Mu ees liival vedeleb peaaegu tööstuslikes kogustes ajupuitu, kõrgemal luidete­pealsel kasvavad piklike roheliste lehtede ning suurte roosade õitega vahajad lilled ning õhk lõhnab soola ja niiskuse järele. Rand on peaaegu inimtühi. Eemal jalutavad ainult paar inimest koertega. Ma vaatan, kuidas lained üksteise järel kaldale rulluvad ning püüan tunda vabaduse tunnet. Mingit sellist tunnet, mille pärast ma siia üldse tulla tahtsin.

Ma olen kusagil Californias. Mis kohas täpsemalt, seda ma ei tea, ja see polegi tähtis. Me oleme juba mitu päeva teel olnud ja see on tegelikult üsna tore. Sõita sihitult, teha peatusi kohtades, mis oma ilu või erakordsuse tõttu silma hakkavad, ning otsida teeäärseid restorane just siis, kui tuju tuleb või kõht tühjaks läheb, mitte lasta end ajasurvel vaevata.

Bobby istub mu kõrval ja vaikib. Ma püüan tunnetada, kas see on hea vaikus või halb. Kas ta vaikib sellepärast, et ta on õnnelik, või tahab ta mulle midagi öelda. Midagi sellist, mida ma parema meelega ei sooviks kuulda. Midagi sellist, mida ma mingil põhjusel kardan, et see on tulemas.

„Mulle meeldib vist Lulu.”

Mida kuradit?

Isegi kui ma midagi sellist oma südames juba aimasin, on see ikkagi ehmatus.

„Mitte vist, vaid päriselt meeldib,” tunnistab nüüd Bobby kraadi võrra julgemalt. „Ma ei ole mitte kunagi kedagi temasarnast tundnud.”

Ma fookustan silmad ühele ookeanis asuvale üsna massiivsele kivimoodustisele. See võib muidugi ka saar olla, raske öelda, sest see on piisavalt kaugel. Ma vaatan seda ainitisel pilgul ja püüan kõik need laused, mida Bobby ütleb, lihtsalt ära kuulata ja selsamal hetkel minema lasta. Ma ei taha neile rohkem mõelda, ma ei taha neile keskenduda. Ma ei taha mõelda, mis edasi saab. Aga ometi ma pean need ära kuulama. Ja Bobby muudkui räägib, iga lausega justkui aina enam hoogu sattudes. Iga lausega end ilmselt rohkem veendes, et tal on õigus. Et tal on õigus seda tunda. Õigus seda öelda.

Aga on tal siis või?

Ma pole mitte kunagi midagi taolist tundnud. Ma pole mitte kunagi mitte kedagi temasarnast kohanud. Ma tahaksin temaga elu lõpuni kokku jääda. Ma poleks kunagi uskunud, et midagi sellist minuga üldse juhtub.

Nagu ma oleks.

Nagu ma oleks eladeski arvanud, et see temaga kunagi juhtub. Kuigi noh, ega ma tast ju suurt midagi ei tea ka. Täielik pask. Miks kuradi pärast pean ma nii vaene olema?

 

Kui me paarkümmend minutit hiljem auto juurde tagasi jõuame, teeme mõlemad näo, et midagi ei ole juhtunud. Keegi ei küsi midagi, keegi ei vaata meid imelikult. Mu silmad on päikeseprillidega kaetud ning mitte miski ei anna mind ära. Ma istun auto tagaistmele ning jään tuimalt aknast välja vaatama.

Santa Barbarasse jõuame alles pimedas. XVIII sajandi lõpul hispaanlastest frantsiskaanide ehitatud misjonijaama peahoone on tuledes ning ma seletan kõigile, kes kuulata viitsivad, kuidas seda näidati juba Santa Barbara sarja avakaadri­tes, mida me üheksakümnendatel vanaemaga igal õhtul poole ööni vaatasime. Kusagil kuklas kuulen ma ikka veel seda muusikat. Mingil põhjusel elasin ma siis vist kõige rohkem just Masoni ja Julia armastusele kaasa. Ma ei osanud lapsena vist üldse näha, kui paljudele teistele nad sealjuures haiget tegid. Ehkki misjonihoone ise on tuledes, on õues ikkagi pime ja näha pole seal midagi erilist. Kui me oleme pimedas veidi ringi uidanud, siis kobime autosse tagasi ja läheme poodi.

