Eesti uue aasta esimene päev on alati ülev, kantud pidupäevatundest, sinimustvalgetest ja ehk ka antud lubadustest Eestit paremaks elada, Eesti eest seista ja olla tema eestkõnelejaks. Seekordse Eesti uue aastaringi esimesed tunnid tõid meile Peedult aga kurva sõnumi: lahkunud on Krista Aru. Eestist oleks justkui murenenud üks suur rahn, mille kukkumist oli märgata igas Eesti nurgas, linnas ja külas, kihelkonnas, saarel ja laiul, mäel ja orus, raamatukogus ja muuseumis. Südames.

Krista nime ette ei peakski justkui midagi lisama: Krista oligi juba oma eluajal institutsioon, elav legend, kes oma nägemise ja ulatumisega puudutas kõike ja kõiki. Krista juurde tuldi ja Krista armastas ka ise kohal käia ja kohal olla. Viimases on olemas ka see igipõline ajakirjanikuameti võtmesõna: olla ise sündmuste keskel ja selle tunnistajaks. Ainult mõtte ja oma silmadega tunnistamine annab ajakirjanikule õiguse hetke rahvaga jagada ja sellest ajakirjandusse jälg jätta. Krista Aru paleus sündis Tartu ülikoolis ajakirjandust õppides. Tema mentoriks oli legendaarne Juhan Peegel, aga ka Marju Lauristin, kelle kaudu sai Krista akadeemilise kindluse seada oma elutöö vundamendiks ajakirjandus ning seeläbi märgata ajakirjanduse rolli eesti rahvuse ja meie riigi vaimult suureks saamisel. Kõik Krista tähtsamad ametid, kohustused ja suurte mäluasutuste juhtimine olid tema ajakirjandusõppe ja rahvusteadustega tegelemise parim väljund.

Joonas Hellerma ütles Krista Arule Eesti rahvusmõtte auhinna üleandmisel: „Viivi Luik on öelnud, et ta on tegelikult raamat. Krista Aru kohta võiks öelda sedasama, ent võib-olla tuleks seda siiski täpsustada: Krista Aru on raamatukogu. See on suur ja avar hoone, mis hoiab alles meie mälu, aga ka avab selle: see on inimeste kohtumispaik, kus nad saavad loetu üle mõtteid vahetada, kõneleda teineteisele oma mõtetest, soovidest ja ideaalidest ning uuendada niimoodi oma tahet, oma nägemust tulevikust.” Raamatukogudes ja raamatutes ongi kõik teadmised – nii ka Kristas, kelle käest osati küsida, milliselt riiulilt midagi otsida. Ja kui Krista ei teadnud, sai ta elava raamatukoguna öelda, et otsi sealt ja sealt … ja kui ei leia, siis tule tagasi ja otsime koos.

Krista Aru monograafia eesti toimetajakesksest ajakirjandusest kannab pealkirja „Üks kirg, kolm mõõdet”. Selle raamatu pealkiri võiks käia ka Krista tööde ja tegemiste kohta, kuigi mõõtmeid on tema puhul kindlasti rohkem kui kolm, millest siinkohal Tartule olulisimatest.

Eesti Kirjandusmuuseum. Kristale oli kirjandusmuuseum meie rahva kõige olulisem paik, püha paik. Nii nagu Hando Runnel on öelnud: „Rändaja, kui sa lähed kirjandusmuuseumist mööda, peatu hetkeks, see on püha paik, see on püha koht, kus on tehtud suuri tegusid, kus on paljude põlvkondade asjad kokku toodud. Ja see on püha paik meie pühal maal. Said aru, püha paik meie pühal maal.”

Kirjandusmuuseumi juhtides pidas Krista väga oluliseks, et meie kultuuriloole nii olulised käsikirjad, kogud ja arhiivid, oleksid väga hästi hoitud ja avalikuks kasutamiseks avatud. Ka ajakirjandusõppejõuna suunas ta üliõpilased esimese asjana kirjandusmuuseumiga tutvuma: küll vanu ajalehti ja ajakirju avama, kultuuriloolisse arhiivi kirjavahetusi uurima või osalema seminaridel ja konverentsidel. Kirjandusmuuseum Tartu akadeemilises peres on hindamatu aare, millest Krista sõnul peaksid alustama kõik, kes räägivad Eesti eest ja soovivad mõtestada eesti kultuuri, ajakirjandust ja lugu. Eesti ajakirjanduse ajaloost elavalt ja kaasahaaravalt kõnelemine langeb nüüd kellegi teise õlule, sest rääkimata ja jagamata ununevad meie rahva lood ja need päris algused.

