5Miinust ja Puuluup: „Kannatused ehk Külakiigel pole stopperit”.
Universal Music, 2024. 33 min.

Laulusõnad, eriti räpp, on tänaseks kahtlemata osa kirjandusest. Või siiski mitte? Kõhklust tekitab asjaolu, et käesolev tekstike on esimene plaadiarvustus Loomingu lehekülgedel.

Jah, räpp (ja muugi „kirjandusperifeeria”) ei sobitu tõsikirjanduslikku malli ilma teatud mööndusteta.^[1] Ent räpparid on kirjanduse mallidele vastu tulnud, koostades „Eesti räpptekstide kogumiku” juba aastal 2006 ning hiljem sarnase ambitsiooniga heliplaadi „Eesti räpptekstide kogumik. Osa II” (2019). Ja see ambitsioon on ka hästi vastu võetud: Loomingu lehekülgedelgi on räpi mõju riimiloomele võrreldud Noor-Eesti omaga^[2] või vähemasti nenditud, et „räpp luulena ja tihendet kujul on ka eesti keeles võimalik”.^[3] Iseasi on, kas räpp peab tingimata luuleks saama, et temast kirjandusajakirjas passiks kirjutada.

Võib ka olla, et räpp – „hübriid improviseeritud kõnest ja hoolikalt kirja pandud luulest”^[4] – peab hoopis improviseeritud tavakõneks saama, et teda tõsiselt võtta. Umbes nii võiks mõningase liialdusega kokku võtta Tiit Hennoste pea kümnendi­tagust seisukohta.^[5] Seal näib ta olevat räpi suhtes üsna ettevaatlik, heites muu hulgas ette, et räpis kipub vohama „andetu ropendamine”^[6] ja puuduvad sageli diskursusepartiklid (koos muude keeleliste „parasiitidega”). Nende etteheidete ilmselge jaburus teeb nähtavaks räpi ja tavakõne samastamise katsel tehtud kategooriavea; liiatigi, et räpis ongi roppus tihtipeale diskursusepartikli ametis. Tähelepanuväärne on ka see, et oma etteheidetega pälvis Hennoste mainimise Genkalt („supertiltis Vikerkaares Hennoste”), mis omakorda kajastus plaadiarvustustes^[7] – vaidlused räpi üle võivad liikuda sujuvalt kirjanduskriitika ja räpi enese vahet.

Mõttevahetused Bob Dylani Nobeli^[8] või Kendrick Lamari Pulitzeri preemia^[9] üle on praeguseks vaibunud, aga ilmselt seisab meil veel lähiaastatel ees tuline poleemika esimese laulukirjutamise eest antud kirjanduspreemia üle. Eeldused selleks on igatahes olemas. Arutelu laulu­sõnade kirjanduslikkuse üle on palju laiem ja pikaajalisem kui siin osutatud ning ka ülikoolides uuritakse seda teemat.^[10] Räpp ja muusika laiemalt on ju paljudele sisse­pääsuks kirjandusmaailma – võtkem see siis kirjandus­mängu täienisti sisse. Ja vahest leidub võimalusi käsitleda räppi räpina, mitte luulena, tavakõnena või nende hübriidina.

 

Õnnestunud koostöö

Kes osanuks arvata, et 5Miinuse pompoosne peoräpp ja Puuluubi villane „zombi-folk” käivad kokku hõlpsasti nagu legoklotsid? Eurovisioonil käinud „(nendest) narkootikumidest…” oli poplauluna õnnestunud, aga võis mõjuda juhusena. Arvustatav album tõestab aga vastupidist, liiatigi, et koostöö tulemus on nii tiheduselt kui teostuselt kummagi koosseisu varasema loomingu enamikust üle.