Pärast seda sõidame veel kuskil üheksakümmend miili ja jõuame siis oma järgmisse Airbnb-sse San Luis Obispos. Solvangu-nimeline linn, mis asub lähikonnas, tekitab küll autos mõningast elevust, kuid me siiski ei näe mõtet sellest läbi sõita. Ja ega keegi vist ei usu ka, et Solvang võiks pimedas kuigi suurt muljet avaldada.

Airbnb näeb täiesti korralik välja ning me seame end sisse. Edasine on juba heas mõttes rutiiniks muutunud. Me teeme süüa, avame veini (7 Deadly Zins) ning arutame järgmise päeva plaane. Linda skrollib Bumble’is mehi ning Iiris kirjutab päevikut. Ma ei suuda esimese hooga otsustada, kas juua palju või siis üldse mitte.

„Lifeisgood48 otsib oma viimast suhet. Nad paljud otsivad oma viimast suhet,” teadustab vahepeal Linda ning ma vaatan salamisi Bobby poole, kuid ta ei tee teist nägugi.

Kas Bobby on leidnud oma viimase suhte? Või on see alles algus? Mul pole kelleltki küsida.

Bobby ei näita vähimalgi määral välja, et midagi juhtunud oleks. Ja ka mina ei võta seda jutuks. Ma ei taha selle teemaga praegu tegeleda. Kuid peamiselt ma siiski loodan, et ta mõtleb ringi. Et see läheb mööda. Et see on kõigest tuju.

Tunne, mida ta kunagi tundnud ei ole? Kui naiivne ma siis ikkagi olen?

„Ta kirjutab oma nime väikeste tähtedega.”

„Äkki ta on räppar?”

„Ma kirjutan, et are you a rappar by any chance?”

„Mõnedel on ka emaga pilte.”

„Nad näitavad, et nad hoolivad.”

„See emaga pilt on põhimõtteliselt sama mis koeraga pilt.”

Linda on liikunud oma tutvumisäpiga LA näitlejate, produtsentide ja stsenaristide maailmast vahepeal ruudulise särgiga habemike ja kastiga maasturitega sõitvate põllumeeste omasse ning nüüd hakanud juba vaikselt triivima Silicon Valley hipsterite ja IT-inimeste kanti. Mehed on neis piirkondades totaalselt erinevad, kuid koerad muidugi jäävad.

Sel õhtul avan ma veel ka teise veini (Ghost Hull). Ingmar on nagunii valmis iga päev sõitma, seega vahet pole.

 

Järgmistel päevadel ei juhtu midagi iseäralikku. Me elame erinevate inimeste kodudes, magame nende voodites ja sööme nende taldrikutelt. Kuid ikkagi on meil kaasas vaid omaenda elu. Kalli kohvi joomine Palo Altos ei anna meile inimestena midagi juurde, kuigi ega ei võta ka ära. Peale raha muidugi.

Väljas on tuuline ja jahe. On laupäeva õhtu ja tänavad on rahvast täis, igal pool on suured Apple’i ja Google’i logod. Ma tegelikult ei saa aru, mida täpsemalt ma siia vaatama tulin. Aga ma igal juhul vaatan.

Järgmisel hommikul ärkan ma Oaklandis kuke kiremise peale. Maja ees, mida üürime, on paar kodutute osmikut, mis on kõrvalise silma eest kilega kaetud ning kus üks koer pidevalt haugub. Väidetavalt ei kujuta kodutud mitte mingisugust ohtu, kuid ikkagi jätsime rendiauto eelmisel õhtul tänavale kerge kõhklusega.

Kui peale hommikusööki avaldavad Bobby ja Lulu soovi korterisse maha jääda, ei pea keegi seda kuigi imelikuks. Ainult mina ei saa terve päev rahu. Ma mõtlen, mida nad kahekesi korteris teevad, kui kaugele nad lähevad… San Francisco südalinn, Golden Gate’i sild ja kõik muud turistilõksud tunduvad hajusa butafooriana, mis vaid aeg-ajalt tõmbavad mind välja mõtetest, mis keskenduvad Bobbyle ja Lulule.

