*

 

selle maja esimesel korrusel

milles elasid bergman ja strindberg

on üks väga vana kohvik

kus on tolmune lämbe ja hea

võib-olla on muutunud ainult et

piimakohv on nüüd kirjas latte’na

ja magusate suhkrukookide sisse

pannakse liiga palju troopilisi vilju

või et maja ees laia allee keskel

tohib nüüd parkida ja üks volvo

puudutab sügistuules hellalt ninaga teist

 

ma käin sealt vahel läbi sellest kohvikust

ajalehed vedelevad koos tühja tassiga laual

nagu vanamees oleks just lahkunud

akna tagant libiseb mööda

graatsiline must linnahobune

 

olla stockholmis ja oodata

oodata stockholmis ja olla

on nüüd minu elu kõige selgem rütm

ma kohandun hetkega ja hästi

kõik need korrad mis olen siin olnud

seisavad vaikides tänaval ja vaatavad

kuhu poole ma seekord jalutan

mis minust täna saab

 

rootsi on vanade meeste ja

vaikuse maa

siin kuuleb rohkem linnulaulu

kui tühja juttu

isegi kesklinn on pühapäeva

hommikul täiesti tühi

nagu oleks kirikupüha või nagu

oleks maailmalõpuni veel aega

 

*

 

ronin öösel aknast välja

jalg jääb ribakardinasse kinni

lendan näoli asfaldile

väärikus taastub vaikselt

 

kõnnin otse üle parkimisplatsi

samal ajal kirjutan sulle messi

kui midagi on siis läksin merre

kõnnin otse üle maantee

kedagi ei ole koiduni on mitu tundi

mõõn on praegu kõige suurem

nii et kui ma kalju äärelt treppi mööda

alla torman ja teisele poole

randa jõuan on ookean eest ära läinud

 

merepõhjas siplevad ainult viimased

karploomad ja öökalad ja

kivid helgivad kuule vastu

on jaanuari lõpp ja põhjameri

aga nii vastu golfi hoovust et

ei hakkagi külm kui võtan saapad ära

ja aina edasi edasi vette vette

lähen mööda muuliäärt

ikka mõõnale vastu sinna

kuhu peidab end ookean öösel

kui terve rokeri küla magab

pubis ei keedeta karrit ja

klaasis ei olegi punast õlut ja

mitte ükski pensionil jurist ei komberda

purjus peaga taksopeatuse poole

 

muul käänab end vasakule enne

viimast majakat öö on jälle

kummaline ohtlik loom mille

ainus pidepunkt mustas taevas

vilgub üksiku tähena mu kannul

varsti ärkavad esimesed bussijuhid

ja poodides pannakse odavmüügile

valentinipäevapahna et meenutada

et tuleb armastada ükskõik kuidas

ükskõik keda aga tuleb armastada

varsti saan lained kätte

ookean ehmatab öösel ei käida siin

ja ohkab mulle näkku oma

läppundsoolast hingeõhku

ma imen selle endasse ja lõhnan

selle järgi terve ülejäänud aasta

ja selle pärast ma tahangi et teaksid

kui midagi on siis ma läksin merre

 

*

 

mul on tallinnasse sõites tunne

nagu tuleks vanglasse

naljakas eks

kallis kodulinn

üle tornide ja udu natuke päikest

katariina kai juba paistab

laev võtab rahulikult ja sujuvalt

 

ma olen silla all vöörikajutis

joon cappuccino’t ja nutan

sest selline tunne on nagu

tuleks vanglasse

kui ma tulen tallinnasse

 

kuuendalt tekilt pääseb välja

sa sõidad ees minema vaikselt

ja anonüümselt nagu ikka meie puhul

tallinn toob meis välja halvima

ikka ja jälle me karjume paar tundi

ja ma nutan ja mul on selline tunne

nagu ma tuleksin vanglasse

kus on suured poed ja

laiad sirged teed ja sellised

inimesed kes võib-olla tunnevad

sind juba aastaid ja võib-olla

pole sind kunagi näinud aga

neil on ettekujutus

 

see on peamine see nende ettekujutus

need inimesed tulevad meile

sadamasse vastu vaata kui kena neist

viskavad kiviga silma peast

suruvad koti pähe ja viivad

minema ära sellesse vanglasse

kuhu on tunne et alati satume

kui katariina kai on möödas

ja tallinn võtab meil ümbert kinni

 

nii kõvasti et natuke ei saa hingata

ja natuke hakkab hirmus

ja natuke tahaks jälle ära joosta

aga igal pool on ees mõni ettekujutus

mõni inimene ja mõni selline hetk

mis tuletab meelde et alati

ükskõik mis sa teed peab ikka

terve elu minema tagasi tallinnasse