„Oli üks, oli kaks, oli kolm, oli neli, oli viis, oli kuus…”

„Eiiii!” karjusime mina ja mu õde.

„Loe päriselt.”

„Ma loengi ju. Oli kord Oliüks, oli kaks, oli kolm, oli neli…”

„Eiiii! Issi!”

Ja niimoodi mitu õhtut. Need õhtud, mil isa luges mulle ja mu õele ette Henno Käo raamatut „Oliüks”, millega seoses olid mul kahetised tunded, raamat meeldis ja ei meeldinud ka. Illustratsioonid lummasid, samas tundusid kuidagi perverssed, mis jälle tõmbas ligi.

Lugemine algab ettelugemisest. Mäletan, mis raamatuid isa meile ette luges, ju neid oli kindlasti veel, aga nende raamatute lugemine on meeles: Lindgreni „Pipi Pikksukk”, Rannapi „Nublu”, Beekmani „Aatomiku juhtumused”, Sillaotsa „Trips, Traps ja Trull”, Eno Raua „Naksitrallid” ja vaieldamatu lemmik „Kilul oli vilu”. Viimast olen ka oma lastele palju ette lugenud, kui nad väiksemad olid.

Eks ema luges ka, aga isa lugemised on rohkem meelde jäänud, sest ta tegi samal ajal meile nalja, vahel luges lihtsalt leheküljenumbreid või alustas raamatut lõpust. Meelega segas jutte omavahel, tahtis näha, kas ja millal me aru saame, et asi pole päris õige.

Ja ühte korda mäletan, kui miilitsavormis Pille, isa töökaaslane, istus diivanil ja rääkis meile Punamütsikese muinasjuttu. Kogemuse tegi eriliseks omakorda see, et Pille olevat mänginud suvelavastuses Haapsalu linnusevaremetes Valget Daami. Blond kaunis naismiilits meie hämaras toas ja jutustab oma sametisel häälel meile igivana Punamütsikest. Ja pealegi on ise veel müstiline Valge Daam.

Lapsepõlvest on veel kummitama jäänud Alide Dahlbergi „Väike Mai”, 1983. aasta kordustrükk oli meil kodus, kaanel roheluse, kõrte ja metsmaasikate keskel väike tüdruk, šleif peas. Lugu ise on sellest, et Mai ei taha süüa ning kuna ta ei söö, jääb ta nii väikeseks, et rotid viivad ta kapi alla. Mai hakkab viimaks sööma, et taas inimeste juurde saada. Lapsena mõtlesin sellele palju. Ema ütles sageli, et kui ma ei söö, siis rott viib kapi alla. Miskipärast hirmutas see mind väga, sest raamatu illustratsioonid olid kuidagi väga tõetruud (autorid Aleksander Pilar ja Aleksander Koemetsa), rotid õudse välimusega. Kapi alla küll ei tahaks.

Illustreeritud raamatutest on mõistagi üks meeldejäävamaid „Pöial-Liisi”, Siima Škopi piltidega. Kes tüdrukutest poleks tahtnud olla samasugune printsess heleroosas ja helesininises maailmas ning elada lilleõiel, juues kastepiisku. Ellen Niidu lastenäidendeid raamatus „Seitse väikest kuulujuttu” ma väga lugeda ei viitsinud, aga Roman Kutsjuba illustratsioonid – neid võis vaatama jäädagi. Otsisin selle raamatu hiljuti üles, ja siiani on neis piltides midagi nii kummalist, sugestiivset, haaravat. Need on pildid, mille kaudu ma saan väga kergesti lapsepõlve tagasi minna. Kui tahan.

