„Ja isegi kui oleksite vanglas, mille seinad ei lase ühelgi elu häälel Teie meelteni tungida – siis oleks Teil ikkagi Teie lapsepõlv, see oivaline, kuninglik rikkus, see mälestuste varakamber.” Nii kirjutas Rilke ühes oma kirjas noorele luuletajale.

Lugemisest mõeldes sinna varakambrisse tasubki vaadata, ja endale tagasi mõeldes väärib mainimist esiteks see, et mulle loeti lapsena palju ette, iselugeja sai minust võrdlemisi hilja. Üsna ootuspäraselt mäletan ettelugemise olukordi ja kõrvalisi seiku, näiteks valgust või taustahääli või omaenda kujutluspilte, palju selgemini kui seda, mida loeti.

Kõige sügavama jälje on siiski jätnud mälestus kõrvalt nähtud ettelugemisest. Veetsin lapsena palju aega unises Kesk-Eesti väikelinnas vanavanemate juures ja selgena on silmade ees, kuidas vanaisa luges õhtuti voodis vanaemale ette oma lemmikraamatuid. Vanaema kuulas ja mina kuulasin ja ei saanud ilmselt just palju aru, sest need olid enamasti suurte inimeste raamatud või luuletused, aga tihti uinusin, vaadates, kuidas üks loeb ja teine kuulab. Usun, et see kõik on kuskile talletunud ja kannab vähemalt sama palju vilja kui hiljem ise loetud raamatud.

Veel üks oluline taipamine oli siis, kui sain teadlikuks keelest: et paljud neist raamatutest, mille olen nii enda omaks lugenud, on mulle kättesaadavad tänu sellele, et keegi on need eesti keelde tõlkinud. Mõte-mõttelt, nii et seda ei tunnegi. Võimalik, et just sellepärast sai minust hiljem tõlkija, igatahes on sealt pärit imetlus selle nähtavalt nähtamatu kunsti vastu.

Neljas meeldejääv lugemismälestus on seotud korraga nii kellegi teise lugemise kui ka tõlkimisega. Mu isal oli ärritav komme lugeda meie koduse raamatukogu raamatuid pliiatsiga: joonida alla, teha leheküljeservadele märkmeid, lisada hüüumärke, küsimärke, arusaamatuid lühendeid. See oli meie kahe lõputute sõnasõdade allikas ja teismeeas eelistasin rohkem kui ühel korral sellisele rüvetatud eksemplarile demonstratiivselt raamatukogust laenutatud raamatut. Ent üks kord aastaid hiljem olen sellisest soditud raamatust rõõmu tundnud, sest see õpetas ja näitas mulle midagi. Kui tõlkisin eesti keelde Enrique Vila-Matase romaani „Pariisile ei tule iial lõppu” (LR 2014), mis on omalaadne kahekõne Hemingway raamatuga „Pidu sinus eneses” (LR 1965), tuli see vihik tsitaatide täpsustamiseks vanematekodu raamatukogust üles otsida. Leidsin neilt lehekülgedelt lisaks vajalikele kirjakohtadele ka oma noore isa unistused ja mõtted, mõnes mõttes selle, mis temas ei teostunud. Huvitava kokkusattumusena on Vila-Matase Pariisi-raamat vormilt lugemispäevik. Selle jutustaja suundub Hemingwayst tiivustatult Pariisi, üürib seal Marguerite Durasi katusekambrit ja töötab oma esimese romaani kallal, otsides suureks kirjanikuks saamise retsepti. Nõuandeid talle antakse, aga retsept on õigupoolest see, millest jutustatakse möödaminnes ja ometi pidevalt: mida inimene loeb ja kuidas see talle mõjub.

Kui juba jutt Vila-Matasele läks: eriti isiklikult läks mulle korda sama autori kirjutamisest loobujate raamatu „Bartleby ja Co” (LR 2020) tõlkimine. See oli kui juhtumiuuring mu enda kirjanikuksolemisest. Nimelt kahtlustan, et kirjutades ei tule mul heidelda mitte niivõrd sõnadega, kui just vaikusega – natuke nagu kõik need Vila-Matase olnud, olemasolevad ja väljamõeldud Bartlebyd (viitega Melville’i loole „Kirjutaja Bartleby”), kes ühel hetkel otsustasid, et pigem ei, nad pigem ei kirjutaks.

