EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastajast saabki
kullerkupp oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
Mis nägijas janutab näha,
ei leia hingamist
rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust
vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla.
See on teisel pool. See on teisel käel.
Peegli ees tõeluses. Varjukaetus^[1] vaeseke
ei saa ruumi oma lamedast maailmast
ja valguse vaibudes vaibub temagi,
vaataja ära pöördudes pole teda enam.
Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus,
võlts manamine ilmalikel matustel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsmine
valguse loojudes. Kunagi
jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas,
tõelus aga vajutab näo vastu akent.
Virvendav ruum ohakais,
sääskedes ja leevikestes ja kõiges,
väikese jumala lömmis ninake
vastu meie lamedat maailma. Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.

See on Kaplinski luulekogu „Tolmust ja värvidest” (1967) lõpuluuletus. See on väga huvitav luuletus. Mis siin toimub?

Ei ole lohutust, tröösti, võib-olla isegi lunastust (kristlik Lunastaja on ju üksiti ka Lohutaja). Seda on eeldatud, otsitud, võib-olla petlikult arvatud end olevat leidnudki, kuid ei. Lohutust millest? Sellest, et subjekti ja tema tajutava maailma vahel on tõke, läbimatu membraan, subjekt on mõistetud üksindusse, solipsistlikku isedusse. Kullerkupp võib saada kurvastajast osa, kuid nägijast nähtavani on samm, mida ei astuta kunagi. Siin on mitu küsimust. Kas kullerkupp ja kurvastaja kuuluvad kokku algriimi pärast? Kui jah, siis kas algriim kehastab seda sammu, mida kullerkupu ja kurvastaja vahel saab teha, või on see vaid keele, nimetamise poolt pakutav osasaamise illusioon? Kui jah, siis on luuletus juba oma algusridades lõpuni jõudnud. Kui ei, siis sedastatakse siin asümmeetria: mina võin kullerkuppu küll näha, kuid ma ei saa temast osa, kuni ma eristan ennast nägijana ja teda nähtavana; kas osadus on võimalik vaid siis, kui ma nägemise asemel kurvastan – ja kurvastan ma ju selle pärast, et nähes ma ei pääse osadusse? Või on asi selles, et kurvastamine on midagi, mis teeb mind kullerkupuga võrdsemaks – sest näha kullerkupp ei saa, küll aga kurvastada, näiteks närbudes? Kui mina närbun, siis kullerkupp saab sellest osa, sest ka tema on närbuma määratud? Igal juhul on osasaaja kullerkupp, mitte mina – minu närbumine ei anna mulle osadust kullerkupu närbumisega, teistpidi aga küll? Ja mis mõttes kullerkupp saab oma osa? Osadus on, aga mina ei saa sellest oma osa? Osad ei jaotu võrdselt? Ja sellest kogu lohutamatus?

Nägijas on miski, mis janutab näha. Mis see miski on? Miks ei öelda, et nägijal on janu, miks siin eristatakse veel see miski nägija sees, mis janu tunneb? Kas see on janu ise, mis sunnib seda ütlema – sest janu on ju puuduolek ja igatsus puuduoleva järele, lahutatus sellest, mis janu kustutaks, niisiis janu ise võtab sellise kuju, nagu oleks januneja lahutatud sellest miskist, mis ta sees on? Kas see miski on tühjus, puuduolek januneja sees? See miski ei leia hingamist rohus ja õites, ta ei saa hingata, siin pole isegi mitte ainult janu enam, vaid ka õhupuudus? Ta ei saa taimedes hingata, sest ta on janu; janu on puuduolek, puuduolek ei saa hingata ega juua, kuni ta ei loobu olemast janu – aga ta ei saa endast loobuda, sest siis ta ju kaoks, kaoks see, mis nägijat nägijana hoiab – iha näha, nägemisjanu. Januneja ei saa leevendust puu mahladena üles-alla liikudes, sest sel juhul poleks ta enam januneja ega janu, vaid janu kustutus, lohutus. Lohutust ei ole, seni kuni januneja vajab lohutust ega muutu ise lohutuseks. Aga kuidas saab lohutus iseennast lohutada? Või õieti – milleks siis enam? Mida see lausekonstruktsioon, see des-lauselühend õieti väljendab: „ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles” – kas puud mööda nõrgudes peaks tulema leevendus või puud mööda nõrgudes on vaev? Terve mõistus ütleb, et mõeldud on esimest, kuid tegelikult on ka teine ikkagi võimalik, sest janu, kui ta jääb januks, on vaev ka siis, kui ta puud mööda nõrgub – see, mis peaks andma leevenduse, lunastuse, hingamise, jääb januks, sest ta tahab näha midagi, mida ta juba niikuinii näeb! Kuigi ta juba näeb, ta januneb ikkagi veel näha, ja see jätab ta pimedaks ka nägijana, sest ta ei loobu oma puuduolekust. Ei aita ka see, kui ta suunda vahetab – puud mööda alla, niint mööda üles – suunda peaks muutma nägija ja tema janu vahelises mõõtmes, aga see, nagu näha, on lohutamatult võimatu, selles suunas pole võimalik sammuda. Kui januneja saaks olla kullerkupp, siis ehk – aga siis poleks ta enam ei nägija ega kullerkupp, ta oleks keegi, kelle kohta ehk mõni teine nägija saaks kurvastades öelda „kullerkupp”, aga mitte ta ise.

