Mõnikord tundub mulle, et ma olen raamatunarkomaan. Kui ma veel füüsiliselt raamatupoodides käisin, oli asi märksa hullem. Siis läksin Rahva Raamatusse, Apollosse või mujale, näiteks mõnesse välismaal asuvasse raamatupoodi, ilma konkreetse eesmärgita, lihtsalt nii-öelda vaatama, mida pakutakse. Ma seadsin endale eesmärgid, või pigem piirid – puhtalt rahalised, näiteks et lahkun, kui pihku haaratud raamatute hind ületab 50, siis 75, siis 90 krooni, seejärel sama palju eurosid – või umbes nii. Mitte mingit kontseptsiooni raamatute haaramisel ei olnud. Need võisid olla moodsad romaanid, mida „lugesid kõik”. Need võisid olla ka minul lugemata jäänud klassikute teosed või siis jälle selliste kirjanike raamatud, kellest ma olin kogu aeg kuulnud / lugenud / ise rääkinud, kuid tegelikult polnud kunagi lugenud. Kõlbas kõik. Paraku ei ole aritmeetika ja peast arvutamine kunagi olnud mu tugev külg, nii et ületasin alati enda püstitatud limiidi. Võinuks oletada, et kui ma saan vanemaks ja tahes-tahtmata võtan endale aina rohkem muid kohustusi, siis hakkab see sõltuvus tasapisi vähenema – kuid kaugel sellest. Kusjuures ma tõesti palju ei mõelnud, krahmasin lihtsalt kõike, millele pilk langes. Raamatupoe külastamiseks kulus ainult mõni minut, tormasin kangelas-Flashina sisse, vaatasin riiuleid, haarasin oma hiiglasliku metallsõraga nii palju raamatuid, kui sinna mahtus, ja jooksin minema. Mõistuse riismed ütlesid mulle, et no jah, teoreetiliselt on küll võimalik osta kokku terve raamatupood, kuid praktiliselt tähendaks see umbes kümmekond aastat söömata elamist. Sest ma ei valinud, lugesin (ja loen praegugi) peaaegu kõike.

Mul oli võimalus võrrelda oma raamatupoe külastamistaktikat (sisuliselt veni, vidi ja… ei tea, kuidas ladina keeles „ostsin” oleks) ühe kolleegi hoopis vastupidise lähenemisega. Kord ühel luulefestivalil veel mitte täielikult hulluks läinud Venemaal sattusime temaga koos ühte suuremat sorti raamatupoodi. Mina, nagu mulle omane, tormasin sisse, heitsin põgusa pilgu riiulitele, krahmasin ülikiiresti kokku neli-viis raamatut (kordan, mulle oli vaja kõike, mulle meeldis seal – ja teistes raamatupoodides – kõik, absoluutselt kõik) ja jooksin minema. Meil oli kolleegiga kokkulepe, et enne järjekordset üritust, mida meil oli plaanis külastada ja milleni jäi veel tundi-kaks, käime koos söömas. Tulemuseks oli see, et käisin igal pool üksi ja nägin raamatupoodi süvenenud kolleegi alles nelja tunni pärast. Need on siis kaks erinevat raamatupoe külastamise viisi. Mina eelistan tegutseda kiiresti ja impulsiivselt.

Oma impulsiivsetelt vallutamisretkedelt tõin koju ikka rohkem raamatuid – kuni tolle hetkeni, kui saabus koroona ja koos sellega avastasin ma enda jaoks maagilise online-raamatupoodlemise maailma.

Otsustasin, et olen nüüd mõistlikum, sõltuvusest vabam, või veel parem – saan sõltuvusest kaine mõistusega jagu, ostan raamatuid plaani järgi. Mitte sagedamini kui kord kuus ja valin enne suure hoolega, mida täpsemalt otsin. Ja siinkohal sain ma teada, kuidas manipuleerivad meiega need samad kurikuulsad neuroonsed võrgud ja muu taoline. Kui oled leidnud ühe raamatu, millest pole kunagi varem kuulnud ja mille annotatsioon püüab su õnge, siis hakkab see pagana tehisaru nagu juhuslikult pakkuma sulle teisi raamatuid. Kusjuures need ei ole ilmtingimata sama autori omad, vaid näiteks samast žanrist või lihtsalt sama „atmosfääriga”. Ma saan enamasti aru, et mind petetakse ja meelitatakse ostma ebavajalikke raamatuid, kuid mitte mingit tahtejõudu mul ei ole ja nii ma kõnnin seda teed nagu laps Rotipüüdja sabas.

