* Kivid siin unustatud surnuaialon pehme samblaga kaetudmõni nimi on loetavvaid sõrmedega niisked kividkülmad näodtaeva poole  * Su ilu teeb mu vere raskeks —jään istuma kui peaksin tõusmajään vahtima kui peaksin naeratamajään vakka kui peaksinmidagi ütlema ilu on kohutavilu on kohutav mu veri muutub kaugeksnagu voolaks ta sinu soontes — su jahe naeratus avab endminu kahvatus näos ning sinine taevas —su ilu vanem õde —tunneb endminus ära ja kaalub mind(õieti ju sinu ilu minus)äkki igaviku kaaluga   * Igav suvine jugapuuheki lõhnhalastamatu küpseminemõtete kuiv puudutus tõmban väga ettevaatlikultsõna ta tähendusest väljarapiirterava sõna sa vaatad mind ja naeratad —meie elu annab sõnadele uue tähenduse  * Kui mu rasked ripsmedvõtavad viimaks vaevaksuniste silmade kohalt tõusta voolab mu hinge hommikuvalgus —värviline valgus merelt ja mägedeltpunastelt kivikatustelt ja piiniatelt ja mu silmade januei saa sellest iial täis —ei enne ega pärast surma — sest ma tulen ka siisvarahommikuste tähtede vaheltmaisest allikast oma hinge toitma  * Soe õhtutuulvabastab kodumaamärgadest riietest    ma hoian südamespoisiea tuld ja ootankuni tõuseb kuuja võtab taevasse kaasa jõed ja järvedmetsad ja heinamaadkülad ja linnadsaared ja abajad öö pihustab taevassesiidpehmet pimedustja laulab vaikselt