Niisiis, kullerkupp, rohi, kroonlehed, puusooned, niin – see kõik jääb teisele poole. Vähe sellest, see jääb teisele käele. Miks see antropomorfism ja -tsentrism siinkohal, kas ei piisa lihtsalt transtsendentsist, teispoolsusest, on vaja lisada ka teine käsi? Muidugi ei piisa, sest selles ju asi ongi, kullerkupul ei ole käsi, nägijal on; käsi on kaks, üks käsi pole teine käsi, üks käsi on teise käe puuduolek just seepärast, et teine käsi on ka olemas, käel on alati üks teine, mis pole ta ise; nägija on oma sümmeetrias kogu aeg pooleldi puudu. Kullerkupp pole sümmeetriline kaksiti, paariti, üks-või-teine-mooduses, vaid igas oma punktis, tema ümar õis kordab end muudkui, ta on iseendas lõpmatu, ta on iseendal käes, ta on iseennast tervenisti haarav käsi ilma teise käeta; võib-olla sellepärast saabki ta oma osa kätte, sest tal pole puuduvat kätt?

Nüüd järsku on nägija hoopis peegel. Tasapind, membraan, millest aga midagi läbi ei tule, vaid kõik põrkub tagasi. Peegel näeb, aga ühtlasi on ta varjukaetus, tema nägemine on varjamine ja kaetus – siin muidugi tehakse sohki, sest kaemine on võru keeles ju vaatamine, var’okaehtus on miski, millest on näha vaataja vari ehk peegeldus – aga see võru- ja eestikeelse tähenduse segiajamine on just nimelt peegli tasapindsuse väljendus, vaataja vaatab keeltki nii, nagu oleks see vaid pind. Ja hakkab seda pinda mööda muudkui libisema: VArjukaetus VAeseke, VAlguse VAibudes VAibub temagi, VAAtaja pöördudes pole teda enam, ja järgneb kõik, mis on VõLTS ja ViLeTS: nimi, looming, traditsioon, pärand, töö, ühesõnaga kõik, mis meid inimliku kultuuriga seob. See on võlts, sest see on vaid peegelpind, peegelpilt, mis peegeldab seda, mis on päriselt ja (sest?) on selle pinna taga, ruumiline, sügav. Siin siseneb teksti teatav paatos, teatav tõstetus ja stiliseeritus: vilets ja võlts on kõik (mitte kogu) peegelpildi loodetud pääsmine (mitte pääsemine) valguse loojudes. Selles on Koguja meeleheidet, see meeleheide ongi inimtraditsiooni sügavikust pärit, just seda see intonatsioon siin ütelda vist tahabki. Ilmselt sellest intonatsioonist ja paatosest tuleneb, et võltsid matused on just ilmalikud – millegi pelk jäljendamine, jumal on kaotsis, teispool pinda. Kunagi / jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas – seegi on Koguja stiil: „aknaist vaatajad jäävad pimedaks … kruus allikal kildudeks kukub” (Koguja 12. peatükk, Kaplinski/Salo tõlkes 2016: „aknast vaatajad jäävad pimedusse … veekruus kildudeks puruneb”). Peegel muutub läbipaistvaks – temast saab ühtäkki aken. Ja nüüd vajutab tõelus – kõik kullerkupud, rohi, kroonlehed, puusooned ja niin, ohakad, sääsed, leevikesed, virvendav ruum – oma näo vastu klaasi. Tõelus näeb nüüd sellest kunagisest nägijast läbi. Kas ta vaatab ilma januta? Tõelus on lapse näoga jumal, lömmis nina vastu klaasi – siingi antropomorfism, tõeluski vaatab, ja me peame teda kujutlema ühtaegu jumalana ja lapsena – trööstiva Lunastajana? –, et kuidagigi mõista anda, et tema vaatamine pole seesama mis meie vaatamine, tema vaatamine on januta ja ruumiline. Aga kes teda siis näeb? Kas me siis ei kuhtunud, närbunud, kas ei jäänud me pimedaks ega murenenud? Jah, kuid me näeme endiselt, me pole ikka veel surnud, luuletus pöördub tagasi oma algeeldustesse, ikka see janu, mis tõlgib tõeluse lapsjumalaks, mis on ka ise peegeldus, ta on nägija peegeldus, fantoom teispool membraani. Nii muutub loodus ise nägija peegliks, kust nägija näeb ennast, aga ei tunne ennast endana ära, sest ta ei oska uskuda, et tõelus on samuti peegeldamisvõimeline ja et nägija ise võiks üldse peegeldamisväärne olla! See lapsenäoga jumal tundub talle hieroglüüfina. Nägija moondab tõeluse hieroglüüfideks – arvates, et arusaamiseks on vaja tõlkida, aga nii ta saabki pelgalt aru, mitte aga osa. Kas need hieroglüüfid ongi janu, mis voolsaid ja elusaid puusooni mööda nõrgudes ikka kuivaks ja hingetuks jääb? Me jääme sellest viivust ilma, sest me ei lase oma janust lahti, muudkui kirjutame mööda tasapinda. See viiv on armust antud – jälle kristliku maiguga väljend, lunastav, halastav hetk –, aga me laseme selle mööda, sest me tahame, et see midagi tähendaks ja oleks nimetatav, ühesõnaga, et ta oleks tõlgitud meie janu keelde. Me jääme jannu, sest me ei lase oma janust lahti.

