Arne Merilaid: „Puuinimesed”.
EKSA, 2024. 351 lk.
Küllap poleks mulle „Puuinimesi” arvustada antud, kui mitte üks mulle lähedal seisev isik poleks hiljuti üsna sarnase temaatikaga raamatut kirjutanud. Umbes sama lähedalseisev isik, nagu on Arne Merilai noorem Arne Merilai vanemale. Ühes raamatus on juttu peamiselt puudest, teises peamiselt roosidest, aga taust on sama – mida pentsikut võetakse ette vanade talukohtadega, kui nad satuvad aiahullude meelevalda. Seega katsun Merilaide tekstiga eelkõige aedniku tasandil vennastuda, sest hoolimata varasemates arvustustes-tutvustustes kõlanud ülivõrdelistest hüüatustest – aasta romaan, aasta ulmeromaan, aasta loodusraamat,[1] kus „ükski sõna pole liigne”,[2] on minu arvates tegemist aiahullu memuaaridega, konkreetse paiga, Liinakuru talu looga. Just sellisena on seda ka presenteeritud: kirjandusprofessor Arne Merilai lapselapselapselaps (võimalik, et mõni põlv sai ülearu), kes juhuslikult on tema naissoost nimekaim, on kokku kogunud kõik oma eelkäija märkmed ja ülestähendused, mis tal Liinakuru talukoha päritolu, seal tehtud tööde ja tegemiste kohta leida on õnnestunud. Neid talletab ta omakorda selleks, et tema järeltulevatel põlvedel oleks koht, kust paiga ajaloo kohta teadust saada, kõik kenasti kompaktselt koos. Ei mingit ambitsiooni saada aasta romaaniks.
Muinasjutt puuinimestest on raamistatud õige kerge tulevikuvinjetiga, mis ei tundu kuigi ulmeline, sest kliimamuutuste valguses on üks korralik looduskatastroof enam kui tõenäoline. Muidugi me loodame, et miski meie tehtust jääb püsima, olgu see istutatud taim või üles vuntsitud kodukoht. Liinakuru puupargist saab tulevikus leidliku vaimuga järeltulijale töö- ja elatusallikas, mis toob „raha sisse kui raba” (lk 8). Pole ka imestada, et päriliku teadlasevaimuga geneetilise liini jätkaja on pidanud vajalikuks süstemaatiliselt kokku koguda kõik oma kauge esivanema taimenimekirjad, majaehituse detailse dokumentatsiooni, sekka „vanavana” lapsepõlve- ja muid mälestusi, kõike seda tähenduslikku, mis ühe inimese elust teeb just selle, mis ta on – pere loomine, kodu leidmine ja selle üles kõpitsemine, siis laiendamine, ja kui pikapeale jõudu ja ainelisi vahendeid üle jääb, hakatakse aias ringi vaatama.
Aias ringi vaatamine on aga ohtlik tegevus, teatud inimtüüpidele hakkab aiavärk latva kinni, nii et nad ise ka enam aru ei saa, mis nad teevad. Vanem Merilai ei näi küll oma tegevuses hetkegi kahtlevat, kuigi mastaap on tema puupargil ikka hullumeelselt suurejooneline. Kahjuks ei saa ma raamatust täpselt aru, kui suurel maa-alal see puude istutamine käib – aga tundub küll, et asi kisub käest ära. Olen ühte säärast dendroparki Saaremaal näinud ja soovitan igal Merilail Mihkel Ranna dendraariumit vaatama minna – see annab aimu, mis saja aasta pärast Liinakurul toimuma hakkab.