Eesti Rahva Muuseum. Krista olulisemad eeskujud endisaegsest Eesti ajast olid kõik seotud Eesti Rahva Muuseumiga. Sellest muuseumist algasid Eesti rajad, aated ning seeläbi ka Eesti riigi sirgumine. Krista oli ERM-i uue hoone ehitamise ja valmimise tegelik arhitekt, kuigi muuseumi uus hoone valmis juba siis, kui ta enam direktoriks ei olnud. Krista võitles oma suured võitlused just ERM-i eest, nii selle eest, et seda üldse ehitama hakataks, kui ka selle eest, et see ehitataks ikkagi Tartusse. Krista sõnul: „Eesti rahva muuseum on olnud alati rohkem kui üks hoone. Ta on olnud idee, ta on olnud mõte, ta on olnud meie eestlaste rahvuseks saamise alus. Just sellest esivanemate pärandusest, mis väga mitmesuguste esemete, mitmesuguste laulude, sõnade ja mõtetena on Eesti rahva muuseumisse, Eestimaa teistesse muuseumidesse kogutud, sellest sündisid kord meie laulupeod, sellest on sündinud meie tänased rahvariided ja sellest on sündinud see lendutõus, mis lõppes juba aastal 1918 esimese vaba oma Eesti riigiga.”

Tartu Ülikooli Raamatukogu. Tartu ülikool on olnud Kristale olulisemaks Eesti mõtte sünnipaigaks. Nii ka ülikooli raamatukogu, mille direktorina töötatud viis aastat on mõõtmatult teguderohked: raamatukogu sündis ümber ja raamatukogus sündis kogu aeg midagi. Krista loodud ja toodud sõbralikkus ja avatus tõid akadeemilise raamatukogu taas rahvast täis ja seda hakati taas usaldama. Raamatukogu enda lugu ja tähendust meie akadeemilisele haridusele armastas Krista pidevalt esile tõsta ning siduda ühe suure ja keskse raamatukogu tähendust ülemaalise raamatukogude võrgustikuga. Kristal tuli see väga hästi välja. Ta ei kõnelenud vaid oma mätta otsast, vaid nägi suuremat pilti – raamatukogud saavad olla Eesti arengu olulised keskused.

Tartu. Krista oli Tartu aukodanik. Ta sai seda aunimetust kanda küll õige vähe, aga me kõik teadsime, et tegelikult on ta seda rolli kandnud juba aastakümneid. Tartu kui suure vaimukeskuse eest kõnelemine, Tartu tagasitoomine, esimeseks seadmine ja selle linna au kõrgel hoidmine olid Krista jaoks väga tähtsad mõtte- ja tegutsemissuunad. Tartu oli tema tegutsemispaik, siin asusid tema kired ja mõõtmed.

Jaan Tõnissoni Selts ja Jaan Tõnisson – see oli Krista Aru südametukse, kirg ja töö, mille eest palka ei maksta, kuid mille eest seismisest sai tema elutöö. Oma kirgliku eestvedamise, põhjaliku kodutöö ja veendumusega tõmbas ta endaga kaasa sadu ja sadu inimesi ning aitas seeläbi mõista, milline oli Jaan Tõnissoni roll ja pärand meie rahva loos. Krista sõnastas Jaan Tõnissoni Seltsi tegevuse järgnevalt: „Maailm meie ümber on muutunud ja muutub veelgi, kuid kõikidest nendest muutustest hoolimata ei tohiks me lubada sumbumist argipäeva askeldustesse ega leppimist hoolimatuse, väsimuse ja ükskõiksusega. Palju on asju, mida saame ise ära teha ja paremaks muuta. Neid tuleb vaid märgata, mõista ja tegema hakata.” Krista on meid nende asjade juurde juhatanud, meil tuleb nüüd ise edasi liikuda ja Krista pärand endaga võtta.

Eesti rahvusmõtte auhinda vastu võttes ütles Krista: „Minule antud rahvusmõtte laureaadi tiitel pole tegelikult midagi muud kui tunnustus kõigile teile, kellega mul on olnud õnn oma eluteel kohtuda ja koos tegutseda! Teis kõigis on see rahvusmõte elav ja iseloomustab teie samme ning tegusid. Ma olen teilt kõigilt nii palju saanud, et seda pole võimalik sõnadesse panna. Inimene üksinda on nagu tuulehoos painduv vitsake. Alles inimesed tema ümber annavad talle tugevuse, ulatuse ja suutlikkuse olla. Olen õnnelik, et minu ümber ja kõrval on olnud nii palju inimesi, kelle mõte, sõna, tegu ja puudutus on hoidnud ja teinud meie rahvusmõtte elavaks ning kuuldavaks.”

Kallis Krista, me võtame Sinu rahvusmõtte ideaali enda kanda ega unusta Sinu julgust, tarkust ja aatelisust Eesti eest seismisel. Meid on väga palju, kes me olime Sinu inimesed ja keda Sa oma tööde ja eestvedamisega innustasid ja kellele teed juhatasid. Meie läheme edasi, Sina puhka rahus!

Tartu linn
Eesti Kirjandusmuuseum
Eesti Rahva Muuseum
Tartu Ülikool
Tartu Ülikooli raamatukogu
Jaan Tõnissoni Selts
SA Kultuurileht
Kultuuriministeerium
Eesti Kirjanike Liit