Maarja Pärtna: „Ülestõusmise serval”.
Tedretäht, 2024. 72 lk.

„Ülestõusmise serval” on Maarja Pärtna kuues luulekogu. Pärtna kirjutab palju loodusest ning inimese ja keskkonna suhetest, kuid tema looduspildid ei ole enamasti helged ega sisenda usku looduse harmoonilisse toimimisse. Vastupidi, Pärtna looming on kantud ökoängist^[1] ja solastalgiast^[2] ning seostub globaalsel skaalal toimuvate protsessidega: kliimamuutuse, liikide väljasuremise, keskkonnareostuse ning viimases kogus ka mitmete sotsiaalmajanduslike protsessidega, nagu majanduslik ebavõrdsus ja ebakindlus. Autori loomingus on tugevasti seotud isiklik ja üleilmne, keha ja keskkond, isiklik kogemus on põimitud esivanemate pärimuse ja paigamäluga.

Luulekogu „Ülestõusmise serval” moodustab Pärtna eelmise kahe koguga kontseptuaalse terviku. Esmapilgul võib tunduda, et siit ei leiagi midagi uut, korduvad juba tuttavaks saanud teemad ja paigad ning esiplaanil on endiselt inimese ja looduse suhe, kuid siiski on tekkinud ka uus ja värskem kiht, mis tõukub sõjahirmust ja lahti kistud vanadest haavadest. Luulekogus asub ka juba lausa müütilisi mõõtmeid võttev vanaema maja, kuhu Pärtna luulemina tihti naaseb ja mille kujutus ei muutu, seda kirjutatakse kogude vältel aina uuesti läbi. Uues raamatus taaselustub vanaema sõjas hävinud kodutalu tähendus – Ukraina sõja valguses ergavad vanaema maja varemed tuha all veelgi eredamalt.

Pärtna luule on esimestest kogudest peale olnud tihe mitmesugustest ruumikujundeist, millega antakse veenvalt edasi hingelisel tasandil toimuvat. „Ülestõusmise serval” jätkab jõuliselt ruumiliste kujundite loomist ja tagurpidi pööramist. Juba luulekogu annotatsioon toob esile ruumilise fookuse ning selle seotuse sisemaailmadega: „„Ülestõusmise serval” koosneb seitsmest tunderuumist, kus kohtutakse hirmu ja julguse, tõrjutuse ja läheduseigatsuse, üksilduse ja sõpruse, rusutuse ja elujanuga.” Luulekogu ongi jagatud seitsmeks tsükliks, mille pealkirjad viitavad peaaegu kõik teatud viisi paiknemisele: ühisaias, maapõhjas, poolsaarel, naha pinnal, küllusesarves, noovumis, ülestõusmise serval. Luulemina käib taas süvikuid mööda, kuid üha tugevam on soov raskustest lahti lasta ja ülespoole vaadata, üles tõusta. Korduvalt laskub ta küll maapõhja või kuristikku, kuid senisest rohkem leidub siin avarust, liivaluiteid ja kõrgustikke. Allilmagi minnakse nüüd eelkõige „loovutama, kinkima ja loobuma / rahnust, mis on meelt nii pikalt rõhunud, / et saaksin hiljem maa peal kõndida / sihikindla sammuga” (lk 17).

