Põhjamaa neid On loojak mu armminu Põhjamaa neidjuba hajubettearvamatuse udu jatõelisus kaheks on saanudja avarus ja ajastajakaotavad oma tähendustTeiegi minu lembminu Põhjamaa neidjumaldet kujulõtvub ning kahvatubsündmuste vaatepiiri loob ju vaatenurkmida meil Teiega enam ei olesest on eha mu armminu Põhjamaa neidning kaovad me varjudkaugeneb me sõnade kajame möödumeaga mälestus teestheiastub ikka veelja ehapunas meie ümberminu armminu Põhjamaa neidõitseb tuuli tuulekesiõitsvad kaduviku tuuled  Tšuudid Tšuudid oleme veeteede vardjadunede verd pidi kulgejadigipüsijad põlise mäletajadnüüd meie silme ees punavadmagusad marjad nukrusepuul tšuudineiud me hurmavadtule koduleel valvajadvastse elu ilmale kinkijadnüüd hiustesse kauneisse põimivadmagusaid marju nukrusepuult tšuudid me metsade isandadnõiutud mõõgad me jõgedesvana hõbe me järvesügavaisnüüd käärinud mahla rüüpamemagusaist marjust nukrusepuult  Vana Tühi Kui me silmapilke puhtaksenam ajanõest ei pühiilmaringi veerekeseltervitab meid vana Tühi kui me selles elamisesenam edasi ei rühiläinusse ja tulevassejuhatab meid vana Tühi sest me ühes nagu kõigeslõppematuid peame pühihüva teed ning rõõmsat kulgusoovib meile vana Tühi