Tahaks öelda, et loen palju, kuid eks see ole suhteline. Oleneb, kellega võrrelda. Tavaliselt loen mitut raamatut korraga või ei loe mitte midagi. Praegu on lugemisel novellikogumik „A Darker Shade” (koostaja Joyce Carol Oates) ja romaan „Boy Parts” (autor Eliza Clark), viimases olen pisut pettunud, aga olen alles 100. lehekülje juures. Riiulilt vaatab mulle vastu ka pooleli olev Patti Smithi „Just Kids”, mida olen etappide kaupa lugenud (ja siis jälle unustanud), kusagil teiste raamatute all virnas on Donna Tartti „The Secret History” (mis on küll mõnusalt kirjutatud, aga tekst on liiga tihe, mistõttu vajab keskendumiseks energiat ja sundi), millalgi üle-eelmisel aastal alustasin Dostojevski raamatu „Inimene on saladus” lugemist, jõudsin umbes poole peale (ja mõistsin, et inimene valetab ka siis, kui ta ise arvab, et räägib tõtt). Pooleli on ka Amos Tutuola „Palmiveini­joodik”, sest tuju oli, aga kadus. Kõik see ei takista mind aga aina uusi raamatuid ostmast, neist elevusse sattumast, vandumast, et homsest hakkan rohkem lugema. Vabandan ennast välja sellega, et kirjandust tuleb toetada. Mõni kogub legosid, mõni teine autosid, miks ei võiks siis mina raamatuid koguda? Ja nii on mul alati valikut. Isiklik raamatukogu, mis on laotatud mitme riiuli peale laiali. Ka teise ringi poodides leidub huvipakkuvat, näiteks viimati naasin Sõbralt ­Sõbrale kauplusest koju ingliskeelse „Odüsseiaga” ja Jane Goodalli raamatuga „In the Shadow of Man”, mis käsitleb autori tööd šimpansitega. Eelmisel aastal sattus mulle poes Saagu Parem näppu Emil Tode „Piiririik”. Olin selle kunagi gümnaasiumis kohustuslikus korras läbi lugenud, aga järel olid vaid hägused mälestused: midagi Pariisis, minavorm, armastus. Soetasin raamatu täpselt enne seda, kui meedia hakkas kihama sellest, kuidas „Piiririigil” täitus ilmumisest kolm­kümmend aastat. Õnnelik kokkusattumus. Lugesin teose mäluvärsken­duseks uuesti läbi ja olin väga meeldivalt üllatunud, et oli palju parem, kui mäletasin, voolavam, poeetilisem.

Riiulil mahuvad romaanide ja novellikogumike vahele ka luulekogud, mida tarbin pigem rüübates: natuke kohe, natuke hiljem. Ja kõige selle juures ei teki kunagi olukorda, kus poleks mitte midagi lugeda. Tõtt-öelda pole vist ruumi, kus ei leiduks mõnd raamatut. Poetan neid maha nagu leivapuru, et teaks leida tee tagasi nende juurde (kuigi, nagu öeldud, alati see ei toimi): küll voodi kõrvale, küll kirjutuslaua nurgale, köögilauale, elutoa kohvilauale, igale riiulile. Riiuleid oleks juurde vaja. Ideaalis koliksin kuskile, kus üks suur tuba olekski raamatutele reserveeritud. Tõeline eraraamatukogu. Selline nagu multifilmis „Kaunitar ja koletis”, kuigi redelile ei tahaks ronida, see tundub hirmutav. Äkki ostaks siis tõstuki.

Aga kuigi mulle väga meeldib lugeda, oli mul alles hiljuti periood, kus ma ei suutnud mitte midagi lugeda. See on üsna tugev väide, tegelikult ma ikkagi sirvisin, aga suurt lugemisindu ei olnud, pigem tekkis vastumeelsus. ­Põrnitsesin lugemata raamatuid ja pööritasin silmi. Need tujud lähevad alati üle, nagu ka kirjutamisblokk. Teinekord aitab selle vastu eesmärkide seadmine, näiteks lugeda iga päev vähemalt lehekülg. Paar kuud see toimiski, aga siis avastasin, et lihtsam on Instagramis videoid skrollida. Samas pole probleem lugeda 500-leheküljeline raamat läbi kahe päevaga (kui selleks on aega). Elumeri käib ikka lainetena, seega miks ei peaks käima lugemismerigi?

