Minu lugejakarjäär algas Karu-aabitsast. Vanaema, kes mind lugema õpetas, ei teadnud häälikutest küll midagi. Paljude raskemate sõnade lugemine tuli mul kohe välja, aga mingil arusaamatul põhjusel võttis aega taibata, et sõna „ta” tuleb hääldada „ta”, mitte „tea”. Kui lugemise selgeks sain, siis trükitähtede juurde ma pikalt pidama ei jäänud ning edasi tulid juba Rahva Hääl ja kõigi maade proletaarlased. Rahva Hääl oli vanaemal vist lihtsalt käepärast. Ja juba esimeses klassis lugesin ka kodust leitud õhukesi gooti kirjas raamatukesi. Raamatud olid igavad, gooti kiri see-eest põnev.

Minu huvi lugemise vastu oli kindlasti osalt oludest tingitud. Olin üksik laps. Internet ja Netflix olid hoomamatus kauguses. Kui vedas, nägi õhtul kell 20.00 telerist „Nõiakivi” või „Kõige suuremat sõpra”. Kui ei, siis „Oh seda eeslit” või igavaid ja kaugelt liiga diipe multikaid. Aga kuidagi tuli ju aega veeta. Mitte et mulle ei oleks lugeda meeldinud. Lihtsalt, kui see on peaaegu ainuke ajaviide, siis kas seda saab otseselt valikuks pidada?

Raamatuid tõi vanaema peamiselt Kohila alevi raamatukogust. Mäletan ühte korda, kui külastasin kooli raamatukogu. See oli üsna suur katsumus, sest vahetunnis oli raamatukogu täidetud minust poole suuremate ja kaks korda lärmakamate lastega. Kuid mul õnnestus siiski kusagilt „Bullerby lapsed” haarata ning sellega raamatukoguhoidja laua juurde sammuda, mille ees mõistagi ei olnud mingit järjekorda, vaid käis lihtsalt karm olelusvõitlus. Kuidagi läks mul korda raamat lauale libistada ja raamatukoguhoidja tähelepanu püüda, seejärel kuulsin aga, et see on mõeldud kolmandate klasside lastele, kuid mina olen ju alles esimeses. Olin tummaks löödud. Ja ega ma polekski julgenud raamatukoguhoidjaga vaidlema hakata. Aga ära ma ka ei läinud. Ja nii ma seal seisin, kuni ta otsustas, et vaevalt ma „Bullerby lastele” erilist ohtu kujutan, ning laenutas mulle soovitud raamatu.

Seda raamatut, mille saamiseks ma ei liikunud sentimeetritki paigast, oli mul tõesti hirmsasti vaja lugeda. Nii hirmsasti, et tegin seda ka öösel teki all tasku­lambiga. Ilmselt mõnest teisest raamatust loetud hea mõte osutus tegelikkuses väga ebamugavaks ettevõtmiseks. Õhku ei olnud, asend oli ebamugav. Ühe käega tuli taskulampi õigesse kohta suunata. Lugesin ehk peatüki, kui sedagi. Ette­kujutuses peaaegu romantiline tegevus osutus reaalsuses kohutavaks piinaks.

Teine peaaegu sama põletav mälestus kooliajast on seotud Agatha Christie krimkaga „Miks nad ei kutsunud Evansit”. Võimalik, et olin just avastanud krimikirjanduse, ei mäleta. Aga mäletan, et see raamat erines mõnevõrra tavaraamatutest, oli suureformaadiline ja pehmekaaneline ning haaras mind täiesti endasse. Lugesin hommikusöögi kõrvale ning suutsin vaevu ennast sellest lahti kiskuda, et minna klassiga kooliaasta alguses kohustuslikule kartulikorjamisele. Mul pole vähimatki mälestust Evansist või sellest, miks teda ei kutsutud. Mäletan aga selgesti sõitu kolhoosi kartulipõllule, ilm oli sombune, bussis oli kerge bensiiniving ja ma lootsin kogu südamest, et äkki täna jääb korjamine ära ning ma saan kiiresti koju, raamatu juurde naasta.

