4. novembril 2024 kuulutati Prantsusmaal välja kaks iga-aastast mainekat romaaniauhinda, Prix Goncourt ja Prix Renaudot. Mõlemal on pikk, väärikas ja mõistagi kõikvõimalike skandaalikestega palistatud ajalugu. Goncourt’i preemiat hakkas välja andma aastal 1903 nn Goncourt’i Akadeemia ehk kümneliikmeline kirjanikest koosnev žürii. Renaudot’ auhinna lõid kümme ajakirjanikku ja kirjanduskriitikut 1926. aastal esiotsa justkui naljaviluks, „Goncourt’i oodates”, aga juba esimeste laureaatide väljahõikamisest kinnistus see igati tõsiselt võetava kirjanduspreemiana teise täienduseks. Igal aastal kuulutatakse Renaudot nimme välja mõni minut pärast Goncourt’i auhinda ja kahe romaanipreemia laureaat ei saa kunagi kattuda. Küll aga eelneb laureaadi teatavaks tegemisele mõlema auhinna puhul nominentide avaldamine: mitme valimisvooruga Goncourt’i lõppvalikusse pääseb neli teost, Renaudot’l enamasti viis. Finalistide seas võib kattuvusi esineda küll, aga vähe, näiteks on viimase kümnendi jooksul kattunud viiel aastal üks finalist. 2024. oktoobris välja hõigatud lõppvalikutes torkas aga silma lausa kaks kokkulangevust: Kamel Daoud romaaniga „Huurid” („Houris”) ja Gaël Faye teosega „Jakaranda” („Jacaranda”), kusjuures esimesele omistatigi Goncourt’i ja teisele Renaudot’ romaaniauhind.

Väärib tähelepanu, et ajakirjanik ja prosaist Daoud (sünd. 1970) on pärit Alžeeriast, mis oli vahemikus 1830–1962 Prantsuse koloonia, muusik ja kirjanik Faye (sünd. 1982) Rwandast, mis oli aastatel 1922–1962 Belgia koloonia, ning mõlemal autoril on lisaks sünnimaa kodakondsusele ka Prantsuse kodakondsus. Kui veel 20 aastat tagasi pidi nii Goncourt’i kui ka Renaudot’ auhinna nominentide ja laureaatide seast Aafrika prantsuskeelseid autoreid otsima luubi, tikutule ja kannatliku meelega, siis tänaseks on nende loomingu tunnustamine juba pigem meeldivalt ootuspärane, sest prantsuskeelsele maailmakirjandusele on avanenud nii kirjastused, lugejad kui ka auhinnažüriid.^[1] Selles valguses tundub pigem üllatav, et Prantsusmaaga ligi 200 aastat küll väga problemaatilistes, aga siiski tihedates suhetes olnud Alžeeriast pärit autorid ei ole varem Goncourt’i auhinda võitnud.

Päritoluga aga auhinnatud autorite huviväärne ühisosa sugugi ei piirdu.

Värske Renaudot’ laureaadi Gaël Faye teos „Jakaranda” vaatleb Rwanda genotsiidi eest Prantsusmaale põgenenud vanemate traumavaikuses üles kasvanud noormeest Milani, kes otsustab minna tapatalgutest taastuvasse Rwandasse naasnud või sinna jäänud pereliikmeid otsima. Goncourt’i pälvinud Daoud jutustab oma romaanis „Huurid” loo Alžeeria kodusõjas pere kaotanud noorest naisest Aube’ist, kes on kahekordselt vaikima sunnitud: sandistamise tagajärjel on ta tummaks jäänud ja samuti on ta allutatud valitsuse ülirangele vaikimispoliitikale, mis keelab nn mustast kümnendist rääkimise – Aube saab valusaid mälestusi jagada vaid oma üsas kasvava lapsega, keda ta ei söanda sünnitada. Niisiis paotab Faye ukse kodusõja ja genotsiidi järgsesse Rwandasse, Daoud kodusõjajärgsesse Alžeeriasse, püüdes muu hulgas muukida lahti vaikusi, mis takistavad taastumist 1990. aastatel toimunud verevalamisest. Ehkki nii Kamel Daoudi kui ka Gaël Faye romaanide valulisim rõhuasetus on justkui sisekonfliktidel, mis leidsid aset ligi kolm aastakümmet pärast Prantsuse ja Belgia koloniaalvägede lahkumist vastavalt Alžeeriast ja Rwandast, on endistel koloniaalvõimudel nende konfliktide kujunemises paraku samuti oma roll kanda ning mõlemas romaanis võib kahtlemata näha väga toekat panust postkoloniaalsesse selgitustöösse.

