Kätlin Kaldmaa: „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”.

Hunt, 2020. 47 lk.

 

Kätlin Kaldmaa „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” näib pealiskaud­semal tutvumisel lihtsa ja mõnusa, vahest isegi pre­tensioonitu lugemisena. Väikesed ja lee­bed igapäevadetailid, mis raamatu lehekülgedel ilmuvad, näiteks hommikukohv ja aprikoosimoos, mõjuvad erakordselt võluvana, samuti kui kohalikku kultuuri ja kombeid talletavad hetkeülesvõtted lasevad aimata midagi just sellele konkreetsele paigale ainuomast. „See kohvik on kõige varem lahti, seal saab juba kuuest kohvi, röstsaia ja vett. Mõni hommik istub siin ka Manolis ja mõni hommik on tal neli eeslit kaasas. Eeslid ei istu, nemad proovivad viinapuulehti nahka pista ja siis annab kohvikumees neile eelmise päeva saia.” (Lk 8.) Need ei ole enam tavalised hetked, vaid iseloomustavad tervet paika, kultuuri ja ühiskonda otsekui koond­­port­ree. Autori kirjeldatud kohad ja situat­sioo­nid mõjuvad misanstseenidena möödunud sajandite rahulikuma rütmiga elust, mil aega oli alati küllaga ning inimesed leidsid tööde-tegemiste kõrvalt mahti, et jälgida elu kulgemist. Lihtsate, argiste tegevuste ja olukordade kirjeldamine ning hinnangu­vaba vaatlemine ongi teost läbiv niit. Kaldmaa juhatab lugeja kirjelduste kaudu millegi suuremani: kirjeldades kohta, argimiljööd, kirjeldab ta ka inimese ja paiga lahutamatust, viise, kuidas paik tingib ini­mese käitumist, elu­tempot, olemise ja elamise viise. Sealt edasi on veel üks samm: tasahilju ja rahulikult, nagu liiguvad ka lood ja ülestähendused raamatus, saab lugeja aimu, et Kaldmaa viitab inimelu uni­versaalsusele. Kõrvu­tades Islandit Kreekaga, tuues välja pisi­kesi sarnaseid detaile olustikupiltides ja inimeste maneerides, antakse meile mõista, et nii polaarjoone lähedal asuval Islandil kui ka vahemerelises leitsakus käiakse koos kohviku­tes, ehitatakse maju ja teid, tutvutakse võõ­rastega ja tuntakse lähedust omadega. Mõned motiivid ja tegelased on korduvad: oma sariehitaja on nii Islandil kui ka Kreekas; kui minategelane elab Kreekas kiriku kõrval, siis Islandil lausa kirikuhoones. Islandi külaelu põimub Kreeka eluga ja Kreeka saarerahva toimetamised islandlaste omadega ning kohati eristab neid stseene vaid nutikas ja kaunilt lahendatud küljendus-kujundus. „Minu küla Kreekas” ja „minu küla Islandil” saavad sümbol­paikadeks, kuna nende pärisnimesid ei maini autor kordagi. Neid võib näha kui kodusid võõrsil, mõlemast korjab minajutustaja sümpaatsemaid seiku, muutes need enda omadeks.

Kaldmaal on vesi sage element, mis tungib teostes esile kui maastiku meelde­jäävaim ja võimsaim osa: nii siin kui ka romaa­nis „Islandil ei ole liblikaid” on ookean või meri justkui omaette tegelane, mida minajutustaja igatseb ja armastab ning mis kätkeb endas alati ka piiritust ja vabanemise tunnet. Kohalejõudmist. Nii näiteks esimese supluse hetkel Kreekas: „Mina panen päikad selga ja jooksen üksipäini tagasi sinise äärde. See esimene vetteminemine on mu DNAs nagu rinna all kantud laps.” (Lk 22.) Vesi tähistab ühtlasi inimeste maailma äärt: „Minu küla Islandil on maa lõpp. Sellest edasi on ainult meri.” (Lk 39.) Kuigi loomult võõras, teine, on meri ja ookean nii Kreeka kui ka Islandi kontekstis siiski oma, sest inimesed on harjunud merega, selle kõrval ja seda austades elama. Nendes paikades on eluviis läbi põimunud maastiku ja loodusega. Kes on mere ääres elanud või merd armastanud, teab hooaja alguses esimest korda lainetesse viskumise tunnet, seda värskust ja uut hingamist. Niisamuti kui ritsikate saatel uinujale saavad need väsimatud putukad ka vahemerelise kuiva päevakuumuse, hilisõhtul viimaks vaibuva tuule ning lausa paitava pehme öise soojuse võrdkujuks. Kaldmaa kirjutab: „Mu veres ei ole kunagi piisavalt ritsikaid.” (Lk 34.)