Aga mida teeb viimane rida? Ta ütleb, et valgus nimetas meid tõeluse peegelpildiks. Nii et siingi oleme me vaid passiivsed – nähtavuse eelduseks on valgus, ja selleks, et me näeksime, on meid juba nimetatud peegelpildiks – me näeme ainult tänu sellele, et me peegeldame ja nimetame, aga nimetatavus on juba meile algpositsioonina, võimalikkuse tingimusena ette antud? Ja me ei pääse sellest isegi siis, kui peegel muutub aknaks, me kirjutame üha uuesti akna hõbehieroglüüfe täis? See on tõesti lohutu.

See luuletus ei ole kirjutatud selgelt mõeldes, see tekst on segadik, ta pole selgeks arendatud kujund, vaid sumamine ähmastes üleminekutes, selle kujundid on ujuvad ja virvendavad. Selle luuletuse aegruum laguneb koost – kui peegel on kadunud, keda vaatab siis veel jumal, ja kuidas aknast jälle peegel saab, jne? See ei ole loogiline pilt, see luuletus ei meigi senssi, ta ei ole täie teadvuse juures, ta on ebaloogiline, meeleheitlik ja segane hüüe, kus kõik läheb sassi, kõik on küsitav, kõik muutub millekski muuks ja ometi jääb kõik muutumatult iseendasse suletuks – seda kõike korraga. Arusaadav on vaid üks – ei ole lohutust, lohutuse koha peal on tühjus, või just vastupidi – lohutuse ase on täis topitud meie janu lohutuse järele. Võib-olla ainult sellisena suudab see luuletus osutada lohutuse võimalikkusele, võib-olla see meeleheitlikkus on see, mille kaudu siseneb luuletusse ikkagi mingi lootus? Võib-olla see luuletus on ise kullerkupp, mis oma ähmaste olematute silmadega sõnademembraanist läbi vaatab ja meie traagikast osa saab? Oma osa.

*

Aga:

Zhuangzi ja Huizi uitasid kullerkupuvälja ääres.
Zhuangzi ütles: „Kullerkupp saab mu kurbusest osa!”
Huizi ütles: „Sa pole kullerkupp, nägijast nähtavani on ju samm, mida keegi ei sammu. Kustkohast sa aru saad, et ta saab su kurbusest osa?”
Zhuangzi ütles: „Sa pole mina. Kustkohast sina aru saad, et ma ei saa aru, et kullerkupp saab minu kurbusest osa?”
Huizi ütles: „Ma pole sina. Kindlasti ei saa ma sinust aru. Sina kindlasti pole kullerkupp. Sa ei saa aru saada, et ta saab sinu kurbusest osa. Kogu lugu.”
Zhuangzi ütles: „Pöördugem tagasi algusse. Sa ütlesid: „Kustkohast sa aru saad, et ta saab su kurbusest osa?” Üteldes juba olid aru saanud, et ma sellest aru saan, ja küsisid, kustkohast. Saan sellest aru oma kurbusest.”
Ja Zhuangzi tegi sammu kullerkuppude poole.

^[1] Vana lõuna-eesti sõna peegli tähenduses.