Üks mees ütles televiisoris nii: „Eestlased uhkustavad sellega, et ei usu millessegi, ja see tekitab mus hirmu. See, kes millessegi ei usu, selle jaoks ei ole miski püha.” Mõtte­käik pole uus, aga see pole tähtis, nagu pole tähtis ka konkreetne mees – kasutan teda anonüümse diskussioonipartnerina. Oluline on küsimus, millest jutt käib. Ka mina ei usu teadlikult millessegi: kas ma olen nüüd ohtlik?

Ma ei ole küsimust „millesse sa usud?” kunagi mõistnud. Mida teada tahetakse? Mulle on ikka tundunud, et seda küsimust ei esitada sõna-sõnalt, vaid uuritakse midagi muud, midagi peidetut, laiemat, ja et küsija asub küsitavast kõrgemal platvormil, kuna ta n-ö jagab matsu, kusjuures see mats käib seal tema juures üleval. Selle küsimuse peale ei kobiseta vastu just sellesama vahe tõttu: alumisel platool oled sa juba ette kaotaja, kelle võimas päring lukku lööb. Kui sa ei usu, oled vaimselt madal: kõiksuses on miski olemas, aga sinu sensorid ei taju seda. Aga võib-olla ei kobiseta vastu sellepärast, et ei saada küsimusest aru?

Seletava sõnaraamatu järgi on uskumisel mitu tähendust. Üldiselt tähendab see, et ollakse milleski, mis pole faktiliselt tõestatud, veendunud, kuid see võib olla ka veendumus mingi jumaliku või muu üleloomuliku võimu olemasolus. Õnneks andis telekamees viite, mida ta silmas peab, öeldes: „Pole kahtlust, et miski on olemas, mis meie elusid määrab. Ma ei pea silmas just jumalat, aga ega mul paremat sõna ka pähe ei tule.” Edasi soovitas ta igal usupriil eestlasel endale uskumiseks miski välja mõelda, misjärel saaks asi korda. Ühesõnaga: kõnelejas tekitavad hirmu usundilise kuuluvuseta inimesed, kes seetõttu ei austa püha miskit, mis meie elusid määrab. Püha? Seletav sõnaraamat: pühadus tähendab eriti sügavat austust, seda ei tohi rikkuda ega labastada. Väljend „talle pole miski püha” tähendab, et inimene ei austa kedagi ega midagi, on orienteeritud üksnes isiklikule kasumile, püüdes rahuldada madalaid instinkte ja müües ahvatleva pakkumise korral maha oma lähedased. Selline inimene on triiksärgis loom.

Telekamehe hinnangul vajavad inimesed püha miskit, et tõusta loomast kõrgemale ja olla üksteise jaoks kõlbulikud. Mis roll võiks pühal miskil olla? Mõttetühjas kõiksuses viibimine on inimesele talumatu, seega paigaldab ta sinna tellingud, millel turnida. Neid tellinguid hoiavad üleval miskid, mis/kes on oma üleloomulikkuses selleks võimelised. Miks miskid peavad pühad olema? Aga kuidas sa ei austa isikut, kes hoiab üleval tellingut, millel sa viibid? Inimesed, kes tellingutele ei roni, ajavad sarnaselt loomadega üksnes maiseid asju: vooderdavad pesa, kaklevad territooriumi pärast, toovad järglasi jne.

Mängus on minugi vaimne pale: on see inimese või looma oma? Kas mul leidub kõiksuses telling, mille olemasolu ma ei teadvusta ja mida toetavat miskit ma ei suuda ette kujutada? Kas see võiks olla näiteks armastus? Ma armastan oma peret, kodumaad ja -linna, nunnutan võimaluse korral kassipoegi ja pean kalliks sõpru. See näib olevat telling, kas sellest ei piisa? Mätsigem armastus usuks, tehkem tabelisse minu nime taha linnuke ja vajugu mitteohtlike inimeste liiga värav valla. Proovime järele!

Telekamees: „Mis usku sa kuulud?”

Mina: „Armastuse omasse.”

Kostab surnuäratajalik kella plärin ja punane tuli hakkab vilkuma. Vale, kahjuks vale. Mu armastus lähedaste vastu on fakt, mis tähendab, et usuga pole sel pistmist. Armastus on looma (sh inimese) külge evolutsiooni käigus tekkinud, sest on abiks ellujäämisel ja edasikestmisel. Sama hästi võiksin väita, et usun ninasse oma näos, justkui poleks selle olemasolu faktiliselt tõestatud.

Aga jätkem üksikisik! Eestlased on enda jaoks valmis klopsinud tellingu nimega kultuur, millel opereeritakse eesti keeles. Kultuur ja keel on pühad ning püsivad kõiksuses paigal meie ühise vaimse turja ehk Kalevipoja jõul. Samas on nendegi olemasolu tõestatav, need ei kuulu usukategooriasse ega rahulda seega telekameest. Eestlased on ohtlikud vaatamata kiindumusele oma kultuuri ja keelde, kuna need ei saa olla säsiks, mis pliiatsist pliiatsi teeb.