Pärtna luulemina näikse omal nahal tajuvat elus ja eluta looduse kallal toime pandud vägivalda: „Kuul, mis otsib ohvrit, / tungib kahte elusolendisse korraga.” (Lk 23.) Aga paljajalu rabajärve külmas põhjamudas ukerdades ja „traumade pimedaid karstikoopaid” kaardistades^[3] võib pikapeale külm hakata ning võimust võtta lootusetus. Võiks lausa öelda, et Pärtna luulemina on uues kogus jõudnud tagasi päris algusesse, „rohujuurte juurde”, kus ronitaimed lagundavad tööstushooneid^[4] ja uuesti on tärganud usk looduse metsikusse ülestõusmisjõusse: „Noored rohelised võrsed kasvavad välja / mu mõranevast põuest ja ma löön üleni haljendama.” (Lk 11.) Ometi on esikkoguga võrreldes toimunud põhimõtteline muutus ning kunagine naiivne usk looduse regenereerumisvõimesse on asendunud teadliku otsusega olla „nõtke pilliroog, / kes paindub madalale, / kuid ei murdu” (lk 25) ega lase „end niisama lihtsalt / olematusse laiali puhuda” (lk 65). Painavast ökoängistusest on välja kasvanud sisemine jõud edasi elada ja üles tõusta, kõige valusa ja hirmsa kiuste: „Tume klaasjas pinge kehas annab järele / ja iga hingetõmbega on minus üha rohkem / vabalt voogavat avarust.” (Lk 21.) Läbi raskuste tugevamaks saamist annab edasi ka kogus korduv savi kujund, mis on voolitav, pude ja ebakindel, kuid mille tules põletamine tugevaks teeb: „Põletan nõrku savijalgu / tugevamaks, vägevamaks.” (Lk 45.) Luulemina on kui savikann, mis võtab talletada teiste valu, aga ise ei mõrane.

Üks silmatorkavamaid ruumikujundeid Pärtna luules on kodu. Esimestes kogudes tundis luulemina vajadust leida varju koduseinte vahel või puujuure all, sest kõikjal oli tunda ähvardava ohu pealetungi haprale kodukindlusele. See kodu-pähklikoor avardus „Vivaariumis” ja „Elavas linnas” kõiki elusolendeid hõlmavaks hapraks koduplaneediks Maa, mis luulemina enam ei kaitsenud, vaid oli ise hädaohule avatud. Käesolevas teoses on Pärtna luulemina aga ise kaitseala, varjend ja pelgupaik – enam ei otsi ta seda turvatunnet mujalt, vaid pakub seda ise: „olen raskust kandev maapind, kellest hoida rajutuules kinni” (lk 11); „olen kaitseala, kus ta leiab varju” (lk 13); „neelan kõrvetavat tuld. / Kogun seda leekhaaval endasse / ja hoian kinni nii kõvasti, kui jaksan” (lk 24).

Pärtnaga on ikka kaasas käinud veel üks kodu, milleks on eesti keel, ja võiks öelda, et selles kogus on Pärtna keelekodu vast kõige silmatorkavam. Kogu on kirjutatud ilusas eesti keeles, on pillavalt kujundirohke ja mänguline. Samas on võib-olla mõne kogemuse või tunde sõnastamisele liigagi kaua aega kulunud, nii et üksteise otsa kuhjatud kujundeisse kätketud mõte võib lõpuks kunstlikult mõjuda ning lugejale kaugeks ja kättesaamatuks jääda.

Värskendava vaheldusena mõjub luulekogu ihulisus ja aistingulisus, mis näib iseloomustavat üht laiemat tendentsi viimase aja luules, luues paralleele näiteks Piret Põldveri loominguga. Luulemina on „pehme soojust kiirgav loom, / kes ei lakka niipea ihaldamast / kuuma elavdavat lähedust” (lk 65). Sellelaadseid värsse ei ole pärast 2015. aastal ilmunud „Saamises” Pärtna sulest palju ilmunud. Samas on Pärtna luulele iseloomulik just meeleline ja kehaline looduskogemus, mille tulemusena sünnib teatud transkorporeaalne ruum.

Transkorporeaalsus on termin, mille vermis feministlik keskkonnafilosoof Stacy Alaimo. Selle idee seisneb keha ja ruumi vaheliste piiride poorsuses, ehk et elus ja elutu ringleb ning mõjutab pidevalt üksteist.^[5] Pärtna lüüriline mina sulab loodusega ühte, vajub sügavale samblasse ja lehekõdu sisse, tema nahk ei eralda teda ümbritsevast keskkonnast, ta osaleb looduse ringses liikumises aistingute ja naha poorse rannajoone kaudu ning leiab pelgupaika angervaksa meelõhnalises hingeõhus. Luulemina paitab „sõrmeotstega karedat varemerohtu” (lk 9) ja tunneb, kuidas tal on „kummikutes muld ja külm septembrituul / näpistab läbi punaste puuvillaste dressipükste sääri” (lk 46). Luulemina seisab „maitse naudingute aia serval” (lk 9) ja leiab pelgupaiga „meeltega mõistetud maailmas” (lk 7). „[K]üps meelelise puudutuse vili” ongi see, mis „toidab elutahet” (lk 10) sõjaohuga silmitsi seistes.