Puuluubi ja 5Miinuse iseärasused täiendavad üksteist: seal, kus üks on kinni jäänud Võsu pisigängsteri hooplemisse, aitab teine leida uusi sügavusi; seal, kus üks on Hiiu kandle kõlast justkui juba viimase välja võtnud, idandab teine samast allikast päris värskeid kõlasid. Tõsi, selles eksperimendis on ehk ka vähem õnnestunud momente, mis seostuvad eeskätt liigse agarusega kuulajale meeldida. Ent need momendid ei pääse jäävalt mõjule, kuivõrd albumit kuulates püsib tunne, et tegemist on pisikese kulminatsiooniga eesti muusikas.

Pean siin eeskätt silmas räpi ja pärimusmuusika mõneti loomupärast kokkuvoolamist. See ei toimu ehk täpselt tolles vormis, mida ennustas Rein Rannap oma õnnetu nimega populariseerimissaates „Muusika väikese m-iga”,^[11] aga tulemus mõjub sellegipoolest (või pigem tänu sellele) päris sundimatuna. Puuluubi ja 5Miinuse ülimaskuliinne energia on eksimatult „suure m-iga muusika”. Aga erinevalt 5Miinuse varasematest pueriilsustest heidavad nad nüüd pilgu mehisusega ülekompenseerimise tagamaadele. Puuluup on omalt poolt aga vältinud ansambli AC/DC saatust, kes legendi järgi olnud väsinud etteheitest, et nad on välja andnud 15 täpselt samamoodi kõlavat albumit, kuna tegelikult oli kõnealuseid albumeid kokku juba 18.^[12]

Jah, leidlik ja õnnestunud koostöö on selle albumi kirjeldamisel number üks. Aga see on ka meeldetuletus koostöö kui sellise võimust. Vahest annab käesolev näide impulsi ka paremaks loominguliseks koostööks kirjanduse valdkonnas, seda nii loojate kui uurijate seas. Siiski, koostööimpulss ja kaasakiskuv muusika ei ole sugugi kõik, mida „Kannatused…” suudab kirjandus­huvilisele pakkuda.

 

Regionaalpoliitikast räpikeeli

Albumi keskne metafoor leidub juba pealkirjas: kohalikud pätid on külakiigel kokku saanud ja minnakse aina suurema hooga üle võlli, kuna puudub pidurdusmehhanism – olgu see siis väline või sisemine. Sellesama tuhinaga sukeldub album kolman­dasse Eestisse ning avanev vaatepilt teeb korraga uhkeks ja õnnetuks.

Äärmiselt kaasakiskuvas muusikas peitub nimelt selge kriitiline sõnum: osal meie ühiskonnast on gaas meeleheitlikult põhja vajutatud, kuna nad on teistest lootusetult maha jäänud. Või maha jäetud.

Seega tuleb teatava hämminguga tõdeda, et „Kannatused…” on omamoodi kontseptuaalalbum. Keskne probleem on kahtlemata maapiirkondade mahajäämus, kõrvalteemadena kerkivad esile üksildus, lähisuhtevägivald, röövkapitalism ja keskkonna­kaitse. Vahest ei ole hoobilt selge, kuidas peaks need märk­sõnad kokku käima praaliva pätiräpiga. Aga tegelikult on räpp ju algusest peale (olgu 1970-ndate New Yorgis või 1990-ndate Eestis) olnud allasurutute ja mahajäänute protest – kord trotsi, kord kaastunde poole kaldu. Ja sotsiaalsete probleemidega tegelevaid kontseptuaalalbumeid leidub samuti palju, võtame näiteks kas või kaks haakuvat albumit aastast 2021: Puuluubi „Viimane suusataja” ning Genka ja DEW8 „Doom”, kummagi üheks keskseks teljeks inimtekkelised kliimamuutused. Aga „Kannatused…” on fookustatum ja programmilisem. Lähtudes probleemnäidendi mõistest võiks seda nimetada lausa probleemalbumiks.