Ilm on külm ja tuuline, aga erinevalt kõikidest teistest ei häiri see mind. Ma tõmban jope kapuutsi silmini ning rühin Ingmari ja Iirise kannul edasi. Ma seisa­tan, kui nemad seisatavad, vaatan, kui nemad midagi vaatavad, ja söön, kui nad otsustavad, et nüüd on aeg keha kinnitada.

Kui me õhtul tagasi tuleme, on Bobby ja Lulu rahulolevad ja heatujulised. Aga ainult senikaua, kuni me kõik koos oleme. Kui ma köögis veini (Educated Guess) kõrvale juustu lõikan, väldib Lulu mu pilku. Ja õigesti teeb. Ta ilmselt isegi ei aima, kui vihane ma olen. Kuigi objektiivselt võttes ei ole Lulu milleski süüdi. Bobby on.

Kui me kohtusime, tundus Bobby usaldusväärne. Ta oli avatud ja sõbralik. Tugev. Isegi mehelik, kui nii võib öelda. Lulu see-eest on olnud terve see aeg täielik hädapätakas, kes kõhkleb iga kord, kui on vaja natukenegi kuskile ronida või laskuda või mingitki seikluslikkust üles näidata. Ta mõtleb paar sekundit isegi siis, kui on ilusa ilmaga minek täiesti tsiviliseeritud rannale. Ilmselt just seepärast ta Bobbyt võluski. Kõik taandub lõpuks ikkagi soorollidele. Isased ju tahavad aidata, kaitsta ja julgustada.

 

Bobby ei räägi minuga enne, kui me oleme kahekesi jäänud. Ta vaatab mulle oma pruunide silmadega otsa ja mu süda murdub. Uuesti.

„Üks asi veel,” ütleb Bobby vaiksel häälel. „Me otsustasime, et me ei tule tagasi.”

Ma sulgen silmad, ja avan need siis taas. Aga see ei ole uni. See juhtub minuga. Siin ja praegu.

„Nii on kõigile parem,” jätkab Bobby ja vaatab mulle veidi süüdlaslikult, kuid siiski kindlameelselt otsa.

Nii on ainult teile parem, tahaksin ma öelda, kuid vaikin. Mida see enam muudaks, nad on oma otsuse ju teinud.

 

Viimasel päeval enne San Franciscost lahkumist külastame Alcatrazi. Kõige karmima režiimi ja paadunumate kurjategijatega vangla tundub meie Patarei kõrval nagu loss. Selle koridorid kandsid nimesid tuntud tänavate järgi, nagu Broadway või Michigani avenüü, ning infotahvlitelt võib lugeda, et kui tuul oli linna poolt, tundsid vangid vabadusest saarele jõudvaid toidulõhnu ja muusikat. Paaril õnnelikul õnnestus siit ka põgeneda, kuid enamasti mindi siit vaid jalad ees või siis lahkuti kõik koos kuuekümnendate alguses, kuna kogu seda kupatust läks riigil liiga kulukaks ülal pidada.

Kui ma kõrvaklappidest tuleva giidi jutu saatel mööda hoonet navigeerin, mõtlen tahes-tahtmata jällegi Bobby ja Lulu peale. Kas nad tunnevad end nagu vangis? Kindlasti tunnevad. Oma kehades, olukordades, mida nad pole ise endale valinud. Nad on olnud terve elu teiste inimeste solgutada, objektid, mitte subjektid. Kuni selle reisini.

See kõik on muidugi väga kurb, aga tegelikult tunnen ka mina end nagu vangis. Ja äkki saan ma aru, kui palju ma neid vihkan.

Vastikud karvased jupsikud!

