Huvitav, kas keegi on kirja pannud kõigi enda loetud raamatute pealkirjad – lapsepõlvest kuni pensionieani? Mina seda küll vist teha ei suudaks…

Oma esimest lugemiselamust mäletan väga selgesti, kuigi sain selle osaliseks aastakümnete eest, umbes nelja-aastasena. Olin tollal tundide kaupa üksi kodus – mu ema oli viidud külmale maale ja õpetajast isa võttis lisaks koolitööle enda peale ka rahvamaja juhatamise, et ots otsaga kokku tulla ja emale vangilaagrisse pakke saata. Ema oli enne äraviimist jõudnud mulle kõik tähed selgeks õpetada, aga tähtede tundmine ja lugemine olid minu jaoks erinevad asjad. Ema meelest oli kiiduväärt, et sain selgeks nii suured kui ka väikesed tähed. Aga ilma temata polnud tähtede nimetamine huvipakkuv tegevus – üksi olles ei saanud ju kelleltki kiidusõnu pälvida. Pusisin ja pusisin punakaanelise aabitsa kallal, aga lugemisest asja ei saanud. Vahelduse mõttes laususin siis tähtede nimesid lauldes ja hästi kiiresti – ja ennäe imet, korraga moodustusidki neist sõnad! Missugust lehekülge ma ka ei avanud, igal pool olid äkki tähtede asemel sõnad: „Laili, Olli, Lilli, Leili. Olli, loe! Laula, Leelo! Tõnul on tool. Tiinal on tibu.” Päris tore tunne tuli, kui suutsin nagu nalja äkki kõik sõnad ära lugeda, ainult et pikapeale tekkis ka väike pettumus, et ei Tõnu tooli ega Tiina tibuga juhtunud midagi erilist… Kui nelikümmend viis aastat hiljem hakkasin ise aabitsat koostama, siis teadsin, et hääldamisharjutusteks mõeldud lausetest tuleb ilmtingimata mingi väike jutuke kokku panna, et lapsel oleks huvitavam veerida ja uurida, mis edasi juhtub. Alles nõukogude aja lõpus sain teada, et täpselt samasuguste piltidega aabitsad olid miljonitel esimese klassi õpilastel üle kogu Nõukogudemaa – tekstides oli muidugi ka „rahvusliku omapärana” eesti pärisnimesid vennalikult-õelikult kõrvuti Dunjade, Fedjade ja Nadjadega, kuid piltidel tegutsesid Vene koolivormis valgete põlledega tüdrukud ja kõige esimestelt lehekülgedelt vaatasid vastu täpilise lipsuga Vladimir Iljitš Lenin ja uhkete vuntsidega Jossif Vissarionovitš Stalin, keda ma natuke pelgasin. Aga oli kuis oli – lugemise sain sel õhtupoolikul nii selgeks, et enam polnud vaja isalt unejuttu nuruda, vaid võisin talle juba ise raamatutest jutte ja luuletusi ette lugeda. Isa lapsepõlvelektüürist polnud suurt midagi järel – ainult paar lehte Eesti-aegsest kaunite piltidega raamatust „Loomade pidu”: „„Vahuviin!” hüüdis pingviin. „Ei mingeid viinu!” ütles lepatriinu.” Lisaks sellele olid isal peas Karl August Hindrey „Jaunart Jauram” ja Kaval-Antsu lood, mida tema vanaema oli talle jutustanud. Ahvide Tarzanist meeldis talle ka pajatada, ja need jutud olid väga põnevad. Mulle oli linnast toodud ka uuemaid – suureformaadilisi, aga õhukesi – lasteraamatuid, kuid neid ei mallanud isa lõpuni kuulata, sest ükskõik, millest raamatud ka ei pajatanud – linnaskäigust, majaehitamisest või kooliminekust –, ikka ilmusid viimastesse ridadesse Stalin, Kreml ja Nõukogude kodumaa, isegi üks mu lemmikraamatutest „Malle tahab arstiks saada” lõppes üleskutsega: „Tea, et stalinlikul hoolel / õpid, kasvad suureks / ja siis julgelt asud tööle / Liidus, rahva juures.”