Väga kiiresti lugeda mulle ei meeldi. Kunagi ülikooli ajal olin sunnitud lugema kiiresti, lugema seda, mida „pidi lugema” ja mis ei pruukinud endale meeldida, mõnikord kahte või isegi kolme raamatut korraga. Ega ma ei kurda, aga tollal lubasin endale, et ilma erilise vajaduseta ei loe ma enam kunagi sellise kiirusega ja et mitte kunagi ei loe ma tulevikus mitut raamatut korraga. Sest mina (ei tea, kuidas on teistega, aga enda kohta olin kindel) olen sellesse maailma tulnud elu nautima ja sellega ma siis tegelengi. Praegu pean paraku nentima, et raamatute ostmise kiirus ületab mul lugemise kiirust. Neid raamatuid, mis ma olen juba ostnud, kuid mida pole veel lugenud, hoian ma teistest täiesti eraldi, elutoa aknalaual ja neid on seal juba paarikümne ringis. Veidrikuna, nagu ma olen, loen ma neid rangelt ostmise järjekorras ja vist mitte miski elus ei saa seda järjekorda kõigutada. Ainukesed raamatud, mis võivad sellest järjekorrast mööda hüpata, on need üksikud, mille kohta mult on tellitud arvustus. Kuid teame ju, et igal reeglil on ka erandeid. See asjaolu välja arvatud, olen ma muidu jäära kombel sihikindel ja kangekaelne. Kui viimastel aastatel on hakatud aeg-ajalt jälle rääkima tuumasõjast, siis ütlen mina endale alati, et see ei ole võimalik, sest ma ei saa ju surra enne, kui olen kõik ostetud raamatud läbi lugenud. Ja kuna nende arv pidevalt kasvab, isegi ajal, kui ma üritan oma soove rangelt piirata, siis ei saa sõda tulla ka edaspidi.

See oli nii-öelda vormi kohta, edasi tuleks kirjutada midagi ka sisust. Nüüd, kui olen paar minutit järele mõelnud, võin tunnistada, et lugemine on minu lemmiktegevus. Rohkem kui kirjutamine. Tõsi, kui jätta kõrvale need füsioloogiliselt meeldivad tegevused – söömine, magamine, seksimine. Aga nii-öelda vaimsetest tegevustest küll. Kas või sel lihtsal põhjusel, et kirjutamiseks pean ma mingilgi määral pingutama, lugemine käib aga kergelt ja sujuvalt. Oleneb küll raamatust, aga valdavalt on see tõesti nii.

Kuid sellega kaasneb ka üks suhteliselt valus probleem. Kuna ma loen üldiselt siiski kiiresti ja mõne raamatu puhul oleks täiesti kohane kasutada ka tegusõna „neelan”, jääb mõni neist neelatud raamatutest mällu püsima ainult järgmise raamatu neelamiseni. Näiteks, mulle vägagi meeldivad Jo Nesbø krimkad ja ma loen neid tõesti võrdse kiirusega sõltumata lugemise keelest, vist olen lugenud neid kõiki, välja arvatud viimane, aga kui minu käest praegu nende raamatute sisu kohta küsida, ei oskaks ma ühtegi ümber jutustada peale ühe erandi – „Lumememme”, ja ainult seetõttu, et ma vaatasin ka sellest tehtud filmi.