Hiljem, kui ise lugema tuli hakata, võtsin ette need raamatud, mis suviti vanaisa-vanaema juures leida oli. Valik oli väga väike ja palju oli nõukogude aja kirjandust, millest üritasin end kuidagi läbi suruda. Loetud said isegi Ranneti „Kivid ja leib” ja miski imelik Kisseljovi „Tütarlaps ja linnuk”. Õnneks oli riiulis ka Puškin, see päästis palju. „Jevgeni Oneginit”, „Tsaar Saltaani”, muinasjuttu kuldkalakesest sai loetud oi kui palju ja isegi ette kantud, kui võimalus tekkis. Siiamaani meeldib mulle vahel Puškinit lugeda. Jessenini luulet üritasin ka vene keeles lugeda, ostsin isegi paar kogumikku. Ja muidugi ribadeks loetud „Piilupart, Miki ja teised” seisis alati Kükal sektsioonkapis, selle võtmiseks tuli luba küsida, sest see oli reliikvia. Niisama võtta ja rasvaste kätega käppida ei tohtinud. Loed ära, paned tagasi.

Lugemisharjumuse tekitas 1980.–1990. aastatel raamatukogu, mis asus vanavanemate majast üle tee, vanas Küka karjamõisas Meeksi ja Mehikoorma vahel. Igal hommikul sai mindud raamatukokku ikka jälle uute raamatute järele. Nii igal aastal pool suve. Suured lemmikud olid muinasjutud. Saja rahva lood. Need said kõik läbi loetud, kõige rohkem meeldisid Vietnami, Hiina ja Rootsi muinasjutud. Vietnami lugudest meenub sageli, siis kui endal mõistus otsas, muinasjutt „Mõistus”. Talumees künnab pühvliga põldu ja tiiger tuleb uudistama, miks nii suur loom nagu pühvel laseb end kamandada. Pühvel selle peale, et peremees on küll väiksem temast, aga tal on mõistus. Tiiger tahab teada, mis asi see mõistus on, ja uurib seda talumehelt. Talumees ütleb, et tal jäi mõistus koju, aga ta toob selle kohe ära, seniks peab tiigri puu külge siduma, et see tema pühvlit ära ei sööks. Seepeale läheb mees ja toob hoopis kuiva hagu ning paneb tiigri puu küljes põlema. Nii saab tiiger endale triibud ja ühes sellega ka teada, mida mõistus õieti tähendab.

Veidi vanemana tekkis huvi õuduslugude vastu. Mitmeid kordi lugesin ja kandsin endaga kaasas kahte väikest raamatut: „Alfred Hitchcock esitab. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud” ja „Linnud”. Esimesest olid lemmikud Ray Bradbury „Tuul” ja Idris Seabrighti „Mees, kes müüs gnoolidele köit”, „Lindude” kogumikus oli samuti 6–7 lühilugu, neist mõjuvaim William Brittaini „Üks gallon bensiini”. Selle võib leida ka ERR-i arhiivist Ain Mäeotsa 1995. aastal tehtud telelavastusena, kui kellelgi huvi. Põhikoolis lugesin palju ka luulet. Underit, Karevat, Talvikut, Visnapuud. Kui palju ma sest aru sain, oli iseasi.

Gümnaasiumi ajal vaimustusin nagu paljud selles eas Hessest, Bulgakovist, Hemingwayst. Lugesin läbi kõik Mati Undi teosed, mis ette sattusid, ja Mihkel Mutti. Kuna kirjandusõpetaja saatis mind igasugu olümpiaadidele, tuli lihtsalt lugeda ja kursis olla. Undi teosed ajasid mul juhtme ikka kokku ka. Kuidas tahta 17-aastasest, et ta loeks „Via regiat” ja saaks aru? Et ta loeks „Doonori meelespead” ja saaks aru? Kui ka aru ei saanud, siis ometi meeldis mulle väga see segadus, mida need raamatud ja lood minus tekitasid. Ka hilisem lugemishuvi on sellest tõukunud. Kui raamatus on saladus, midagi, mis kohe kätte ei anna. Nagu Paul Austeril, Jüri Ehlvestil, Toomas Raudamil, hiljuti loetud Max Blecheri „Juhtumistes vahetus ebatõeluses”, ka Lilli Luugi „Ööemas”, mis on parimaid viimasel ajal loetud romaane.

