Sisikond Öö on tume nagu sisikond, mida riided ja nahk hoolikalt varjavad, ei küsi millekski luba, võib ainult aimata, milleks ta võimeline on. Kui palju ruutmeetreid pimedust ta endas peidab. See, keda pean endaks, piilub arglikult trellide tagant, kuhu loom ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab? Kinni seal nagu maastik kunstimuuseumis, abi pole kuskilt loota. Kõik see, mis kunagi kasvas kokku, peab nüüd lahku kasvama: luud, unenäod, puudutused.  Vajusid Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud. Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva tühja muuseumi. Kõik tahab tasapisi taas su kehaekraanile ilmuda: asjade tuhmid kontuurid, kütmata köögi niiske lõhn, esimesed helid. Lased neil tulla, ja loovutad sellega päevale oma kauguse.  Pimesi Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvadsinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern, esimese elusolendi jõuetusega.  Võidunud lilledega tapeet Liigun valu joont mööda, see on sirge kitsas tee, kus libastumist pole karta. Ta lõikab mu hoolikalt pooleks nagu joonlaud, nagu selgroog,nagu kasuisa, keda vihkasin. Tema kauge hääl nagu igavene meeldetuletus skalpelli võimust, liha võimetusest. Mõnikord öösiti libisen su kaitsvate käte vahelt välja, tuppa, kus on võidunud lilledega tapeet, küünejälgedest muster, mustuse vildakad rajad.   Klaasikild taskus Mõttelabürintides nagu eksinud rästik. Klaasikild taskus peegeldab ainult nurki — nad ei tundu kunagi kuluvat. Tood tuppa sületäie murdunud oksi, viljad veel küljes. Tahtsid neid päästa vist nagu surnud linde lapsepõlves — aianurgas pisikeste puupulkadest ristide rida. Tood mulle uudise, see on pisike ja terav, ta tahab elada. Aga meie sees pole enam ruumi, pole seda soojust. Koitanud vaikustegatuleb ta kingakarp vooderdada vist.   Kutse Hallituse kopitanud lõhn tubades, kus keegi ei ela. Mõnikord ilmuvad siia inimesed, aga mitte kauaks — seintel on teine ajaarvamine. Kõrge müüri tagant ometi hommikuvalgus, talve helejahedad viljad, viibe. Trellid
akende ees ei heida varje, nad on nagu kõrkjad rannal, pooleldi nähtamatud.Kaugete mosaiiktänavate kutse, sõnasees kumendab valgus, aga jõevesi tähtiei peegelda. Seisatame segamatult oleviku lävepakul, täpselt nii nagu meid loodi — augud kinnastes ja metsavarjud silmis.  Vikatitera Mina ei tea, kellelt ma pärisin oma silmad — pudikeelsetelt taeva-tähtedelt või vikatiteralt. Olen lihtne nagu tuules murdunud viljakõrs,tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu. Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see tihe hele lõng, päevade lai lävepakk. Minu vaikus on õhtuse kodutänava vaikus — nagu tol tuhmil tänavalambilgi, mida laps nimetab jonnakalt kuuks.