Kuueaastaselt sain näärikingiks „Eesti rahva ennemuistsed jutud”, mille nimetasin oma raamatute kuningaks, ja seda raamatut lugesin mitu korda järjest, püüdlikult vältides „Paristaja poja” nimelise muinasjutu illustratsiooni, kus tohutult pikaks veninud kerega vanakurat püüdis pilveni küündida. Minu rõõmuks polnud selles raamatus luuramas ei Leninit ega Stalinit.

Mu vanematel oli keskmist kasvu, klaasustega raamatukapp, ja oli ikka mõnus vaadata kõiki neid teoseid kui isiklikku lugemisvara – eriti hõbedaste kaantega Nobeli laureaatide sarja ja paksu „Eesti Entsüklopeedia” köiteid. Mis sest, et õige pea selgus: lugeda küll võisin, aga tekstist arusaamisega oli raskusi, „nobelikatest” tundus huvitav ainult Lagerlöfi „Kristiina Lauritsatütar”, mille lugemist alustasin mitu korda järjest, aga esimese köite sain lõpetatud alles koolilapsena. Kui esimese klassi juhataja küsis pärast talvist koolivaheaega, kas keegi nääride ajal ka mõne raamatu läbi luges, tõstsin ainsana klassis käe ja teatasin uhkelt: „Mina lugesin läbi „Kristiina Lauritsatütre” esimese raamatu.” Nooruke õpetajanna jäi hetkeks mõttesse ja arvas siis: „Sina vist armastad üldse muinasjutte?” – „See on Noobeli laureaat!” laususin vaikselt, ja rõõmustasin, et sellel teemal enam ei kõneldud, sest ega ma oleks osanud seletada, mis asi see Noobeli laureaat on…

Koolis oli ka väike raamatukogu – nelja-viie riiuliga kapp, kust võis teoseid laenutada. Pildiraamatuid seal ei leidunud, selle tegin kohe selgeks, ja ega paksude köidete selgadel kirjas olnud pealkirjad eriti laenutama meelitanud. Siiski leidsin ühe ligitõmbava nimega teose – „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Raamatuid laenutav õpetaja arvas algul, et see on mulle liiga raske teos, aga kui väitsin, et vanapaganast tean juba päris palju lugusid, pani ta mu nime laenutusvihikusse kirja ja mina lippasin õnnelikult koju, lootes, et õhtul saan isa mõne lõbusa Kaval-Antsu naljandiga rõõmustada. Kaval-Ants oli raamatus olemas küll ja Vanapagan niisamuti – aga kust ma teost ka ei lehitsenud, nalja ei saanud kusagil. Seal polnud ühtki sellist lahedat lugu, nagu isa neid oma vanaemalt oli kuulnud! „Eit teadis, aga suri ära” – no mis nali see ka oli! Isa püüdis mind küll lohutada, et kui suureks kasvan, siis hakkab ka see raamat mulle meeldima, aga see tundus samasuguse võltslubadusena nagu jutt, et kalamaksaõli juues hakkavad lapse silmad eriliselt särama. Ja kui hästi järele mõelda, siis ei usu ma siiamaani neid, kes väidavad, et „Põrgupõhja uus Vanapagan” on Tammsaarel parem ja sügavam teos kui „Tõde ja õigus”…

