Kui näen praegu inimesi teles või ajakirjas oma moodsat elamist esitlemas, siis torkab silma, et kodudes pole enam eriti palju raamatuid. Tegelikult ei olnud ka vanasti kõigil inimestel tohutus koguses raamatuid, aga neid oli oluliselt rohkem kui praegu. ENE köited olid reeglina klassikaaslaste kodudes riiulis, seisid seal sektsioonkappides jubedate Tarbeklaasi vaaside ja veel jubedama Tšehhi kristalli kõrval, aga ribadeks olid loetud ikka pigem Arthur Hailey „Lennujaam” või „Piilupart, Miki ja teised”.

Meil oli natuke teisiti, raamatuid oli täis elutoa suur sektsioonkapp (kolmes reas) ning ka magamistubade kapid. Raamatuid voolas pidevalt juurde mitmest kraanist, midagi ostis isa, aga osa tuli ka vanaisa kaudu, kes tõi tööd koju kaasa. Vanaisa oli vabariigi ajal olnud sõjaväelane, sundmobiliseeriti Punaarmeesse ja töötas hiljem trükikojas Kommunist, kus tema ülemus oli David Vseviovi isa. Sõda näinud inimesed kipuvad teistest rohkem igaks juhuks igasugust kraami alles hoidma. Vanaisal oli alati pintsakutaskus näiteks leivatükk, sest „lihtsalt on hea teada, et leiba on, kui seda tahad”. Kahtlustan, et umbes sama loogika pädes ka raamatute kohta, sest vanavanemate majas olid kõikmõeldavad kohad nendega täidetud, valdavalt tulid need muidugi trükikojast Kommunist. Läbisegi täiesti mõistlike raamatutega oli selliseid, mida iial mitte keegi ei avanud. Ja nii oli küllalt tavaline, et kui vanaisa parajasti kodus ei olnud, siis ahjud huugasid. Lapselapsed (sealhulgas mina) rebisid eluruumi juurdevõitmise nimel kaasi küljest ning sisupoognaid kaheks või neljaks nii juturaamatutel kui ka suures formaadis pildialbumitel. Mõnikord vanaisa imestas, miks keset juulit nii ägedalt on ahju köetud, sest väike kristalliöö kordus päris tihti.

Mis puudutab neid raamatuid, mida päriselt lugesin, siis on mulle juba sellest ajast jäänud külge natuke halb harjumus lugeda sööstudena ja kugistades. Kui mingi teema hakkas huvi pakkuma, siis üritasin selle kohta läbi lugeda kõik ettejuhtuva, seejärel kippusin huvi kaotama ja leidsin uue teema.

Lugema õppisin kolme-neljaselt ja läbisegi eesti ja soome keeles. Mingit poliitilist seisukohta selles ei olnud, lihtsalt see käis mõnevõrra kaasas Soome televisiooni levialas elamisega. Teiseks elas Soomes Nokia linnas isa kirjasõber, meie pool­kohustuslik kodusoomlane, kes saatis igaks jõuluks paki. Selle pakikutse pudenemist postkasti oodati pikisilmi ning postkontorisse minek oli väikest viisi rituaal, nii et vahel käidi lausa mitmekesi ära toomas pruunis jõupaberis Soome markidega pakki. Loomulikult olid seal Juhla Mokka ning Fazeri sinine või Marianne kommid, aga olid ka raamatud. Tavaliselt laekus jõuluks kaks uut Tintini seiklust ning võib arvutada, kui kaua aega läks, et kõik 23 koomiksialbumit kokku saada. Väikese liialdusega võib öelda, et olen terve oma lapsepõlve neid järgmisi Tintini albumeid oodanud, ning nad kõik on mul siiani üsna hästi ruudukaupa peas. Igal kevadel, kui kool läbi sai, oli mul kombeks taas terve pakk ette võtta ja rõdul järjest läbi lugeda.