Põhikoolis lugesime Kitzbergi „Libahunti”. Tunnikontrolli tagasi saades märkasin, et õpetaja oli ühe mu arutluse peale kirjutanud punasega: „Tiina ei olnud ju libahunt!” Nonoh. Päkapikud ja nääri- või jõuluvana ei olnud üldse minu teema, kuid libahunti olin ma tõesti uskunud. Igal juhul olin üsna löödud, sest paistis, et ka edaspidi tuleb kirjandusteoseid tõlgendada täpselt nii, nagu õpetaja ütleb, aga Tiina oleks ju ikkagi võinud libahunt olla. Kas või natukenegi.

Nii umbes kaheksandaks klassiks oli enamik lastele mõeldud raamatuid, mis raamatukogust laenata kõlbas, mul läbi loetud. Mäletan, et viimases hädas võtsin „Vasjok Trubatšovi ja tema sõbrad” ning viisin siis tagasi. Seda ma lugeda ei suutnud. Siis vist lugesingi mõnda aega veel Agatha Christiet. Täiskasvanute raamatuid laenata ma veel ei söandanud ja ega ma poleks neist ka aru saanud. Ei usu, et tegelikult gümnaasiumiski väga sain. Kuigi vähemalt „Tõe ja õiguse” kõik osad lugesin ühe jutiga läbi. Ja sinna otsa veel teisedki Tammsaare romaanid. Kui mulle meeldis mõne autori üks raamat, siis meeldis enamasti ka järgmine. Imelik lugu oli aga August Gailitiga. Lugesin kõige esimesena „Toomas Nipernaadit” ja erinevalt filmist ei meeldinud mulle üldse ei see raamat ega Gailiti stiil. Liikusin „Ekke Moori” juurde ja tulemus oli sama. Lugesin veel ühe Gailiti raamatu läbi ja ka see ei meeldinud. Mul ei ole ühtegi mõistlikku seletust, miks võtsin ette neljanda raamatu ja miks Gailit mulle siis korraga meeldima hakkas, nii et ma ühe jutiga suurema osa tema ülejäänud kättesaadavatest teostest läbi lugesin.

Kooliajaga seostub algklassides nõutud lugemispäeviku pidamine. Jätkasin seda hiljem vabatahtlikult. Muidugi ei kirjutanud ma enam välja katkendit raamatust ega joonistanud ka pilte, kuid panin märkmikusse kirja raamatud, mis olin läbi lugenud. Hiljem kolisin oma päeviku Excelisse. Goodreadsis on mul küll konto, aga ma pole seal aastaid käinud. Milleks lõhkuda toimivat Exceli süsteemi?

Ülikoolis lugesin Uku Masingut, teisi filosoofe ja kõiksugu teaduskirjandust. Ilukirjandus tundus selle kõrval justkui teisejärguline, miski, mis, nagu nimigi ütleb, on loodud ilulemiseks. Aga mina tulin ju ometigi tarkust taga nõudma. Minu meelt muutis õnneks Lehte Hainsalu, kes andis meile Tartu Teoloogia Akadeemias sellist ainet nagu stilistika. Avastasin mitmeid väliseesti autoreid, samuti Nikolai Baturini.

Krimkade juurde naasin ajal, kui õppisin BFM-is dokumentaalfilmi. Need mõned tunnid nädalas, mis ma suutsin elu ja õpingute kõrvalt näpistada, pidid aju puhastama ja puhata laskma. Seepärast ei tulnud lugemiseks kõne alla muud teosed kui ainult need, kus selgitati, kes on mõrvar.

Raamatud kaaslastena pikematel reisidel on eraldi teema. Kuna tahan, et lisaks reisielamusele saaksin reisi ajal ka suurepärase lugemiselamuse, siis tabab mind juba paar nädalat enne ärasõitu kerge ärevus. Kas ikka leian sobiva raamatu, mis oleks piisavalt hea ja paks, aga ei kaaluks liiga palju? Nii nagu John Dos Passose suurepärase USA-triloogia viimane raamat „Suur raha”, mida enne läinud­aastast Mehhiko-reisi tükk aega käes hüpitasin ja mille siis kahjutundega maha jätsin. Arvan, et see kaalus ikka tublisti üle kilo. Võtsin kaasa hoopiski kuus kerget ja peenikeses kirjas Loomingu Raamatukogu. Tegin põhjalikku eeltööd, lugesin sisukirjeldusi. Ma ei soovinud, et raamatud mind üllataksid, sest sama hästi oleksid nad võinud ka pettumuse valmistada. Tahtsin kindla peale välja minna ja tuleb tõdeda, et see õnnestuski. Ameerika kirjaniku ja filmitegija Miranda July novellikogu „Siin sa oledki kõige rohkem oma” leidis sooja vastuvõtu ka ühe mu reisikaaslase poolt.