Sellise sildi välja käinud, pean aga kohe hakkama öeldut pehmendama. Esiteks sellepärast, et „Kannatused…” ei esita sotsiaalset probleemi ühemõtteliselt ega plakatlikult, tegemist pole ei virgunud egalitaarsuse ega kolkapopulismiga. Tõsi, album on kahtlemata „kuulajale kirjutatud”, aga luuletaja ausa pilguga. Teiseks tuleb hoiduda albumit probleemile taandamast sellepärast, et siin peitub palju muudki, eeskätt päris dramaatilise kaarega narratiiv, mille komplekssus nõuab väikest ümberjutustust ja kommentaari.

 

Hästitempereeritud album

Albumi võib jaotada kahte osasse nii, et selle nimilugu „külakiigel pole stopperit” (7) osutub kulminatsiooniks maanilise esimese ja depressiivse teise osa vahel. Kui esimese osa algusest välja arvata kuldaväärt leid-skit „sissejuhatus” (1) ja natuke võõrkehaks jääv „(nendest) narkootikumidest…” (2), siis jääb järele põhinarratiivi jutustavate lugude kolmik (3, 4, 6). Albumi teine pool võtab ette põhinarratiivist hargnevad teemad ning kui sealt maha arvata epiloogilised viimased kaks lugu (12, 13), siis jääb järele teine kolmik (8, 10, 11). Esimese ja teise poole kolmikute suhe on minu hinnangul kiastiline, nagu allpool selgub. Kummagi albumipoole keskele on torgatud kuldlõikeliselt mõjuvad skit’id (5, 9), kumbki oma poole suhtes emotsionaalselt vastumärgiline nagu täpid yin-yang’i sümbolil.

Võrdlemisi keerukast arhitektuurist hoolimata on albumi jutustus hästi jälgitav. Isegi albumi esimene täispikk, Eurovisioonil käinud lugu (2) juhatab kuulaja staarikultuuri juurest „Võsareporteri” ja Siberi rahabossi maailma.

Juba kehtestatud esimese isiku kinnistab seejärel „pole talenti, on vaid töö” (3). Nüüd hakkab esitajate poolkollektiivne artisti-mina üle minema „kylvi kõrvale Enyat” kuulava traktoristi minaks. Kibeda lahutuse tuules fetišeerib minategelane oma töö­uhkust – sest käes on „päevad, mil sind ma enam puutuda ei tohi”. Ning töökangelase rinnaletagumine kõlab päris õõnsalt, kui salmi lõpuks lausutakse oma hoiaku selgituseks: „sest su uus mees on tont ja andetu jobi”. Minategelase psühholoogia on siin piisavalt mitmekihiline, et „andetuks” sõimamine laulus, mis eitab talendi olemas­olu, mõjuks pigem nüansi kui luule­tehnilise apsuna. Ning selle loo tuumaks oleva armukolmnurga ja emotsionaalse segaduse võtab hiljem eraldi fookusesse lugu „meie vahel pole ühtegi meetrit” (11), kus lüürilised mina ja sina „räägivad sama keelt aga ainult peeglis”.

Kui kolmandas loos trügisid sisse kõrva­lised hüüded „Arbeit macht frei!” ja „Au tööle!”, siis järgmises palas liigub see „tööuhkus” Belarusi kabiini üksindusest veelgi kaugemale. Nüüd laieneb lüüriline ruum kodukülla, kus, nagu sõnastab pealkiri, „isegi kakelda pole kellegagi” (4). Maaniline episood otsib väljundit, aga koduloomad on surnud, kaev on kuiv, „siit vikat on vanad ja linn lapsed viind” ning jääb vaid üksinda viina võtta. Ja valmidus äärmusteks on ikka olemas, „[—] püssiotsad saetud [—] Ainus kuul, mis jäetud, lõpuks rauda aetud”. Seesugusele impulsile annab hiljem omamoodi vastuse ka Jevgeni Prigožini surma „tähistamiseks” kirjutatud „ära tee eraarmeed” (10).