Kolmandas-neljandas klassis muutusid mu lemmikraamatud selliseks, et neist on väheke piinlik tänapäeval kõneldagi: ma ei tea, kas tehti viiekümnendate aastate lõpus Eesti Riiklikule Kirjastusele kohustuseks arendada nõukogulikku mõttelaadi või süvendada rahvastevahelist sõprust, aga keskmisele koolieale mõeldud raamatute seas oli tõlkeid palju rohkem kui originaale. Värsiraamatuid – Felix Kotta „Vaat mis juhtus” ja „Tublisid loomi” ning Ralf Parve „Lõbusaid värsse” – võis lugeda, kuid „juturaamatud” nagu Erni Krusteni „Sinisulg depoost”, Ralf Parve „Põranda all” ja Holger Puki „Kaks punast kaelarätti” olid minu jaoks üliigavad – eks need muidu ju andekad kirjanikud olid saanud poliitilise tellimuse laste kommunismiteele suunamiseks, kuid vene nõukogude lastekirjanike tasemeni nad ei küündinud. Võimalik, et venelased uskusid sellesse, mida kirjutasid, meie kirjanikud ainult teesklesid nõukogudemeelsust. Igatahes olid minu lemmikraamatuteks pikka aega Valentina Ossejeva „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” kõik kolm osa, Lev Kassili „Noorema poja tänav”, Jelena Iljina „Neljas kõrgus”, Aleksandr Fadejevi „Noor Kaardivägi” ja Arkadi Gaidari „Timur ja tema meeskond” – kõik padupunased teosed nõukogude laste ja noorte kangelastegudest Suures Isamaasõjas. Tõsi küll, suurim lemmik, mida mitmeid kordi uuesti üle lugesin, oli Lazar Lagini üpris apoliitiline ja naljakas jutustus „Vanake Hottabõtš” (alles aastaid hiljem sain teada, et autor oli oma kirjandusliku liignime kokku pannud ees- ja perekonnanime kahest esimesest silbist Lazar Ginzburg ning oli vaimuka satiirikuna ka huumoriajakirja Krokodil peatoimetaja asetäitja). Neid punateoseid laenutasin külaraamatukogust, mu eestimeelsed linnatädid poleks iial selliseid raamatuid mulle ostnud, ja kui mõelda, et pool meie perest oli kannatanud nii vangilaagrites kui Siberi küladesse küüditatuna, emapoolne vanaema ja üks onudest võõramaa muldagi jäänud, siis oli arusaadav, et nõukogulike kangelaste imetlemist pandi mulle pahaks, kuigi punase kirjanduse lugemist ei saanud mu õpetajatest vanemad ju keelu alla panna. Ilmselt ihkas mu hing põnevaid sündmusi ja kangelaslikke tegelasi, keda Nõukogudemaal oli jalaga segada. Õnneks avastasin peatselt huvitava sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” ja Trubatšovi ning Timuri asemele asusid indiaanlased, musketärid ja kapten Granti lapsed. Ja kui kolmeteistkümnesena sattusin Krimmi pioneerilaagrisse Artek, siis sain šoki, taibates, et pioneer olla tähendas seal sõjaväelisele korrale allumist ja igal sammul Lenini kummardamist – jalutuskäigudki toimusid marssides ja kogu kõrist Lenini elusolekut kuulutades. Kohe, kui fanfaarid teatasid mingi suurema sündmuse algusest, ruttasin kurgu- ja peavalu kaevates isolaatorisse ehk ravilasse ning sain siis paar päeva rahus sealset väikest raamatukogu kasutada. Kuigi mu vene keel polnud eriti hea, leidsin siiski sealt endale lemmikraamatu – „Neznajka na Lune” (eesti keelde tõlgituna „Totu Kuul”), mis oli kohati päris naljakas ja mille kunstnikuna oli kirjas G. Valk – arvasin, et see on eestlane. Pärast sain teada, et Genrih Valk oligi poolenisti eesti soost, aga Heinz Valgu varjunimi see siiski polnud. Pioneeride paradiisist tulin tagasi kehalt poolteist kilo kergemana ja hingelt nõukogudevastase elemendina.