Ülikooli ajal nautisin väga Svend Åge Madseni teost „Jutustada inimesi”. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli seal peategelaseks üks tüdruk, kelle nägu keegi polnud näinud ja kellel isegi vist puudusid jäsemed, aga keda sõidutati vahel autos ning kõik noormehed ihaldasid teda näha, pidades teda kõige erilisemaks ja kaunimaks. Jutustajal avaneb võimalus teda külastada ja neiule iga kord uus lugu rääkida, saades nii võimaluse kummalise tüdrukuga veidi aega koos veeta, muidugi teda ennast nägemata. Eriline pärl on raamatu lõpus olev kõikides lugudes esinenud nn tegelaste register. Soovitan väga seda lugeda, saab kõvasti naerda. Vaieldamatu lemmik on siiani Torgny Lindgren, eriti romaan „Valgus”, põhjamaalik paratamatus, kus põlvkond põlvkonna järel sureb, sest jänesed muudkui sigivad ja levitavad katku. Need, kes jäävad, sigivad ise edasi, inimesed ja jänesed. Hull lugu. Elulooraamatutest on viimase aja elamuseks Patti Smithi „Kõigest lapsed”. Haaravalt ja tundeliselt kirjutatud noorte inimeste, Patti Smithi ja fotograaf Robert Mapplethorpe’i kujunemislugu boheemlikus New Yorgis, väga filmilik, dramaatiline, samas täis armastust ja siirast soojust. Võimas lugu loomistungist.

Olen vist juba siin-seal maininud, et üks elu muutvaid raamatuid on minu jaoks olnud Paul Austeri „Oraakli öö”. Mäletan, et raamatut lõpetades olin ma kindlasti muutunud teiseks inimeseks. Ükski kirjanik polnud mind nii kaasa haaranud, ühegi kirjaniku keel (tõlkija Tiina Randus) polnud mind nii haaranud. Oskuslik maailmade loomine üksteise sisse, pidev põnevus, samas võimas armastus- ja petmislugu, eks needki on mind alati paelunud („Vihurimäest” peale), ja ikka see juba mainitud saladus. Raskest haigusest paranev kirjanik käib harjumuspäraselt hiinlase M. R. Changi poes märkmikke ja kirjatarbeid ostmas, et oma romaani kirjutada, kuni ühel päeval on nii pood ise kui ka M. R. Chang jäljetult kadunud. Oli Paper Palace, enam ei ole. See saladuslik kadumine annab tõuke kõigele muule kummalisele, kokkusattumuslikule, mis romaanis juhtuma hakkab. Kirjandus ja elu segunevad, kirjanik jääb iseenda loodud väljamõeldisse kinni, kirjutab justkui enda elu, tundes end süüdi, et kirjutades lükkas ta kõik, mis tema elus toimuma hakkab, ise käima. Kirjandusel on võimas jõud.

Hoffmanni ja Poe faas tuli samuti läbi teha. „Uneliivamees” avaldas mulle sügavat muljet, hakkasin huvi tundma inimese tumedama pooluse vastu, mis mind oma lugusid kirjutades siiani köidab. Ülikooli ajal avastasin Meyrinki, Vonneguti. Kui kellegi teosest vaimustun, siis tekib soov kõik ta teosed läbi lugeda, et autorist tervikpilti saada. Isegi kui osa teoseid on surmigavad, tahan olla kindel, et midagi head vahele pole jäänud. Gustav Meyrinki „Golem” võlus mind täiesti, uurisin juudi mütoloogiat pärast raamatu lugemist mõnda aega, „Roheline nägu” lummas samuti, peakski üle lugema. Ja veider raamat oli Meyrinki „Milleks on õigupoolest hea valge koerasitt?”. Kui keegi lugeda ei viitsi, siis võin öelda. Valge koerasitaga on hea nahkkindaid puhastada, ega ta muuks väga küll ei kõlbagi.