 

Meie järgmine sihtpunkt Yosemite rahvuspark on üle kolme tuhande ruut­kilomeetri suur ning me oleme juba eos jätnud selle jaoks liiga vähe aega. Seepärast jookseme iga kord, kui midagigi huvipakkuvat näeme, autost välja pildistama. Ainult et see on viga, sest iga edasi sõidetud kilomeetriga muutuvad kosed kõrge­maks, puud jämedamaks ja vaated aina suursugusemaks. Enamik päevast tibutab vihma, sooja on paari kraadi ringis ning Linda kurdab, et rahvus­pargis on liiga palju looduskaitse Suurt Lugu ja väikeste narratiivide puudumist. Ta võrdleb seda kohta amfiteatriga, kus külastajate ees rullub lahti USA looduskaitse ajalugu kujutav esmaklassiline etendus, mille põhiline stseen lavastati aastal 1903, kui loodusteadlane John Muir ja president Theodore Roose­velt kolme päevaga läbi Yosemite oru matkasid ning mille jooksul Muir oma müügikõnega Yosemite kui oma pompoossuses ja mitmekesisuses erakordse looduskaitseala USA föderaalvalitsusele maha müüs.

Linda pole rahul sellega, et siin kunagi elanud põliselanikud on info­tahvlitel kujutatud anonüümsetena, nende lahkumine rahvuspargi aladelt on esitatud vabatahtliku aktina ning igal nurgal lehviv üleelusuurune Ühendriikide lipp sümboliseerib ikka veel kolonialismi ideoloogia kohalolu.

Mul ei ole aega ammu surnud põlisameeriklaste pärast nutta. Ma surun hambad risti ja astun aina kiireneva tempoga mööda märgi kiviastmeid mäkke, et jõuda järjekordse kose juurde, mille pritsmed meid juba rohkem kui paar­kümmend meetrit enne täiesti ootamatult läbimärjaks pritsivad. Ma kujutlen, et ma raputan selle kõik maha. Kogu koorma, mille see reis on mu õlule pannud. Kõik. Et järele jääb ainult puhas mina, lihased ja luud, rakud ning nende sees ujuvad mitokondrid, ribosoomid ja kogu see muu kupatus.

Veri kohiseb kõrvus, ma libisen ühes märjemas kohas ja pääsen viimasel hetkel napilt käpuli mutta kukkumisest. Ma püüan olla vapper, kuid tegelikult on mul nutt kurgus. Et see armastus pidi siis just päris esimesest silmapilgust hakkama!

Hiljem, kui kõik pildistavad koske, vaatan ma ringi. Mu pulss pole sellest kappamisest ikka veel taastunud, ma olen läbimärg ja tunnen suus nõrka vere maitset. Ja ma mõtlen ikkagi ainult Bobby ja Lulu peale. Kas neile meeldib selle paiga Suur Lugu, kas nemad suudavad seda paremini tajuda kui meie? Kas see puudutab neis midagi? Või on see ka nende jaoks liiga suur ja võimas? Midagi, mida nende väikesed südamed ei suuda hoomata? Sest nad ei ole made in USA.

Me otsime päris kohti. Bobby ja Lulu otsivad päris tundeid. Nad tulid siia vabadust otsima nagu meiegi. Kas mul on üldse õigust neid seepärast hukka mõista? Kas ma oleksin ka siis nende püüdluste suhtes nii kohutavalt egoistlik, kui see kõik ei puudutaks otseselt mind?

Ma vaatan, kuidas nad toetuvad ühele suuremale puuoksale ning Ingmar neid pildistab. Ma ei saa salata, et nad näevad kahekesi armsad välja. Ja ma ei saa salata, et ma vihkan neid mõlemaid.

Maapind on libe ja märg, kui ma praegu libiseks ning kukkumise vältimiseks sellest oksast kinni haaraksin, paiskuks neist vähemalt üks, kui mitte mõlemad, kuristikku. Paar sekundit mängin ma selle mõttega, teadmisega, et nende saatus sõltub minust.

 

Põhjast lõunasse tagasiteel peatume Bakersfieldis, üsna ilmetus linnakeses, mille igavuse eest meid enne reisi ka hoiatati. Ma tahan normaalset kohvi, seega sõidame hoolimata teadmisest, et siin ei oota meid midagi märkimisväärset, ikkagi linna sisse. Istume Starbucksi ees, sirutame jalgu ja joome kohvi. Meid ümbritsevad peaaegu igast küljest ühesugused helebeežid hooned, mille ümber on hiiglaslikud parkimisplatsid ja veel hiiglaslikumad kauplused.

Päike paistab lagipähe, kõlaritest tuleb ideaalselt masterdatud popmuusikat ning aeg võtab tuurid maha. Keegi ei viitsi eriti rääkida ning ühel hetkel hakkab see natuke kahtlane tunduma.