Lindgren tuli mu ellu alles pärast Jules Verne’i, Alexandre Dumas’d ja Fenimore Cooperit: esimesel noorte üldlaulupeol 1962. aastal ostis ema mulle lisaks kavale raamatu pealkirjaga „Meisterdetektiiv Blomkvist”, kuid hakkas oma ostu peaaegu kahetsema, sest pärast raamatu avamist ei hoolinud ma enam lauludest ega märganud õigel ajal plaksutadagi – olin vapustatud, et minuvanustest lastest võib nii põnevalt ja lõbusasti kirjutada! Laulupeokõnes oli räägitud pioneeride kaksaastakust, vanaraua ja makulatuuri kogumisest, küülikukasvatajatest ja Lenini tubade rajamisest, aga mina elasin kaasa Valge ja Punase Roosi ordu sõjale ja sõin koos Eva-Lotta, Kalle ja Andersiga värskeid kukleid… Järgmiste Lindgreni tõlgete ilmumise ajal olin juba keskkooliõpilane ehk „suur inimene”, aga Lindgreni lasteraamatuid ostsin ikkagi. Ostaksin praegugi, kui leiaksin raamatuletilt mõne tema seni nägemata-lugemata jäänud teose!

Keskkoolis tundsin kirjandustunnis ennast olevat ühes mestis tagumise pingi poistega, kes jagasid valjuhäälseid kommentaare nii Nikolai Ostrovski romaanile „Kuidas karastus teras” kui ka Maksim Gorki „Emale”. Mina istusin esimeses pingis ega kommenteerinud midagi, ainult muigasin sapiselt – nõukogude kangelaslikkuse õhupall oli minu jaoks läbi nähtud ja tagasipöördumatult õhku lastud. Takkajärele saan aru, et kirjandusõpetaja oli ju sunnitud kõiki neid teoseid „läbi võtma” ja oli õnnega koos, kui võis punapropaganda järel kõnelda Noor-Eestist või deklameerida kirjandusõpetajate igavest lemmikluuletust: „Lumehelbeke, tasa, tasa…”. Lugesin siiski läbi kogu kohustusliku kirjanduse – lugeda mulle ju meeldis – ja jutustasin sageli kirjandustunni eel nende sisu klassikaaslastele ümber. See tõik meenus mulle, kui mõne aasta eest küsis minult Aino Pervik: „Kas sinu klassis lugesid kõik õpilased raamatuid? Praegu kurdetakse pidevalt, et nüüdsed noored enam ei loe, aga minu klassis lugesid samuti vähesed…”

Keskkooliajal olid mu parimateks sõpradeks Viivi Luik, tollal veel Kalmetu koolitüdruk, kellega vahetasime pikki kirju ja luuletusi, ja Imme Viidalepp, kelle folkloristist isa viis tütre igal sünnipäeval raamaturiiuli ette ja näitas, missugused raamatud on sobivad selles vanuses lugemiseks. Kuid ta hoidis Immet – ja tema kaudu ka mind – kursis kirjandussündmustega. Hakkasime käima kirjanduslikel kolmapäevadel ja ajasime taga uusi luulekogusid: esimene noorte luuletajate kassett ju lausa hingati poelettidelt ära. Tartu 8. Keskkooli välja antud Mati Undi „Hüvasti, kollane kass” käis käest kätte. Paul-Eerik Rummo „Ankruhiivaja” oli paljudel peas, vähemasti „Esimene vasikas” oli lausa kohustuslik! Paul-Eerikut kutsus Rummoks ainult täiesti kirjanduskauge inimene, seevastu ei nimetanud teist tollast iidolit Jaan Kaplinskit keegi Jaaniks – teda kutsuti alati Kaplinskiks. Viivi, kes tollal liikus nii Tartus kui ka Tallinnas, tõi kaasa Kaplinski veel avaldamata värsse ja Uku Masingu luuletusi, millest ma enne polnud midagi kuulnud. Uudiseks olid Kaplinski haikud, mille eeskujul tekkis tohutult noori harrastusjaapanlasi, kes tootsid hulganisti kolmerealisi uudisteoseid kirsiõitest, pardipaaridest ja kurbusest, silpide arvule tähelepanu pööramata. Nojah, ega ma ise ka sellest patust puhas olnud!

