Friedebert Tuglas, Karl Ast Rumor: „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja”.
Koostanud, kommenteerinud ja toimetanud Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaik.
UTKK, 2021. 213 lk.
Eesti proosa suurtel klassikutel läheb XXI sajandi algul hästi. Eriti sellistel silmapaistvatel juhtudel, kui neil on oma muuseum, parimal juhul isegi koos nimelise akadeemilise uurimiskeskusega, vaimse pärandi eest hoolitsev selts ja iseäranis siis, kui nende elu ja looming on köitnud tegusate daamide tähelepanu: A. H. Tammsaare – Maarja Vaino ja Mirjam Hinrikus; Eduard Vilde – Livia Viitol ja Kairi Tilga; Marie Under – Sirje Kiin; Friedebert Tuglas – Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaik, Jaan Unduski panust mõistagi unustamata. Oskar Lutsulgi on eestkõnelejate hulgas naisi ja nii võiksid need kirjanikud taevastel loorberitel end üsna hästi tunda, sest neid hoitakse hellalt ja nende elu ja loomingu eksponeerimise eest hoolitsetakse maitsekalt.
Meie suuresti visuaalses, lühivorme ja säutse eelistavas ning privaatsusest mitte eriti hoolivas klikikultuuris on aga üha olulisem küsimus, kuidas hoida elus ja teadvuses mahukamaid teoste massiive, või peaks ütlema – tekstikorpusi. Kas elulugude, kirjavahetuste ja päevikute kui nõutud lugemisvara publitseerimine aitab kaasa ka oluliste ilukirjandusteoste lugemisele? Kas klassikuid ikka tuntakse edaspidigi, nagu neid varem, tsensuuri ja teistmoodi kui pandeemiast piiratud vabaduse tingimustes tunti, osteti ja loeti?
Küllap siiski, kuigi muutunud moel. Mäluainesesse kaevumine näikse jätkuvalt olevat kui mitte kuum, siis vähemalt soe teema, mis aitab tasakaalustada ja süvendada seda piiride langemise järel saabunud horisontaalse avaruse tunnetust, mida üleilmse võrgustumise tingimustes ei suuda hävitada ka loodetavasti ajutiselt riike lukku sundivad taudid. Või mine tea, ehk soosivad just piirangud lugema nii mälu- kui reisikirjandust, mille hulka võib mõnikord sattuda ka ajaloolise paatinaga vääristatud väljaandeid.
Friedebert Tuglase ja Karl Ast Rumori „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa. Väike Skandinaavia reisisaatja” on just selline kokkupanu, mis kahe kirjaniku ühise retke kaudu tutvustab rohkem klassikute elu kui loomingut, ühendades sujuvalt elu- ja ajaloolist, avalikku ja privaatset, mälu- ja reisikirjandust, tekstilist ja pildilist külge. Nimetagem siis kohe tunnustavalt nii selle kui ka paljude teiste UTKK raamatute kujundaja Tiiu Pirsko suurepärast tööd ning koostajate ülimalt põhjalikku sisutihedat eessõna ja hoolikat kommentaariumi. Nende kaante vahel on omal ajal ajakirjanduses ilmunud reisikirju ja fotosid, lahtisi postkaarte ja suletud ümbrikus saadetud pikemaid sõnumeid, ka väljavõtteid Elo Tuglase päevikust. Kuid ei midagi liiga isiklikku või piinlikku. Tuglase alati ettevaatliku eneseväljenduse puhul seda vist kunagi ei juhtugi, tormilisem ja impulsiivsem Karl Ast Rumor pakub hillitsetud teekaaslase kirjeldustele aga hoopis värvikamat lisa. Olles lugenud lisaks kirjanik Rumori loomingule naudingu ja huviga läbi ka kogu kodanik Karl Asti kättesaadava epistolaarse pärandi, julgen väita, et tema mahlakas väljenduslaadis pole aastakümnete möödudes midagi, mida peaks varjama või häbenema.
Kui teada on sama sünni- ja surma-aastaga Tuglase ja Ast Rumori (1886–1971) sõprus ja elukäikude mõnetine paralleelsus, siis sellesse raamatusse koondatu toob meeldival kombel esile ka nende erinevuse. Vaatamata oma pidevale uudishimule ja vaieldamatule staatusele eesti reisikirjanduse klassikuna, oli Tuglase eluviis ikkagi suhteliselt paikne, samas kui Karl Ast oli pikemalt paigal sunnitud istuma vaid Riia või Toompea vanglas. Tänu Hando Runneli koostatud Karl Asti kolmele „Eesti mõtteloo” köitele saame aimu nii tema elupaiku vahetama sundinud sisemisest rahutusest kui ka välistest ajenditest ning reisidest, mis näiteks Aasias ulatusid Hiina ja Jaapanini. Omaette raamatuina avaldas Ast reisikirjad Indiast ja Sri Lankast ning Marokost, kus ta elas peaaegu kaks aastat (1934–1935). Tsiteerin mälu järgi üht Asti kirja Tuglasele: sina käisid siin turistina, aga mina elan siin! Eestisse Tuglasele saadetud kutse minna koos avastama lõunapoolsemat Aafrikat jäi vastuseta. 1931. aasta sügise poolteist kuud väldanud autoreis Pariisi läbi Soome ja Skandinaavia sai teoks tänu eelkõige kolmandale sõbrale, rahakale Aleksander Puhkile, ning see jäi Tuglase ja Asti ainsaks ühiseks avantüüriks. Tegemist oli tollastes oludes ikkagi erakordse ettevõtmisega ning see põhjendab ka korralikku meediakajastust. Kui midagi kahetseda, siis seda, et algselt ajalehes „Nool” ilmunud Asti reisikiri „Euroopa auto akendes” lõpeb Rootsis, kuigi käesolevas raamatus on rõhuasetus Skandinaavial ja eriti Norral, mida toonitab muust materjalist väheke irdu jääv Mart Kuldkepi järelsõna. Nii tollastele kunstnikele kui ka kirjanikele pakkusid Norra maastikud ja kultuur rohkelt inspiratsiooni. Tuglas oma varasemal pagulusperioodil sinna küll ei sattunud, kuid esimese kirjutise Henrik Ibsenist avaldas ta juba 1916. aastal, Ast Rumor aga kehastus vaimus ajuti isegi Peer Gyntiks.