Koomikseid oli ka teisi. Kummalisel kombel ei olnud meil kodus 1972. aastal ilmunud kogumikku „Piilupart, Miki ja teised”, ostsin selle alles 2000-ndatel Hauka laadalt. Aga soomekeelseid koomikseid sai osta Mündi tänava antikvariaadist, need ei olnud küll üldse odavad, rubla viiekümne eest sai ühe „Aku Ankka”, vahel võis seal olla ka näiteks spordikoomiks „Buster”, Simon Templa­riga „Pühak” või Vana-Roomast jutustav „Alix”. Need hoiti alles, eriti hinnas olid Carl Barksi joonistatud vanemad ja sisukamad osad. Kuna välismaa koomik­site juurdevool oli siiski nõrguke, loeti ka kõike kodumaist, millest kõige rohkem läksid korda Olimar Kallase raamatud. Ilmselt sellest ajast on mulle jäänud harju­mus lugeda koomikseid või graafilisi romaane, millest viimastel aastatel on enim meeldinud Marjane Satrapi, Riad Sattoufi ja Guy Delisle’i ajaloolise ja poliitilise kallakuga üsna isiklikud graafilised romaanid.

Muidugi ei loetud üksnes koomikseid. Eestikeelsete lasteraamatute mass oli 1980-ndate esimeses pooles mõnevõrra väiksem kui praegu, nii et lemmikuid oli pigem üsna kitsas ring. Eesti autoritest olid mõned väga ootuspärased lemmikud, näiteks Eno Raua raamatud, mille puhul köitis just see, et nendes ei alahinnatud lapsest lugejat nii selgelt nagu paljudes teistes raamatutes, ning lisaks oli seal mingi veider huumor ja seikluslik pool. Üllatavalt mitu korda lugesin Riho Lahi raamatuid tema kaugest lapsepõlvest, see oli samm edasi huumori­raamatutest. Ajalehtede naljanurkadest, nagu „Herilane” ja „Mesilane”, oli võrsunud väikseid huumorikogumikke, kuid nende nõukogulik olmehuumor mulle alati kohale ei jõudnud. Sama asi oli ajakirjaga Pikker, kus kaevati majavalitsuse saamatuse ja muude sarnaste hädade üle.

Kooli minnes avanes minu ees Evald Tammlaane nimelise pioneerirühmaga kooli raamatukogu, kus oli ka selliseid raamatuid, mida meil kodus ei olnud (vanemad ei olnud neid ostnud või need polnud trükitud trükikojas Kommunist). Igatahes hakkasid mind nüüd köitma kõik need lasteraamatud, kus pea­tegelane oli superkangelane Lenin. Mulle olid ajalooteemad väikesest peale huvi pakkunud ja uut Tintini või Alixi albumit oodates tundus Lenin väga tore – umbes sama õiglane mees nagu Tintin, paitas lapsi, jagas lastekodudele kala ning pettis tsaarivõimu nuhke! Läksin vahel raamatukogust koju nelja-viie Leniniga, autorid ikka tavaliselt Bontš-Brujevitš või nuhk Zoja Voskressenskaja, aga siis said need raamatud otsa. Kust leida uus aseaine?

Juba tollal oli probleem, et enamiku eesti lasteraamatuid on kirjutanud naiskirjanikud ja pigem tüdrukutele ning ega poistel sealt suurt midagi võtta ei olnud: lisaks Eno Rauale veel mõned Jaan Rannapi raamatud ning Holger Puki pioneerilood. Aga mida teeb üks poisslaps näiteks Heljo Männi „Toomas Linnu­pojaga”? No hädaga ikka tarvitati, aga ei midagi rõõmustavat. Pigem loeti siis juba tõlkeraamatuid vennasrahvastelt, nagu Ottokar Domma raamatud, „Pan Kleks” ja teised samalaadsed lood poola, tšehhi ja saksa keelest. Mõne raamatu rikkus minu jaoks ära illustratsioonide stiil, näiteks Vive Tolli (ei julgenud seetõttu tükk aega „Mary Poppinsit” lugeda), Elle Tikerpäe või Alissa Poreti pildid „Karupoeg Puhhile”. Vanaema tassis mulle alati sarja „Saja rahva lood”, aga enamik muinasjutte mulle väga korda ei läinud, eelistasin pigem müütide ümber­jutustusi, ning sellegi sarja pildid tundusid kuidagi imelikud.