Mingi aeg võtsin alati, kui ise kirjutades kokku jooksin, riiulist mõne Vonneguti teose, lugesin ja sain ka oma mõtted taas voolama, sule jooksma. Tema stiil, huumor sobisid. Praegu kasutan samamoodi abimeheks Bukowskit, aga eriti veel Hemingway lugusid. Teos, millest ei tüdine, on juttude kogumik „Francis Macomberi üürike õnn”. Nimilugu ise on juba väga võimas, lõvijahist, meheks olemise tõestusest ja armetusest, naiste pealtnäha naiivsetest mängudest. Mind on köitnud Hemingway lugudes just karakterite peen loomine ja erootika. Jah, päriselt, seal on palju erootilist.

Kahte raamatut tahaksin veel mainida: Peeter Sauteri „Luus” ja Mart Kivastiku „Homme”. Mitte et need mulle sisu poolest väga korda oleksid läinud, aga mäletan, et olin tõeliselt uhke, kui koos noorteajalehega Meie Meel tuli postkasti raamat, just seesama Kivastiku „Homme”. Väikses Lihulas tundus see ime. Nagu oleksid privilegeeritud. „Luus” oli esimene raamat, mille ostsin enda teenitud raha eest, kui gümnaasiumis käisin. Kivastik ja Sauter on olnud ka edaspidi autorid, kelle teoseid loen. Sauteri isiklikud lood on mind palju inspireerinud oma lugusid kirjutama, Kivastiku raamatutest oli silmaringi avardav „Presidendi lapsed”, sattusin seda lugema siis, kui olin ise ülikooli ajal Tartus mõndagi avastamas, sealjuures ka kõiki neid inimesi, kellest Mart oma raamatus kirjutab – Unt, Ehlvest, Tegova, Varblane, hiljem Raudam, Saarts, Volkonski, Kivastik ise.

Kivastiku üks parimaid novelle on „Hinged lähevad”. Mees ärkab tuumapohmellis, avastab, et suur summa raha on kadunud, hakatakse koos sõbraga jälgi ajama, mis eelmisel õhtul juhtus, selgub, et suure pummeldamise käigus on ostetud hobune. Tõeliselt hingekriipiv, humoorikas ja hästi jutustatud lugu.

Viimastel aastatel alles olen avastanud enda jaoks ka Urmas Vadi, üks lemmikuid on kogumik „Hing maanteeserval”. Sealt loen ikka, kui tuju närb, üle novelli „Testament”. Soovitan lugeda, sain hirmsasti naerda.

„Viimasel ajal magan ma halvasti, aga mitte selles pole asi. See juhtub tavaliselt siis, kui mulle tundub, et ma uinun. Ma ütlen, et tundub, et ma uinun, kuna just nii see täpselt ongi. Viimasel ajal on üha rohkem nii, et mul on tunne, et magan, ma tajun, et ma magan, aga ometi näen unes just sedasama tuba, kus ma magan, ja ma näen unes, et asjad toas on täpselt seal, kuhu ma nad õhtul jätsin. Ajaleht põrandal, tühi õllepudel öökapil ja mu üksik kuldkala tiirutab aeglaselt oma akvaariumi põhjal. Need asjad on kõik mulle lähedased nagu mu oma juuksed. Ja tihti, kui ma veel EI maga, aga laman voodis ja vahin seinu ja tukun ja ootan und, jään ma mõtlema, kas olen alles ärkvel või juba magan ja näen unes oma tuba.”^[1]

Kuidagi nii võiksin kirjeldada tunnet, mida ma ootan raamatuid lugedes. Et ma ei saaks täpselt aru, kas ma olen ärkvel või unes. Raamat võtaks võimust, segaks reaalsusi. Viiks mind ära, samas ei huvita mind ulme, vaid mu enda tuba.

---

^[1] Ch. Bukowski, Tavalised ogarused. Tallinn, 2005, lk 218.