Üllatava kontrastina muidu abstraktse kujundikülluse taustal mõjub omaelulooliste joontega tsükkel „Külluse sarves”. Selles kõneleb autor lapsepõlvest majanduslikult ebakindlates oludes Ida-Virumaal. Kogu tsükkel, aga eriti luuletused „Lähiajalugu ja kartulid” ning „Kampsun ja üksildus”, täiendab Pärtna varasemates luulekogudes loodud pilti Ida-Virumaast. Seni pigem üldistatud kujutluste kaudu esitatud isiklik kogemus avardub, saab intiimsema ja haavatavama mõõtme, pakkudes võimalusi samastumiseks: „Istun koolipingis ja tunnen, kuidas / välja veninud küünarnukkidega / rohelisest kampsunist ja turult ostetud / musta niidiga kannast parandatud botastest / tungivad lihasse häbi õngekonksud” (lk 48). Neid luuletusi lugedes olin hetkega tagasi oma koolipõlves ja märkasin vaimusilmas kirjutuslaua all oma kunagisi Kadaka turult ostetud Adibassi tosse, mis näisid samamoodi „korraga nii talumatult inetud” (lk 48).

Luulekogu kujundus koos pealkirja ja üldise tonaalsusega annab teosele veel ühe võimaliku tõlgendus- ja tähenduskihi. Raamatu kaanel ja luuletsüklite vahel korduvad leegid meenutavad puhastustuld ning valitud värvid sinine, punane ja valge räägivad justkui loo Kristuse kannatusest ja vereohvrist, usu vankumatusest ja puhtusest. Mõneti ongi tunne, nagu oleks Pärtna luule hüüdja hääl kõrbes, mis kutsub üles meelt parandama ja kasvamise-hõivamise asemel hoopis kahanema. Pärtna astub välja nõrgemate kaitseks ning annab hääle hääletuile, lastes rääkida neil, kes külluse sarveni kunagi ei jõua. Luulekogu esitlusel ei jäetud muu hulgas mainimata, et just põlevkivi kaevandamise tõttu on eestlase ökoloogiline jalajälg keskmisest suurem. Seda kõike arvesse võttes on Pärtna luule selgelt poliitiline luule, „ökopoliitiline poeesia”.^[6]

Sveta Grigorjeva ütles hiljutises intervjuus, et viimasel ajal on rõõm justkui vastupanu ning et rõõmu ja tänulikkust tuleb teadlikult kultiveerida.^[7] Pärtna varasemate kogudega võrreldes sisaldab „Ülestõusmise serval” rohkem rõõmu ja meelelisust ning luulemina radikaalne otsus tundekülmuse asemel joovastuda ja tunda rõõmu lihtsast ilust meie ümber, looduses ja inimeste endi vahel, mõjubki vastupanuaktina, mis mürtsub valjult nagu trumm, mille rütm „keerutab üles vastuhakku väljasuremisele” (lk 66).

---

^[1] J. Susi, I. Ojam, Suitsu nurk XVIII – Maarja Pärtna „Süvik”. Sirp 2. XII 2022.

^[2] M. Klein, J. Simm, Kirjanduspreemia nominent Maarja Pärtna: eesti luule ei seosta ennast globaalsete protsessidega. ERR 10. III 2020.

^[3] M. Pärtna, Elav linn. Tartu, 2022, lk 69.

^[4] M. Pärtna, Rohujuurte juures. Tartu, 2010, lk 5.

^[5] Vt nt J. Tofantšuk, Keha on lahinguväli. Sirp 22. III 2019.

^[6] J. Susi, I. Ojam, Suitsu nurk XVIII – Maarja Pärtna „Süvik”.

^[7] K. Viilup, Sveta Grigorjeva: viimasel ajal on rõõm otsekui vastupanu. ERR 15. XII 2024.