Veidi piinlik ehk, aga vaid ühte võõrasse linna olen läinud spetsiaalselt oma lemmik­raamatu pärast. Mu ainuke kirjanduslik palverännak viis mind Rootsi Ystadi, kus elas Henning Mankelli melanhoolne detektiiv Kurt Wallander. Lonkisin seal mere ääres ja vahtisin kaugusse, nagu Wallanderil oli kombeks – Lääne­meri on Ystadis, muide, musta värvi. Ei mäleta, kas Mankell Ystadi merd ka nii kirjeldas. Kirjeldus peab mulle raske panniga pähe lajatama, et see meelde jääks. Väga vähe on häid kirjeldusi. Eriti krimkades, mis on minu meelest funktsionaalne kirjandus, ajavad pikad kirjeldused närvi ja lehitsen neist üle. Krimka funktsioon pole ju midagi muud kui põnevat ajaviidet pakkuda – tsiuh ja läbi. Kõik, mis põnevusliinilt tähelepanu kõrvale juhib, on ülearune. Mankell heietab ka liiga palju, aga Wallanderi kuju mind kuidagi puudutas. Wallander on inimlik, mitte karikatuurne üliinimene, nagu ilukirjanduslikud detektiivid sageli olema kipuvad. Kui kirjanduses on üks asi, mis mulle ei istu, siis on see veiderdamine ja mäng.

Osa inimesi mäletab oma elu detailselt. Ma ei mäleta midagi – sündmused on ajateljel puha sassis, meelde tulevad heal juhul mõned fragmendid, ilusamad ja intensiivsemad hetked. Raamatutega on sama. Mõni inimene tsiteerib peast lapse­põlves loetut, teisele jääb raamatust külge ainult emotsioon. Reisijuhist loetu põhjal ette kujutatuna võivad riigid ja linnad pettumust valmistada, kui sinna lõpuks kohale jõuad. Raamatutes kirjeldatud paikades pole ma veel pettuma pidanud. Need ei ole olnud liiga teistsugused, kuigi kirjeldatakse kõigest sõnades, fotot asendab ettekujutus ja, nagu öeldud, ma seda kirjeldust hiljem isegi ei mäleta. Tunne ongi kõige ausam asi. Kui mõni autor imestab, miks tema targalt läbi komponeeritud ja stiililt maitsekas teos kuidagi lugejaid ei leia, seisneb häda tõekoha puudumises. Lugeja tabab ära, kas kirjanik on oma teost n-ö ise elanud – tõlkinud lugejale lugu, mis juba elab ta sees, ütleks ehk Proust – või on ta matkija ja vahendaja. Mis väljamõeldis see ilukirjandus ikka nii väga on. Oma autorit paljastab või reedab kirjutatud tekst ühel või teisel viisil niikuinii. Autori õnneks ei viitsi lugeja tema isiku peale suurt mõelda.

Kui satun kohta, mis mu tähelepanu haarab, hakkab mind huvitama, mida selles paigas on kirjutatud. Prahas sattus mulle kätte tšehhi semiootiku Vladimír Macura essee metroorongide saatanlikust kiirusest. Kuni ma polnud lugenud sõnu „saatanlik kiirus”, ei tähendanud metroo mulle midagi. Suvaline transpordi­vahend. Macura kirjeldas metrood nagu liminaalset ruumi, põrgu lävepakku. Korraga tundus metroo põnev – kirjandusel on see võim. Kui sõitsin öösel liinibussiga läbi Poola, tuli äkki tungiv vajadus lugeda poolakate luulet. Poola kottpime öö näis tundmatu ja väga suur, õudne üksindustunne tabas mind aknast välja vahtides, kuigi buss oli inimesi täis. Guugeldasin poola poeete. Avastasin Zbigniew Herberti ja otse internetist lugesin teda öises liinibussis. Enam Poola pimedus mind ei hirmuta, üksindust selles enam ei ole, sest minuga on luuletaja. Prahas luusides leidsin Milan Kundera. Ei olnud ma varem viitsinud Kunderat lugeda, selleks pidin Tšehhimaale tulema. Ilma Kunderata poleks ma selle maa vastuoludest päris õigesti aru saanud. Lugesin Kafka kirju ja Praha oma tumeduses-­helguses sai mu silmis uue kihi. Ükski maa ega linn ei saa sulle päriselt tuttavaks, kuni sa pole läbi imbunud seal enne sind kõndinute mõtetest. Riias lugesin Aleksandrs Čaksi, kuulsat läti linnapoeeti. Tallinnas loen pööripäevade paiku, kui valgus ja ühes sellega linna biit kuidagi nihestuvad, Liisi Ojamaad. Kirjandus on võimendi, ta annab sulle rohkem silmi.

