Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu.

Olin juba päevi niisama linnas ringi käinud, lootuses kohata mõnd tuttavat, kes teeks juttu, ning et jutt viiks sinnamaale, et ehk on tal pakkuda korterit, mida võiksin üürida. Mul küll oli elupaik olemas, aga see oli jäänud veidi kitsaks. Mulle meeldis kirjutades toast tuppa käia ja kuna mu lood olid läinud aina pikemaks, siis vajasin ka kõndimiseks rohkem ruumi. Selsamal märtsi õhtul kõndisin Supilinna poole. Mulle meeldib Supilinna märtsipäike, eriti päikeseloojang, muidugi selgel, külmal õhtul. Kogu tänav hakkab siis äkki eredas valguses helkima. Majad kõik nagu hiilgavad korraga. Kogu nende hallide, kollaste ja määrdunud-roheliste majade süngus kaob hetkeks; ka sinu enese hing selgib, sind otsekui läbistaks värin. Aitab. Nii ei tohi.

Miks ma ütlen, et see lugu juhtus minuga, kuigi minul oli kogu asja juures pigem väike roll? Nupuvajutus. Minuga otseselt ei juhtunud midagi, ainult see tundmus. Et midagi on juhtumas. Ma olin sel ajal olnud ka pikalt tõbine, nädalaid palavikus. Talv oli olnud pikk ja karge, olin kurnatud. Nägin ja tunnetasin enda ümber kõike veidi kirgastunumalt kui muidu. Nõrkus oli meeled teinud avatumaks, ebaolulise ajukurdude vahelt kustutanud. Kirjanikule on muidugi kõik, mis ajukurde puudutab, vajalik, aga vahel kulub puhastuskuur ka seal ära. Puhas leht, tajud õhku ja märtsi valgust vahetumalt.

Päikesekiir oli juba kustumas, kui ma Mülleri juures äkitselt kui post seisma jäin ja üle tänava vaatasin. Seal seisis vanamees koeraga. Koer nägi sama halb välja kui ta peremees. Küürus selg, kaame nägu, õmblustest lahti rebenenud vana palitu, ümarik kortsunud paarikümneaastane kübar. Koeral siis ka. Müstik ma ei ole, aga eelaimused tunnen alati ära. Ja mida ma järgmisel hetkel näen, rääbu vanaätt koos koeraga tulevad üle tee, suunduvad samuti Mülleri poole.

„Miks veab ta ennast Mülleri juurde ja mida ta sealt otsib?” mõtlesin ma, teda üksisilmi vaadates. „Millele ta õieti mõtleb?” jätkasin endamisi. „Mis toimub tema peas? Ja kas ta üldse mõtlebki? Tal on sedavõrd surnud nägu, et see ei väljenda mitte kui midagi. Ja kust on ta saanud selle vastiku koera, kes temast sammugi maha ei jää, vaid temaga mingi terviku, midagi lahutamatut moodustab ja kes on nii väga tema moodi?”

Kuna ka mina pidin Mülleri juurde minema, siis paratamatult me kohtusime uksel. Ma vaatasin vanameest pikalt. Ta andis mulle kätt ja ütles, et ta nimi on Fjodor, ning noomis mind, et ma ei teeks enam seda, mida ma teinud olen, sest see, kui nüüd aus olla, solvab teda. Ma lubasin end kokku võtta, teadmata, mida ma nüüd nii valesti teinud olen, et vaest küürus kuivetunud vanameest solvata võisin.

Märts küll, aga mis aasta? Mis aasta oli praegu ja milline oli see möödunud aasta, mil see kummaline lugu minuga juhtus? See ei saanud olla 1974, sest ma ei olnud veel Kerstiga abielus, võis olla 1973 või siis 71, 72. Minu ajaarvamine on ikka käinud nii, et on enne Kerstit ja peale Kerstit, eKr ja pKr. Igatahes pidime sõitma Põlvasse, Müller laulis, Johnny luges luuletusi, mina pidin olema üleval helipuldis ja õigel hetkel nuppu vajutama. Aga see oli väga vastutusrikas ülesanne, nii et mu käed ikka täitsa värisesid, kuigi ma polnud joonud juba mitu päeva. Isegi nädalaid, palaviku tõttu. Palaviku kiuste.