Aia rajamine Liinakurul käib lainetena, autor nimetab neid esimeseks, teiseks, kolmandaks ja neljandaks laineks; ja kui alguses tundub kõik veel täitsa ontlik – võetakse maha mõned vanad ülekasvanud õunapuud, pannakse mõned asemele, istutatakse võõraste pilkude eest varjavat kuusehekki –, siis ajapikku saab asi hoogu juurde. Teise laine ajal pannakse koduõue kõiki puuliike, mis loomu poolest seal kandis kasvama peaksid, ja rajatakse ka eeskujulik viljapuuaed. Varsti ei kaevata puid enam välja metsaveerelt või mõnest mahajäetud puukoolist, vaid selgub, et istikuid tuleb siiski ostma hakata. Paraku ei jää kõik puud kasvama, neid kahjustavad igasugu faktorid – loomad ja ilm, vilets istikumaterjal, mis kidub. Ajaga aiapidaja teadmised avarduvad, ta hakkab üha enam aru saama, mida ta teha tahab, samas kasvab ka isu ning neljas istutuslaine päädib juba kõikide puukoolide kõikide istikute kokkuostmisega. Ma olen täiesti veendunud, et dendroloogiapargi rajajal on teada iga viimane kui Eesti ja Läti istikuäri, iga teine samasuguste kalduvustega entusiast, keda ümberkaudu leida võib ja kelle käest vahetuse või muu kauba teel mõne harulduse oma kollektsioonile lisada saab.
Sihipärane töö üle aegade kestva puupargi rajamisega algas Merilaidel õige hiljuti, aastal 2016, pärast suure tormi tekitatud kahjustusi. Just siis võtab asi kollektsiooniaia mõõtmed. Antud käitumisviis on mulle lähedal seisvale isikule hästi tuttav – kõik algab nagu alati esimesest istikust, nii nagu viinavõtmine algab esimesest pitsist, aga mõni ei saa enam kunagi pidama. Ega siis Merilaidegi aias ole ainult puud – seal on ka põõsad ja nendegi kohta on täielik nimekiri, ainuüksi sireleid on 20 sorti, põõsalaadseid kokku oma sadakond, sealhulgas ka ronitaimed jms. Puid ma parem ei hakka üritamagi kokku lugeda, aga aednikule endale on säärane raamatukujuline ülevaade muidugi suureks abiks: juba praegusestki nimekirjast on näha, kuidas järeltulev põlv on teinud oma korrektiivid – see puu läks välja, selle võttis külm, selle närisid maa-alused kahjurid ära. Veel üks sarnasus roosikasvatajatega, kes samuti püüavad Eestimaa heitlikus kliimas hirmsa töö ja vaevaga saavutada tulemusi, mis kuskil Inglismaal või Itaalias on enesestmõistetavad. Nõnda katsub ka aednik Merilai I ikka õnne mõne muu kliimavööndi puukestega, keda peab eriliselt poputama ja siis veel aastaid taga nutma, kui peale kõiki imenippe puu ikkagi kätte ära sureb.
Kõige krooniks on muidugi trühvlikasvandus – kasvatada midagi ülikallist ja eksootilist, teha selleks kogu mullastik ringi, luua spetsiaalsed tingimused, kuivendada, künda maapinda kruusa, nakatada Itaalias tõrusid trühvli mükoriisaga, siis jantida tillukeste istikute ja nende haigustega…
Liinakurul kasvavate puude-taimede üksikasjalik loetelu võtab enda alla julgelt kaks kolmandikku niigi mahukast raamatust. Teadlasele kohaselt on kõik kenasti klassifitseeritud, aga lusti pärast loodud oma süsteem, mis üldkehtivast mõnevõrra erinev. Kogu seda taimendust on ohtralt pikitud kõikvõimalike kirjanduslike allusioonidega – autor on ühendanud oma erialase oskusteabe ja ogaravõitu hobiaianduse selliseks terminoloogiliseks segakeeduseks, et vahel võtab pea ringi käima. Ühest küljest teda sellise lähenemise eest kiidetakse taevani kui risoomse teksti loojat, mõni vähem haritu tunneb aga, et tekst oleks justkui üle väetatud, ja liigne ramm pole hea ju taimedelegi: hakkavad vohama, õisi ei kanna, kasvatavad üksi haljast lehemassi… Veel üks peotäis ja taim kärvab üldse maha, tõmbab lehed krussi, läheb pruuniks ja kukub külili.