Mu viimase aja lugemishügieen on õudne. Loen liiga vähe. Lugemisele, mis oli mulle lapsepõlves ainuke viis kodust ja koolist põgeneda, on täienduseks ja asenduseks sugenenud hulk kergemini tarbitavaid alternatiive nagu Netflix ja sotsiaalmeedia. Need ei nõua mingisugust pingutust. Sa ei pea lehti keerama ega isegi ülearu tähelepanelik olema, ainult vahi ekraani, kuni peas ulub tuul. Infoporno-ajastul tahaks asju hoopis peast välja visata ja maha kustutada. Kui loen, siis telefonist, ostan Amazonist või laenutan äpist. Kole ja rõve, ma tean. Hiljuti, kui mul raamat ilmus, käisin üle pika aja päris raamatupoes, uute raamatute lõhn joovastas, kadunud maailm tuli korraga mu juurde tagasi – ühes impulsiga kaubanduskeskusest välja trammi alla söösta. Mis elu see mul nüüd on? Kuigi veidi tore on ju ka, et moodsal ajal saad lugeda kus tahes. Kas raamatut kui füüsilist eset peakski fetišeerima? Mis on selles lõpuks nii head ja üllast: hulk metsa raiuti maha, haisvate ja reostavate keemiliste protsesside abil toodeti paberit ja trükivärvi, masinad huugavad, rekad sõidavad uudisteoste virnadega ringi? Muidugi meeldib mullegi raamatuid käes hoida ja lihtsalt vaadata, raamatu füüsiline kohalolu ruumis tundub vajalik. Teoreetiliselt poleks nagu vahet, kust sa midagi loed, aga elektroonilisest masinast loetud lugu on miskipärast kergem unustada. Lülitad seadme välja ning loetud mõte lendab olematusse. Raamatut sulgedes jääb lugu kaante vahele vangi, saad selle riiulisse panna ja seda omada. Teise inimese mõtete omamine kõlab natuke jubedalt – psühhopaat oled? Aga lugemine on rituaalne tegevus, atribuutide rolli ei maksa alahinnata. Või siis autori oma ülehinnata, kui e-raamat polekski nagu päris õige asi. Kui kirjanduse pakend on nii tähtis, mida see õieti tähendab?

Mul on raamatule vähe nõudmisi: lahutagu mu meelt või vapustagu kuidagi. Aina raskem on peale sattuda teostele, mis suudaksid ühte või teist. Viimane vapustus oli Murakami novell „Drive My Car”, mis ajas lausa nutma – meele­liigutusest ja tänutundest, et olin leidnud niivõrd perfektse teksti. Ei arvanud, et see on minu vanuses enam võimalik. Filmilik lugu, mõtlesin tunnustavalt, veel teadmata, et sellest ongi juba film tehtud. Täiuslike teoste hulka kuuluvad ka Oskar Lutsu „Kevade” ja F. Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby”. Need on täpselt välja mõõdetud, midagi pole vaja lisada ega maha võtta. Kõik on timmis. Mingis mõttes läheb nende täiuslikkus isegi üle võlli, mõjub steriilselt, koguni üleloomu­likult. Ilu­kirjanduses võiks ikkagi olla mingi viga, inimliku nõrkuse ja puudujäägi jõnks.