Siis jõudis järg riiuliteni, kus olid „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning „Mira­bilia”. Seiklusjuttudega alustasin algklassides ja jõudsin neist üle poole ära lugeda. Kõige rohkem lugesin uuesti üle Jules Verne’i „Saladuslikku saart” ning võib-olla võtan tolle teose veel kunagi uuesti ette. Mõtteliselt käis selle sarjaga kokku ka Vladimir Obrutševi „Plutoonia”, mida sai hulk kordi loetud, lisaks mõned teised Verne’i, Dumas’ ja Vassili Jani ning James Fenimore Cooperi raamatud. Seiklus­juttude kõrval oli sari „Maailm ja mõnda”, kus oli põnevaid raamatuid, aga need olid vahel liiga kuivalt kirjutatud. Märksa rohkem meeldis mulle Svjatoslav Sahhar­novi „Meritsi ümber maa”, mida lugesin umbes kümme korda, niisamuti näiteks Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest”.

Nendest teemadest edasi oli üsna väike samm krimikirjanduse juurde. Kuulsin korra vanemaid arutamas, kas on ikka hea mõte, et ma umbes kaheksa-­aastaselt „Mirabiliad” järjest ette võtan, aga mingeid sanktsioone ei järgnenud. Nii et hakkasin nüüd neelama mitmesuguseid mõrva- ja tapalugusid. Veri lendas järgmised seitse-kaheksa aastat. Ilmselt lugesingi tollal oma krimikirjanduse normi täis ja kuigi loen krimkasid ja põnevikke aeg-ajalt tänaseni, siis väga suurt kirge ma selle teema vastu enam ei tunne.

Olin soome keelt ekraani kaudu piisavalt näinud ja kuulnud, seepärast tundus, et võiksin hakata ka soomekeelseid raamatuid lugema. Proovides selgus, et sain peaaegu kõigest aru, ning tundmatute sõnade jaoks võtsin riiulist soome-eesti sõnaraamatu. Miskipärast tõlkisin vihikusse ära paar Tintini ­koomiksit. Soome­keelsed raamatud kõlbasid mõnikord ka n-ö valuutaks. Kui isa vahepeal arstide vahet pidi käima, anti tohtritele laenuks lugeda Mika Waltari „Sinuhe” soomekeelset raamatut, pärast saime selle tagasi.

Vana kooli leebete krimkade nagu Christie, Stouti, Gardneri jt lugemise järel hakkasid rohkem huvi pakkuma põnevikud, näiteks lugesin soome keeles läbi kümneid Alistair MacLeani põnevikke, järgnesid Dashiell Hammett, Ken Follett, Robert Ludlum, John Le Carré. Mitu korda lugesin J. M. Simmeli kummalist kulinaarpõnevikku „See ei pruugi alati kaaviar olla”, vanematest sai väga suureks lemmikuks „Krahv Monte-Cristo”. Kõige röögatum pettumus oli „Moby Dick”, sest lootsin, et see on seiklusjutt – tõsi, ma pole jaksanud seda heietamist ka hiljem lõpuni lugeda.