Ent „isegi kakelda…” sisaldab ka kogu albumi ilmselt kõige paremini rahvasuus käibele läinud salmi, mille võiks põgusalt luubi alla võtta. Tervet albumit iseloomus­tavad viited-allusioonid kirjanduse ja levimuusika klassikale (ja unaraladele), ent selle pala teise bridge’i ülekirjutus Leelo Tungla sõnadega laulule „Leib jahtub” on ilmselt mõjuvaim:

1  valgel laual, hallitav leib
2  vaata, mida laar ja kaks kallast on teind
3  madal uksepiit, lapsed on läinud siit
4  ei anna enam täna meil peksta ka neid
5  valgel laual, rätiku all
6  kus peidetud lipp oli prussipuu all
7  saad lõuga ja teine, milles ma veendund
8  siin talu peal haamrile lisaks on ka needus

Vaatepiir on juba eelnevalt ahenenud kodukülalt kodutalule ja tsiteeritud lõik toob pilgu armastatud kodutunde-laulu abil söögi­lauale. Aga leib on nüüd ammu jahtunud ja äragi hallitanud. Teine värss jätkab suurepärase assonantsitiheda fraasiga, mis oleks nagu keelest enesest välja pudenenud. See metonüümiline värss seob suure poliitika väikese leivapätsiga, kutsub aastakümnete pikkust protsessi vaatama. Kolmandas värsis naaseme jälle Tungla kuulsate ridade juurde. Neljas värss teeb õõvastava haagi ja jahtuva leiva asemel ootab lapsi kodus vägivald. Ainult et siin lööb olevik minevikust irdu ja „enam” muutub vaat et sama kaalukaks kui Madis Kõivu leitud „aga-ometi”. Koduvägivalla plaan läheb küll luhta, aga riimuv „teind-neid” tõmbab poliitikute tegevuse ja lapsevanema plaani vahele tugeva seose, oletatavasti põhjusliku.

Viiendas reas naaseksime nagu Tungla ridade küsimärgi alla pandud õdususse ja väiksusse, aga hakkame oma vaatevälja hoopis suurendama, et taas hõlmata kogu talu. Samal ajal jätkub paratamatu liikumine mineviku suunas: minevikuvormide ja abisõnaga, aga ka okupatsiooniaega signaliseeriva „peidetud lipuga”. Liikumine on niivõrd kavakindel, et kaks viimast värssi mõjuvad otsekui kaks ajatut (n-ö gnoomilist) tõsiasja, mille muutumine ei ole osa maailma toimimisest: lõugasaamine ja talu peal olev needus. Kaheksandas värsis toimub ka paratamatuna mõjuv rubato, mille käigus laguneb lõigu daktülit otsiv flow, et anda teed refräänile.

Albumi järgmine lugu „kõige usinam kustutaja” (6) jätkab põhinarratiivi, jutustaja on nüüd juba küpsem, aga sugugi mitte vähem kibe. Minajutustajat naabrinaiste saunaõhtule ei kutsuta ja kättemaksuks süütab ta naabrite sauna. Seejärel tõstab ta pitsi ning tikuväävli lõhnaga seguneb „inimliha kõrbelehk”. Vahest on siin kirjeldatud midagi sarnast Andrus Kasemaa romaaniga „Ema tuba”, mingit isekat vimma („kui rõõm ei saa minule, ei saa ta kellelegi”). Aga „Ema toa” poolteistsada lehekülge tulekahju-fantaasiat on siin tegudeni viidud juba teises salmis. Ning siit laulust tuleb hiljem „metsvinti” (8) kaasa „naabrimutist yle jäänd petrooleumi ja yks tuletikk”, sest „mets tahab enda eest suremist” – on see nüüd metsa kaitsmise või varastamise eesmärgil, jääb lahtiseks.

Albumi keskpaigas lülitutakse aga tulelt veele. „külakiigel pole stopperit” (7) on selgelt lugu 5Miinuse liikmete kodukandist Võsust. Üle merelahe jäävast külast on ometigi tulemas keegi, kellega kakelda, ja siin hakkavad mereveega segunema kõiksugu muud vedelikud. Sellest segust ka järele­andmatu tempo koos lovesse langenud Veissoni glossolaaliaga.

