*
Võililleseemnel on päikesepuri:
läbi mõõtmatuna näiva ruumi,
läbi sireliudukogude ja
kuuvalguse supernoovade
on ta jõudnud pärale.
Rammestusega tembitud õnnes
juubeldavad potentsiaalsed võililled
kõigepealt mu ninal
ja siis mu käeseljal.
Aga ma olen kivine pinnas.
Minust pole neil tolku,
enne kui mullaks saan.
Ja ehkki mõtlen
pikkadele tundidele, trimmer kaenlas,
mõtlen vihastele kõplahoopidele,
raevus murduvale risoomile,
mis ühendab õit teisega,
ent sel hetkel ka inimest
ja ta saatust,
sellest kõigest hoolimata
on mul neist kahju.
Küllap teistel läks paremini,
aga nemad tulid tähtedelt,
mis süttisid universumi alguses,
nad tulid eelmiste päevade tormituultega
miljardeid valgusaastaid,
või ainult kaks, või kaks kilomeetrit,
uskudes suurt tulevikku,
alistatud aedu ja maailmu,
aga mina vajutan nad hamba all katki
ja puhun purje tuulde,
universumi heledasse valgusse,
vabana ootuste raudraskest palitust,
rõõmsalt laperdama.
*
Alguses on ainult
teras- ja orashein,
siis ilmuvad rajad.
Arglikult, veel ei leia nad kohta,
ent järjest kindlamalt
saab neist tulevase elu muster.
Sest keegi on läinud, prussid õlal,
maja juurde, mis on alles paberil;
keegi on kaevanud aianurgas välikäimlat;
rohinud marjapõõsaid;
või seisnud suure kuuse all
ning kuulanud öökullide naeru.
Ja kõik hakkabki sündima.
Paber nõuab tagasi oma algse kuju:
kerkivad seinad, tubades süttivad tuled,
korstnast kostab tossu ja heledaid hääli.
Tallutakse uued rajad, uus muster,
sest kuidagi peab saama võrkkiike
lõunauinakut tegema;
peab kaevult vett tooma;
käima kompostihunniku juures
ja avama uut väravat,
mis mõne kuu eest oli alles unistus.
Maja ette päikeselaiku ilmub vankrijälg.
Varsti on keegi käinud käruga poes,
ja paari aasta pärast
(kuhu need kadusid?)
on üks poiss või plika, raamat kaenlas,
sumanud aia tagumisse otsa peitu,
vahtralatva lugema.
Iga aed vajab nurgataguseid,
mis unustatakse niita,
iga laps peab saama peitu minna.
Mõtlema, unistama,
oma elu mustritest aru saama.
Imestan pastellmajade radadeta golfimurusid:
ajaloo lõpu alasti maakamar.
Võib-olla pole neil lapsi, võib-olla raamatuid.
Või unistusi.
*
Hommik on me laagripaik,
kust alustame rännakut uue päeva
tundmatu, läbi uurimata maanuka kaardistamiseks.
Kalendris on sel kohal valge laik,
ja meie oleme usinad topograafid.
Koos tõuseme Keskpäeva harjale
ning vaatame tagasi.
Juba on seal Pestud Nõude delta,
Trimmeri kõnnumaa,
Multši raba
ning Lapitud Katuse mäeahelik.
Nüüd tuleb laskuda
Pärastlõuna orgu.
Usume seal leiduvat
võrkkiikesid ja õunapuid,
aga veel pole neil nime,
kõik on alles ees ja võimalik.
Ja kusagil seal on ka Eldoraado,
Laulude ja Lõkete kullast linn,
õhtu, mille kohta vanad ja targad jutustavad,
et see ei lõpe mitte kunagi
ja kel õnne on sinna sattuda,
see on igavesti noor.
Kõik on võimalik.
Tule, mu armas,
laskume orgu.
*
Kaevasin kaks päeva välikäimlale auku.
Mulda oli vaevalt poole meetri jagu,
siis tuli Tammsaare lause vastu.
Karm ja kindel paekivi,
millest vähese lugemusega läbi ei näri.
Kirka dialoog
päikese käes kirka kollakasvalge kiviga.
Kaks päeva,
siis tuli naine ja ütles, et auk on vales kohas.
Kaevasin uut auku mõne meetri jagu aia poole.
Mõned südametäiega visatud labidatäied,
jälle Tammsaare lause,
jälle kirka kõlksumine.
Nüüd tee või kaks käimlat.
Mõtlesin, et võiksime esimesse auku matta karbi
paari kirjaga:
kes me oleme, mida me siin teeme.
Ehk keegi satub kunagi samas kohas kaevama,
leiab ja loeb,
et me ei tulnud oma Vargamäele vankri,
vaid Hondaga,
ja et armastus oli juba olemas.
Aga ega meil ei ole ju ütelda
midagi uut, ikka vana ja tuntut:
et on kevad,
et armumisest mullu
on ammugi saanud paekindel äratundmine;
et ehitame maja lastele,
keda veel pole,
aga kes on temas ja minus juba olemas.
Et pärast vihma lõhnavad sirelid nüüd
sama uinutavalt, nagu siis kunagi,
kui kellelgi tulevasel, uuel kaugel seltsimehel on Nüüd,
needsamad mõtted,
seesama igavene kevad,
nagu kunagi saja aasta eestki,
kui Anton Hansen Käthe ukse taga kõõlus,
ja seina taga pisikene
Jaan alles alla tegi.
Lisa kommentaar