Noor-Eestist võis kuuekümnendatel aastatel keskkoolis rääkida, kuid Arbujatest mitte. Mäletan enda ja oma Pegasuse-sõprade Arbujate-vaimustust, eriti armastasime ja tsiteerisime Alverit ja Talvikut. Meenub, kuidas Juhan Viiding hüüdis kõlaval kõuehäälel üle kohviku: „Annan oma pintsaku ja 10 rubla sellele, kes mulle palaviku toob!”, hetke pärast täpsustades: „Ma mõtlen muidugi Heiti Talviku „Palavikku”!” Jussi isa Paul Viiding kuulus ju samuti Arbujate sekka, imelik, et neil kodus Talvikut ei olnud. Võib-olla viis vanem õde Mari, eesti filoloog, selle Tartusse kaasa või äkki pani ema Linda raamatu oma käe järele ära? Pegasuses käis käest kätte ka nn samizdati väljaandeid – need olid õhukestele paberilehtedele kes teab mitmes eksemplaris trükitud luuletused või proosatekstid, mis olid tsensuuri poolt keelatud. Mäletan, et sain Benita ja Miralda Laaguselt (hiljem Kangilaski) nädalaks laenata Marina Tsvetajeva niidi-nõelaga kokku õmmeldud lehtedele trükitud luuletusi ja proovisin neid tõlkida, kuid ei jäänud oma tööga rahule… Tartus jagas äsja Mordva vangilaagrist naasnud Johnny B. Isotamm sõpradele märksa tõsisemaid poliitilisi tekste, mida oli samuti ei tea mitmes eksemplaris kirjutusmasinal paljundatud…

Tartu ülikooli raamatukogu, mis minu tudengiajal asus Toomemäel toomkiriku varemetele rajatud hoones, olen ma mõnelgi korral unes näinud. See oli eriline raamatute varamu, kus lugemissaali akendest sisse hoovavates valguskiirtes võbeles raamatutolmu kübemeid, millel oli mingi kummaline lõhn. Ruumid olid puhtad, võib-olla oli see vanade raamatute või nende nahkkaante lõhn, võib-olla ka mõnede nikerdatud äärtega riiulite hõng. Kahetsesin, et minust ei ole lugemissaali kasutajat – miskipärast jääb mul lugemine katki kohe, kui keegi tuleb, läheb, nihutab tooli või lööb raamatu plaksuga kinni… Aga kui selgus, et raamatuid – ka üsna haruldasi – võib kojugi laenutada, asusin huviga kataloogikappide kallale. Süsteem oli selline, et tuli kataloogist sind huvitanud teos leida ja selle andmed tellimislehele kanda. Mustades ja tumesinistes kitlites raamatukogudaamid võtsid tellimislehed vastu ja kadusid nendega mõneks ajaks salapärastesse ruumidesse, kust ilmusid varem või hiljem, soovitud teosed kaenlas – vahel siiski ka kurva teatega, et raamat on välja laenutatud. Elektroonilistest kataloogidest ei osatud tollal veel undki näha. Ma ei tea, kas oli ka mingeid piiranguid, mitu raamatut võis korraga tellida, minule ei öeldud küll kordagi, et ära ahnitse – vahel viisin oma üürituppa kaks suurt võrgutäit teoseid. Nn kohustusliku kirjanduse kõrval ei jätnud ma kunagi ka mõnda kataloogis silma hakanud huviäratavat raamatut tellimata. Lõpuks sain käes hoida ka oma isa lapsepõlvelemmikuid – Hindrey „Jaunart Jauramit” ja Burroughsi „Ahvide Tarzani” sarja, mille avastasin Ivan Bunini „Hämaraid alleesid” otsides. Imestasin, et sain koju viia isegi Anna Ahmatova luulekogu „Teeleht” („Podorožnik”), mis oli ilmunud Petrogradis 1921. aastal tiraažiga 1000 eksemplari – sellist haruldust oleksin mina küll hoidnud ainult lugemissaalis lugemiseks… Mul oli õigus: kui paari aasta pärast tahtsin sama raamatut veel kord lugeda, siis vastati, et kahjuks on teos kaotsi läinud. Kaotatud raamatu eest küsiti lugejalt vist kolmekordset hinda, kuid kunagise kolmerublase kaanehinnaga rariteedi eest üheksa rubla välja anda oli ilmselt tundmatu suli jaoks naljamäng… Kurb küll, et tuhandetel tudengitel jäi see raamatuharuldus mingi kavala petise pärast nägemata.