Astusin Müllerisse, Fjodor minu järel koos oma näraka koeraga. Juba esikust oli kuulda muusikat, Ojakäär oli just käinud uusi plaate toomas. Ju neid nüüd siis kuulatigi.

Kui me tuppa jõudsime, vaatasid kõik muidugi Fjodorit. Mitte mind. Müller, Johnny, Luik ja Ignassio. Vanamehe koeranähvits sööstis joonelt Luigele sülle. Luik võpatas, lükkas koera eemale, sukad aga läksidki juba katki. Hakkasid jooksma. Muusika pandi kinni, Luigel oli tuju läinud. Vähemalt hetkeks. Aga kuna keegi talle tähelepanu ei pööranud, ei olnud ka põhjust kaua sukkadel peatuda. Kuigi minu pilk seal mõnda aega seisis, seni kuni teised põrnitsesid Fjodorit.

Müller küsis, et kes see tont on ning miks ma ta kaasa tõin. Kui palju ma ka püüdsin, ei õnnestunud mul teda veenda, et tont tuli koos koeraga ise ja mina teda kaasa ei vedanud. Müller jäi kindlaks, et mina tõin selle suva Fedja kaasa ja pean tema eest nüüd ka vastutama. Enne kui ma Müllerisse sisse astusin, oli mul plaan küsida sõpradelt, et ega nad ei tea, kas keegi korterit ei ole üürimas, nüüd aga tundus see jutt mõttetu ja kohatu. Vanamees, koer, jooksvad sukad ja Ojakääru toodud plaadid, niigi oli juba palju elemente, mis võtsid oma, lisaks oli vaja meil pakkida kott. Aidase lintmakk oli Põlvas olemas, aga lint tuli meil muidugi endal kaasa võtta. Ja veel milline, see tuli väga ettevaatlikult ja suurima hoolega pakkida, et viga ei saaks. Lindile sai eraldi kott. Jookidele teine. Kiirustasime siis majast välja, Fedja lihtsalt järgnes meile, olles eelnevalt vaikides meid vahtinud.

Luik, nagu me teda kutsusime, ja Ignassio, nagu me teda kutsusime, tulid meiega kaasa. Kuulama. Nad olid paar. On siiani. Nii et siis Müller, Johnny, mina, Luik ja Ignassio pidime minema. Läksime väikse bussiga, mina olin roolis, kuigi mul lube ei olnud, pole kunagi olnud. Teised, kes kõik lube omasid, tahtsid aga napsu võtta ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui valida halvimatest parim. Parem lubadeta kaine rool kui lubadega purjus. Põlvasse oli küll vähe minna, aga ikkagi. Sõita ma oskasin, lube polnud saanud, kuna olin olnud laisk. Ja osta neid ka ei viitsinud, kuigi tollal oli see võimalus täitsa olemas. Mineku pärast ei muretsenud nii väga, küll aga tuleku pärast, sest see, nagu ikka, jäi hommikupoolsesse öhe. Loomad teel. Kobisime bussi, Fedja jäi koeraga maja ette õnnetult meid vaatama. Mülleri süda oli kalk, seda me teadsime. Johnny oma mitte nii. Vaatasime kõik korra üksteisele otsa, tegime siis bussiukse lahti ning Fedja ronis bussi. Väga aeglaselt, nii et meil kõigil hakkas külm. Koer jäi maha, bussile kurbade silmadega järele vaatama. Fedja ei teinud teist nägugi, imestasin, et tal oma koerast nii ükskõik oli. Kõik tõmbusid bussis veidi koomale, sest Fedja oma kaltsudes haises ning tagatipuks kippus hirmsasti ka köhima ning röga vahepeal taskurätti sülitama. Ignassiole näis Fedja meeldivat, ta isegi naeratas talle. Püüdis Fedjaga juttu teha, mees jäi aga napisõnaliseks, lausudes, et ta on vaba hing ning kohustusi pole, mistõttu võib vabalt Põlva sõita küll.

