$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Samal teemal
Jaan Kaplinski „Ei ole lohutust”
EI OLE LOHUTUST. Kui kurvastajast saabki kullerkupp oma osa, nägijast nähtavani on samm, mida keegi ei sammu. Mis nägijas janutab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla. See on teisel pool. See on teisel käel.
Kirjanik loeb. Tõnis Vilu
Aastatega on ikka üha rohkem tunne, et muutun avatumaks, kuigi vananemise kohta väidetakse ju vastupidist – arusaamad kinnistuvad, kivistub maailmavaade, mida ei nihuta oma sissekulunud kohalt enam nii kergesti. Võib-olla on siis avanemise asemel tegu pigem mingi leebumisega, leplikkusega. Leppimisega, et ma ei tea õigupoolest mitte midagi. (Hilis)teismelisena oli seda võrdlemisi vähe, aga see-eest olin…
Contra luule tagasivaatepeeglis
Rühmituste põlvkonnaga luulesse tulnuist saab esile tõsta kolme nime, kelle mõju on kirjanduse üsna suletud ringist välja ulatunud ning kes on toonud noori lugejaid luule juurde, mõnele ka ise kirjutamiseks tuld andnud. Need on fs, kelle 00-ndate raamatud avasid ukse „uussiirale” suunale (ja mitte ainult tollele, tema tekstides on ka kujundite tulevärki), Kristiina Ehin, kelle…
Lisa kommentaar