* inimesed ehitavad majumis on liiga suuredet neis eladainimesed ehitavad majusurnute ja surematuse jaoks inimesed koguvad rahainimesed röövivad inimesipanevad raha kindlasse kohtakust elavad kätte ei saakoguvad rahaet teha suuri asjuteenida suuri mõtteidja teha palju surma inimesed tapavad inimesisurnud inimeste nimelsurematuse nimelväljamõeldiste nimelinimesed tapavad endas inimestinimesed ehitavad suuri majuinimesed ehitavad suuri myyteinimesed ehitavad suuri inimesi kuid needkes olid surnudon surnud ikka veel  * luuletaja luges luuletustluuletajast kes kõneles kajakategavaatasin aknast väljaei olnud väga huvitavsee vaade akna tagamõtlesin et mida ma räägikskui kõneleksin kajakagakindlasti kysiksinet miks sa sittusidmu akna täiskajakas vastaks etma olen lind sa ei mõistaneid lindude asjuaga miks sa isekysiks ta vastuei ole seda akent ikka veel puhtaks teinudno vaataytleks makiire on olnudmul oli saksa keele eksampeale tööd viktoriinjärgmine päev tegin raadiosaadetjõudsin koju jälle ööselenne valisin muusikatmul jääb alati kõik viimase minuti pealeja siis tuli mu tydruk mulle kyllano siis muidugi märkasinjälle seda akentaga ootmisasja sa õiendadsul jääb veel õigust ylegima ei viitsi sinuga seletadaytleks kajakassa ei mõista neid lindude asjuja lendaks poe pooleet punast autot täis tehaootatahaks ma veel hyydamu tydruk imestaskuidas on võimaliksellise nurga all sittudaaga lind oleks läinud juba oma teed ka luuletaja luges juba teist luuletust  * vanem naine ja vanem meessöövad bussis maasikaidnäod tundetud tõsisedkäsi tõstab suu juurdesuuri mahlaseid marjutaevas on selge päike on ereon laupäeva hommikon kevadkuid meil on poststalinistlik trauma  * inimeseks olemise kurbustei saa sõnadesse pannaseda saab nähaneid kylmunudavatud suuga nägusidsuurte supermarketitekalalettides  * öö varjus tulid soost tätoveerimata inimesednad ei teinud katsetki varjuda udussenad olid ise osa udustneid oli paljurohkem kui meie numbrid suudaks lugedanad hiilisid uste tahaimbusid majadesseja vangistasid kõikkes kandsid metsatöllu särkekõikkes olid kunagi ostnud bensujaamast kabanossiandnud hääle parlamendierakondadeleastunud yle pankade ustepannud moosileivale võidvõi jätnud mõne prantsuse kirjaniku teose lõpuni lugematasiis võtsid nad veel mõnedei halastanud homodeleheteroteleega muudele seksuaalideleaheldasid loitsuga ja saatsid kuu pealenad ohverdasid needkuu tagakyljelhärra pauli onuleja syrrealisti tytrelenad ei teadnud veelet kuud ei olegi olemaset maa on lapiket härra pauli onuelab kuu tänavalja ka syrrealisti tytar elab tartusnad ei olnud enda jaoks veel tartut avastanudaga siis see juhtusnyyd on nad teelnad tulevadveel on tartu endineemajõe tumedail voogudel peegelduvad paplite lehedkassitoome liputajaheidab meelisele ja vjatškoleetteheitva varjuvõru tänava lõpussaab nelja tee ristil peksaaga nad tulevadma kuulen neidma haistan neidveel ma neid ei tunnenende nägude kortseega elulugusidma ei ole ka tartusaga miski ei ole enam kindelnende sammud kajavadautod ja arvutid seisavadtrummid löövad ja mesilased laulavadma ei tea kas suudan neid ridu lõpetadama alustan: sel ööl kui ma kirjutan luuletust