Metsalise loits

 

Läksin metsa marjule

hüppasin üle roigaste

ronisin üle kändude

turnisin üle aukude

 

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

 

Kus on mu mustikad sinised

Kus on pohlad need punased

 

Kõtt kõtt hundirisu

Tõmba uttu metsakoer

 

Siin olid pohlad punased

Siin olid mustikad sinised

 

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

 

Ei ole enam kuusikut

Ei ole laiuvat laasikut

 

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

 

Kuhu sa lähed lagedal

Kuhu paged roomiku alt

 

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

 

Lähen mina pakku parkidesse

murran sisse kodadesse

jooksen öösel linnadesse

sulandun libahuntidesse

rebin teil soojad soolikad

kisun kopsud kähisevad

söön te suud ja söön te silmad

nii nagu pohli punaseid

nii nagu mustikaid siniseid

 

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

 

 

*

 

Igal täiskuuööl

tõusen tükkideks lagunevas liftis

ilusa nõia katusekambrisse

joon kibuvitsaõielisest tassist mürki

hammustan purpurpunast õuna

astun suhkruküpsis suus aknast välja

otse tihedate tikandite võrku

milles siplevad juba

kuri kaaren, paar varblast ja sadakond tuvi

ning sülitan kogu kibeda külakosti

kõrges kaares alla

Suur-Karja tänavale

 

 

Käsmus

 

Viimastena valges lambakarjas

sammuvad lõvid ja pesukarud.

Kahekaupa reas üle rohelise välja

ja keegi neist ei tunne ei janu ega nälga

kui nad lähevad lumena valged ja kuldlakalised ja siis

need triibuliste sabadega pesukarud

kellele leidsin õige nime alles guugeldades

ja ometi olid nad öös olemas

täpselt sellistena nagu nad seal on.

 

 

*

 

Mitte kuutriip

vaid vargalambi valgus

libiseb üle me koduseinte

otsides olematuid rikkusi

arvutab ta kokkuostuhindu

libiseb ükskõikselt üle raamatuselgade

seinakella, aidavõtmete ja päsmri aastaarvuga 1888

no nende eest ehk saab veel midagi

aga kus on kuld

kus hõbe

peale selle ühe

sahtlis tumedaks tõmbunud supilusika

mille said tädi Annalt et oleks mida pärandada

 

 

Päeva lõpp

 

Linnud

ei lenda enam su kaevurajalt

lösutavad maas tiivad mõtlikult sorakil

nagu kuulmata nagu nägemata

et liigud neile üha lähemale

aeglustad sammu

astud peaaegu peale

astud peaaegu üle

enne kui nad õhku paiskuvad

ja siis sulgede kohinal

sulgubki su päev