Eks need mu tollased raamatukotid olid üpris eklektilise sisuga küll: kui näiteks poliitökonoomia seminariks tuli laenutada Karl Marxi „Kapital”, siis leidsin kataloogist kojuviimiseks veel Maurice Maeterlincki „Tarkuse ja saatuse” ja Gustav Meyrinki „Golemi”. Teadagi oli vaene „Kapital” viimane, mille ma lõpuks seminaripäeva eelõhtul lahti tegin. Aga see liigutus tasus ennast auga ära: kopsaka köite vahelt kukkus välja kolmerublane rahatäht! Marksistlik tervitus vaesele tudengitüdrukule? Müstiline lisaväärtus?

Muidugi sai tudengina päris palju raamatuid ka ostetud – need ei olnud ju kallid, luulekogu võisid kätte saada mõnekümne kopikaga ja isegi antikvariaadis ei maksnud Eesti-aegne hea raamat kuigi palju, kui tegu polnud just uhkelt illustreeritud kunstialbumiga. Loomingu Raamatukogust olen eluaeg lugu pidanud, ainult et selle sarja õhukesi köiteid välja laenates võid peaaegu kindel olla, et tagasi sa neid ei saa, sest laenaja võib selle nagu läbiloetud ajakirja jätta kuskile vedelema. Tore, et nüüd on hakatud vanadest headest Loomingu Raamatukogu teostest tegema kordustrükke: saan jälle lugeda näiteks Zdenĕk Jirotka vaimukat romaani „Saturnin”, mida minu tudengipõlves võis pidada kultusteoseks. Muidugi ei mäleta ma enam, kellele omal ajal see mõnus raamat sai välja laenatud.

Teadagi ilmus ka nõukogude ajal häid tõlketeoseid: Heinrich Bölli, Max Frischi, Hermann Hesse, Kurt Vonneguti, Edgar David Doctorow’, J. D. Salingeri ja teiste uuema aja väliskirjanike raamatute ilmudes tuli kiirustada, et jaole saada. Tõlke- ja toimetamiskultuur olid Eestis kõrgel tasemel. Mul polnud ainsatki sõpra, kes poleks lugenud Bölli „Klouni silmaga”, Hesse „Klingsori viimast suve” ja Frischi „Homo faberit”. Lõbus meenutada, et omamoodi kultusraamatuks sai tudengipõlves ka Milne’i „Karupoeg Puhh”, mida oli lahe tsiteerida – eriti Harald Rajametsa tõlgitud naljakaid värsse.

Kirjanike liidu liikmeks sain 1979. aastal ja siis oli mul õigus kolmapäeviti kirjanike maja sisetrepil pikas järjekorras seista koos selliste klassikutega nagu Kersti Merilaas ja Debora Vaarandi – kolmapäeviti said nimelt kirjanikud osta värskelt ilmunud ilukirjandust, mis raamatupoodidest vaatamata tohututele tiraažidele kiiresti kadus. Haruldasemate teoste müümisel võttis müüja Maarika välja kirjanike liidu liikmete nimekirja ning palus raamatusaajalt allkirja – et keegi mitut eksemplari ei ahnitseks ja teisi raamatust ilma ei jätaks. Päris mitme teose puhul juhtus nii, et mu juuksurist tädid said raamatu kiiremini kätte kui mina – nendega oli poemüüjatel kasulikum asju ajada. Luule vastu tädid küll erilist huvi ei tundnud, kuid Arthur Hailey „Lennujaam” ja Raimond Kaugveri „Nelikümmend küünalt” tuli kindla peale hankida. Tädi Liilia oli suur lugeja, tema raamaturiiulil seisid eesti kirjanduse kõrval Tšehhovi, Tolstoi ja Balzaci teoste sarjad. (Balzaci raamatute tellimisel olevat Pärnu maantee Rahva Raamatu poe ukse taga seisnud pikk järjekord, nii et keegi naisseltsimees, kes pidas seda kõrval asuva kangapoe sabaks, olevat huvi tundnud, kas balzaci kangas on laiem või kitsam kui bembergil.) Tädi Anne ei tahtnud ilmselt nooremale õele alla jääda ja hankis endale samad sarjad, kuid lubas, et hakkab neid lugema siis, kui jääb pensionile. Mõlemad lootsid Nõukogude riigi kohest lagunemist, kui Loomingu Raamatukogus ilmus Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus” – raamat, mille äratrükkimine oli suur ime, eestikeelse tõlke avaldamisel võtsid toimetajad enda peale ränga riski. Sellest raamatust kõneldi meie peres (ja küllap veel teisteski kodudes) väga pikalt ja tuliselt. Tädi Anne, kes oli kümme aastat oma nooremale vennale ja teistelegi sugulastele Siberisse toidupakke saatnud, pani prillid ette ja luges jutustuse ühe jutiga läbi. Autorile andis ta enda välja mõeldud nime, mis minu jaoks kõlas kummaliselt, aga efektselt: Solntse Nietzsche.

