*ära ütle veel head aegaaeg ei ole hea ja ajad samutisee pole aeg, vaid liiklusmis möödudes häält teebveel sentimeeter teed tassissee teeb ajas — minutsuu lugegu jäänud sekundeidsilm pildistagu ilmeidmälestuseks juba olevikus

 

võib-olla oleme kohvikus

mis suleb varsti uksed

võib-olla leidsime laua

mida möödujad ei märka

tänaval, mida asutakse lammutama

linnas, mida hakatakse unustama

riigis, mida tahetakse uuendada

juba tuhandeid aastaid

su rong väljub põhja

mu laev lahkub lõunasse

sügis mõlema kannul

sind ootab uus elu

selle kohvikuta, selle linnata

selle meheta, kes tassi pinnalt

mind painaval pilgul vahib

ja fakt jääb faktiks —

sina lahkud esimesena

nii et ära ütle veel head aega

 

võib-olla kohtusime üle aastate

täitsa juhuslikult, vist tabas meid

kokkusattumuse versioon

mida teadsime eksisteerivat

kättesaamatus paralleelsuses

halbades romaanides

vist oleme võhivõõras kohas

satume vastamisi ja juhus kannab

meid ettejuhtuvasse kohvikusse

esimese või viimase vaba laua taha

kus soovijaile serveeritakse

ammu unustatut, õhku haihtunut

kus aastad sulavad nagu suhkur

võib-olla võtaks numbritoa

ja pudeli kanget alkoholi —

mäng, mida kumbki ei hakka

igaks juhuks teisega jagama

parem kui sa ei ütle veel head aega

 

võib-olla oled sa keegi

kelle ma oma viimasel

õigel hetkel käest lasin

või keegi, kelleni oma elu

ainsal õigel hetkel ei jõudnud

ei küündinud, ei ulatunud

nüüd on avanenud

mõistusevastane võimalus

ja ma tean juba ette

et ei oska seda kasutada

jälgin hetke möödumist

ja mul oleks hea meel

kui jälgiksime seda koos

nagu filmi, nagu pilvi

nagu mägesid rongiaknast

sestap ära ütle veel head aega

 

vist leiad, et viivust pole kasu

lisaminut enesepettust

võib-olla nõustun sinuga

võimalik, et hakkan arutama:

„sel juhul on kasu vähestest asjadest

sel juhul pole elustki suurt kasu”

võib-olla sa leiad, et liialdan

või leian ma seda ise

su alati nii rauge, nii elegantse

nii kättesaamatu abita

vedanud on mul harva

aga raha natuke jagub

raha veel ühe tassikese jaoks

petan ennast mõttega

et äkki tuuakse terve kann

et sa ei ütleks veel head aega

 

võib-olla mäletad, kuidas sa

õpetasid mind sireliõisi vaatama

kolme õielehega õit tuleb vältida

viie õielehega õit peab otsima

ma ei hakanudki kunagi küsima

miks enamasti on õielehti neli

miks neli mitte ainult jagub

vaid ka kordub, jääbki korduma

igavesti korduv igapäev

hommik, päev, õhtu, öö

sügis, mis ootab nõudlikult

igas neljas ilmakaares

kui lasta igapäeval kasvada

kukub üks õieleht küljest

kui juua veel siin üks tassike

kasvab üks õieleht juurde

habras nagu klaas, nagu paber

nagu pilv, nagu filmilint

liikumatu leegi kohal

sestap ära ütle veel head aega

 

võib-olla olid sa mu saladus

mu paratamatus, viga

mida maksab ikka teha

kõige õilistatum iha

must mõte, puhas mõiste

võib-olla jagasin sinuga

omaenda olulisemaid aastaid

rohkem, kui oskan tunnistada

õppisin su kõrval sind igatsema

hommikul, päeval, õhtul, ööl

võib-olla õpetasid mind

leppima ööbikulauluga

kes see ikka jaksab jälle

õitsemisest joovastuda

lõhn ei tule õielehtede arvust

vist uskusin, et nüüd aitab

uskusin rohkem kui korra

aga kaugus sinust

ei sünnita miraaže

kaugus ise on miraaž

ilus ja naeruväärne

nii et naerame õige koos

kui soovid, siis lühidalt ja kuivalt

ainult ära ütle veel head aega

 