Viimatisi lugemiselamusi võiksid kirjeldada märksõnad (body) horror ja novellid. Varem arvasin, et see on midagi rõvedat, mis ei kõneta. Kes oleks võinud arvata, et kunagi satun lugema Margaret Atwoodi novelli, kus peategelane on tigu (või kas ikka on?). Lugedes mõtlesin, et ma ei suudaks vist iial taolist novelli kirjutada, sest tigude hingeelu ja anatoomiaga enda kurssi viimine tundub pehmelt öeldes too much. Aga kirjanduse võlu ongi see, et kirjanikuna ei pea olema sama inimene nagu lugejana. Saab katsetada erinevaid vaatenurki, kanda eri nägusid. Ja kuna lugemine on nii isiklik tegevus, siis saab mõlgutada neid mõtteid, mida muidu ei mõlgu­taks, näiteks mis tunne oleks olla tigu või kui ma elaksin keskaegses maha­jäetud külas ja keegi mind kaljuserval narriks, siis kas ma viskaksin teda kiviga, keegi nagunii teada ei saaks, või kas inimene ikka kontrollib oma mõtteid ise või kas võivad neid mõjutada ka esemed, näiteks relv, mille kohalolu nõuab, et seda kasutataks. Õudus peitubki detailides, see ei ole ainult laiali pillutatud organid ja vereloigud. Õudus on mõtetes ja eks neid õudseid mõtteid ole ette tulnud kõigil, näiteks vaatetornis olles kipub peast läbi käima: Mis oleks, kui ma hüppaks? See pole kavatsus, vaid lihtsalt mõte, mingi uid.

Gümnaasiumis jäi mind kummitama jutt „The Lottery”. Millalgi meenus see uuesti. Pealkiri oli mul meeles, aga tahtsin teada, kes on autor. Tuleb välja, et Shirley Jackson ise. Olin just vaadanud ka seriaali „The Haunting of The Hill House”. Ja riiulil oli tema novellikogu, seega tundusid niidid kokku jooksvat. See andis ühtlasi mõjuva tõuke lugeda novellikogu lõpuks kaanest kaaneni läbi. Minu teised viimase aja avastused on olnud Carmen Maria Machado, Mariana Enríquez ja Eric LaRocca. Mõtlen üsna tihti Machado novelli „The Husband Stitch” lõpule, see on üks provints mu kirjanduslikust Rooma impeeriumist, mõtlen, et mis on see miski omadus, mis on täitsa minu oma, ja mis juhtuks, kui selle kaotaksin. Ja Eric LaRocca – ma lihtsalt neelasin tema novellikogu „The Trees Grew Because I Bled There”. Ja see pealkiri! Varem ei teadnud temast midagi, aga kuna kaanel oli tsitaat Mariana Enríquezelt, keda olin äsja lugenud, siis uskusin, et LaRocca peab olema midagi fantastilist.

Aga horror pole mu ainus sõltuvusžanr. Avastasin enda jaoks ka Ted Chiangi. Esialgu istus „Exhalation” paar aastat riiulil, sest tundus liiga keeruline lugemine, aga tegelikult polnud vist lihtsalt õige aeg. Ja kui ma lõpuks lugema hakkasin, ahmisin nagu näljane. Ma poleks osanud arvata, et teadusulme novelli kujul nii palju elevust ja rõõmu võiks pakkuda. Eriti tugevalt mõjus novell „The Truth of Fact, the Truth of Feeling”, mis viskas õhku mõtteid keele, mälu, ­kultuuri ja nende seose kohta. Näiteks mis saaks mõtlemisest ja keelest siis, kui programm aitaks mäletada kõike, mis inimese elus on juhtunud? Kuidas käituksime siis, kui mitte miski ei ununeks? Kuna novell puudutas ka kõne- ja kirjakeele erinevusi, siis seostus see ülikoolis õpituga ja kõnetas eriti (õppisin üldkeeleteadust).