Saal oli rahvast täis, toona oli nii. Ma ei mäleta, kus see saal täpselt asus, aga ju Põlvas või kuskil seal lähedal. Kõik tulid, sest ega midagi targemat väga teha ei olnud ka kui Müllerit kuulata ja Johnny uusi ridu. Ja nad teadsid, et alati on üllatus.

Ja üllatusi tuli. Johnny võttis siis taskust ühe paberilipiku, mis oli veidi käkerdunud, taskus juba mõnda aega ootel olnud, ärevusest kortsunud. Ja ta luges. See oli Rollingute „Ruby Tuesday”. Varblase tõlkes. Haudvaikus saalis. Keegi ei köhinud, isegi Fedja sel hetkel mitte. Hoidis tagasi või oli unustanud.

Siis tuli minu kord. Ma vajutasin makil nuppu. See tunne on siiani näpu sees, kui seda meenutan. Paar hetke tühja linti. Ja siis see kõlas. „Ruby Tuesday”. She would never say where she came from, yesterday don’t matter if it’s gone… Good­bye, Ruby Tuesday, Goodbye… Who could hang a name on you? When you change with every new day…

Saalitäis pani silmad kinni ja kuulas, üle inimeste voogas laine kui suvine miraaž, kui teate, mida ma mõtlen. Kuuma ilmaga vaatad kaugusse ja asfalt, põõsad, puud, rohi taamal lainetavad, ei püsi paigal. Ja selsamal hetkel ma nägin, kuidas Luik suudles Fedjat. Seda kaltsakat vanameest. Ja mitte niisama. Ikka kohe kirglikult. Nad istusid saalis kuskil seitsmendas reas, keskel. Ignassio vaatas neid, ei pidanud vastu ja ühines suudlusega. Ja see kestis ja kestis, terve loo. Näed, suudlus on siin. Olemas! Mõtlesin sel hetkel Katrinile, kellega kohtusin alles aastakümneid hiljem ning kes kartis üle kõige nii kõigis oma tegemistes kui ka tekstides suudlust. Aga siin see oli. Suudlus! Palun.

Lugu kuulatud, lahkus rahvas saalist, ainult Fedja, Luik ja Ignassio jäid saali. Nad ei saanud käsi üksteise küljest, huuli ammugi mitte, muudkui suudlesid. Lõpuks pidime nad jõuga toolide küljest lahti kangutama ja minema viima. Sest Müller tahtis juua ning jook oli ammu juba otsa saanud, pealegi oli öö ja joogi leidmine sel ajal sellises kohas, Põlvas siis, küllaltki keeruline. Sõitsime bussiga ringi, kolmik tagaistmel ikka veel kirglikult üksteist avastamas. Müllerile hakkas see isegi närvidele käima. Kaua võib. Johnny oli juba enne närvis, sest avastas lavalt tulles, et on Varblase tõlkega paberi kuskile ära kaotanud.

