Lumi puhtakõnõ

 

I

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,

tuiska kinni kõik sõalaiva ja sõalinnuki.

Las näist saava müräskidse mäe,

kost poiskõsõsakõrmanni suuskõga alla kihutasõ.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,

tuiska kinni kõik sõariistavabriku ja sõamassinide hoiukotussõ,

nii et niä suurtõ sügäväle unnõ vaossi

nink hinnäst sääl unõn tandsusaalõss arvasi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,

tuiska kinni kõik tangi ja kuulipritsi ja püssü ja pistoli,

nii et niä su hõlman vanassravvass rossitasi

nink näist peräkõrd vabrikun traktori tettäsi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv krutskitegijä,

tuiska kinni rumalide riigimeeste nõvvupedämisspaiga.

Las nuu riigimehe joova lumitsõn vangimajan tsäid,

seeni ku targõmba inemise maailma kõrda säädvä.

 

II

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,

sata lepistigun norutavide katskiste katõldõ ja panne pääle,

et niä su valgusõn häbüst armõtusõ peräst priiss saasi

ja torrõ lepä hinnäst prügümäe vahimehina ei tunnõssi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,

sata mahajätedü raudtii rossitanuide rüüpide pääle,

et niä su pehmüsõ all rahuliste pikutasi

ja ei inämb rongõ tormamise ega rõõmside reisjide perrä ikõssi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,

sata põlõtuide uibide pääle,

et niä inämb ummi külmänüide ubinide peräst ei kurvastasi

ja su hellüse käen keväjäst häitsemist miilde tulõtasi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv trüüstjä,

sata unõtõtuisi matusside pääle,

et ristikõisil ja matussõkivel nink noidõ kotsil hõlluvil hengekeisil

inämb suurt ütsildüst ei olõssi.

 

III

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv abimiis,

valgusta ütsigu vanainemise ussaida,

et vanainemine näessi puid kuurist tarrõ tuvva

ja kao manu vii perrä minnä.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv abimiis,

silidse hiidüskidse mõrsja õrnõ silmi,

et timä ei pelgäsi mehenaasõss saia

nink umalõ tõsõlõpoolõlõ tublisid poigõ ja tütrid sünnütä.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv abimiis,

nõsta nõrgakõnõ tiä tiiraa pääl püstü,

et timä jälleki tassakõistõ edesi astussi

ja uma nõrkusõ peräst häpü ei tunnõssi.

 

Lumi puhtakõnõ, taivast tullõv abimiis,

kanna luulõtaja korgõlõ liina katusside kotsilõ,

et timä säält maailma tsipakõnõ lagjembalt näessi

ja inämb nii pall´u mustast muast ei laulassi.