Esimesse klassi läksin 1985 ning meile hakati veel vene keelt õpetama teisest klassist – ilmselt oli see aastakäik üks viimaseid, kes veidi põhjalikumalt vene keelt õppis. Lasnamäel elades oli ka vastavat keelepraktikat. Umbes viiendas klassis oskasin peale emakeele päris hästi soome keelt ja talutavalt vene keelt, nii tekkis mul oma võimete osas teatud hübris. Leidsin kodus riiulist vene-hiina vestmiku ning üritasin selle järgi hiina keelt õppida ja märke maha joonistada. Selgus, et kuskil on inimese või vähemasti minu võimete piir, ja hiina keelt ei ole ma siiani korralikult selgeks saanud! Mul on pakkuda üksnes fakt, et minu klassiõde on Hiina spioonina süüdi mõistetud.

Krimikirjanduse õgimise vahel lugesin juba ka muid raamatuid. Tänapäeval lükatakse Lutsu ja „Kevade” lugemist üha edasi, aga mulle meeldis see juba üsna algklassides. Pigem tekitas pettumuse arusaamatult minoorseks ulinaks muudetud filmivariant. Kurbade raamatute lugemine ei olnud väga populaarne, aga „Pál-tänava poisid” oli siiski üks, mis ka pisara välja pressis. Umbes samal ajal, millalgi põhikooli algul, avastasin endale vene kirjanduse. Selle peale neelasin järjest selliseid raamatuid nagu „Koera süda”, „Kaksteist tooli”, „Kuldvasikas”, erinevad Žoštšenko lood, „Meister ja Margarita”, „Saatanlik lugu”, „Saatuslikud munad”, otsapidi sellega seoses avastasin ka Švejki ja vahepeal jälgede sega­miseks ka midagi „eakohast” nagu „Hundikoer Roi”, „Tervise ABC” või „Avameelselt abielust”. Vene kirjanduse teatud seltskonna võlu kestab minu jaoks tänaseni, kuid originaalis olen seda lugenud vähe, keeleoskuse tase ei ole nüansside tabamiseks piisav. Viimati suutsin vene keeles läbi lugeda ühe Viktor Pelevini jutukogu ja see oli üsna vaevaline ettevõtmine. Saksa keelt loen aeglasemalt kui vene keelt, uuematest autoritest hindan väga näiteks Daniel Kehlmanni.

Keskkooli ajast mäletan ühe suurema lugemiselamusena Günter Grassi „Plekktrummi”, mis minu jaoks rehabiliteeris üldisemalt ka saksa kirjandust, sest näiteks „Stepihunt” ei ole mulle tänaseni eriti sümpaatne, pigem siis juba Camus’ „Võõras”. Pigem ka Kafka, mitte Thomas Mann. Kummaline vahe­juhtum oli aga seoses kohustusliku kirjandusega keskkoolis, kui tuli läbi lugeda „Tõde ja õigus” (I ja V osa). Tavaliselt oli mul koolikirjandus ammu enne käsitlemist läbi loetud, aga seda teost ma ei olnud tõesti varem lugenud. Veelgi enam, meil ei olnud riiulis peaaegu ühtegi Tammsaaret, nii et pidin minema raamatukokku. Kui küsisin, miks meil kodus seda pole, sain vastuseks umbes „aga miks peaks olema”. Pärast lugemist oli mu enda emotsioon samasugune, üsna ükskõikne, II–IV osa tundusid huvitavamad. Eesti vanemast kirjandusest meeldisid rohkem Luts ja Gailit, uuemast Mihkel Mutt ja Mati Undi „Sügisball”, mis veel hiljuti üle lugedes jättis endiselt väga hea mulje. Soome kirjanikest olin avastanud Arto Paasilinna, kellelt lugesin läbi paarkümmend raamatut, kuid mida ajas edasi, seda nõrgemaks need muutusid. Kui juba aastaid hiljem autoriga kohtusin ja tema kirjastajaga suhtlesin, siis kuulsin, et hilisemas otsas tegi suure osa tööst käsikirjadega juba tema toimetaja. Sellest ajast loen endiselt üsna regulaarselt soome kirjandust, mis on meie omast tunduvalt kirevam.