Huvitavamates kujundites ja luuleliselt mõjuvates lõikudes põimub loodus ihulisusega, tekib kehaliselt läbi tajutud poeesia, näiteks siis, kui minajutustaja on Kreeka saarel seigeldes sunnitud tun­gima läbi võsa: „Päike põletab selle võsakaardi kehasse, seda sirgjoonelist kehatätoveeringut kannan sügavpimeda talveni välja.” (Lk 28.) Näib, et maastikuelementidest, mis on autorile kõige südamelähedasemad, loob ta ka kõige rikkalikumad kujundid.

Üldiselt on autori väljenduskeel ja stiil siiski minimalistlik, mõnes kohas leiab lugeja vaid napid sedastused olukorra või vaatepildi kohta. Oluline on lauserütm, mis tingib lugemise aegluse. Võrreldes Kaldmaa varasemate teostega, on siin realismi rohkem ning maagilisust veidi vähem. Põhirõhk on paikade ja sealsete inimeste väikeste rutiinide truul kirjeldusel. Kuid hüppeid maagilise realismi elutunnetusse ja kirjelduskeelde leiab siingi: „ja küla taga on mäed, kus trollid lammastele jahti peavad – ainult öösiti, sest päikesekiirte võlujõud teeb trollidest kivikujud.” (Lk 35.) Maagiline, fantaasiarikkam tasand avaldub Kaldmaal sageli just looduslike nähtuste – mäed, ookean, meri – ning argiste elementide ühendamises kergelt mütoloogilises võtmes. Või siis nagu kirjelduses Islandil asuvast majakesest: „Selle esimesel korrusel on suur saal ja teine korrus on nagu puri, seljaga põhjatuule poole. Ükski aken ei avane põhja. Ookean tuleb akendest sisse, ookeani hääl ja ilmeksimatu heeringalõhn, aga näha teda ei ole.” (Lk 25.) Siin on loodud kujutlus ookeanist, mis lisaks ookeanimühale ja soolasegusele lõhnale võiks ka päriselt, füüsiliselt majja imbuda.

Loodus ei ole kunagi omaette, olgugi et ümbritseb kõike ja on inimestest mõõtmatult suurem. Loodust kirjeldatakse ini­meste tegemiste taustal, kontekstina, ning sellele annavad värvingu eelkõige ini­meste eluoluga seotud detailid: kohvikud, mägirajad, hooned, kohalike jaoks tuntud maamärgid. Nõnda maalib Kaldmaa meie silme ette pildikesi mõlema maa inimestest ja maastikust, autor ise on korraga nii kaastegutseja (taimede kor­jaja, sup­leja, jalutaja) kui ka rahulik vaatleja distantsil (kohvikus istuja). Teost võib lugeda kui lühiproosat, mil­lesse on pikitud luulelisust, kujundlikkust, laetud minimalismi, või miks mitte kui vaatlemise ja aegluse poeesiast laetud proosaluulekogu.

Üht tõdeb Kaldmaa nii Islandi kui ka Kreeka kohta: seal „liigub aeg aegamisi. Sellega on, nagu on alati olnud – on päev ja on öö ja ühest kohast teise ei joosta.” (Lk 35 ja 40.) Just vaatlemise kunst, oskus jälgida inimeste toimetamisi ja elu tasast möödumist näib olevat üks raamatu kandvaid ideid nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Raamatu viimases olustikukirjelduses sõnastab minajutustaja oma eesmärgi: „Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub.” (Lk 40.) Säärasest ellusuhtumisest, maailmaga rahulikus tempos kaasa kulgemisest, oleks kõigil üht-teist kõrva taha panna. Aeglus ja puhkamine näib olevat see kõrge kunst, mida nii Islandil kui ka Kreekas juba loomuldasa osatakse. Raamat ise mõjub seetõttu samuti kui puhkus, mis on korraga nii mõnus kui ka uudishimu äratav ja üllatusmomente pakkuv.

Kohalike eluolu kirjeldused, pildid maas­tikest, ülestähendused argirituaa­li­dest, mis ilmestavad nii põliselanike kui ka küllasaabunute päevi – sarnaselt võiks kirjeldada ka reisikirja formaadis teoseid. Ent kui reisikirjade ja -päevikute ning „Minu”-sarja laadsete raamatute puhul püütakse kirjeldada peaaegu alati just konkreetsele paigale ainuomast, tekib Kaldmaa teost lugedes tunne, et külasid kirjeldades on autor soovinud jõuda inimeseks olemise universaalini. Põimides paralleelseid seiku Kreekast ja Islandilt, kirjutab autor tegelikult elust kui sellisest. Asjaolu, et teost on lihtne lugeda, et see annab end lugejale kergelt kätte, on üks selle võludest ning märk sisu- ja vormiplaani ühtsusest. „Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas” on napp, aga kõnekas raamat. Oma olemiselt sealjuures soe. Nagu võib vabalt olla ka üks Kreeka vanamees, kui ta koh­vi­­joomise ja eeslile žestikuleerimise argi­proosa vahele mõne kauni võrdluse või erilise tarkusetera pillab.