Kirjanikul oleks nagu kohustus väita, et ta loeb palju, muidu reedaks ta oma elukutse ja mõjuks renegaadina. Tegelikult nii palju vist ei loeta. Kirjanikud ei taha raamatute kirjutamise ajal lugeda, sest see mõjutab oma teksti tooni ja stiili. Järelikult: mida rohkem kirjutad, seda vähem loed. Ideaalses maailmas oleks vastupidi, enne loeksid kõik läbi ja siis saaks sulle klaariks, kas midagi on kirjandusest veel puudu. Arvatagi, et ei ole. Võib-olla on teisigi kirjanikke, kes igatsevad seda kaotatud süütust, aega enne kirjutamist, kui sai muretult lugeda ilma hirmu, kadeduse ja kahtlusteta. Hirm, et loetu sind mõjutada võiks, kõlab absurdselt, aga lugemine ongi loomulikum tegevus. Kirjutamine eeldab juba mingit isiksuslikku kõrvalekallet, keskmisest ja normaalsest hälbimist. Kui tahad oma lugemiselamusi rikkuda, hakka kirjanikuks.

Lapsena lugesin palju Stalini-aegset propagandat. Need saatana üllitised vedelesid meil pööningul, kõvas köites, ahvatlevalt illustreeritud. Keegi ei öelnud, et neid ei tohi lugeda. Ma ei kasvanud haritlaste või intellektuaalide kodus, mu kasina haridusega kolhoosnikest vanemad olid kogu aeg tööl. Kui nad kolhoosist koju jõudsid, ootasid seal uued tööd lehmalaudas ja heinamaal. Käisin maakoolis, kus pioneerijuht oli kahjuks ainuke põlevate silmadega pedagoog. Mul ei olnud mingit juhatust, mis on õiged ja mis valed raamatud. Ma ei teadnud, et kommunism on halb ja et elame okupatsioonis. Leidub küllalt inimesi, kes on pidanud seda hiljem õppima – kõigil ei olnud juhatuse ja ideoloogilise suunamise privileegi ning seda ette heita on alatu. Jumala õnn, et mul juhtub olema nii halb mälu. Lugesin kõike, mida kätte sain, ja pooled neist teostest mõjuksid nüüdsel ajal poliitiliselt ebakorrektselt, teiste hulgas mind kõige rohkem mõjutanud laste­raamat Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklustest. Praegu olevat see rassistlik, kui uuesti üle loeksin, ehk näeksin seda ka. Lapsepõlves oli see mulle raamat vabadusest. Olen tänase päevani oma kujutluses lindprii nagu Huck Finn, tema on mu arhetüüp. Mu teine lemmik „Tisza kaldal” paistis lihtsalt nagu üks pinevusest tihke spioonilugu ja ma ei mõelnud seda ahmides muud midagi. Kui loed süütu pilguga, on ka tekst süütu. Mu süütuse röövis lõpuks Viivi Luige „Seitsmes rahukevad”. Seda lugedes, mäletan selgelt, tuli mulle pähe, et tahan kirjanikuks saada.

Hingelõikavate raamatute alamliik on häbiraamatud. Minu omad on Leelo Tungla „Kirju liblika suvi” ja Meri-Liis Laheranna „Hannese sünnipäev”. Need ei ole halvad, vaid vastupidi, suurepärased. Selles häbi seisnebki. Õõnes tunne on lugeda jutustust, milles kirjanik justkui sinust endast kõneleks. Tabad end kahtlemas, kas ta on su elu kuidagi pealt näinud. On keegi talle sinust jutustanud? Absurd muidugi, aga lugedes olin laps ja nii ma mõtlesin – et Tungal teab minust, Tallinna sugulaste kaudu näiteks. On see vandenõu? Tahavad nad mind lastekodusse panna? Mäletan, et ma ei tihanud neist raamatutest kellelegi rääkida, tollal häbenesin veel oma lapsepõlvekodu ja vanemaid. Häbiraamatuid, kus mind kõige tabavamalt kirjeldati, hoidsin sahtlis kola all peidus ja lugesin salaja. Kui ema millalgi kadunud raamatute kohta küsis, vastasin, et ma ei tea neist midagi. Isegi ema ees oli mul piinlik, et lugesin meie elust, mida kaks võõrast naist olid kuidagi läbi näinud.