Peatusime Valeri maja juures, Oja tänaval mu mäletamist mööda. Valeril ei olnud midagi. Aga ta soovitas Petsi juurde minna, tal ikka oli viina. Petsi juures oli aga üldse pime. Koputasime tükk aega ukse taga, Müller kolkis vastu akent. Nii et sinna tekkis vist isegi väike mõra. Nii suur oli see viinaisu. Viimaks meenus Johnnyle, et ta tunneb Põlvas viiekorruselises ühte perekonda. Läksime siis sinna, lifti ei olnud. Kõmpisime jala viis korrust üles, Müller oli vihast ja viinanäljast näost punane, kui üles jõudis. Johnny oli nagunii kogu aeg näost punane. Armukolmik oli muidugi kaame, aga rahul, käest kinni, nemad viinast üldse ei hoolinud. Õige ukse taha jõudes libistas Fedja midagi mu taskusse. Vaatasin talle otsa. Katsusin, miski paber. Kas ta tahab mulle midagi öelda? On see miski salasõnum? Minu kohta? Ta enda kohta? Ruby kohta? Johnny lasi kella, uks avati kohe. Uksel seisis neiu, nii umbes viisteist. Korter oli sume, viirukine, raadio mängis. Korter tundus avar ja suur, midagi sellist oleks olnud mulle just vaja, mõõtmetelt. Aga no ei, mitte viies korrus, mitte Põlvas. Neiu oli mulle kuidagi tuttav. Pingutasin oma siledaid ajukurde. Viimaks meenus, neiu nimi oli Iris ja ta oli mu kunagise koolidirektori tütar. Vaat, mis kõik meelde võib tulla. Rääkisin Irisele, et tundsin ta isa, samal ajal kui Müller korteris närviliselt ringi käis. Iris pakkus meile viisakalt kohvi, kuid midagi muud tal meile pakkuda polnud. Müller vaatas isegi baarikappi, uskumata neiu juttu. Kuid tõsi mis tõsi. Baari­kapis oli vaid kauss klaaskomme, šampanjapokaalid ja miskipärast peotäis männikäbisid. Aga ei tilkagi. Jõime kohvi ära, mitte siis küll Müller, kes lihtsalt rahutult mööda tube ringi käis ja Johnnyt kirus. Miks ta oli meid toonud miski lapse juurde kohvi jooma ja lisaks kõigele oli ta ka ära kaotanud Varblase tõlke, mis on täiesti andestamatu. See omakorda meenutas mulle Fedja antud paberit, voltisin selle lahti. Muidugi oli see „Ruby Tuesday”. Varblase oma. Küll ma selle hiljem tagasi annan, las ta olla veidi ka minu taskus. Tundsin ennast nii kuidagi olulisemana. Tõusime lauast, tänasime, vabandasime Mülleri pärast, olime seda harjunud tegema. Ja lahkusime. Trepist alla, viis korrust. Müller, ise janusse suremas, nagu ta rõhutamast ei väsinud, sõimas Ignassiot, et kuidas mees saab nii loll olla ja lasta mingil kalkaril enda naist suudelda. Kas ta end kuidagi alandatult ei tunne? Ignassio kehitas õlgu ja suudles Luike ning kohe ka Fedjat. Lõpuks hakkas Mülleril sellest kõigest halb. Nii suudlemisest kui ka ilma viinata olemisest. Ta oksendas, mis on vana joodiku puhul midagi ennenägematut. Me pidime Põlvast lahkuma.

Fjodor oli meiega muidugi ka terve tagasisõidu, nad ei saanud üksteiseta enam üldse. Ignassio hoidis Luigel ühest käest, Fedja teisest. Vahepeal hoidis Ignassio ka Fedja kätt. Luige sukad olid lõpuni jooksnud, me jõudsime tagasi Tartu. Mülleri juurde. Koer ootas sealsamas, kuhu oli jäänud. Hommik koitis. Teised astusid bussist maha, läksid tuppa, ma parkisin bussi maja taha. Kui ma tagasi tulin, seisis Fedja oma koeraga juba teisel pool teed, seal, kus ma ta enne Põlva sõitu olin eest leidnud. Ta nuttis. Koer ka. Ma oleksin tahtnud koera sel hetkel suudelda. Goodbye, Ruby… Viipasin talle, koer viipas vastu. Sisenesin Müllerisse, Rollingud juba mängisid, ja kõik oli nii nagu enne. Peaaegu. Luige sukad olid terved. Vaatasin aknast välja, maja taga bussi polnud. Imelik. Seal seisis vaid Karvandi Žiguli 01, millega aastaid hiljem väike Arp Müller sünnitus­majast koju toodi. Käisime me ikka Põlvas, oli mu esimene küsimus. Seisin totaka näoga. Varblane istus keset põrandat, vaatas mind üle prillide ja muigas. Toppisin ebamugavusest käed taskutesse. Võtsin taskust paberilipiku, kus olid sõnad, mille Fedja mulle seal viiendal taskusse poetas. Tahtsin juba Johnnyle ulatada, et meest rõõmustada, aga rullisin siis paberi lahti. Seal seisis Ruby asemel nüüd hoopis midagi muud: „Ma olin ju haige, aga haige inimese elamused on peaaegu alati petlikud.” Fedja, kurat.

Still I’m gonna miss you.