Ma mõtlen: kas teised teavad? Kas nad on aru saanud? Kas Bobby ja Lulu on oma käitumisega end kuidagi paljastanud?

Praegu oleks ideaalne võimalus sellest rääkida, sest Bobbyt ja Lulut ei ole läheduses, kuid ma ei tee seda. Ma vist ei raatsi rikkuda seda jõudehetke, mis balansseerib olemise talutava ja talumatu kerguse vahelisel hallil alal. Hetke, kus hea tahtmise juures võiks nii paljugi veel võimalik olla, sest isegi California kõige igavama linna õhk lõhnab ikka veel lootuse, vabaduse ja uute alguste järele.

Paar tundi hiljem teel San Bernandino poole räägib Iiris, kuidas ta plaanib reisi­raamatu kirjutada. Mitte sellest, kus ta reisinud on, vaid sellest, mida kõike võib reisidel ette tulla. Alates enne reisi maad võtvast ärevusest, lõpetades sellega, kui raske on koju jõudes jälle igapäevaellu, kõikidesse töödesse ja kohustustesse sukelduda. Mõtlen, et küllap ka reisil lahvatanud armuleek ja kõik sellega kaasnev saab peale meie reisi omaette peatüki. Hetkeks tundub sellele mõtlemine isegi naljakas. Vaatan aknast mööda libisevat maastikku ning juurdlen, kas ma hakkan juba selle mõttega harjuma? Et nüüd ongi nii, et midagi ei ole võimalik enam muuta?

 

Päev hiljem ilmneb, et mina varjan oma tundeid siiski halvemini kui Bobby ja Lulu kokku, sest Linda küsib millalgi, kas mul on ikka kõik hästi. Ja et kas meil on Bobbyga midagi juhtunud. Ma imestan, et teised ei ole seda märganud. Kuigi võib-olla on, aga nad ei taha seda jutuks võtta, kuni me ise ei võta. Mis saakski olla reisil vastikum ja tüütum kui pingelised suhted reisikaaslaste vahel. Ma mängin kaasa. Vahel mulle tundub, et isegi Bobby mängib kaasa. Eile õhtul istus ta näiteks üsna pikalt üleval, kui me järjekordset California veini (Fireside Tales) proovisime. Ma oleks eelistanud küll, et ta oleks olnud sel ajal kusagil mujal, aga ma tegin näo, et kõik on hästi.

Kurat, aga ma olen juba liiga kaua teinud nägu, et kõik on hästi!

Ometigi ei ütle ma ka praegu Lindale midagi. Ma varjan seda. Ma olen kaasosaline. Aga kõige rohkem olen ma vist ikkagi läbikukkunud.

Õhtul kuulen meie kõrbemajakese lahtise verandaukse vahelt koioti ulgumist. Bobby ja Lulu istuvad väljas ja vaatavad tähti. Mõtlen, et kui ma praegu veranda­ukse seestpoolt lukku keeraksin, kas koiott või tema kambajõmmid oleksid hommikuks nad ära järanud. Pehmeks ühetaoliseks pudiks. Kahtlen, kas nad koiottidele üldse huvi pakuksid.

Aga siis, kui ma määriksin nad enne seda külmkapis leiduva kanalihaga kokku?

Ma mängin selle mõttega, tunnetades, et tegelikult on ikkagi võim minu käes. Mina olen see, kes otsustab. Mina valin, kes elab ja kes sureb. Kes jääb maha. Aga võim ei tee mind õnnelikuks.

Linda ütleb, et tal on match ühe loomaarstiga, kes muu hulgas ravib ka känguruid.

Mul känguruid ei ole, aga on see-eest Jäpsik, mõnevõrra ära näritud kõrvadega kollane jänku, ja heleroheline väikese lohe või draakoni sarnane matsakas elukas, kelle nimi on Timbu. Punaste traksipükstega rõõmsa olekuga hiireke Ville, vaikne ja tagasihoidlik tiiger Ruudi ning hall elevant Vantsik, kelle tagumikul paikneval embleemil on kirjas Jellycat.