Oli aeg, kui ma tõesti muretsesin selle pärast, sõimasin end mõttes pealiskaudseks lugejaks – kuid siis vaatasin asja veidi teise nurga alt ja leppisin olukorraga. Sest see ei ole ju minu asi – teha nii, et raamat mulle mällu jääks, see on puhtalt autori ülesanne. Mina lugejana võin olla milline iganes: kapriisne, kiire või, vastupidi, sügav ja aeglane, siiski mina ei otsusta, kas raamat jääb meelde või mitte. Teoreetiliselt me kõik teame, et Proust on suur kirjanik ja et tema kadunud aja värk on igati väärt teos, aga kõigepealt, minu meelest – teda on absoluutselt võimatu lugeda. Sa loed ühte lehekülge umbes nelikümmend minutit, siis keerad edasi, siis saad aru, et ei saanud tegelaste seostest mitte tuhkagi aru, keerad jälle tagasi ja loed järgmised nelikümmend minutit. Ja teiseks, tahtsin juba öelda, et ma absoluutselt ei mäleta, mis kõik seal oli – kuid järele mõeldes taipasin, et ei, üldjoontes siiski mäletan. Halb näide, peab tunnistama, et jah, suurkuju ja puha.

Aga mida ma öelda tahtsin – võin ükskõik millise raamatu kohta kuulutada, et see nüüd jääb mulle vägisi meelde ja et ma mõtisklen sellest veel viis nädalat järjest, kuid teadagi päris nii need mehhanismid ei tööta.

Nii et kõik see minu meeleheitlik lugemine ongi siis, nagu selgub, järjekordse teose otsing, mis rabaks, mis lööks jalust maha, võtaks hinge kinni. Sellised raamatud jäävad meelde, püsivad kuskil ajusopis, mõnikord inspireerivad ka. Kust need tulevad, on täiesti omaette lugu iga jumala kord. Olgu kaks näidet (mitte et need just väga huvitavad oleksid).

Olin ka varem lugenud Houellebecqi, kuid tõeliselt hämmastas mind „Kaart ja territoorium”, just sellest raamatust saadik olen ma hakanud lausa tema fänniks. Sellest raamatust jutustas mulle üks kirjanikust tuttav kunagi presidendi suvisel vastuvõtul Kadrioru roosiaias (selle loo jutustamise tõeline põhjus ongi näidata, et kunagi, veel Ilvese ajal, kutsuti ka mind kõrgemasse seltskonda, seda otse loomulikult). Suhtun kolleegide raamatusoovitustesse, kuidas nüüd öeldagi, pigem ettevaatlikult, aga too kolleeg oli „Kaardist ja territooriumist” nii suures vaimustuses, et jutustas sisu ümber ja rõhutas mitu korda, miks see raamat on oluline, miks see raamat on innovaatiline, miks selle raamatu peab iga haritud inimene läbi lugema, kirjanikest rääkimata. Kuulasin ja kuulasin, ja minus ei tekkinud mitte mingit ägedat soovi kohe kõik muu sinnapaika jätta ja joosta seda raamatut otsima. Kui keegi mingist teosest niisugusse vaimustusse satub, siis on see isegi natuke piinlik.

Möödus mõni aasta. Selle kolleegi ümber oli puhkenud suuremat sorti skandaal, mina aga rändasin (veel füüsiliselt) järjekordselt ühte raamatupoodi ja nägin seal riiulil „Kaarti ja territooriumi”. Ostsin, lugesin ja sattusin kohe samasugusesse vaimustusse kui too endine kolleeg ja ilmselt samadel põhjustel. Mis peaks arvatavasti tähendama ainult seda, et ma ei ole erand, ka minule mõjuvad raamatusoovitused, ka minule jäävad need olgu või alateadlikult mällu ja töötavad nagu ka teiste (normaalsete) inimeste puhul.