Hiljuti lugesin läbi Ottessa Moshfeghi „Lapvona”, millest eeldasin poeetilist külaelukirjeldust, kuhu võiks seguneda müstikat, aga selgus, et see on nagu välismaa Kivirähk. Keskaeg, väike eraklik külake, veidrad tegelased, võimuvõitlus, usu ja uskumise erinevus. Kuigi seda lugedes valdasid mind kahetised tunded (vastikus ja põnevus), siis jõudsin (taas) järeldusele, et kirjandusteose nauti­miseks ei pea loetuga nõustuma. Vaevalt et kirjanik isegi sellega täielikult nõus on. Sama tunne painas mind ka Missouri Williamsi romaani „The Doloriad” lugemisel. Aga mul on hea meel, et leidub kirjanikke, kes oskavad ja julgevad nõnda kirjutada. Kogu selle ebameeldivust tekitava juures saan tõdeda, et minu argipäev on täitsa normaalne. Ja kui ebameeldivust koguneb liiga palju, saab alati haarata kätte raamatu, mis pakub hoopis ilu, kas siis sõnalist või sisulist.

Kirjandusse peab jätma õhku, aega mõtlemiseks ja analüüsiks. Mulle meeldib mõelda. Tõtt-öelda on probleem selles, et mõtlen liiga palju. Krooniline ülemõtleja, self-diagnosed. Võib-olla lugemine aitab seda mõnevõrra maandada ja ühtlasi lahutab meelt, täiendab sõnavara, näitab maailma tahke, milleni ise ei jõuaks, aitab tunnetes ja elus selgusele jõuda, aitab kinnistada või ümber lükata veendumusi, aitab inspireeruda.

Olgu siinkohal tunnistatud, et jah, ma loen patuselt palju inglise keeles. See ei väljenda mitte kuidagi rahulolematust eestikeelse kirjandusega. Ainult et inglis­keelne kirjandus on tihtipeale palju odavam ja selles maailmas peab oskama väga hästi ka raha lugeda. Ja keeleõpe on ka oluline. Pealegi – lugemine on vaba.

Aga et tuua vastukaaluks ka midagi eestikeelsest kirjandusest, siis kevadel lugesin läbi Carolina Pihelga hiti „Lõikejoon”. Nii mõnusalt voolav keel nagu pehme hommikuudu päikese võrsuvas valguses. Olen sõõmudena mekkinud ka Ilya Kaminsky luulekogu „Odessa tantsud”, sest mulle tundub, et suurte rüübetena ei tohikski. Pika mõtlemise peale ostsin Tõnis Vilu luulekogu „Vana hing”, mille lugemine läks esialgu kiirelt, aga siis hakkasin süvenemise asemel ise luule­tama ja nõnda jäigi pooleli. Jälle midagi, mis ootab oma aega. Värskendasin mälu Oskar Lutsu „Kevadega”. Selgus, et Arno ei olnudki pool raamatut haige, nagu mulle oli põhikoolist meelde jäänud.

Paljud mõju avaldanud raamatud on minuni jõudnud kohustusliku kirjanduse kaudu. Tean, tean, kohustuslik kirjandus põhjustab pingeid ja et tavaliselt jääb süüdi ikka see, kes kohustuse annab. Olen minagi virisenud, kuigi hinnete põhjal võinuks järeldada teisiti. Mõni raamat jooksiski pealtnäha mööda külgi maha, aga olen ikkagi tänulik, et koolis tutvusin kohustuslikus korras raamatutega, mida ma ise polekski ehk kunagi kätte võtnud. Vaevalt et ma kavatsen „Wikmani poisse” uuesti lugeda või et „Agu Sihvka annab aru” või saksa ­kirjaniku Benjamin Leberti jutustus „Crazy” mind veel kord lugema kutsuksid, aga vähemalt on need teosed mulle tuttavad. Täie kindlusega ei saa väita, et ma neid kunagi ei loe. Selliste väidetega tuleb üleüldse ettevaatlik olla. Raiusin aastaid, et eesti keelt ma päris kindlasti õppima ei lähe ja õpetajat minust ka ei saa. Säh sulle kooki moosiga!