Kui kõik puised aiaelukad on üles loetud, leitakse üles märkmed, mis kirjeldavad peensusteni talu ehitustöid – kust materjal saadi, kellega talgud tehti, kes mida täpselt sepistas, jootis, saagis või naelutas. Päris raamatu alguses, veel enne nimekirju, on kodukandi üldisem ülevaade koos selle markantsemate elanike portreedega. Ühesõnaga, tegu on igas mõttes koduloolise raamatuga, ühe pere tööde ja tegemistega ühes kindlas paigas, saatjaks loendamatud tsitaadid eesti ja maailmakirjanduse ajaloost, kõikvõimalikud paralleelid, seosed, ühendavad mõttepudemed, lausetesse on ka muidu puistatud ohtralt alliteratsioone ja assonantse, rahvapäraseid ütlusi läbisegi antiikfilosoofide mõttepoegadega. Kõik see kokku ei moodusta aga kindlasti mitte romaani, vaid on ülistuslaul Eesti talule, aegadeülesele sidemele, mis luuakse järglaste ja istikutega, kelle sirgumist näeb tulevik. See on väga vana ja väga austusväärne maailmanägemise viis, kus kõige tähtsam on koht ehk talu, selle kasvamine ja edenemine, ühe pere käes püsimine, selle ühe paiga, kodukoha ümber põimuvad pärimused ja muistendid, uskumused ja lootused, ükski töö ega vaev, mida siia maasse ja majadesse maetakse, ei ole liiga suur.
Autorite paar ei ole kuskil keskendunud raskustele ja valule. Iga vähegi istutustöid teinud inimene teab, mida tähendab aukude kaevamine, aga raske on ette kujutada neid võtteid, mida peab tegema suurte, mitmemeetriste puulaste ümberistutamisel, see on peen inseneritöö, kuidas hiiglasliku juurepalliga isend õigesti auku kukutada, igasugu rihmade ja kangidega teda juhtides. Kõikide istikute juurekava tuleb kaitsta traatvõrguga, et närilised sellele üks-null ei teeks, kui palju sellised puud veel pärast kastmist tahavad, seda on pea võimatu ette kujutada. Õnneks on Liinakuru maadel kolm tiiki, küllap on seal sisse seatud ka keerukas agrotehniline voolikute ja pumpade süsteem, mis järvevee taimedeni viib, aga ometi peab keegi ka ämbritega ringi jooksma, sest igale poole voolik ei ulatu, lisaks tuleb oma puutüvesid katta torbikutega metsloomade eest. Talvel sõidab murelik puumees kohale kõige hullemate tuisuilmadega, et noorte okaspuude pealt lund maha raputada, kevadel hindab ta kahjusid, lõikab ja kärbib, rohib ja harvendab, varjutab ergu päikese eest, ja kui neid istikuid pole tal kümme või kolmkümmend, vaid kolmsada või veel palju rohkem?
See, et järsku sigineb kirjandusse suuremal hulgal loodustemaatikat (nimetagem siin mõnda: Eeva Pargi „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud”, Anti Saare „Puu põndakul”, rääkimata igast Õnnepalu tekstist, kus loodus on alati kohal; ühest artiklist jäi silma, et Sveta Grigorjeva huvitus järsku taimedest lausa sel määralt, et läks nooremaednikuks õppima[3]), võib olla ühest küljest selle nähtuse tulem, et märkame seda, mis meid ennast huvitab, aga ka objektiivne tõsiasi. Aiaraamatuid on ilmunud muidugi alati ja milleski on nad kõik sarnased – ükskõik mis stiilis nad on kirja pandud, ühendab neid kõiki suur armastus oma maa, oma töö ja oma aia vastu. Ja kes juba armastab oma aeda, oma taimekesi, see armastab ka elu, sest tal on vaja näha oma aia kasvamist.
[1] Sinijärve raamatusoovitused: Arne Merilai loob „Puuinimestes” suurepärast segadust. ERR 27. XII 2024.
[2] J. Kronberg, Merilaide mükoriisa. Sirp 6. XII 2024.
[3] K. Viilup, Sveta Grigorjeva: viimasel ajal on rõõm otsekui vastupanu. ERR 15. XII 2024.
Lisa kommentaar