Kaasaeglane
Ta astub sinust üle, sinust läbi —
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.
Ei ole aega tähelegi panna,
kes on ta kõrval, kes on ees ja taga.
Aeg enesega tingida ei anna
ei karmuse, ei vaga lalinaga.
Ta kiikab taskutelefoni kella:
käest kadumas on terve eluiga,
kas saab ta hakkama veel ühe hella
ja hingematvalt sooja sõnumiga?
Aeg kaob, aeg kaob…
Kui rutata, siis saab ta
ehk selle siiski sulle ära saata?
Hüvastijätt
Head sõbrad, meid jälle on vähem —
ei oska me hoida üksteist?
Ja tänagi teele siit läheb —
ei tea, kuhu — jälle üks meist.
Ta kannul ei kappa ratsud,
ei puhu ta teekonnal sarv,
vaid keerlevad paparatsod
kui ärevil kaarnate parv.
Kuid tema neil põgeneb pihust —
mis loeb talle maapealne ring!
Ei märkigi ilusast ihust
ja sellest, et vabanes hing…
Võib-olla on siinsamas teine
riik nimega Muusika,
kus juba ta muusade veine
joob hõbedast kruusiga?
Kuid meie ei näe ega kuule
ja võib-olla kuulma ei pea
ta häält läbi tasase tuule:
head sõbrad, ka teil olgu hea!
Plantago major
Lennuk petab ära —
näib, et kõik Euroopa maad on väikesed
ning kõikjal on üks ja seesama:
õdusad lennujaamad
Chaneli-lõhnaliste tax free’dega;
ootesaalidega,
kus kuulatakse kõrvaklappidest samu laule
ja näpitakse sarnaseid nutitelefone,
olemata seal, kus ollakse;
lahkete täheväravatega,
kust väljudes sõidetakse
betoonist ja klaasist tänavaid pidi linna,
mille südames peitub
peotäis vanu kauneid kirikuid ja sildu,
mis imekombel jäid viimasest sõjast
puutumata.
Ja WiFi-kleepsuga hotelliukse kõrval
ajab end sillutisekivide vahelt välja
tagasihoidlik teeleht —
seesama, millega vanasti peatati verejooksu.
Plantago major —
teeleht —
igal maal isemoodi nimega —
toimib praegugi.
Niagara
Kajale ja Helgele
Niagara ei olegi juga —
Niagara on kontserdilava —
ühes tükis nii koor, orkester kui ka orel,
kes mängivad ühel meelel
meie kõigi meeltega
meie kõigile meeltele.
Suurim, Kanada-poolne osa Horseshoe
on kujult kui kirgede kirjutusmasin,
millest purskub lakkamatult inspiratsiooni —
külma, selget ja salapärast.
Kõik, mida on maailmas tuntud ja mõeldud,
kõik, mida on kardetud ja loodetud,
kõik, mida on armastatud ja vihatud,
on ta kirja pannud
ja talletanud meile arusaamatus keeles
kusagile kättesaamatusse kohta,
aga kõik on alles,
Niagara ees seistes tead,
et kõik on alles.
Alles on müüdid ja muinasjutud,
alles on kummalised tootemid ja ehted,
indiaanlaste vanad ehtsad unenäopüüdjad
ja hilisemad,
turistide tarbeks tehtud vabrikutooted.
Alles on ka teie emade
laevaga üle ookeani toodud,
kohvripõhja lasteriiete vahele peidetud
väikesed hõbesõled.
Ja meie oleme alles,
kõneleme Eestist ja elust
siin, selle kirgede kirjutusmasina ees,
mille kohta teie ütlete
kanadalaste kombel „Naiagra”,
mina aga ikka „Niagara”
nii nagu koolis maateaduse tunnis.
Miskipärast arvan,
et nii ütlesid ka indiaanlased.
Teised eestlased
Toronto Ehatares eakaaslaste hulgas
elab saja-aastane eesti muusik,
kelle süda on ilmatu suur —
sinna mahub Tallinna lauluväljak
koos lava ja tuletorniga,
lauljatest kõnelemata.
Laulupeole ta enam tulla ei saa,
kuigi raha on kõrvale pandud.
„Sääste jätkub Ehatares elamiseks
veel üheteistkümneks aastaks,”
nendib muusik.
Janne, hoolitsev hing, lausub lohutades:
„Ära muretse,
ega teised eestlased
sind ka seejärel hätta jäta!”
Teised eestlased istuvad juba saalis
televiisori ees.
Väljas muudkui sajab ja sajab…
Uudistes öeldi äsja,
et Ontario järv võib hakata üle ajama.
Aga ekraanilt vaatavad juba
Elle Kulli suured tõsised silmad.
„Eesti naised on ilusad,” ütleb muusik.
Tugitoolides istujad ongi
enamalt jaolt naised.
„Ukuaru” ajad on neil üle elatud.
Nüüd siis see Ontario asi.
Pääsemised
Ei teagi, kas kohtasin Annet
kakskümmend seitse aastat tagasi
„Olümpia” restoranis, kus ta tookord töötas —
sinna oli siis raske pääseda.
Nüüdseks on ta kakskümmend seitse aastat
elanud Torontos,
kuhu oli toona väga raske pääseda —
lubati justkui külla, kuid siia ta jäi…
Aga homme kolib Anne tagasi Eestisse
ja ma istun koos ta siinsete sõpradega
jaapanlaste sushi-baaris Toronto kreeklaste linnajaos,
kuhu on Eesti Majast Broadview’ avenüült
kerge pääseda.
Lahkumispidu on lahkumispidu —
alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —
kas või ema juurde koju.
Minagi olen peatselt koduteel,
ajavahe on küll seitse tundi,
aga lennukid üsnagi mugavad —
Eestisse on nüüd lihtne pääseda.
Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —
välja arvatud ehk metsatagused külad,
kus buss peatub korra nädalas
ja kus elavad üksildased vanad emad;
külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti
suurlinnade vaheline
hiiglaslik kiirraudtee,
mille eest pole vist võimalik pääseda…
Lisa kommentaar