Albumi lõpetavad omamoodi epiloogiga üksinduse pärast itkev „vaprad ja ilusad” (12) ning lüüriline „ühe mehe naine oli kaubanduses”. Esimest kannab raskesti kirjeldatav doom-helgus ja siin antakse välja hoiatus: „tra siis alles näete, kui te jääte yksi”. Kuuldavasti Pikne Kama doktori­tööst inspireeritud „ühe mehe naine oli kaubanduses” (13) lülitub aga kolmandale isikule ja lugu kahest mehest-naisest mõjub nagu nukker kooda kogu albumile: „teise mehe naine rippus laukatuules”.

 

Üks kirjanduse allikaist on laul. Ja rohkem ei olegi tarvis nende kahe ühist voolu­sängi demonstreerida, tuues näiteid n-ö räpi­lahingutest „Vanemas Eddas” või rahva­laulu rollist levimuusikas; ei tarvitse meenutada, et Enno rääkiski pigem lauludest kui luulest või et Liivi luuleteooria põhines muusikal; ei tarvitse öelda, et eesti kirjandus säilis ja levis Nõukogude okupatsiooni ajal paljuski tänu muusikale, et kõige rohkem värsse on eestlase mälusse söövitanud ilmselt Heldur Karmo ning et tänapäevalgi puututakse sõnakunstiga kokku suurel määral läbi muusika – muusika, mis antud juhul suhestub kirjandustraditsiooniga sõnaselgelt.

See kõik on lugejale selge. Selge on ka see, et kuigi laulusõnad pole kirjutatud paberil avaldamiseks, võivad nad olla poeetiliselt luuleklassika kõrgusel. Ka raadiohiti taga võib olla programm, sidus narratiiv, kujundisüsteem ja palju muud kirjanduslikku – ilma seejuures kirjanduslikult mõjumata. Muusika ei pea saama kirjanduslikuks, et kirjandus võiks ligineda muusikale.

 

^[1] Vt nt R. Lotman, Põgenev luule. Tähele­panekuid ja märkmeid eesti insta- ja räpp­luulest. Keel ja Kirjandus 2022, nr 4, lk 291–308.

^[2] H. Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. Looming 2022, nr 5, lk 668–680.

^[3] J. Rooste, Kõva areng või lihtne rasvumine? Looming 2022, nr 11, lk 1550.

^[4] Nt H. Allik, Selle maa keel. Eesti räppluule kõnest ja kurjast. Vikerkaar 2016, nr 4, lk 54.

^[5] T. Hennoste, Third space. Vikerkaar 2016, nr 6, lk 38–45.

^[6] Sealsamas, lk 44.

^[7] Vt N. Lotman, Tulevane doom-tekst? Värske Rõhk 2023, nr 84, lk 116–122; J. Susi, S. L. Jõerand, Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka”. Sirp 22. VII 2022.

^[8] S. Urgas, Vastust teab vaid tuul – Kas Bob Dylani laulusõnad on kirjandus? Värske Rõhk 2017, nr 49, lk 137–141.

^[9] D. Tamm, Kas järgmine Nobeli kirjandusauhind läheb Comptonisse? Värske Rõhk 2018, nr 54, lk 136–140.

^[10] Võtkem väikeseks näiteks kas või hiljutised üliõpilastööd: L. Lajal, Eesti räpp­tekstide ja rahvaluule poeetika võrdlev analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu, 2023; B. Pettai, Räpptekstide temaatika 5miinuse, Küberünnaku ja Karmo, Stupid F-i ning Bad Arti näitel. Bakalaureusetöö. Tartu, 2019.

^[11] Vt klippi YouTube’ist pealkirja all „Rannapil läheb käest ära”.

^[12] Albumi olulisusest 5Miinuse ja Puuluubi jaoks vt ka: K. Viilup, Nädala album. 5miinuse ja Puuluubi ühine album on kui popmuusika „Rehepapp”. ERR 26. IV 2024.