Teine lugu on veelgi igavam. Kui olin juba täiega online-raamatupoodlemise lõksus, hakkasid kõiksugused sotsiaalvõrgud (enamasti Facebook, aga ka teised) viskama mulle ette igasuguseid soovitusi. Mis sisuliselt seisnesid selles, et „kuna teile on meeldinud raamat See ja See, siis meie oma elektronajuga arvame, et teile meeldib ka raamat Too ja Too”. Ja tõele au andes oskavad nad seal võrkudes raamatuid nii mahlakalt kirjeldada, et mõnigi kord olen jäänud neid uskuma ja tellinud järjekordsed köited kirjandust. Uskumatu, kuid nad tõesti teavad meie kohta ühte, teist ja veel kolmandatki. Mina ei tea, kuidas see töötab, kuid kahel korral sain just Facebooki algoritmidelt nii hea lugemissoovituse, millist pole saanud aastaid üheltki elavalt inimeselt. Üks nendest oli näiteks mu viimane kõige suurem lugemisavastus, lugemisvapustus ja -üllatus – Hervé Le Tellier’ „Anomaalia”. See lugu meenutas mulle omakorda lapsepõlve, õigemini varajast noorust, kui ma endale muusikat otsides ei hinnanud kõige kõrgemalt mitte neid bände, mida soovitasid klassikaaslased ja lugupeetavad Tartu üliõpilased, kes tulid nädalavahetustel Tallinnasse, et meile, veel koolilastele, tuua seda iidset tarkust, et Sex Pistols on teisejärguline jama, aga vaat T. Rex on puhas ja ehtne läbimurre kuskile teispoolsusesse, ei. Kõige kõrgemalt hindasin ma neid bände, mille olin ise kuidagi juhuslikult muusikapoest leidnud, eksperimendi korras endale ostnud ja mida ma siis päevade kaupa vahetpidamata kuulasin. Tol ajal ei aidanud mind otsingutes mitte tehisintellekti algoritm, vaid puhas juhus, puhas asjaolude kokkusattumus. Mis on, arvan ma, üks ja sama asi. Ja kuigi olen „Anomaalia” leidnud with a little help from AI, ei takista see mind kõnesolevat raamatut omakorda teistele agaralt soovitamast. Minu maitse ju ongi kõige parem ja peenem ja ma saan seda teistele peale suruda, eks ole?

Sellel, et ma igapäevaselt loen kolmes erinevas keeles, ei ole tegelikult suuremat tähendust. Mõni tinglik Rein Raud loeb ju kolmekümne kolmes ja tema võimaluste piir on minu omast sama palju suurem kui minu oma nende inimeste võimalustest, kes loevad ainult ühes keeles. Kogu küsimus on pigem kiiruses ja praegu võin öelda, et minu lugemiskiirus eesti ja inglise keeles on juba peaaegu võrdne mu emakeeles lugemise kiirusega.

Lõpuks paar sõna veel loetu kvaliteedist. Ma tean selliseid kirjanikke, kes meelega loevad ainult „tõsist”, „sügavat”, „mõtlemapanevat” kirjandust. Ei hakka midagi halba nende kohta ütlema, ütlen ainult, et see on minu arust meeleheitlik soov inimestele meelde tuletada, et „mina olen kirjanik, ma pean lugema ainult midagi ebatavalist, sellist, millest teie, lihtinimesed, isegi kuulnud ei ole”. Ehk teisisõnu snobism. Tuntud snoobina mingites teistes asjades, tunnistan ma siin avalikult, et minu puhul on raamatutega umbes nagu toiduga. Kui oled kogunud piisavalt jõukust ja raha, siis võid minna Michelini tärniga restorani, kus saad kindlasti süüa mingisugust veinis hautatud kobra saba pärltatraga – ega pruugi sellest kõhtu täis saada. Ja siis pärast seda suurt, peent ja jumala kallist toitu, mis võtab vaevalt poole sinu taldrikust, lähed sa burksiputkasse ja õgid seal juba mõnuga seda, mida olid kogu see aeg tõeliselt tahtnud. Kuigi on olemas häid ja halbu raamatuid, ei sõltu nende headus mitte raamatu žanrist, vaid igast konkreetsest autorist, tema meisterlikkusest. Ja kõige selle pärast, mida nimetatakse guilty pleasure, ei peaks mingit süütunnet olema. Oma lugemisjärjekorras ootan ma võrdse ärevusega nii Vladimir Sorokini viimast romaani kui ka Robert Galbraithi „Cormoran Strike’i” sarja järjekordset osa.