Koroonaviirusõ teedäandmine inemisele

Ma kõnni sust kaugõmbalõ,
ku sa olt jättünü perrä uma perädü põrgatamise
nii ütissmeediän ku aolehen,
nii televisiuunin ku raadion,
nii piirimehe väräjän
ku kotun tõsõpoolõ kõrval.

Ma kõnni sust kaugõmbalõ,
ku sa olt asuunikust vällä kaibunu
uma mudsu ja mõtlõmise väe
ja tiidjide kullõmise kunsti
nink saadat seldsiliisile õnnõ tarku teedüssid.

Ma hüppä är tahra takka,
ku sa ei pillu inämb leibä tsolgipangi,
ei via ummi vannu sohvasid ja sänge
mõtsa ala või võssa,
ei saada ummi jätüssid ilmamerre.

Ma hüppä är tahra takka
ku sa inämb ei ehitä,
ülearvuliidsi vabrikid,
liisnid kantse ja kaubamaiu
ja raudteid ja restoraane.

Ma lähä su mant är,
ku sa olt edenenü avitajass hengess,
kiä jaga umma putru nink praati
noidõga, kiä nälgüse,
ja ummi pääväsärke nink palitid
noidõga, kiä külmetäse.

Ma lähä su mant är,
ku sa olt andunu tarvilidse ruumi elämisess
sitikile ja sõnajalulõ,
viikasvõlõ ja käpälillele,
haigruilõ ja haavapuiele
nink kõigilõ tõisilõ hengeliisile
mi tsillukõsõ maamuna pääl.

Kaitsmada hengelise nägemädä valu

Uibu kirvõst uutman
Malus domestica

Ma aianukan habistõn kirvõst ooda.
Mu velle ja sõsara raoti maha iilä.
Mu jaoss es jakku ragujal aigu:
pümme üü tull´ pääle.
Mu vana peremiis ildaaigu är kuuli.
Vahtsõnõ majaumanik igätsess aida
vällämaa puid ja puhmõ.
Näide iist kodumaa uibu piat kaoma.
Kevväi ei olõki inämb kavvõn.
Ma olõss väega tahtunu nätä,
kuiss heräse elulõ mu väiku seldsilise:
lumõ- ja märdsikellä ja krookusõ.
Aga ragujal um hummugukohv joba juudu
ja tiä astuss rassõ sammuga mu tsihin.

Kivikimalasõ lugu
Bombus lapidarius

Mi toimõndi sääl väega rahuliste:
ma vana maja kõrval kiviunikun,
ütsildäne miis tuunsaman majan
uman tüütarõn tarkõ massinide man.
Mullõ häitsi sääl imänõgõssõ,
härg- ja vägihaina,
hussikeele ja piitrelilli.
Ma sääl periss õnnõlik olli.
Ütsildäne miis tüütarõn hillätassa käve,
es astu mullõ ei kasvukõisilõ pääle,
meid kõikaig kaiõ lahkõlõ.

Ütel pääväl vihatsõ inemise mürgüviiga
maja ümbre kõik rohelidse kasvu üle vali.
Niä ütsildäse mehe timä tüütarõst vällä nõsti
nink vana maja ja mu kiviunigu puruss lasi.
Ma kavva häönü kodukotussõ lähkün tsõõriti,
peräkõrd ütsildäse mehe manu linnassi,
telle trööstiss helläste hümisi.

Valgõ ristikhaina ohkamine
Trifolium repens

Kunagi kirut´ mu kotsilõ luulõtaja:
„Nüüd häitsese kotun valgõ ristikhaina.”
Oh üteldägu mullõ ummõtõgi,
kon seo ilma aigu um tuu kodu,
kon ma rahuliste häitsedä tohe.
Latsõ koolin must kirutõtut luulõtust lugõva,
aga ei niä saa minnu silmädä,
ei mu pääl pikuta, ei joosta.
Latsi vanõmba murutsagajaga
mu mullani kraapva maha.
Oh üteldägu mullõ ummõtõgi,
kas viil lövvüss ilman inemiisi,
kiä minnu är häötä ei püvvässi,
kiä minnu ku tõist hengelist avvustasi
ja mu hindä kõrvalõ elämä kutsussi.

Aid-puhmatsirgu hüvästejätülaul
Sylvia borin

Tan inemise aian oll´ marjapuhmõ hulga,
tan inemise aian oll´ lehepuid pall´u.
Egän aianukan nõgõssid kasvi,
egän aianukan mardika sipassi.

Ma lustilidselt tan aian lauli,
ma rõõmsalõ tan aian latsi kasvati.
Mu perele tan rammust süüki löüdü,
mu perele tan paopaikõ jakku.

Prõllatsõss marjapuhma umma vällä kaivõtu,
prõllatsõss lehepuu umma maha raotu.
Murutsagaja puruss tekk´ nõgõssõ,
murutsagaja mõtsa hiidüt´ mardika.

Tan aian maa um nüüd lakõ,
tan aian ütesttüküst jõrrass trimmõr.
Ei olõ tan inämb pesätämisepaika,
ei olõ tan inämb laulmiserahhu.

Ma siit inemise ilmast är mõtsa puhmõ varju lähä,
ma siit inemise ilmast är mõtsa puiõ keskele linda.
Ma looda, et mõni mõts viil koskil kasuss,
ma looda, et mu’ki elu viil koskil püsüss.