Kummalisel kombel on mitmete reiside ja raamatute sümbioosid siiani meeles. Argentina ja Jari Tervo „Minu suguvõsa lugu”. Seljakotireis Iirimaale, kus kannatasin koti raskuse all korralikult, aga veel rohkem oleksin kannatanud, kui oleksin triost Donna Tartti „Salajane ajalugu”, Anna Gavalda „Koos, see on kõik” ja Frédéric Beigbeder’ „Armastus kestab kolm aastat” pidanud ühegi maha jätma. USA-st mäletan üht ööd veidi kahtlases Flagstaffi hostelis, kus gaasi­radiaatorist leek vahepeal ohtlikult välja nilpsas ja mina lugesin samal ajal Sue Monk Kiddi imelist romaani „Mesilaste salajane elu”. Kord Tartu lennu­jaamas lappas mu kohvri lahti teinud lennujaama töötaja huviga 875 leheküljega Donna Tartti „Ohakalindu” – otsides sealt vahelt ilmselgelt kas narkootikume või kuivatatud puulehti.

Ja siis on veel raamatud, mis ma võtan reisile kaasa, aga mida ma ei loe. Ja mitte sellepärast, et need mulle ei meeldiks, vaid vastupidi – ma kardan, et need saavad liiga kiiresti läbi. Üks selline sarireisija oli Mehis Heinsaare „Ööpäevik”, mis käis minuga pea terve aasta erinevatel kontinentidel ja millele ma viimaks ühes Tallinna–Tartu bussis halastasin. Sveta Grigorjeva „Frankensteinil” õnnestus ka päris korralikult maailma näha.

Otsin vahel raamatuid, mille lugemine inspireeriks ennastki kirjutama, annaks mingi uue impulsi või tekitaks heas mõttes kadedustki. Nende leidmine on kõige raskem. Kunagi ei tea, millised nad on ja kust neid leida. Aga kui oled sellise raamatu avanud, siis tunned ta kohe ära.

Nagu tunned ka ära autorid, kelle looming lummab ja kõnetab või intrigeerib: Margaret Atwood, William Faulkner, Chimamanda Ngozi Adichie, Emilie St John Mandel, Gabriel García Márquez, Nicole Krauss, Carlos Ruiz Zafón, Mihhail Bulgakov, Virginia Woolf ja paljud teised.

Praegu loen ma iga päev.

„Jaaniööl leitud sõnajalaõit on võimalik ainult seitsme taskurätiku abil endaga kaasa viia. Kuuest tuleb see läbi, aga seitsmes peab selle kinni.”

„Nõidus ei pea siis mõjuma, kui nõidusetoojal suust ja ninast veri välja lüüa.”

„Kui vikerkaare ots on meres, siis tömmab vett. See tömmab 3-4 meetrit vett.”

„Kui hammas valutab, siis võeti siilioga ja torgiti sellega hambast veri lahti. Siis viidi see majast põhjapoole metsa ning löödi tamme sisse.”

„Kui inimene sülitab ussile peale, siis uss läheb ka paiste selle koha pealt.”

„Kihelkonna kandis olnud palju pidalitõbe. Seda toonud Hispaania madrused.”

„Sõrves pidi üldse kõige rohkem nõidasid olema.”

„Kui ööbik maja juures laulab, see tähendab ikka kas pulmi või surma.”

Ma kohtan neisse tolmunud käsikirjalistesse köidetesse süüvides või siis ka juba õige vanu digiteeritud käsikirju arvutiekraanil skrollides uskumusi, mille puhul jääb ainult imestada, kust võtsid meie esivanemad sellised mõtted, mille põhjal nad lõid vahel täiesti meelevaldseid ja hullumeelseid seoseid. Kuid siis loen ma meediat või sotsiaalmeediat ning adun, et me ei ole ka praegu väga palju kaugemal. Inimestena. Lihtsalt meil on uhked majad ja autod ja riided. Mõte kloori tervendavast mõjust ei erine kuigivõrd näiteks uskumusest, et abielunaise paneb sigima hobuse higis leotatud leivatüki söömine. NB! Töötab ainult rangide alt kogutud higi!