Tuglase elulooliste märkmete ja mõlema reisiselli kirjade toel saame kogu sellest reisist ülevaate kuni Läti kaudu Tartusse naasmiseni. Pisike ajakirjanduslik viperus, nagu oleks tagasi sõidetud üle Balkani, on omast ajast ka raamatusse sisse lipsanud (lk 168–169). Oli see siis väike bluff või uudise üles kirjutanud ajakirjaniku kehv kuulmine, aga mõeldud on ikkagi Balti riike. Rohkemaks polnuks neil aega ega ressurssi: oma kulul toidupoolise eest hoolitsema pidanud kirjanikel sai raha Pariisis otsa ja isegi ärimees Puhk pidi pisut laenu tegema. Südantsoojendava vea avastasin aga leheküljel 137, kus Taani autotehase kirjelduse trükikirjas seisab, et „iga minuti jooksul valmib üks auto”, ent sealsamas kõrval saab illustreerivalt postkaarditekstilt välja lugeda, et auto valmib „iga 10 minuti jooksul”. Tänu postkaardiraamatu „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid” toimetaja Brita Meltsi kontrollivale hoolele õnnestus seda märgata, ent südantsoojendavaks nimetan seda viga seetõttu, et just sellest tunneb usaldavat respekti Elo ja Friedebert Tuglase kirjaköite „Kirjad teineteisele 1917–1947” (2001) toimetaja August Eelmäe ees, sest ilmselt just sealt (lk 480) on tekstide sisestaja selle pisivea üle kandnud ka käesolevasse reisiraamatusse.
Riskides natuke üldistada, väidan, et Tuglase reisikirjad on mahukal allikmaterjalil põhinev töö, Asti reisiraamatud aga tema maailma eri paigust saadetud kirjadega võrreldav vahetu looming, isikupärane road story. Hästi ja põhjalikult on seda tabanud Tiit Pruuli mõlema kirjaniku reise üksikasjalikult kaardistava postkaardiraamatu eessõnas „Kas minna reisile Tuglase või Astiga?”.[1] Tänu oma väledale ajakirjanikusulele oli liikuva eluviisiga Ast ilmselt võimeline kirjutama kõikjal, kuna Tuglas vajas rohkem paikset keskendumist. Kui akadeemiline Tuglas lubab endale vabamat väljendust vaid erakirjades, siis Ast nöögib sõpra avalikumalt ka ajakirjanduses: „Kohisevad kaskaadid veeresid omnibuse katuselt alla. Tuglas, esteet nagu ta on, pani õhtul saapad autoukse taha, lootes, et oravad oma sabaga need ära puhastavad. Nüüd olid saapad kuhjani vett täis ja Tuglase süda seda nähes kukkus sukasäärde.” (Lk 59.) Esteet Tuglas ilmutab end aga seal, kus ta Reini orus purunenud autorooli ja mustade laikudega naistesukka märgates asub mõttes lavastama seal tõenäoliselt toimunud õnnetust: „Tuleb väga kahelda juhi saatuses, kuna rool on nii väikesteks kildudeks purunenud. Ja vähemalt naine on haavata saanud, sest ta jalast kistud sukk on paksus veres. Ning tõenäoliselt pole nad olnud jõukad inimesed, sest see kreemikas sukk on odavaimast odavam…” (Lk 160.)
Raamat on pilkupüüdev ja hariv, pakub nii silmarõõmu kui ka intellektuaalset lugemisnaudingut. Tunnustada tuleb ka Elle-Mari Talivee ja Kri Marie Vaigu sama pealkirja kandvat kokkuvõtlikku artiklit „Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa” reisiajakirjas GO (2021, nr 4, lk 21–25), milles hästi valitud illustratsioonid pääsevad pareminigi mõjule. Just nii tulebki klassikuid eksponeerida – massiivselt ja mitmel rindel!
[1] Vt: „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid. Sõprade teateid rännuteedelt 1905–1950”. Koostanud J. Kronberg. Tallinn, 2017, lk 7–26.
Lisa kommentaar