Teoste vastuvõtt ei ole aga kulgenud teps mitte ühist rada pidi.

Faye ilukirjanduslikust loomingust paistavad kriitikud ja paljud lugejadki eelistavat hoopis tema esimest romaani „Väike maa” („Petit pays”), mis käsitleb samuti Burundi ja Rwanda kodusõdu ja genotsiidi ning jõudis 2016. aastal Goncourt’i auhinna lõppvalikusse, aga ka „Jakaranda” vastuvõtt on olnud igati soe nii Prantsusmaal kui ka Rwandas. „Huuride” ilmumine 2024. aasta augustis tõi aga kohe kaasa Pariisi-Alžiiri suhteid raputava kirgede tormi, romaan keelati Alžeerias ära ning selle kirjastaja Gallimard arvati välja Alžiiri rahvusvaheliselt raamatumessilt.

Nimelt on Alžeerias tänini riikliku „lepitusseadusega” keelatud igasuguste tekstide avaldamine aastatel 1992–2002 toimunud veriste sündmuste teemal ja Daoudi vastu on esitatud ametlik kaebus selle seaduse rikkumise eest. Samuti on avalike süüdistustega esinenud Saâda Arbane, kirjaniku psühholoogist abikaasa endine patsient, kes väidab, et „Huuride” peategelase lugu on võetud tema elust ja avaldatud tema loata. Niigi käredale olukorrale lisandus rahvusvaheline vapustus 16. novembril, kui Alžiiris arreteeriti sinna reisile saabunud alžeeria-prantsuse kirjanik Boualem Sansal, kes on oma loomingus ja esinemistes silma paistnud hävitavate hinnangutega nii islamile kui ka Alžeerias valitsevale režiimile. „Üks raskemaid asju, mida maailmale selgeks teha, on see, mida kujutab endast diktatuur,” ütles Kamel Daoud 11. detsembril intervjuus raadiokanalile France Inter,^[2] aimates Saâda Arbane’i avalike süüdistuste taga Alžeeria võimude survestustööd ja Boualem Sansali arreteerimisel otsest seost oma Goncourt’i preemiaga.

See kõik ei tähenda, et Alžeeria praegune režiim igasugusele ajalookirjutusele sama jõuliselt reageeriks. Kui kodusõjast kirjutamine on rahu tagamise ettekäändel rangelt keelatud, siis 1954–1962 toimunud iseseisvussõja tähtsusele pannakse riiklikul tasandil vägagi rõhku ja vähesel määral tolereeritakse (või vähemasti kümme aastat tagasi veel tolereeriti) ka ametlikest narratiividest kõrvale kalduvaid vaatepunkte. Daoudi esimene romaan, „Meursault: vastu-uurimine” („Meursault: contre-enquête”), mis ilmus 2013. aastal Alžeerias, 2014. aastal Prantsusmaal ja pälvis Goncourt’i žüriilt debüütromaani auhinna, pakub postkoloniaalset kaasjutustust Albert Camus’ „Võõrale”, kirjutades lahti seal anonüümseks jäänud „Araablase” loo, kes Meursault’ käe läbi hukkus. Teost tervitas Alžeerias küll pahameeletorm ja lausa autori hukkamist nõudev reaktsioon äärmusislamistidelt, kuid ilmuda see raamat seal siiski sai.