Aga muidugi leidub ka nii hulle nõuandeid, mida ma soovin, et poleks kunagi lugenud, või siis vähemalt loodan, et suudan need ühel päeval unustada.

Otsin praegu rahvaluule arhiivist Ida-Saaremaa kihelkondade materjalidest looduslikke pühapaiku kirjeldavaid teateid. Samasse kanti viis ka 1959. aastal toimunud rahvaluule arhiivi ekspeditsioon, mille välitööpäevikus folklorist, hilisem Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Ellen Liiv kogumisretke kirjeldab. Liivile meeldisid muistendid. Tundus, et ta kolleegid panid rohkem rõhku laulu­dele ja pillilugudele. Mis on muidugi tore, aga just Liivi kogutud materjalist leian hulgaliselt lugusid pühadest kividest ja raviallikatest, hiiemägedest ja loksperi kohtadest. Päevikust loen ka sellest, kuidas midagi ei olnud: aega oli vähe (sest buss ja kolleegid ootasid), elektrit oli vähe (südaööl võeti vool ära) ja ka magnetofonilinti oli vähe. Liiv hingab kergendatult, kui elektrivool napilt enne linti otsa saab, sest siis ei jää salvestamiseks rahvamajja kutsutud jutustajatele-­lauljatele-pillimeestele arhiiviinimestest kehva muljet.

Minu jaoks on just muu töö käigus juhuslikult silma jäänud folklooritekstid olnud sageli tõukeks mõne raamatu kirjutamisel. Mõnda nappi muistendit või linnajuttu lugedes on mu ajus tekkinud kujutluspilt, sageli piisab vaid paarist intrigeerivast lausest või koguni sõnast. Näiteks noorteromaani „Verikambi” nimi kuulus kunagi ühele Juuru kihelkonnas asunud heinamaale. Kuulsin seda ühest salvestisest ja panin kohe kirja. Hiljem lisandus pealkirjale ka lugu.

Kui tavaliselt ei mängi pärimuslugu raamatu süžees kuigi suurt rolli, pigem on ta tõukejõuks ja käivitajaks, siis pisut teine lugu on Hageri kihelkonnast Rabivere ümbrusest pärit tekstidega. 1936. aastal leiti Rabivere rabast turba lõikamise käigus naise mumifitseerunud surnukeha. Arheoloogide sõnul küll mitte uppunud, vaid rappa maetud naise võimalik lugu andis ümbruskonna inimestele tohutult kõneainet. Naist hakati kutsuma Truutaks ning tema rappa sattumisest on lugudes mitmeid versioone. Ühed jutud räägivad, et Truuta tappis tema armukade mees, teised peavad teda enesetapjaks, kes oli end õnnetu armastuse tõttu üles poonud või laukasse uputanud, mõnel juhul peetakse teda ka lihtsalt kogemata laukasse kukkunuks või siis hoopiski mõisniku eest, kes teda väevõimuga mehele tahtnud panna, põgenenud noorikuks. Laste­raamatus „Morten, Emilie ja kadunud maailmad” kirjutan rabas juhuslikult kohtunud poisi ja tüdruku sõprusest. Nende sõprust ei mõjuta ka seik, et tüdruk on surnud. Juba Uku Masing möönis, et kui vanasti polnud eestlasel ühtegi elavat sõpra, siis mõni surnu tal ikka oli.

Aga miks ma siis ikkagi loen? Ehk seepärast, et suuta mõtelda. Ka neid mõtteid, mille peale ma ise ei tuleks, olla need inimesed ja elada neid elusid, mida ma ei saa, ei julge ja ei taha elada, kuid ometi tahan ma neid kogeda ja ka mõista.

Hetkel on mul voodi kõrval Margaret Atwoodi novellikogu „Vanad beibed metsa sees”, Mehis Heinsaare päevik „Läbi hingemaastike”, Briti autori Bernardine Evaristo teos „Tüdruk, naine, keegi teine” ja Norra kirjaniku Nina Lykke romaan „Ei ja veelkord ei”.

Ma sirutan nüüd käe välja…