Kummalisel kombel olen ilukirjandust lugenud elus kõige vähem ülikooli ajal. Tollal laenasin küll näiteks Tšehhovi kogutud teoseid kaheksas köites ja üritasin need järjest läbi lugeda. Kui algus vaimustas, siis mida edasi, seda pikemaks ja nõrgemaks tekstid läksid. Siiani ei ole ma mingit erilist vaimustust tundnud näiteks Dostojevski, Balzaci, Dickensi ja Tolkieni teoste vastu.

Minu lugemiste järgmine murdepunkt oli siis, kui sattusin tööle kirjastusse. Seegi oli seotud ühe lugemisega. Pärast Hans-Peter Martini ning Harald ­Schumanni „Globaliseerumislõksu” soomekeelse tõlke lugemist tundus, et see raamat võiks ilmuda ka eesti keeles. Kuna vend tundis kirjastaja Tiina Tammerit, siis sai mõte maha müüdud, tõlkisin teose ülikooli ajal soome keele kaudu ära ning sattusin hiljem ka raamatu avaldanud kirjastusse tööle.

Mullu täitus mul kirjastuses 25 aastat. See on töö, mis rikub ära lugemisharjumuse, sest maht on niivõrd suur. Pidevalt tuleb millegagi tutvuda, aga tutvumine ei ole aeglane naudinguga lugemine. Keskmiselt tuleb päevas välismaalt meili peale vähemalt kümme käsikirja, eesti autorite käsikirju tuleb nädalas vähemalt viis, lisaks laekuvad kataloogid, kus on sageli sadu käsikirju ja kokkuvõtteid. Ei, loomulikult ei loe ma neid kõiki läbi. Kogemuste, isiklike huvide ja eelarvamuste põhjal välistad terved teemad kohe. Kui midagi tundub huvi pakkuvat, siis loed alustuseks kümmekond lehekülge ja mõtled, kas üldse edasi lugeda. On käsikirju, millele teed pakkumise lugemata, ja on positiivseid üllatusi, kuigi mitte liiga sageli. Päris raske on sundida end lugema tuhandeleheküljelist fantaasia­romaani või järjekordset laste unejuttude käsikirja. Lisaks toimuvad käsikirjade konkursid, kuhu laekub sageli kümneid tekste, millest üldjuhul vähemalt pooled on väga nõrgad. Ma ei oska öelda täpset numbrit, kuid igasuguse kahtluseta tuleb niimoodi aastas mingil tasemel läbi sõeluda neljakohaline arv tekste – mõnest loed kaks rida, teisest viissada lehekülge. Kuna suur osa sellest maailmast on ingliskeelne, siis pakub vaheldust, kui saab lülitada end Skandinaavia, Lõuna-Euroopa ja Aasia kirjanduse lainele. Kursis hoidmiseks loen varasemast rohkem ka kodumaist kirjandust, kuid leian endiselt, et igal aastal väga head romaani meil siiski ei ilmu.

Kui kogu see mass peas tiirleb ja silmad juba tulitavad, ei ole vabal hetkel alati enam esimene mõte lõõgastumiseks uue raamatu avamine. Eriti veel siis, kui peaksid tahtma leida aega ise kirjutada. Aga kui leiad midagi sellist, mis sind ennast tõeliselt rõõmustab, on ikkagi hea tunne. Viimase aasta jooksul loetutest on mulle rõõmu pakkunud näiteks Elena Fischeri „Paradiisiaed”, Friedrich Torbergi „Tante Jolesch ehk Õhtumaa allakäik anekdootides”, Ronald Rengi „Robert Enke: Ein allzu kurzes Leben”, Bora Ćosići „Minu perekonna panus maailma­revolutsiooni”, Mariusz Szczygiełi „Gottland” ja Guy Deslile’i „Shenzhen”. Kuskil maailmas ilmub alati rohkem häid asju, kui lugeda jaksad.