*

Inimene sööb aastas kogemata
ligi pool kilo putukate kehaosi.
Ja mõned neist ei seedi ära,
ei sure sugugi.

Vesijooksiklaste musttuhanded jalad
ulatuvad tormama mööda mu mälumerd
ja keerutama seda segi.
Mõni kauge küsimus kerkib pinnale,
tosinad tänased aga sest tantsust
vajuvad puutumatusse põhja.

Ja pole kõrvu, kuhu hüüda:
Palun jätke paigale!
Nendel mälupiltidel
vähemasti ärge trampige!

Tiibadega lõuapärad on siin kiilidelt.
Nad püüavad õhust osavalt
mu lihavaid unistusi.
Ainult kõige kallimad
olen õpetanud kirilindude kombel
mängima surnut.

Palvetajaritsikate haardest
on mu sisse, kõikjale
pudenenud laululehed
ja Taevaisa

ehk võtab mind kuulda,
kui selle, mis neil kirjas,
oskan viimaks ära tõlkida.

 

Amügdala-mutile

Oimusagara tänavas nii kaua kui ma mäletan
on töötand tema –
valvas, kindla käega komandant ja garderoobitädi.
Istub oma putkas, prillid nina peal ja
kuulab elusuurust raadiot.

Kuulab ja teab mu vihamantli suurust täna,
teab, kui palju ängooravillaseid kampsuneid
tal veel kududa tuleb.
Ja kõik naudinguniitidest pusad
on värvi järgi sorteeritud.

Harjakapis peab ta karja ohutirtse,
õpetatud tiibade kärinaga võõraid ehmatama,
vahel lendavad ometi laiali
mööda mu veene.

Emand Amügdala hüüab ja hüüab,
aga nad ei tule.
Nad teritavad oma tundlaid,
mu süda on nende kraapimispuu.

Amügdala-mutt peseb mu mälestusi
mõnikord vale programmiga,
need tõmbuvad kokku, kaotavad värvi
või sööb nad ajatsentrifuug.

Ja ikkagi, neil öödel ka,
kus nagu poleks järel midagi,
nagu seisaks alasti raudkülmade küsimuste ees,
mu suust tuleb lohutav suits:
näe, Amügdala on süüdand sigareti!

Küll ta varsti läheb tööle tagasi.

 

Rohkem Maarja-Liis Möldri luulet Loomingus nr 9