Vikipeedia eksib

Ma olen raamatuvaras
mitte kirjanik

Mu esimene raamat
ma varastasin selle

Me olime nii vaesed
me raamaturiiul oli nii väike
tahtsin veel lugeda

Peale seda sain vere maitse suhu
kondi hambusse ütlesid sina mulle
suuri ja pakse asju vedasin selja taga või püksis välja
lugesin põnevusega kõike
lõikasin turvaniite välja

Peale seda varastasin veel palju raamatuid
aastaid

Enne kui hakkasin ise kirjutama

*

suudle mind
nii pikalt nagu sõidaks liftiga maailma kõige kõrgema torni otsa

suudle mind
niikaua kui kestab mahleri 10. sümfoonia palun
(rahvas palub korrata)

ja suudle mind nii pikalt kui metsad kasvavad tagasi mahasaetute asemele ja
mustikad õitsevad ja suvine tuul jalutab läbi männiku taas

suudle mind nii pikalt et ma unustan ennast ära
suudle mind nii nagu sõidaks kaugeima täheni

ma tegelikult ei tahakski tagasi tulla
suudle mind nii pikalt palun
et kui sa lõpetad

oleme juba mõlemad 88-aastased
ja ammuilma maha maetud

ei märganudki
nii hea oli

suudle mind veel palun

*

iga õhtu jälle istun arvuti ees
mõtlen mis asi on luule
kuidas ta välja näeb

iga õhtu olen nagu laps
ei tea midagi enam
nagu 1. klassi läheks
aabits käes
õppima luuletamist

eile veel teadsin
milline näeb välja luuletus

täna enam jälle ei tea

sõnu ei oska enam
kõik on läinud meelest

ja mis sinna vaja läheb

nagu jõgi
iga õhtu on ta uus

panna oma jalad külma vette
kuulata vulinat
laanemüha

seista su selja taga
tunda su lõhna enda vastas
seda ma tean
kättesaamatu

iga õhtu peab luuletuse jälle leiutama

eile suri üks kirjanik ära
ja korraga ei oska ma enam kirjutada

tean vaid et suur kirjanik suri ära
terve ajastu
kadus

ja seda
et kuskil siin maal
minu maal on üks kirjanik vähem
kuskil surnukuuris
haigla lahkamisruumis võib-olla

külm
sinine

täiesti alasti
kistud
nagu kaanteta raamat
peab teda riietama
võõra näoga
ootab mahamatmist

kirjanik
suur kirjanik

*

magan lakas
koos sisisevate nahkhiirtega

loen teiste luuletusi
igavad igavad
püüan kasvada

olla kord keegi
omada kord luuletaja hauda
et lapsed käiks lugemas
mu haua peal

vähemalt niipaljugi

kedagi ei olnud mu elus
endaealisi ei osanud hoida

suhted läksid kähku katki
ise läksin katki

tavaline lugu

keda tahtsin sõbraks
ei osanud hoida

kes mind tahtsid
neid ei tahtnud mina

ööd läbi igatsesin
kellegagi kolada

kedagi polnud
kõik käisid tööl
pidid tööl käima

kaisus ei olnud kedagi
needsin tööd
luuletaja omagi

lapsed on aga alati meeldinud
nende sädin

nende mänge vaadata
olla nende lähedal
kui nad katsuvad mind
nagu kivi

seovad mu silmi kinni
teevad patse pähe
nii hea

nendega peitust mängida
kulli

jalutada nendega pargis
süüa koos jäätist
naerda

kiikuda aiaväravatel
nautida veel oma lapsepõlve

süüa torti sünnipäeval
nii noor alles

ise ka veel laps
ikka veel

ehk kord vedelen hauas
kuulan
läbi kirstu
koolilapsed peavad lugema mulle mu luulet

mulle mu luulet
kui lahe!

*

panin panama kübara pähe
läksin aeda kõrvitsaid tuppa tooma
et oleks pidulikum

sügis