Aga, Aliis, sulle ju see kirjandus meeldib. Olgu, võib-olla olen ja olin eelis­seisundis. Kasvasin üles keskkonnas, kus raamatuid hinnati. Raamaturiiulid olid nii kodus, vanavanemate kui ka vanavanavanemate juures. Isegi põhikoolis oli kooliraamatukogu vältimatu: selleks, et klassist sööklasse jõuda, pidi mööduma raamatukogust. Nautisin raamatute seltskonda, samas jõudsin ka multifilme vaadata. Olid VHS-kassetid, siis DVD-d ja isegi kuuldemängud, mida sai kuulata makist (üks Maie-Valduri ja neli Pipi kassetti). Selle kõrval jõudsin ka lugeda. Lugesin läbi kõik, mille pidi, jätmata vahele ühtki rida ja lehekülge. Nägin kõrvalt, kuidas mõned klassikaaslased piirdusid kokkuvõtetega ja said ikkagi normaalseid hindeid. Või kui kukkusidki läbi, siis olid pahased, kuigi hinne vastas ju täielikult pingutusele. Seega rahulolematust oli ka õiglase tulemuse puhul.

Aga miks siis ikkagi sundida? Kirjandust ei saa mõista ilma lugemata, seega on mõeldamatu, et kohustuslik lugemine kooliprogrammist kaoks. Veel parem on see, kui loetut saab kellegagi arutada. Mulle ei meeldi lepinguid lugeda, aga peab. Mulle ei meeldi ainekavasid lugeda, aga peab. Ülikoolis käies tuli lugeda artikleid, pikki teaduslikke tekste, millest lõviosa oli pealekauba inglise keeles. Kõik neist polnud sugugi põnevad ega meeltmööda, aga need olid vajalikud. 90 protsenti neist ma enam ei mäleta, aga kas ma peangi igavesti mäletama? Sel hetkel, kui lugesin, sain ma teadmisi, maailmapilt laienes, pidin guugeldama ka tundmatuid sõnu. Kirjutasin essee valmis või avaldasin natuke arvamust ja oligi kõik. Aga midagi, kas või grammike, jäi loetust ka meelde. Samamoodi võiks vaadelda igasugust kogemust: kas on mõtet käia lapsepõlves Pärnus, kui kümne aasta pärast pole enam meeles, missuguse temperatuuriga oli merevesi.

Lugemine on oskus, mida tuleb treenida. Ja loomulikult võib seda tehes ka vinguda!

Mina alustasin kuulamisest. Mulle loeti väiksena muinasjutte ette, nii laste­sõbralikke mugandusi kui ka vendade Grimmide versioone. Treening algas varakult. Järgmine etapp oli ise raamatud kätte võtta, aga ega ma lugeda veel osanud. Põrnitsesin pilte. Mäletan üht raamatut, mille ainsad illustratsioonid olid mingisugused kaardid (mitte atlas!). Teine mu lemmik oli väidetavalt (vanaema sõnad!) Puškini „Jevgeni Onegin”, mille võtsin tagurpidi ette ja sirvisin seda. Kolmas etapp oli mälu järgi jutustamine. Kõigepealt muinasjutud, seejärel pähe kulunud Maie-Valduri lood. Lõuna ajal jäi vanaema magama enne mind. Siis vahtisin lage ja ootasin und. Kui mul oleks olnud toona nutitelefon, oleksin selle kindlasti kätte haaranud ja minust polekski võib-olla saanud lugejat (ega kirjutajat). Õnneks oli vanaemal veel seinatelefon, mille keerdus juhet võis küll sõrmitseda, aga seegi muutus igavaks. Raamatud olid põnevamad. Kui jõuluvana lasteaias mulle raama­tuid kinkis, vaatasin pahuralt ja kadedalt teisi, kes ehitasid plastist ralliradasid või harutasid karpidest välja nukke või jooksid ringi suurte pehmete mänguasjadega. Mõtlesin, et raamatud? Mõnitad või? Aga neist raamatutest said mu lemmikud. Nautisin ilusaid illustratsioone, tegelaste põnevaid näoilmeid. Mõnes raamatus sai ka midagi teha! Tõmmata lipikut või lugeda kokku, mitu dino­saurust on ­pildil, ja otsida seda üht looma, mis pildile ei sobinud.