Siit muidugi läheb sild Rilke juurde. Raamatukeses „Kirjad noorele luuletajale” (LR 1995, tlk Tiiu Relve) ütleb Rilke kuldsed sõnad: „[—] küsige endalt öö vaikseimal tunnil, kas ma pean kirjutama? Kaevuge sügavat vastust otsides iseendasse. Ja kui vastus peaks kõlama jaatavalt, kui tohite sellele tõsisele küsimusele vastu seada kindla ja lihtsa „Ma pean”, siis kohandage oma elu selle paratamatusega.”

Raamatumaailmas valitsev küllus distsiplineerib ja tuletab meelde, et sellesse küllusesse on mõtet midagi lisada ainult siis, kui teisiti enam ei saa. Mehhiko literaat Gabriel Zaid ütleb oma essees „Liiga palju raamatuid” (LR 2003, tlk Kätlin Kaldmaa): „Iga lugeja on omaette maailm ja ei ole olemas kaht ühesugust raamatukogu.”

Seega ei saa vist olla õigeid ja valesid raamatuid, mida lugeda, ja kui see just ei ole töö või tõsine hobi, ei saa olla õiget või valet järjekorda, milles lugeda: „kursisolek” võib vahel tähendada hoopis kursi kaotamist paljususe tõttu.

„Milleks lugeda? Ja milleks kirjutada?” küsib Zaid veel. „Mida me siis pärast saja, tuhande, kümne tuhande raamatu lugemist ühe eluea jooksul lugenud oleme? Mitte midagi. Öelda tuhandete raamatute lugemise järel „Tean ainult seda, et ma pole midagi lugenud” ei ole võlts tagasihoidlikkus. See on nii õige, kui üldse olla saab. [—] võib-olla ei peaks meie lugemust mõõtma mitte sellega, mitu raamatut oleme lugenud, vaid sellega, missuguses meeleseisundis oleme pärast lugemist. [—] Loeb vaid see, mida me pärast lugemist tunneme, näeme või teeme, kas tänav ja pilved ja teiste inimeste olemasolu tähendavad meile midagi, kas meie keha on tänu lugemisele rohkem elus.”

Belglane Jean-Philippe Toussaint kirjeldab oma mängulise autoportree „Tung ja kannatlikkus” (LR 2017, tlk Triinu Tamm) ühes loos Prousti lugemist aastakümnete jooksul ja tõdeb lõpetuseks: „Kõige paremad raamatud on need, mille kohta me mäletame, kus tugitoolis me neid lugesime.”

Mitte nii väga üllatavalt räägib Proust ise umbes samast, kui kirjeldab noorusea lugemispäevi: „Võimalik, et kõige täiuslikumalt elatud päevad meie lapsepõlves olid need, mis me arvasime olevat jäänud elamata, need, mis veetsime oma lemmikraamatu seltsis.”

Paradoks aga on selles, et need noorusea lugemispäevad söövitasid meie mällu mitte niivõrd selle, mida me lugesime, kuivõrd selle, missugused me ise olime, missugune oli ümbrus – ja kõik need sajad pisiasjad, mis meie lugemist toona takistasid või katkestasid, on nüüd „justkui ainsad kalendrid, mis meile nendest pagenud päevadest on jäänud”. (Marcel Proust, „Valik esseid”, LR 2015, tlk Triinu Tamm.)

Mulle meeldib ka Prousti mõte, et lugemine on üks sõpruse vorme, ent siiram kui inimestega seotud sõprused, nendega võrreldes puhas ja rahulik. „Tõsiasi, et see [sõprus] on suunatud surnule, puuduolevale, lisab sellele midagi omakasupüüdmatut, peaaegu liigutavat,” kirjutab Proust. Ka ei pea raamatute vastu üles näitama armastusväärsust, sest nendega veedame aega vabatahtlikult ja siis, kui seda tõesti soovime. Me lahkume raamatutest tõelise kahetsustundega ega pea tundma hirmu, et meid kellegi teise pärast unustatakse.

 

Sel suvel lugesin palju Czesław Miłoszit. Tema „Valitud luuletused” Hendrik Lindepuu tõlkes on veidi üle 400-leheküljeline köide, sellist raamatut ei saa lugeda kiiresti, sellega tuleb aega veeta, seda kaasas kanda, seda tulebki lugeda palju. Käisin Miłosziga Krakówis. Festival, mis kandis Miłoszi nime, oli tänavu kantud luulekogu „Pääsemine” vaimust, motoks viimased read luuletusest „Laul maailma lõpust”: „Teistsugust maailma lõppu ei tule.” See on üks kaunimaid luuletusi, mida tean, ja täiesti ajatu.