Samuti on Alžeeria lugejatele tinglikult öeldes kättesaadav näiteks 2017. aastal ilmunud romaan „Kaotamise kunst” („L’art de perdre”), mille autorit Alice Zeniteri^[3] tunnustati Prantsusmaal mitme kirjandusauhinnaga, samuti jõudis romaan Goncourt’i preemia lõppvalikusse. Romaanis avaneb lugu kabiili perepeast Alist, kes sattus iseseisvussõja ajal koloniaalvõimu ja Alžeeria iseseisvuslaste verise arveteklaarimise vahele, otsustas pere kaitsmiseks Prantsuse sõjaväge teabega varustada ning oli seetõttu sunnitud pärast iseseisvumist Alžeeriast lahkuma ja end perega Prantsusmaal põgenikena sisse seadma. Romaanis kõlab väga jõuliselt jutustaja hääl, millel jätkub kõvasti teravat kriitikat kõigi asjaosaliste käitumistele ja mahavaikimistele. Teise põlve Prantsuse kodaniku Zeniteri romaani aines on tema enda vanaisa lugu ja harki’deks tembeldatud koloniaalvõimu abiliste järeltulijad on tänini Alžeerias tugevalt põlu all. Raamatut seal eraldi välja ei ole antud, aga jõukamal huvilisel on võimalik hirmkalli raha eest Prantsuse väljaanne siiski soetada.

Ka Prantsuse võimudel on võtnud tohutult aega, et sõja ajal ja järel alžeerlaste suhtes toime pandud kuritegusid omaks võtta, samas on kuus aastakümmet hiljem omadel kaalutlustel tegutsevate riigijuhtide poetatud andekspalumistel küsitav mekk. „Riik on alati ajast maas,” tõdeb Zeniter veebiajalehele Mediapart antud intervjuus, mille pealkirigi on kõnekas: „Iga kord, kui Macron Alžeeria kohta sõna võtab, panen ma kõrvad kinni”. Ta lisab lootusrikkamal toonil, et inimesed ise on riigist võimelisemad õppima üksteisele otsa vaatama ja valusate tõdede paljusust aktsepteerima.^[4]

Aja parandavale imeväele lootma jäädes haavade peale kasvatatud vaikust on raske murda, aga lootust annab teadmine, et sellele ettevõtmisele pühendunud häältel on aina rohkem kõlapinda. 2024. aasta septembris viis Alice Zeniteri „Kaotamise kunsti” tõlkimine mind Avignoni külje alla La Chartreuse’i endisesse mungakloostrisse, nüüdsesse näitekirjanike loomekeskusesse residentuuri, kus plaanisin kuu aega keskaegsete müüride vahel ja kõigest kõrvalisest turvalises kauguses romaani tõlkida ning põigata toetavatele uurimisretkedele vastavatesse mäluasutustesse. Elav koloniaalmälu ootas mind aga hoopis sealsamas keskuses, kus sain õhtusöögilauda jagada Rwandast, Québecist, Guajaanast, Haitilt ja Beninist pärit autoritega. Teistega taustalugusid vahetades pidin peagi tõdema, et olin tol õhtul seltskonnas ainuke, kes on nii prantsuse kui ka inglise keele omandanud vabast tahtest ja hea meelega. Samas, kui minu loomingulise eneseväljenduse keel on peaaegu alati minu emakeel, siis nende autorite jaoks on vastupidi. Nagu ütles selgituseks üks Beninist pärit prantsuskeelne autor: „Ma võtan selle keele, mis minusse peksti, ja räägin selle abil oma maa lugu neile, kes on valmis seda kuulama.”

---

^[1] Vt ka: T. Tamm, Väike pipar. Looming 2015, nr 12, lk 1803–1805.

^[2] Kamel Daoud: „Une des choses les plus difficiles à expliquer, c’est ce qu’est une dictature”. YouTube 11. XII 2024.

^[3] Prantsuse romaani- ja näitekirjanik, tõlkija, stsenarist ja lavastaja, eesti keeles on ilmunud romaan „Kes neid jõuaks lahuta” (LR 2024, nr 19–21, tlk Maria Esko).

^[4] Alice Zeniter: „Quand Macron fait des déclarations sur l’Algérie, je me bouche les oreilles”. YouTube 16. X 2021.