võib-olla ütled, et ükskord

tuleb paratamatult hüvasti jätta

nii et mõlemad on kindlad —

rohkem teise häält ei kuule

ei selles ega järgmises elus

pole mõtet viskuda lainetesse

ega läheneva rongi ette

jah, olen nõus, sinuga alati

mul jäi sinuga käimata

vanade purskkaevude linnas

ja mul jäi sinuga käimata

ilma ühegi sillata linnas

rohtuvas tööstuslinnas

seitsme maa ja mere linnas

ja mul jäi sinuga käimata

linnas, mis sillerdab silmapiiril

ka siis, kui istuda selle kohvikutes

seda enam võiksid veel valada

nii sentimeetri jagu

kannus sillerdavat teed

ja alles seejärel öelda seda

mille ütlemiseks mu ellu tulid

 

minu armsam, kes sa oled maa peal

sosistatud olgu sinu nimi

sinu lahkumine kordugu

nagu siin nõnda ka mujal

minu alatist nälga

anna mulle igapäev

ja anna mulle andeks

mu igatsus nagu minagi

andeks annan su puudumise

sest sinu päralt on mõte ja keha

ja kõik muu, üksainus

oomen!

 

võib-olla kahetsed sinagi

et hüvastijätud pole kunagi

piisavalt aeglased

et aegluubis õnnestuvad

asjad ainult filmides

vaid pilved suudavad

sujuvalt eemalduda

me teame juba ette —

lahkuminek kukub välja

nagu lõpetaksime koosolekut

marionettide žestid

neli kaadrit sekundis

aga oled mõelnud, mis saaks

kui üks kaader langeks välja

kui üks kaader tuleks juurde

kui südamed vahetaksid kohad

nägudega, jäsemetega?

mida me iroonia õieti varjab?

parimal juhul kirjutaksid hiljem —

parem hilja kui mitte kunagi — et:

oleksin tahtnud sind tänada

aga mitte heade sõnade

vaid puudutuste eest

ja mitte sõnadega

selliseid kirju sünnib üks tuhandest

parem on jätta asjadele nende kord

unusta äsja öeldu, oleks lihtsalt parem

kui sa ei ütleks praegu midagi

kõige vähem veel head aega

 

võib-olla polegi mingit

sind ega mind

on vaid seos

milles me ilmneme

nagu ämblikuvõrk

mis seob kaht

teineteise poole

lennanud kärbest

võib-olla ütleksid, et „ohhoo

kus nüüd tuli kujur välja

küll alles peitel välgub!

mäletan, kui helistasid

ootamatult ühest linnast

kust leidsid noore naise

alasti pronkskuju

kelle väljakutsuv poos

meenutas sulle mind

aga kui sa ütled kuju

siis ma ütlen luu ja liha

kui sa ütled luu ja liha

ütlen, et sa oled kuulnud

üht miljondikku mu mõtetest

kui sa ütled, et oled näinud

miljoneid inimesi tänavatel

siis ma ütlen, et minu kuju

nende hulgas polnud

ma olin sel õhtul üksi

nagu paljudel õhtutel”

võib-olla just nii sa ütleksid

ja ma püüaksin varjata rõõmu

sest sa ei öelnud veel head aega

 

ära ütle veel head aega

aeg ei ole hea ja ajad samuti

aeg ei tee möödudes häält

ainult valu, valu

mis möödub, et pöörduda

veel sentimeeter teed tassis

see teeb ajas — minut

suu lugegu jäänud sekundeid

silm pildistagu ilmeid

mälestuseks juba olevikus

nii, nüüd on kann tühi

lase käia, lase jalga

mine, las ma vaatan su selga

su eemalduvat kogu

seda nurka, mille taha

sa just kadusid

seda linna, mille sa

just hülgasid

seda elu, millesse sa

jätsid vaid jäljed

mis täidavad kogu mu aja

mis läidavad kogu mu ruumi

jah, tõsi, läks nii nagu pidigi

jah, tõsi, unustasin

sind nende eest tänada

sest järgmine kord

sureb viimasena