Niisiis, „maailma ja teispoolsuse piiril, Krakówis”: turuplatsist kiviviske kaugusel, Wisława Szymborska lemmikkohvikus Nowa Prowincja, kuulan salvestiselt Szymborska häält, kell on neli õhtupoolikul, hääl ütleb: „Tund öö ja päeva vahel… keegi ei tunne end hästi kell neli hommikul,” ja sellega sünkroonis ütleb Miłosz punavalges raamatus mu ees: „Romaanid ja esseed teenivad, aga ei kesta. Sest paar head värsirida kaaluvad rohkem kui vagunitäis viimistletud proosat.”

Ja meelde tuleb Borgese „Hargnevate teede aia” eessõna. See võib olla palju korratud mõte, aga mõjub alati kainestavalt: et on vaesestav jaburus seletada viiekümnel leheküljel mõtet, mille täiuslikuks esitamiseks suusõnal piisaks mõnest minutist. Mõistan seda kiitusena lühidusele.

Ööülikooli loengus „Paavst Innocentius III inimolu viletsusest” rääkis Marju Lepajõe varakeskaegsetest kirjanikest, kellelt on õppida, kuidas väljenduda napilt ja sügavalt, rääkida võimalikult vähe. Varakeskaegseid kirjutajaid on just sellepärast huvitav lugeda, et neid on põhjalikult õpetatud oma keelt kuulama: et see kõlaks, et seal oleks rütm, sisemine rütm ja välimine rütm. Isegi kui kirjeldatakse hinge heitlusi (inimolu viletsust), on „itkeda” võimalik palju huvitavamalt, kui vallata poeetiliste võtete arsenali.

Miłosz meenutas oma Nobeli-kõnes üht lapsepõlves loetud Nobeli laureaati, kes mõjutas oluliselt tema arusaamist luulest: Selma Lagerlöfi romaanis „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” on peategelane korraga kahes rollis: ta lendab maa kohal ja haarab seda pilguga ülalt ja samas näeb iga selle üksikasja. „See kahekordne nägemine võiks olla metafoor luuletaja kutsumusest,” ütleb Miłosz ja nimetab luuletaja kaks atribuuti: ablas pilk ja kirg kirjeldada.

Mulle tundub, et ablas pilk algab aplalt loetud raamatutest, ei ole võimalik saada kirjanikuks, kui ei loe. Loetu on pinnas, millest kirjutatu uute liikidena võrsuda saab.

Remargi korras Miłoszi raamatu kohta veel: „Valitud luuletuste” köidet mul kahjuks endal ei ole, minu käes on pikalt olnud raamatukogu raamat. Eksemplarist on näha, et see on enne mind põhjalikult läbi töötatud. Nii on üks kiht lugemisest paratamatult koosnenud eelmise lugeja esiletõstudest. Võimalik, et kõik ei pärine sama lugeja sulest, aga ühte eelmist lugejat, ametikaaslast, tean järjehoidjaks ununenud laenutussedeli tõttu nimepidi, ja mulle meeldib mõelda, et väljamärgitud kirjakohtade järgi õpin ka teda tundma natuke teise nurga alt, isegi kui ma ei tea täpselt, kas ta on lugenud Miłoszit töö või lõbu pärast. (Kui aus olla, ei ole sel meie ametis tihtilugu vahet.)

Seda ma ei tea, kas lugemine maailma päästab, aga inimese võib ta päästa. Lugemine aitab unistada, unustada, elada mitmeid elusid selle ainsa ilusa-näruse kõrval, mis meile on antud: näha midagi võõrast või tunda midagi ära. Ei tahaks hakata koostama loetelu raamatutest, mis on mind kas inimesena või kirjanikuna muutnud. Sellest saaks mehaaniline igas suunas haarmeid ajav nimekiri – juba proovisin ja sellest ei tulnud midagi välja. Mõned endale olulised raamatud olen saanud aastate jooksul tõlkida. See on mind muutnud vast kõige rohkem. Muidu aga: me oleme need raamatud, mida oleme lugenud. Kõik loetu muudab meid, mingi muutus toimub meis iga loetud teksti peale. Ja kui loeb kirjutatu, loeb ka kirjutaja, kas pole? Kirjanik loeb, nagu pealkiri ütleb.