Kõik nad on olnud tublid ja vaprad. Keegi neist ei ole terve reisi jooksul kurtnud, vingunud ega poolt sõnagi millegi üle kobisenud, rääkimata ärahüppamise plaanimisest. Ja äkki on mul neist nii kohutavalt kahju, sest keegi neist ei ole saanud sellist erikohtlemist nagu Bobby ja Lulu, kaks pruuni karvast nässakat, kes täiesti ootamatult emantsipeeruda kavatsesid.

 

Kõik sai alguse sellest, et ma mõtlesin, kuidas reisiraha kokku saada. Kas otsida mingit lisatööd või midagi maha müüa. Aga siis kuidagi, ma ei mäletagi enam, kas ma lugesin midagi selle kohta või kust ma selle info sain, igal juhul oli selge, et kui ma pistan kohvrisse viis-kuus pehmet mänguasja ning nende omanikelt ägeda California-reisi ja selle jäädvustamise eest natuke raha küsin, siis on reisi eelarve juba enam-vähem tasakaalus. Mingil põhjusel on heaoluühiskonna uuema veidrusena hakanud populaarsust koguma reisivad mänguasjad, kelle tegemisi siis nende omanikud (rikkad) sotsiaalmeedias jagavad või siis keda omanikud (vaesed) kellegi tuttava või võõraga kuidagi reisile sokutavad.

Ma panin reisikirjeldusega kuulutuse netti üles ning korraga oli tahtjaid isegi rohkem kui mul kohvris ruumi. Kellegi nina või saba jäi iga kord natuke luku vahele, kuid keegi neist ei teinud sellest erilist numbrit, kui ma kõiki neid jäneseid, hiiri ja karusid üksteise vastu känkrasse surusin.

Ma arvasin, et natuke vormist välja või liivaseks minek on halvim asi, mis juhtuda võib. Tundeid ei osanud ma karta.

Mul on ikka veel silme ees see LA Beverly Hillsi kohvik, kuhu me nad viimaks maha jätsime.

Ma surusin oma viha alla ja soovisin neile edu. Lulul oli silmanähtavalt nutt kurgus ning ka Bobbyl olid silmad vesised, kuigi ta püüdis vaprat nägu teha.

„Mida sa omanikele ütled?” küsib Iiris, kui me juba paar tundi lennanud oleme.

Ma kehitan õlgu ja tellin endale kolmanda pokaali veini.

 

Nad said oma fotod, mis neil veel vaja on? Ilus mälestus. Inimesed, kes surid või läksid kaduma enne seda, kui fotograafia leiutati, neist ei jäänud lähedastele ühtegi visuaalset mälestust. Kui sa olid vaene talupoeg, ei maalinud keegi sust ka portreed ega üldse midagi. Ja oleks nad siis inimesedki!

Igal juhul saatsin ma Rooslahtedele ja Tuiskudele terve hulga pilte, nii et neil on nüüd tükk aega vaatamist ja mälestamist.

Ma joon sellegipoolest enne seda kaks džinntoonikut, kui otsustan need kõned teha.

Esimene neist läheb üllatavalt hästi. Mingil põhjusel teeb härra Rooslahele palju nalja, et ta kümneaastase tütre mängukaru Lulu iseseisvus ja oma elu ohjad enda kätte võttis. Ma loodan, et ta suudab sama joviaalselt selle info ka oma tütrele edasi anda.

Ka proua Tuisu hääl on esialgu rõõmus, kui ta kõne vastu võtab. Ta ju teab, millal me tagasi pidime jõudma. Küllap kõik tema kolm last juba ootavad. Sekundiks kujutlen ma lapsi ootamas ja mu sisikond tõmbub kokku. Aga siis meenutan ma kannatusi, mis ma pidin selle tobeda karu pärast läbi elama, ja ma mõtlen, et nad võivad kõik põrgu käia. Ma ütlen, et see oli Bobby soov. Ja et Bobby ja Lulu, ehk siis see teine karu, on õnnelikud ja et nii on lõppude lõpuks kõigile parem.

„Kuhu te nad jätsite? Kus nad on?” kriiskab naine kuskilt Tallinna Süda tänava korterist mulle kõrva.

„Kusagil Californias.”

Ma vajutan kõne kinni.