Lugema õppisin alles hiljem, sedagi konarlikult ja napilt enne kooliminekut. Mõni lasteaiakaaslane oli eelkoolis käinud, seega kartsin, et olen juba eos maha jäänud. Õnneks sain arenemisega hakkama. Kohustusliku kirjanduse kõrval lugesin näiteks Aino Pervikut. „Paula päevik” oli mu lemmiksari. Liikusin järjest keerulisema kirjanduse juurde, kuni vaatasin tõtt „Harry Potteri” seeriaga. Kord nägi eesti keele õpetaja mind mingisuguse teenage drama raamatuga (õpetaja meelest täielik rämps) ja väljendas oma pettumust: minusugune tubli-tark-tore õpilane ei tohiks sellise jamaga üldse pead vaevata. Haiget tegi see küll, aga ma lugesin edasi. Nii mõnigi raamat, mis jäi toona kohustusliku kirjanduse nimekirjast välja, on praegu kõrgemalt hinnatud. Neid hoopis soovitatakse. Näiteks Katrin Reimuse „Haldjatants” ja Suzanne Collinsi „Näljamängude” triloogia.

Ingliskeelsete raamatute puhul alustasin fantaasiakirjandusest, võib-olla mõjutas mind mõnevõrra see, et esimene DVD, mida vaatasin, oli „Sõrmuste isanda” esimene osa (eestikeelset tõlget ei olnud, tuli leppida soomekeelse tõlkega, ikkagi sugulaskeel, kuigi tuhkagi aru ei saanud, pealegi olin inglise keeles oskamatu seitsmeaastane). Haldjatega olin varem tutvunud ka raamatutes, aga illustratsioonidel olid nad õrnad ja ilusad, seevastu „Sõrmuste isand” andis teist­suguse perspektiivi – fantaasia ei tähendanud, et kõik on hästi. Fantaasia oli nagu rock’n’roll: raju ja natuke jube. Tutvusin selliste autoritega nagu ­Maggie Stief­vater, Tahereh Mafi, Trudi Canavan, Sarah J. Maas, V. E. Schwab, isegi „Videviku” saaga sai loetud ja kogub nüüd riiulil tolmu, düstoopiakirjandusest Suzanne Collins, ­Veronica Roth, Lauren Oliver jt. Nende seast tõstaksin esile kaht triloogiat, Collinsi „Näljamängud”, mida lugesin poole ööni ja järgmisel päeval tuli kooli minna, ja V. E. Schwabi „Shades of Magic”. Aga põhikooli kohustuslikust kirjandusest mõjusid mulle „Kärbeste jumal”, „Põrgupõhja uus Vanapagan”, „Loomade farm”, „Libahunt”, „Pál-tänava poisid” ja „Mees, kes teadis ussisõnu”. Gümnaasiumis mõjus vist kõik, v.a „Isa Goriot”, mille lugemist lükkasin aina edasi, kuni lõpuks saabuski päev enne lugemiskontrolli (s.t pühapäev, mil naelu­tasin ennast selle raamatu külge, isegi söömise ajal lugesin), ja „Suur Gatsby”, aga viimasega läks nii, et kui inglise keele tunnis pidime lugema ja õpetaja olulistele detailidele tähelepanu pööras ja tõlgendada aitas, siis muutus mu arvamus vastupidiseks (seega jah, ka õpetaja „nämmutamine” on oluline). „Tõe ja õiguse” esimese osa puhul kartsin, et mingi pikk igav jama, aga ennäe, sain Tamm­saarega täitsa sõbraks, neljanda osa puhul enam mingit tõrget ei olnud, kuigi esimene meeldis ikkagi rohkem. Väga armsaks sai ka Brautigani „Arbuusisuhkrus”. Ma isegi ei tea, mis mind selle juures võlub. Võib-olla tiigrid, keda enam ei ole. Või et nimi võib olla kõik siin elus. Ja ­muidugi „Dorian Gray portree”, „Hea uus ilm” ja „1984”. Ja „Don Juan”, mis oli tore, sest see oli naljakas.