Praegu loen põhiliselt lühikesi asju, kontsentraate. Novellid on meeldima hakanud – mida lühem, seda parem. Luuletused tunduvad just paraja pikkusega, et õhtul lõõgastuseks ühekaupa ette võtta. Olen tähele pannud, et romaanid muutuvad aina fragmenteeritumaks. Ehk oleks aeg vaikselt leppima hakata, et kirjandus muutubki ajas – mitte ainult teemad, vaid ka formaat. Arutasime kirjastajaga tulevikuplaane: kuidas kirjutada õhemaid teoseid, mida saaks odavalt müüa ja mille ees ostjal ei tekiks psühholoogilist tõrget? Paks raamat ajavat peale hirmu, et temast saab järjekordne sisustuselement, lihtsalt üks tolmu koguv klots. Mul on küll pakse raskeid raamatuid, mille olen just nende omaduste pärast ostnud – näevad riiulis head välja ja hoiavad teisi püsti. Milleks muuks nad siis tehtud on? Kas keegi päriselt arvab, et niisugust ebapraktilist jurakat lugema hakatakse? Kuidas sa seda loeksidki? Mugavalt ennast tunda ju ei saa, käsi väsib raamatu hoidmisest ära. Seisaksid lugemispuldi taga sirgelt nagu tikk? Kes tahab, et tema raamatuid loetakse, peab need ka lugemissõbralikuks pakendama: ühe juraka asemel olgu mitu õhemat köidet ja parem, kui oleks üldse pehmekaaneline. Pehmete kaantega kergekaalulist raamatut on kõige mugavam lugeda. Paber võiks olla taaskasutatud, pehme, krobeline, sõbralik, oma ebatäiuslikkuses kutsuv ja julgustav. Keegi peale edeva autori ei taha kõrgilt külmade valgete lehekülgedega näppu veristada.

Kõige raskem on kirjanikul vast iseennast lugeda, aga vähemalt minul ka sõpradest autoreid. Oma nahka päästes ja nende tundeid säästes valetan, et lugesin ja meeldis. Küllap mu sõbrad käituvad minuga samamoodi. Olen neile soovitanud, et ostma ju üldse ei pea – laenutage! Laenutushüvitise süsteem, mille parandamise eest ise võitlesin, ärgitab kirjanikku lootma, et lugeja eriti ei süvene. Kuna laenutuste pikendused tasu arvestusse ei lähe, hoidku kirjanik pöialt, et lugeja lappaks tema raamatu ühe õhtuga läbi. Mida kiiremini ta selle raamatukokku tagasi viib, seda parem.

Sõbralt ei taha keegi kuulda teravat kriitikat, seda on vahel kultuuriajakirjan­dusestki näha. No ja mis siis? Las sõber elab teadmises, et lugesin ja meeldis. Mõnikord taban end mõttelt, et ega me kõik siin ometi mingis uinutavas valges vales ei ela. Eesti kirjanduse suuremaid hädasid on tegijate omavahelise distantsi puudumine. Kes siin ei tunneks kedagi? Kriitikud tunnevad kirjanikke, kirjanikel on tuttavad lugejad. Väikesel maal on hirmus keeruline end hierarhiatesse ja skaaladele asetada. Võid ilmaaegu tähtsust täis minna, aga ka ilmaaegu põdeda. Kuidas sa siin teada saaksid, et oled päriselt hea? Ega ma sõprade kirjutatu kohta oskaks kah öelda, kuhu nad suures kirjanduspildis asetuvad. Ma ju armastan neid ja eks armastatud inimese mõtted ole alati õiged ja ilusad. Kas lugemine siis pole natuke nagu söömine? „Vaimutoit”, nii ju öeldakse. Toit ongi üks armastuse väljendamise vorme: üks vaaritab ja teine on tänulik, isegi kui toit on liiga soolane. Mis meil siin pisikesel mättal üle jääbki – miks mitte oma väikest maad, emakeelt ja sõpruskonda siduvaid raamatuid leebelt, andestavalt ja liiga kurje tingimusi seadmata lihtsalt hoida, säästa ja armastada?