Teadus? Tänapäeva inimesed – eestlased – ju sellepärast ütlevadki, et ei usu millessegi, et teadus on nad „ära rikkunud”. Kui usk on veendumus asjadesse, mis pole faktiliselt tõestatud, siis uute teadmiste pealetung vähendab loogiliselt usu kogust. Ehk on eestlased teaduse usku? Usk üleloomulikku miskisse tekib siis, kui kogetakse imet, vastasel juhul võiks suvaline tüüp end jumalaks tituleerida. Üks läheb jala üle vee, teine lendab Kuu peale – imed mõlemad –, ent teisel juhul on ime dokumenteeritud, see on korratav, raketi kruvid on üle loetavad. Nüüd tekib küsimus, kas teadusesse uskudes on meile miski püha. Teaduse tellingut hoiab üleval vajadus tõe järele: kas sellist asja võib pidada pühaks? Muidugi! Lõpmatu tõele lähenemine on ju inimkonna suurimaid püüdlusi. Ent mida kostab telekamees?

„Ka see ei sobi,” ütleks ta, võin selle peale kihla vedada. „Teadus on inimtekkeline, kuid püha miski on alati olemas olnud.”

„Siis ei sobi demokraatia ka?”

„Muidugi mitte.”

Mis eristab uskujat inimest mitteuskujast, miks on esimene ohutu, aga teine ohtlik? Jutt käib karja haldamisest psühholoogilise mehhanismi abil, eesmärgiks hoida ära karjasisene kisklus, et võimalikult palju isendeid eluga rahul oleks. Vaimsed hoiakud ei ole kaasasündinud omadus, küsimus on, mil moel need inimese sisse pista, et too tänaval pensionäri ei ründaks ega nurga taga lapsi ahistaks. Variant on luua usk inimest jälgivasse ja kontrollivasse miskisse, mis üleastumiste puhul karistab; lihtsustatult – kui käitud valesti, tabab sind välgunool. Samas kasvavad head lapsed vitsata: meil on kodune kasvatus, meil on armastus oma maa vastu, koolis sisestatud kõlblusreeglid ja parim teadaolev riigikord. Kas neist ei piisa meie loomse sisu vaigistamiseks, nii et vajame lisaks hiiglaslikku vitsameest? Ma ei vaidlusta siinkohal miski olemasolu, sest see ei puutu asjasse, kuigi tekib küsimus, et kui ta on looduse salajane komponent, mida pole veel näiteks Mendelejevi tabelisse kantud, siis miks ta püha peaks olema? Igaks juhuks? Me ei saa ju eales absoluutse kindlusega väita – rääkigu teadus mida tahes –, et meid miski ei jälgi ja et kui me piisavalt põlvi ei nõksuta, siis ta märatsema ei kuku.

Telekamees kardab, et usuvaba inimene on inimesele hunt ja et arenegu me palju tahes, õppigu lapsi kasvatama, tõhustagu riigikorda ja koolisüsteemi, abi sellest ei ole ning vajalik on meid taltsutav püha miski, suur vitsamees. Ta annab mõista, et inimene polegi võimeline iseseisvalt hakkama saama. Soovitus endale miski uskumiseks leida võib olla asjakohane väljakujunenud isikute puhul, kellel puudub sünnis pale ja kelle kasvatamiseks on hilja: oleme ju kuulnud näiteks vanglas usu leidnud pättidest, kes edasise elu vagalt mööda saadavad. Püha miski müristab tihti valel ajal, mis paneb kahtlema süsteemi tõhususes; tuletagem siinkohal meelde näiteks usumeeste pedofiiliavõrgustikku, millest on palju räägitud. Püha miski olemasolu ei päästnud meid neistsamadest inimloomadest, keda teleka­mees kardab, ja vägeva hõlma all pandi püsti rõve kuningriik.

 

Kas usuvaba eestlane on siis ohtlikum isik kui usklik välismaalane? Ma ei arva nii, kuigi hea oleks lugeda asjakohase uuringu tulemusi. Mina usun (!), et nüüdis­aegne ühiskond on siiski nii kaugele jõudnud, et oleme võimelised end iseenese eest kaitsma. Auke leidub muidugi igas süsteemis ja pole kahtlust, et aeg-ajalt vupsab mõne ülikonna kaelaaugust esile karvane loomapea: peab lihtsalt lootma, et seda märgatakse piisavalt ruttu ja elukas tehakse kahjutuks. Kui telekamehe poolt tajutud miski kuskil ikkagi olemas on, siis las ta olla, hõljugu, sumisegu või mürisegu – küll teadus ükskord tal sabast kinni saab, ta ära viilutab ja järele vaatab, millega tegu.