Võimalik, et lugemisarmastus algab lapsepõlvest ja tundest, et selle jaoks on küllalt aega. Tunnen, et tänapäeva edukultuur tekitab minuski ärevust, peaksin samal ajal vaatama filmi, lugema, olema kursis uudiste ja sotsiaalmeediaga, käima sõpradega kinos, festivalidel ja reisidel ja samal ajal ka raha teenima ja koguma, aga mitte pensioni kujul, sest minu põlvkond ilmselt pensionile ei saagi ja üleüldse oleme hukas ja… Sellesse virvarri on lihtne ära kaduda. Lapsena tajusin maailma teistmoodi. Mul oli aega vanaema seltsis rattaga sõita, metsa all jalutada, ujumas käia, mul oli aega puslesid kokku panna ja veel nukkudega mängida, mul oli aega sirvida raamatuid. Aga võib-olla lugesin raamatuid ainult sellepärast, et mul polnud nii palju sõpru, et igal õhtul kellegagi õue minna. Vanavanaema juures sai vähemalt puu otsa ronida, aga minu kodu ees polnud ühtki sellist puud. Ainult mõttetud puud. Ronida tuli hoopis vaibakloppimiseks mõeldud torude otsa. Aga võib-olla loen hoopis seetõttu, et sündimisel oli kuuseis selline. Võib-olla loen, et tunduda haritum, kui tegelikult olen. Võib-olla ma ei teagi, miks loen, ja õigem oleks küsida mitte „miks?”, vaid „miks mitte?”. Võib-olla on lugemine nagu külakõmu: saada infot inimeste elude kohta, millega muidu kokku ei puutuks, tunda kaasa ja mõista hukka vastavalt soovile.

Sellel aastal olen (lõpuni) lugenud viis romaani ja ühe novellikogu, ühe romaani jätsin pooleli. Pool eesmärgist on täidetud, pool on ees. Aga erinevatel eluhetkedel tulen ikkagi tagasi juba loetu juurde. Mõtlen Triin Paja debüüt­kogule „Nõges”, kuidas see vallutas oma poeetilisusega luulemaastiku ja tegi mind kadedaks. Mõtlen Bronka Nowicka kogule „Anda kivile süüa”, kuidas iga ese on mälestus. Mõtlen M. R. Carey raamatule „The Girl With All the Gifts”, kuidas isend võib olla tahtmatult teistele ohtlik, mõtlen Lois Lowry teosele „The Giver”, kus värvide nägemiseks tuli neist teadlik olla. Mõtlen sellele, kuidas E. Lockhart rabas mu jalust puändiga raamatus „We Were Liars”. Kuidas Dizz Tate kirjutas meievormis tüdrukutekambast raamatus „Brutes” – ma polegi vist varem sellist meievormi kohanud (võib-olla teie olete). Mõtlen Moira Youngi raamatule „Blood Red Road”, kus kirjapilt matkis Ameerika lõunamurde kõla ja nõudis harjumist. Mõtlen Margo Rejmeri raamatule „Bukarest. Tolm ja veri”, kuidas olen tutvunud ainult murdosaga ajaloost, aga nii palju on teadmata (ja ikka inimene ei õpi). Mõtlen oma ainsale kirjanduslikule välisreisile, kus kohtusin poola kirjaniku Małgorzata Lebdaga, kelle luuletustes oli lapsepõlv hoopis teisiti kui minul: kui mina elasin väikelinnas, elas tema hoopis tapamaja kõrval. Mõtlen, et kirjandust on vaja.

Ja kas üldse peab küsima „miks”?