põrgust.
Aastail 1946—1950 õppis Reets Bonni ja Freiburgi ülikoolis ajalugu, kunstiajalugu ja võrdlevat usunditeadust. Saksakeelses kultuuriruumis tundis ta end koduselt ning võttis stilistiliseks eeskujuks Martin Heideggeri ja prantsuse sümbolistid. Aastal 1947 alustas Reets mitmekeelset mõttepäevikut, mida pidas kuni aastani 2010 ja mis oma umbkaudu 4000 leheküljega on tema suurim kirjatöö. Tulevase monograafia koostaja leiab sellest muu hulgas poolsada luuletust eesti, saksa ja inglise keeles, aforisme ning kultuurilooliselt tähenduslikke hingeheitlusi.
- mail 1950 jõudis Reets Ameerikasse ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951—1953 õppis ta Harvardi ülikoolis ajalugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiumi magistrikraadiga. Institutsionaalse kunsti kõrval hakkas ta üha enam hindama laste ja loodusrahvaste eneseväljendust, inimlike eluasemete stiihilist ilu, kivide mineraalset esteetikat.
Palju aastaid töötas Reets Bostonis vähenõudlikul, aga piisavat äraelamist võimaldaval ametikohal Lahey kliinikus, kus korrastas registratuuris toimikuid. Töömuresid ta koju kaasa ei viinud, peremuresid endale ei soetanud ja nii võis ta eelkõige pühenduda kunstile, muusikale ja kirjandusele, eneseharimisele, raamatute ja taieste kogumisele või lihtsalt jalutuskäikudele. Ta tegi mitmeid kunsti- ja elamusreise teistesse Põhja-Ameerika linnadesse, aga rändas ka Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Vabalt vallatud saksa ja inglise, samuti prantsuse ja ladina keele kõrval õppis ta iseseisvalt ära vanakreeka keele ning tõlkis eesti keelde muuhulgas Sappho lüürikat.
Avalikkuse ette astus Reets 1955. aastal noorema põlvkonna radikaalset mõtet esindanud ajakirjas „Vaba Eesti”. Tema nelikümmend aastat kestnud tegevuse tuumaks on sadakond artiklit, kirjandus- ja kunstiarvustust, mida ta sõltumatu intellektuaalina avaldas võrdse eduga mõlemas peamises pagulasajakirjas, nii „Tulimullas” kui ka „Manas”, millest viimase toimetuskolleegiumi ta aastakümneid kuulus. Reets arvustas ka nõukogude ajal kodumaal ilmunud kunstimonograafiaid ja luuleraamatuid.
Reets ühendas oma isikus mõneti eraklusse kalduva eluhoiaku ja jõulise suhtlejaande, mis väljendus ka tema rikkalikus kirjavahetuses näiteks Marie Underi ja Artur Adsoniga. Aastal 2011 annetas Paul Reets väärtusliku osa oma kultuurivarast Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusele. Oma raamatu kokkupanekuni Reets eluajal ei jõudnud, tema sulelooming peaks mahuka illustreeritud köitena ilmuma trükist käesoleval aastal. Ent kellel avanes võimalus kuulata Reetsi kütkestavat kõnet, see sai osa tema eluenergia emakeelsest voolust, mis kandis endaga hiiglaslikku faktilist teavet. See vitaalsuse ja eruditsiooni põimumine tegigi temast erakordse inimese, kelle pärisosaks jäi anda laeng kõigile neile, kellega ta kokku puutus.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Kunstiühing Pallas
Korporatsioon Sakala
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides
Lisa kommentaar