Tunnistan ausalt, et minu pere raamaturiiulites ja -virnades leidub teoseid, mida ma pole veel lugenud. Lugemisvara ei mahu enam kuskile ära, aga ometigi silmitsen ahnelt raamatupoodide riiuleid: seda, teist ja kolmandat teost oleks väga vaja! Head kirjandust tuleb pidevalt juurde – nii tõlkeid kui ka oma eesti originaale.

Lisaks sellele meeldib mulle aeg-ajalt lugeda sõnaraamatuid. Andrus Saareste „Eesti keele mõistelist sõnaraamatut” olen juba aastaid ikka jälle uuesti lehitsenud – lihtsalt lugenud, ka ilma vajaduseta leida mingit mahlakat või rahvalikku väljendit. Niisama huvitav on Asta Õimu ja ta kolleegide koostatud „Eesti kõnekäänud”, loen seda aeg-ajalt enne uinumist nagu humoorikat rahvalikku õhtujuttu: mõni väljend ajab südamest naerma, mõni teeb nukraks ja paneb esivanematele kaasa tundma ja samas nende vaimukust imetlema.

Annie Ernaux’ romaani „Aastad” lugesin pärast kunagise Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali päevaraamatut – ja leidsin, et kirjutajates on midagi väga sarnast, kuigi nobelist reastab sündmusi ja suundumusi sõjajärgsel Prantsusmaal, pastor aga kirjeldab igapäiseid tegevusi ja juhtumisi oma kandis. Sarnane on püüd olla võimalikult täpne, kiretu ja ajatruu, nii et ka kirikuõpetaja žanri võiks nimetada Ernaux’ leiutatud sõnaga „auto-sotsiobiograafia”. Oletan, et seda liiki raamatuid on ilmunud veelgi, mulle juhtus ette Köögardali viieköiteline päevik, kuna selle toimetaja ja trükkiandja, pastori lapselaps Anu Saluäär-Kall on mu kursusekaaslane. Kirjeldades väikese pastoraadi sõjajärgset elu, annab päevikupidaja pildi tervest tollasest Eestimaast, detailist saab tervik. On vapustavaid fakte, on liigutavaid lugusid, on teavet tollase olme kohta. Päris elu.

Väga harva tuleb ette õhtuid, kui ma uinun ilma raamatut lugemata. Nendeks juhtudeks, kui olen väga väsinud ega jaksa midagi uut ette võtta, on mul öökapil Alveri, Alliksaare ja veel mõne autori raamatud. Kui silmad on juba väga väsinud, siis piisab naeratusega uinumiseks Alliksaare luuletusest „Staatilis-ekstaatilis-pragmaatilisi korrelaate, mis annavad mõnedest asjadest ülevaate”. Selle luuletuse lõpus on märkusena kirjas:

NB! Viimne ja eriti intiimne näpunäide, mis parajasti mahub / juba pakutute käputäide:

Kui märkate vistrikku pistriku istmikul, pange / igaks juhuks plaaster peale, sest võib-olla on / tõde juba sinnamaani jõudnud.